KKI_034 KAJA KUMARI IMEDEMAAL / EESTI MAKSIS 70 MILJONIT EUROT INDIALASTELE, KES POLNUD VAREM ÜHTEGI MÜRSKU MÜÜNUD _ EESTI EKSPRESS 2.09.2026
70 MILJONIT EUROT: India äriperekonna võsukesed hoiavad enda käes 70 miljonit Ukrainale mõeldud eurot. Kaimo Kuusk, Hanno Pevkur ja Magnus-Valdemar Saar mõtlevad, kes vastutab.
#KajaKumariImedemaal #EuroopaRahurahastu #RKIK #GentlemenFromEstonia #HannoPevkur #ElmarVaher #KaimoKuusk #MagnusValdemarSaar #KumariImedemaa #EndelLepaKurgiaed #FearAndLoathingInArmandonia #PLAYBUNNY #EndelLeppFashionHouse #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ092026
Kaitseinvesteeringute keskuse endine peadirektor ütleb, et kõigist riskidest teadsid ka kaitseminister Hanno Pevkur ja kaitseministeeriumi teised juhid. Aga ikkagi anti miljonid firmale, mis pole varem mürske müünud.
/.../
Itaalia äriregister ütleb, et 2024. aasta 10. jaanuaril tegi Pazzini kannapöörde. Firma uueks tegevusalaks sai commercio all´ingrosso di armi, sistemi d´arma e munizioni per uso militare. Ehk eesti keeli relvade, relvasüsteemide ja sõjaliseks kasutamiseks mõeldud laskemoona hulgimüük.
Ja nagu öeldud, juba kuu aega hiljem rääkis Eesti nendega kümnetesse miljonitesse küündivast mürsutehingust.
Ning 6. märtsil tuli veel suurem muutus. Indiast tulnud Neco Defence Munitions ostis Dataseli ära. Ja Itaalia firma juhtorganitesse tõusid juba tuttavad nõod Anand ja Avneesh Jayaswal.
Pazzini ei läinud siiski kuhugi ning jäi ametlikult tegevjuhiks. Firma kodulehel India omanikke ei mainitagi.
Lepingusse!
Niisiis pidas RKIK 2024. aasta kevadel läbirääkimisi Itaalia firmaga, millel pisike käive ja mis polnud kunagi mürsuäri ajanud. Ning selle firma seljatagust kattis India firma, mis küll rääkis, et tahaks mürske toota, aga polnud seda veel kunagi teinud.
/.../
Elmar Vaher kordab, et tema poleks seda lepingut sõlminud. „Kui neid materjale lugesin, oli üsna väikese taustakontrolli tegemisega minu jaoks selge, et küsimärke oli palju õhus,“ sõnab ta. Vaheri sõnul tehti otsus väga kitsas ringis. „Näiteks RKIKi hankejuht, kes tol hetkel töötas, ei teadnud sellest mitte midagi.“
/.../
2024. aasta lõpus sõlmiti veel kaks lepingut. Ning muidugi maksti ära ettemaks, nii et kokku kogunes seda juba umbes 70 miljonit. Võib-olla võinuks siis juba pidurit tõmmata, pakub Vaher.
Aga toonaseid argumente, miks seda ei tehtud, ta ei tea. „Põhiküsimus ongi selles, et märkmed taasesitavas vormis, et miks jälle ja jälle ja jälle maksti, on puudu,“ sõnab ta. „Protsessist pole võimalik tagasi vaadates aru saada.“
Saar kordab, et otsused ei sündinud tema kabinetis. „Kõikidest riskidest oli valitsemisala juhtkond teavitatud pidevalt, regulaarselt, detailselt ja dokumenteeritult,“ rõhutab ta. „Kui keegi neid dokumente ei leia, siis võin minna ja näidata, kus need on.“
Saar kordab, et otsused ei sündinud tema kabinetis. „Kõikidest riskidest oli valitsemisala juhtkond teavitatud pidevalt, regulaarselt, detailselt ja dokumenteeritult,“ rõhutab ta. „Kui keegi neid dokumente ei leia, siis võin minna ja näidata, kus need on.“
/.../
Kuusk ei mäleta, et 2024. aasta lõpus oleks ministri otsustuskoosolekutel vaieldud, kas järjekordsed rahalaevad teele saata. „Kuna sel hetkel ei olnud põhjust RKIKi ettepanekutes kahelda, siis ma arvan, et sealt need noogutused tulid.“
Samas ütleb ta, et probleemid lepingute täitmisega tulid koosolekutel selgemalt jutuks 2024. aasta lõpus või 2025. aasta alguses. Ehk loetud nädalad pärast Kuuse mainitud noogutusi.
Samas ütleb ta, et probleemid lepingute täitmisega tulid koosolekutel selgemalt jutuks 2024. aasta lõpus või 2025. aasta alguses. Ehk loetud nädalad pärast Kuuse mainitud noogutusi.
/.../
Kohtusse
2026. aasta aprillis tulid Dataseli esindajad uuesti Eestisse. „Kohtumisel lubasid nad, et kaup on kohal mais,“ meenutab Vaher. „Aga meie eesmärk oli öelda neile juba selgelt, et me läbirääkimisi ei jätka, vaid pöördume oma õiguste kaitseks kohtusse.“
Ja kohtusse asi läkski. Osade asjade üle hakatakse vaidlema Eestis. Aga peamine lahing algab Euroopa arbitraažikohtus Strasbourgis. Kohus on Eestile juba lisaküsimusi saatnud.
Esmapilgul tundub asi lihtne. 70 miljonit eurot võiks peagi Maarjamaal tagasi olla. Aga Elmar Vaher möönab, et Eestil puudub arbitraažikohtu kogemus. „Elame-näeme,“ ütleb ta. „Võib-olla hakatakse suruma mingeid kompromisse.“
/.../
Valgete vuntsidega asutaja on ettevõtte juhtimise üle andnud Anandi ja Avneeshi isadele. Võib-olla peavad nemad poegade koerustükid kinni maksma.
Aga võib-olla mitte. Garantiikirjast ei taha keegi lähemalt rääkida. Elmar Vaher ütleb selle kohta nii: „Sellepärast ongi oluline, et kõik materjalid alates e-kirjadest oleks olemas. Aga meil pole väga palju materjale.“
Valgete vuntsidega asutaja on ettevõtte juhtimise üle andnud Anandi ja Avneeshi isadele. Võib-olla peavad nemad poegade koerustükid kinni maksma.
Aga võib-olla mitte. Garantiikirjast ei taha keegi lähemalt rääkida. Elmar Vaher ütleb selle kohta nii: „Sellepärast ongi oluline, et kõik materjalid alates e-kirjadest oleks olemas. Aga meil pole väga palju materjale.“
Kes lõpuks maksab?
„On risk, et kulud suurusjärgus 70 miljonit eurot tuleb Eesti riigieelarvest muude kavandatud kulude arvel kinni maksta,“ ütles riigikontroll läinud nädalal. Riigikontroll rõhutas, et riskid pidanuks olema 2024. ja 2025. aasta riigieelarvete seletuskirjades. Aga eelarve üle hääletanud riigikogu liikmetele ütles kaitseministeerium toona, et mingit riski kaitseraha vahendamisega ei kaasne.
Elmar Vaher ütleb, et Eesti on Euroopa Komisjoniga suhelnud ja neilt kohtuvaidluste perioodiks ajapikendust palunud. „Loodame, et komisjon aktsepteerib seda.“
/.../
Kaimo Kuusk ütleb, et 2024. aasta lõpus, kui mured partneriga üles kerkisid, pöördus ta kaitsepolitseiameti poole. Mis kahtlusi ta KAPOle avaldas, Kuusk ei selgita. „Neil on vahendeid teha taustakontrolle,“ sõnab ta. „See on normaalne koostöö.“ Ekspressile on viidatud, et ametnikud hakkasid kahtlema, kuidas kasutab Datasel Eesti abiga saadud ekspordilube. Elmar Vaher viitab ka teisele küsimusele: „Kõik tehingud, kus on suured rahad, seal võib tekkida inimestel majanduslikke huve,“ märgib Vaher. „Ja kuna RKIK-il endal sellised võimalused uurimiseks puuduvad, siis selleks on pädevad asutused.“
Ekspressile teadaolevalt pole ühtegi menetlust lörri läinud mürsuhankega seoses algatatud.
/.../
Hanno Pevkur: Lõpuks on tegemist Venemaa külmutatud varadelt saadud intressidega. Aga usun rahvusvahelisse õigusesse. Ja usun, et arbitraaž mõistab selle ettemaksu Eestile tagasi. Saan aru, et olemas on ka selle suure India ettevõtte garantiikiri.
„Minu hinnangul poleks pidanud nendega lepingut sõlmima,“ ütleb riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) praegune peadirektor Elmar Vaher.
Vaher mõtleb firmat, millele Eesti maksis kokku 70 miljonit eurot ettemaksu. Tahtsime neilt Ukraina jaoks mürske osta. Aga sõjakraami asemel saime üha uusi lubadusi.
Lepingu sõlmimise hetkel polnud see firma kunagi mürske müünud. Ja nüüd vaidleme nendega kohtus.
„Kui hakkan maja ehitama ja võtan selleks ettevõtte, kes pole varem maju ehitanud, siis on küll kahtlus, et see maja ei saa valmis,“ jätkab Vaher.
Mis firma see täpselt on, ei tohi Vaher öelda. Ega ükski teine Eesti riigi esindaja. Sest selline punkt seisab 2024. aastal sõlmitud lepingus.
Aga Eesti Ekspress võib öelda.
Eesti soovis mürske osta Itaalias registreeritud ettevõttelt Datasel S.R.L. Sisuliselt on see pelk fassaad. Ettevõte polnud varem ühtegi mürsku müünud.
Firma taga seisavad mõjuka India äriperekonna võsukesed. Ka nendele oli Eestiga sõlmitud leping esimene käeharjutus suures mürsuäris. Ja see tegi kõik keerulisemaks.
India terasetööstus
Basant Lall Shaw, kelle nägu ehivad lumivalged vuntsid, pani pool sajandit tagasi aluse India metallurgiaimpeeriumile Jayaswal Neco Industries. Nagpuri linna rajatud valukoda kasvas kiiresti. Juurde tulid terasetehased ja oma koksikaevandused. Läinud aastal ulatus ettevõtte käive üle 600 miljoni euro. Firma aktsiate koguväärtust hinnatakse miljardi euro ligi.
2010. aastal sisenes kontsern hoopis uuele turule. Turvafirmadele ja India politseijõududele hakati müüma valveseadmeid, kuuliveste. Selle tarbeks loodi eraldi ettevõte Neco Defence Systems, mida hakkasid juhtima vanahärra lapselapsed Anand Jayaswal ja Avneesh Jayaswal. Hea hariduse saanud nõod laiendasid tootevalikut kiiruskaameratest kehaskänneriteni.
Ja 2021. aasta oktoobris teatas ettevõte, et Ameerika partneri abil hakatakse tootma snaipripüsse ja automaatrelvi. Varsti algas Ukrainas sõda.
2023. aastal muutus Neco Defence Systemsi koduleht tundmatuseni. Käsitulirelvad ja valvesüsteemid vajusid tagaplaanile. Asemele tuli tootekataloog, mis oli mahukam, kui Aasia restoranide menüüd. Viisteist erinevat mürsku. Kümme isesugust miini. Kolmteist moonaliiki tankile. Kuni viiesajakilosed lennukipommid.
Selle ärisuuna vedamiseks asutasid Anand ja Avneesh firma Neco Defence Munitions. Uue tehase rajamisest pole nad teatanud. Ja kodulehel seisab endiselt kinnitus vaid selle kohta, et toota tohivad nad väiksekaliibrilist moona. Mürskude ja pommide valmistamist mainitakse ambitsioonina.
Kiired ostud
Aga just mürske vajas vaba maailm 2024. aastal nagu vett ja õhku. Droonisõda alles sai õiget hoogu ja maa Ukraina rinnetel vappus pideva Venemaa suurekaliibriliste relvade tule all. Euroopas kõlasid hüüded „Miljon mürsku Ukrainale“ ja „Kaks miljonit mürsku Ukrainale“.
Rahagi kogunes. Venemaa külmutatud varad toitsid Euroopa Rahurahastut piisavalt, et sellega sai juba üht-teist teha. Eraldi pakkusid raha mitmed Euroopa Liidu riigid. Ja Eesti tõttas appi hankijana. Tänaseks oleme Ukrainale erinevat sõjakraami vahendanud enam kui poole miljardi euro eest.
Raha kogumisest raskem oligi hankimine. „Osteti seda, mida oli võimalik kätte saada,“ meenutab RKIK-i toonane peadirektor Magnus-Valdemar Saar. Asutus pidas pikka tabelit, kus olid kirjas kõikvõimalikud riigid ja ettevõtted, kelle käest võiks moona osta. Tabeli täiendamiseks saadi infot nii Eesti lepingupartneritelt kui Ukrainalt. Abi oli ka kaitseministeeriumi juhtkonna kontaktidest.
Kuidas jõudis sinna tabelisse Itaalias registreeritud Datasel S.R.L, ei räägi tagantjärgi keegi.
Igatahes sõlmisid RKIK ja Datasel 2024. aasta veebruaris esimese kokkuleppe – sellise, kus lubati üksteise saladusi hoida. Niimoodi algasid läbirääkimised.
Dataseli pakkumine jõudis Eestini hämmastava tempoga – veel 2024. aasta alguses polnud ettevõttel mürskudega mitte mingit pistmist.
2005. aastal Dataselile aluse pannud Sandro Pazzinil olid küll kaitsetööstusest põhjalikud kogemused, aga plahvatava kraamiga ta ei tegelenud. Selle asemel pakkus Pazzini elektroonika- ja tarkvaralahendusi. 2023. aastal küündis paari töötajaga firma käive napilt üle 120 000 euro.
Kaitsetööstuse mõttes oli tegu päris väikese tegijaga. Nende kontor asub tänaseni La Spezia sadamalinna silmapaistmatus nurgakeses. Kusagil Nissani esinduse ja elektrikaupade poe vahel.
Itaalia äriregister ütleb, et 2024. aasta 10. jaanuaril tegi Pazzini kannapöörde. Firma uueks tegevusalaks sai commercio all´ingrosso di armi, sistemi d´arma e munizioni per uso militare. Ehk eesti keeli relvade, relvasüsteemide ja sõjaliseks kasutamiseks mõeldud laskemoona hulgimüük.
Ja nagu öeldud, juba kuu aega hiljem rääkis Eesti nendega kümnetesse miljonitesse küündivast mürsutehingust.
Ning 6. märtsil tuli veel suurem muutus. Indiast tulnud Neco Defence Munitions ostis Dataseli ära. Ja Itaalia firma juhtorganitesse tõusid juba tuttavad nõod Anand ja Avneesh Jayaswal.
Pazzini ei läinud siiski kuhugi ning jäi ametlikult tegevjuhiks. Firma kodulehel India omanikke ei mainitagi.
Lepingusse!
Niisiis pidas RKIK 2024. aasta kevadel läbirääkimisi Itaalia firmaga, millel pisike käive ja mis polnud kunagi mürsuäri ajanud. Ning selle firma seljatagust kattis India firma, mis küll rääkis, et tahaks mürske toota, aga polnud seda veel kunagi teinud.
Veel enam. India pole kunagi avalikult tunnistanud, et nende sõjatööstuse toodang Ukrainasse jõuab. Kindlasti ei saa India firma seda otse müüa. Itaaliasse soetatud fassaadist võib küll abi olla, aga tõenäoliselt näeks India riik selle läbi.
Ekspressil ei õnnestunud teada saada, kas nõod Jayaswalid kavatsesid Ukrainasse müüa oma toodangut või lihtsalt vahendada kellegi teise sõjakraami. Igatahes jäi RKIK neid uskuma.
2024. aasta augustis sõlmis RKIK Dataseliga esimese müügilepingu. Ja saatis teele 15 miljonit eurot. Raha ei tulnud Eesti riigieelarvest vaid Euroopa Rahurahastust. Aga seda raha kasutades lubasime Euroopa Komisjonile, et sõjakraam jõuab Ukrainasse.
Elmar Vaher kordab, et tema poleks seda lepingut sõlminud. „Kui neid materjale lugesin, oli üsna väikese taustakontrolli tegemisega minu jaoks selge, et küsimärke oli palju õhus,“ sõnab ta. Vaheri sõnul tehti otsus väga kitsas ringis. „Näiteks RKIKi hankejuht, kes tol hetkel töötas, ei teadnud sellest mitte midagi.“
Magnus-Valdemar Saar vaidleb sellele vastu. Ta möönab, et kolmandatest riikidest moona ostmisega käivad kaasas riskid. Aga kõigi riskidega hoiti kursis kaitseministeeriumi juhtkonda. Veel enam: Saare sõnul ei tehtud ühtegi suurt otsust ilma ministeeriumi juhtide heakskiiduta.
Teise lepingu sõlmis RKIK Dataseliga 2024. aasta oktoobris. Ning taas läks teele üle kümne miljoni euro ettemaksu.
Kõik paistis sujuvat, sest novembris pidi esimesena ostetud moonakogus Ukrainasse jõudma. Aga siis teatas Datasel probleemidest. Missugused need olid, keegi ei ütle. Igatahes lepiti kokku, et Eesti annab neile aega juurde.
Saare sõnul ei tehtud seda pimesi. Kuna mürske pannakse kokku paljudest osadest, nõuti tõendeid, et allhankijad oma tööd teevad. Mõnes kohas käidi ka isiklikult kohal. „Meil olid dokumentaalsed kinnitused selle kohta, et kaup või mingid kauba osad liiguvad,“ sõnab Saar.
2024. aasta lõpus sõlmiti veel kaks lepingut. Ning muidugi maksti ära ettemaks, nii et kokku kogunes seda juba umbes 70 miljonit. Võib-olla võinuks siis juba pidurit tõmmata, pakub Vaher.
Aga toonaseid argumente, miks seda ei tehtud, ta ei tea. „Põhiküsimus ongi selles, et märkmed taasesitavas vormis, et miks jälle ja jälle ja jälle maksti, on puudu,“ sõnab ta. „Protsessist pole võimalik tagasi vaadates aru saada.“
Saar kordab, et otsused ei sündinud tema kabinetis. „Kõikidest riskidest oli valitsemisala juhtkond teavitatud pidevalt, regulaarselt, detailselt ja dokumenteeritult,“ rõhutab ta. „Kui keegi neid dokumente ei leia, siis võin minna ja näidata, kus need on.“
Ministri koosolek
Ukraina abistamist arutati ministri otsustuskoosolekutel. Koosoleku lõpus läksid need, kes asjasse ei puutunud, omi töid tegema. Paigale jäi väiksem seltskond: minister, kantsler, RKIKi juht, veel mõned ametnikud ja asutuste juhid.
Saare sõnul vaadati seal ükspulgi spetsiaalset tabelit, kus olid kirjas kõik hanked ja nendega seotud riskid. „Need riskid ei olnud kuidagi teiste asjade vahel peidus,“ rõhutab ta.
See tähendab, et esimese lepingu läbirääkimiste ajal oli lisaks minister Hanno Pevkurile asjaga kursis ka toonane kantsler Kusti Salm. Edaspidi hoiti inforingis uut kantslerit Kaimo Kuuske. Ilma nende teadmata Saare sõnul lepinguid ei sõlmitud.
Kantsler Kaimo Kuusk mäletab asja teisiti. „Vastutab ikkagi RKIKi juhtkond,“ ütleb ta. Kuusk möönab, et asutus hoidis ministeeriumi juhtkonda asjadega kursis. Samas oli oluline RKIKi hinnang, kuidas edasi minna. „RKIK ütles, kas nad suudavad riskid ära maandada.“
Kuusk ei mäleta, et 2024. aasta lõpus oleks ministri otsustuskoosolekutel vaieldud, kas järjekordsed rahalaevad teele saata. „Kuna sel hetkel ei olnud põhjust RKIKi ettepanekutes kahelda, siis ma arvan, et sealt need noogutused tulid.“
Samas ütleb ta, et probleemid lepingute täitmisega tulid koosolekutel selgemalt jutuks 2024. aasta lõpus või 2025. aasta alguses. Ehk loetud nädalad pärast Kuuse mainitud noogutusi.
Kui Dataseli esindajad Tallinnas Kuusega 2025. aasta veebruaris kohtusid paistsid asjad hapuks minevat. Kevadeks oli see juba peaaegu selge. Raha oli indialaste käes kinni. Ja vastu pakkusid nad lubadusi. Mais saatis RKIK Dataselile esimese kirja lepingu rikkumise kohta.
Midagi ettevõte siiski kohale vedas. Mitte küll Eestisse ega Ukrainasse, vaid kuhugi vahelattu. Kui Eesti ametnikud asja uurima läksid, selgus, et kaup on kehv.
„Kvaliteet ei olnud piisav,“ ütleb Kuusk. „Kauba komplekteeritus oli täiesti ebapiisav.“ Mürsukomplekti kuuluvad sütik, suurtükirauas plahvatav püssirohulaeng ja selle süütekapsel. Kui midagi neist on puudu, on mürsk kasutu. Pooliku kauba lükkasid eestlased tagasi.
2025. aasta suveks läks asi tõsisemaks. Saar ütleb, et juba tema ametiaja lõpus arutati, et võib-olla tuleks leping üles öelda. Kaimo Kuuse sõnul oli see ministeeriumi soov. Juuli keskel lahkus Saar ametist. Tema töö võttis kohusetäitjana üle Katri Raudsepp.
„Kasutasime õiguskaitsevahendeid,“ sõnab Raudsepp. Lihtsustatult tähendab see hoiatusi ja leppetrahve. „Kui need ennast ammendasid, olime sunnitud lepingu lõpetama ja hakkasime ette valmistama kohtukaasust.“
Ametliku teate lepingute lõpetamise kohta saatis Eesti Dataselile novembri lõpus. Aga ettevõte ei andnud niisama lihtsalt alla. Nemad lubasid, et varsti-varsti jõuab kaup kohale. Abi polnud sellestki, et edaspidi saatis RKIK oma e-kirjad Indias asuvale Neco Defence Munitions juhtidele.
Kuna tegemist oli samade inimestega, teadsid nad meie muresid niikuinii. Läinud aasta detsembris läks nii Itaaliasse kui Indiasse kiri pealkirjaga: „Ametlik makse- ja kulude hüvitamise nõue ning osaliste tarnete äravedamine.“
Kohtusse
2026. aasta aprillis tulid Dataseli esindajad uuesti Eestisse. „Kohtumisel lubasid nad, et kaup on kohal mais,“ meenutab Vaher. „Aga meie eesmärk oli öelda neile juba selgelt, et me läbirääkimisi ei jätka, vaid pöördume oma õiguste kaitseks kohtusse.“
Ja kohtusse asi läkski. Osade asjade üle hakatakse vaidlema Eestis. Aga peamine lahing algab Euroopa arbitraažikohtus Strasbourgis. Kohus on Eestile juba lisaküsimusi saatnud.
Esmapilgul tundub asi lihtne. 70 miljonit eurot võiks peagi Maarjamaal tagasi olla. Aga Elmar Vaher möönab, et Eestil puudub arbitraažikohtu kogemus. „Elame-näeme,“ ütleb ta. „Võib-olla hakatakse suruma mingeid kompromisse.“
Kohtukaotuse kõrval ähvardab Eestit teinegi risk. Mis siis, kui Itaaliasse rajatud firma muudetakse maksejõuetuks? Ekspressile viidatakse, et selle eest peaks Eestit kaitsma Indiast antud garantiikiri.
Omaette küsimus on, kui kaugele see garantiikiri ulatub. Neco Defence Munitionsi aruanded näitavad, et päris oma äritegevust on ettevõttel napilt. Pigem tegutsetigi Itaalia kaudu. Võib-olla läheb ka see firma hingusele. Kas sel juhul võtab vastutuse Neco Defence Systems? Või hoopis suur metallurgiakorporatsioon Jayaswal Neco Industries?
Valgete vuntsidega asutaja on ettevõtte juhtimise üle andnud Anandi ja Avneeshi isadele. Võib-olla peavad nemad poegade koerustükid kinni maksma.
Aga võib-olla mitte. Garantiikirjast ei taha keegi lähemalt rääkida. Elmar Vaher ütleb selle kohta nii: „Sellepärast ongi oluline, et kõik materjalid alates e-kirjadest oleks olemas. Aga meil pole väga palju materjale.“
Kes lõpuks maksab?
„On risk, et kulud suurusjärgus 70 miljonit eurot tuleb Eesti riigieelarvest muude kavandatud kulude arvel kinni maksta,“ ütles riigikontroll läinud nädalal. Riigikontroll rõhutas, et riskid pidanuks olema 2024. ja 2025. aasta riigieelarvete seletuskirjades. Aga eelarve üle hääletanud riigikogu liikmetele ütles kaitseministeerium toona, et mingit riski kaitseraha vahendamisega ei kaasne.
Elmar Vaher ütleb, et Eesti on Euroopa Komisjoniga suhelnud ja neilt kohtuvaidluste perioodiks ajapikendust palunud. „Loodame, et komisjon aktsepteerib seda.“
Indialaste käes olevast summast pisut üle kümne miljoni pärineb teistelt Euroopa Liidu riikidelt. Ka nendega on Vaheri sõnul läbirääkimisi peetud. Ametnikud loodavad, et kuni vaidluste lõpuni ei hakka keegi meilt raha tagasi nõudma.
Kaimo Kuusk ütleb, et 2024. aasta lõpus, kui mured partneriga üles kerkisid, pöördus ta kaitsepolitseiameti poole. Mis kahtlusi ta KAPOle avaldas, Kuusk ei selgita. „Neil on vahendeid teha taustakontrolle,“ sõnab ta. „See on normaalne koostöö.“
Ekspressile on viidatud, et ametnikud hakkasid kahtlema, kuidas kasutab Datasel Eesti abiga saadud ekspordilube. Elmar Vaher viitab ka teisele küsimusele: „Kõik tehingud, kus on suured rahad, seal võib tekkida inimestel majanduslikke huve,“ märgib Vaher. „Ja kuna RKIK-il endal sellised võimalused uurimiseks puuduvad, siis selleks on pädevad asutused.“
Ekspressile teadaolevalt pole ühtegi menetlust lörri läinud mürsuhankega seoses algatatud.
Pevkur: usaldasime riigi kaitseinvesteeringute keskust
Endine RKIK-i juht Magnus-Valdemar Saar ütles, et Ukraina abistamisega seotud otsused tehti ministri otsustuskoosolekutel. Ja seal hoiti nii minister kui kantsler kõigi riskidega kursis. Mäletate seda samamoodi?
RKIK tõi loomulikult otsustuskoosolekule kõik suuremad soetused. See on osa tavapärasest praktikast. Loomulikult käis otsustuskoosolekult läbi ka Ukraina abi. Aga kindlasti ei arutatud seal maksegraafikuid ega konkreetseid lepingutingimusi, vaid põhimõtteliselt seda, et soetatakse Ukraina toetuseks laskemoona. RKIK-il oli usaldus partnereid otsida, läbirääkimisi pidada ja muuhulgas ka lepingutingimused kokku leppida.
2024. aasta detsembris, kui kaks viimast lepingut sõlmiti, oli ettevõte esimese tarnetähtajaga juba hätta jäänud. Kas nende kümnete miljonite eurodeni küündivate lepingute üle peeti arutelu? Mäletate te arutelu, kas neid üldse sõlmida?
Otsustuskoosolekul ei räägitud detaile, millal või mitmes osas leping sõlmitakse. Seal räägiti põhimõtteliselt sellest, mida soetatakse ja kellelt. Kõik detailid olid RKIKi läbi rääkida.
Kas olite kursis riskidega, mis ettevõtte olemusest tulenesid?
Riskid tulid välja aja jooksul. Siis, kui hanked hakkasid viibima ja kaup ei olnud kvaliteetne. Ja siis alustasime kohe ka vastavaid tegevusi. Ehk hakkasime kohe kontrolle tegema. Mingil hetkel pidi ka kantsler sellesse rohkem sekkuma.
Et ettevõte ega selle omanikud teiselt poolt maakera polnud kunagi varem ühtegi mürsku müünud oli ju varem teada.
Nii detaili me ei läinud. Usaldasime RKIK-i, kes pidi partnerid välja valima. Toona oli reaalsus see, et väga palju kaupa pakuti läbi vahendajate. Sest ükski tootja, eriti need, kes olid Venemaaga mingil moel sidemetes olevast riigist, ei tahtnud kuidagi näidata, et nende käest midagi tuleb. Väga palju tehinguid tehti läbi vahendajate. Kuna need riskid kasvasid, siis mingist hetkest ütlesime selgelt, et edaspidi sõlmime lepinguid ainult otse tootjatega.
Mis siis saab, kui ettevõte arbitraažis võidab? Või veel hullem, kui ettevõtted maa pealt kaovad.
Täna on seda raske spekuleerida. Aga RKIK on meile seletanud, et kui Euroopa Komisjoniga Ukraina abi soetamist läbi räägiti, olid riskid teadvustatud. Sest toona müüdi väga palju kaupa, mis vajas väga palju kontrolli. Nii Euroopa, Eesti kui Ukraina poole pealt mööndi, et riskid on. Aga Ukraina vajadused olid nii suured, et Ukraina oli valmis neid riske aktsepteerima.
Kas viitate lootusele, et Euroopa Komisjon ei tahagi meilt raha tagasi? Et nad võivad selle ka korstnasse kirjutada?
Lõpuks on tegemist Venemaa külmutatud varadelt saadud intressidega. Aga usun rahvusvahelisse õigusesse. Ja usun, et arbitraaž mõistab selle ettemaksu Eestile tagasi. Saan aru, et olemas on ka selle suure India ettevõtte garantiikiri.
*
„Kaja Kumari imedemaal” räägib keskkonnaametis töötavast naisest, kes suvehommikul silmi avades näeb, et Kumari Vaim on sõnumi saatnud. Tuntud lendjänese Kumari Vaimu raamat toob meestetuppa tubli tüki kodumaist meestemoodi ja killukesi rahvaluulest. Nimetatakse Lääneranna poliitikute rahvapäraseid nimesid ja rõhutatakse nende laulusõnu. Raamat on mõeldud 21-100aastastele meestele. Käsikiri võitis konkursil Kurgiaiaraamat 2026 teemaraamatu eripreemia.
Eesti Ekspress/KUUM _ 2.09.2026:
Madis Hindre
madis.hindre@ekspress.ee
Toimetas:Urmas Jaagant
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120607714/eesti-maksis-70-miljonit-eurot-indialastele-kes-polnud-varem-uhtegi-mursku-muunud
Eesti maksis 70 miljonit eurot indialastele, kes polnud varem ühtegi mürsku müünud______________________________________________________________
Kaitseinvesteeringute keskuse endine peadirektor ütleb, et kõigist riskidest teadsid ka kaitseminister Hanno Pevkur ja kaitseministeeriumi teised juhid. Aga ikkagi anti miljonid firmale, mis pole varem mürske müünud._________________________________________________________
Madis Hindre
madis.hindre@ekspress.ee
Toimetas:Urmas Jaagant
Vaher mõtleb firmat, millele Eesti maksis kokku 70 miljonit eurot ettemaksu. Tahtsime neilt Ukraina jaoks mürske osta. Aga sõjakraami asemel saime üha uusi lubadusi.
Lepingu sõlmimise hetkel polnud see firma kunagi mürske müünud. Ja nüüd vaidleme nendega kohtus.
„Kui hakkan maja ehitama ja võtan selleks ettevõtte, kes pole varem maju ehitanud, siis on küll kahtlus, et see maja ei saa valmis,“ jätkab Vaher.
Mis firma see täpselt on, ei tohi Vaher öelda. Ega ükski teine Eesti riigi esindaja. Sest selline punkt seisab 2024. aastal sõlmitud lepingus.
Aga Eesti Ekspress võib öelda.
Eesti soovis mürske osta Itaalias registreeritud ettevõttelt Datasel S.R.L. Sisuliselt on see pelk fassaad. Ettevõte polnud varem ühtegi mürsku müünud.
Firma taga seisavad mõjuka India äriperekonna võsukesed. Ka nendele oli Eestiga sõlmitud leping esimene käeharjutus suures mürsuäris. Ja see tegi kõik keerulisemaks.
India terasetööstus
Basant Lall Shaw, kelle nägu ehivad lumivalged vuntsid, pani pool sajandit tagasi aluse India metallurgiaimpeeriumile Jayaswal Neco Industries. Nagpuri linna rajatud valukoda kasvas kiiresti. Juurde tulid terasetehased ja oma koksikaevandused. Läinud aastal ulatus ettevõtte käive üle 600 miljoni euro. Firma aktsiate koguväärtust hinnatakse miljardi euro ligi.
2010. aastal sisenes kontsern hoopis uuele turule. Turvafirmadele ja India politseijõududele hakati müüma valveseadmeid, kuuliveste. Selle tarbeks loodi eraldi ettevõte Neco Defence Systems, mida hakkasid juhtima vanahärra lapselapsed Anand Jayaswal ja Avneesh Jayaswal. Hea hariduse saanud nõod laiendasid tootevalikut kiiruskaameratest kehaskänneriteni.
Ja 2021. aasta oktoobris teatas ettevõte, et Ameerika partneri abil hakatakse tootma snaipripüsse ja automaatrelvi. Varsti algas Ukrainas sõda.
2023. aastal muutus Neco Defence Systemsi koduleht tundmatuseni. Käsitulirelvad ja valvesüsteemid vajusid tagaplaanile. Asemele tuli tootekataloog, mis oli mahukam, kui Aasia restoranide menüüd. Viisteist erinevat mürsku. Kümme isesugust miini. Kolmteist moonaliiki tankile. Kuni viiesajakilosed lennukipommid.
Selle ärisuuna vedamiseks asutasid Anand ja Avneesh firma Neco Defence Munitions. Uue tehase rajamisest pole nad teatanud. Ja kodulehel seisab endiselt kinnitus vaid selle kohta, et toota tohivad nad väiksekaliibrilist moona. Mürskude ja pommide valmistamist mainitakse ambitsioonina.
Kiired ostud
Aga just mürske vajas vaba maailm 2024. aastal nagu vett ja õhku. Droonisõda alles sai õiget hoogu ja maa Ukraina rinnetel vappus pideva Venemaa suurekaliibriliste relvade tule all. Euroopas kõlasid hüüded „Miljon mürsku Ukrainale“ ja „Kaks miljonit mürsku Ukrainale“.
Rahagi kogunes. Venemaa külmutatud varad toitsid Euroopa Rahurahastut piisavalt, et sellega sai juba üht-teist teha. Eraldi pakkusid raha mitmed Euroopa Liidu riigid. Ja Eesti tõttas appi hankijana. Tänaseks oleme Ukrainale erinevat sõjakraami vahendanud enam kui poole miljardi euro eest.
Raha kogumisest raskem oligi hankimine. „Osteti seda, mida oli võimalik kätte saada,“ meenutab RKIK-i toonane peadirektor Magnus-Valdemar Saar. Asutus pidas pikka tabelit, kus olid kirjas kõikvõimalikud riigid ja ettevõtted, kelle käest võiks moona osta. Tabeli täiendamiseks saadi infot nii Eesti lepingupartneritelt kui Ukrainalt. Abi oli ka kaitseministeeriumi juhtkonna kontaktidest.
Kuidas jõudis sinna tabelisse Itaalias registreeritud Datasel S.R.L, ei räägi tagantjärgi keegi.
Igatahes sõlmisid RKIK ja Datasel 2024. aasta veebruaris esimese kokkuleppe – sellise, kus lubati üksteise saladusi hoida. Niimoodi algasid läbirääkimised.
Dataseli pakkumine jõudis Eestini hämmastava tempoga – veel 2024. aasta alguses polnud ettevõttel mürskudega mitte mingit pistmist.
2005. aastal Dataselile aluse pannud Sandro Pazzinil olid küll kaitsetööstusest põhjalikud kogemused, aga plahvatava kraamiga ta ei tegelenud. Selle asemel pakkus Pazzini elektroonika- ja tarkvaralahendusi. 2023. aastal küündis paari töötajaga firma käive napilt üle 120 000 euro.
Kaitsetööstuse mõttes oli tegu päris väikese tegijaga. Nende kontor asub tänaseni La Spezia sadamalinna silmapaistmatus nurgakeses. Kusagil Nissani esinduse ja elektrikaupade poe vahel.
Itaalia äriregister ütleb, et 2024. aasta 10. jaanuaril tegi Pazzini kannapöörde. Firma uueks tegevusalaks sai commercio all´ingrosso di armi, sistemi d´arma e munizioni per uso militare. Ehk eesti keeli relvade, relvasüsteemide ja sõjaliseks kasutamiseks mõeldud laskemoona hulgimüük.
Ja nagu öeldud, juba kuu aega hiljem rääkis Eesti nendega kümnetesse miljonitesse küündivast mürsutehingust.
Ning 6. märtsil tuli veel suurem muutus. Indiast tulnud Neco Defence Munitions ostis Dataseli ära. Ja Itaalia firma juhtorganitesse tõusid juba tuttavad nõod Anand ja Avneesh Jayaswal.
Pazzini ei läinud siiski kuhugi ning jäi ametlikult tegevjuhiks. Firma kodulehel India omanikke ei mainitagi.
Lepingusse!
Niisiis pidas RKIK 2024. aasta kevadel läbirääkimisi Itaalia firmaga, millel pisike käive ja mis polnud kunagi mürsuäri ajanud. Ning selle firma seljatagust kattis India firma, mis küll rääkis, et tahaks mürske toota, aga polnud seda veel kunagi teinud.
Veel enam. India pole kunagi avalikult tunnistanud, et nende sõjatööstuse toodang Ukrainasse jõuab. Kindlasti ei saa India firma seda otse müüa. Itaaliasse soetatud fassaadist võib küll abi olla, aga tõenäoliselt näeks India riik selle läbi.
Ekspressil ei õnnestunud teada saada, kas nõod Jayaswalid kavatsesid Ukrainasse müüa oma toodangut või lihtsalt vahendada kellegi teise sõjakraami. Igatahes jäi RKIK neid uskuma.
2024. aasta augustis sõlmis RKIK Dataseliga esimese müügilepingu. Ja saatis teele 15 miljonit eurot. Raha ei tulnud Eesti riigieelarvest vaid Euroopa Rahurahastust. Aga seda raha kasutades lubasime Euroopa Komisjonile, et sõjakraam jõuab Ukrainasse.
Elmar Vaher kordab, et tema poleks seda lepingut sõlminud. „Kui neid materjale lugesin, oli üsna väikese taustakontrolli tegemisega minu jaoks selge, et küsimärke oli palju õhus,“ sõnab ta. Vaheri sõnul tehti otsus väga kitsas ringis. „Näiteks RKIKi hankejuht, kes tol hetkel töötas, ei teadnud sellest mitte midagi.“
Magnus-Valdemar Saar vaidleb sellele vastu. Ta möönab, et kolmandatest riikidest moona ostmisega käivad kaasas riskid. Aga kõigi riskidega hoiti kursis kaitseministeeriumi juhtkonda. Veel enam: Saare sõnul ei tehtud ühtegi suurt otsust ilma ministeeriumi juhtide heakskiiduta.
Teise lepingu sõlmis RKIK Dataseliga 2024. aasta oktoobris. Ning taas läks teele üle kümne miljoni euro ettemaksu.
Kõik paistis sujuvat, sest novembris pidi esimesena ostetud moonakogus Ukrainasse jõudma. Aga siis teatas Datasel probleemidest. Missugused need olid, keegi ei ütle. Igatahes lepiti kokku, et Eesti annab neile aega juurde.
Saare sõnul ei tehtud seda pimesi. Kuna mürske pannakse kokku paljudest osadest, nõuti tõendeid, et allhankijad oma tööd teevad. Mõnes kohas käidi ka isiklikult kohal. „Meil olid dokumentaalsed kinnitused selle kohta, et kaup või mingid kauba osad liiguvad,“ sõnab Saar.
2024. aasta lõpus sõlmiti veel kaks lepingut. Ning muidugi maksti ära ettemaks, nii et kokku kogunes seda juba umbes 70 miljonit. Võib-olla võinuks siis juba pidurit tõmmata, pakub Vaher.
Saar kordab, et otsused ei sündinud tema kabinetis. „Kõikidest riskidest oli valitsemisala juhtkond teavitatud pidevalt, regulaarselt, detailselt ja dokumenteeritult,“ rõhutab ta. „Kui keegi neid dokumente ei leia, siis võin minna ja näidata, kus need on.“
Ministri koosolek
Ukraina abistamist arutati ministri otsustuskoosolekutel. Koosoleku lõpus läksid need, kes asjasse ei puutunud, omi töid tegema. Paigale jäi väiksem seltskond: minister, kantsler, RKIKi juht, veel mõned ametnikud ja asutuste juhid.
Saare sõnul vaadati seal ükspulgi spetsiaalset tabelit, kus olid kirjas kõik hanked ja nendega seotud riskid. „Need riskid ei olnud kuidagi teiste asjade vahel peidus,“ rõhutab ta.
See tähendab, et esimese lepingu läbirääkimiste ajal oli lisaks minister Hanno Pevkurile asjaga kursis ka toonane kantsler Kusti Salm. Edaspidi hoiti inforingis uut kantslerit Kaimo Kuuske. Ilma nende teadmata Saare sõnul lepinguid ei sõlmitud.
Kantsler Kaimo Kuusk mäletab asja teisiti. „Vastutab ikkagi RKIKi juhtkond,“ ütleb ta. Kuusk möönab, et asutus hoidis ministeeriumi juhtkonda asjadega kursis. Samas oli oluline RKIKi hinnang, kuidas edasi minna. „RKIK ütles, kas nad suudavad riskid ära maandada.“
Samas ütleb ta, et probleemid lepingute täitmisega tulid koosolekutel selgemalt jutuks 2024. aasta lõpus või 2025. aasta alguses. Ehk loetud nädalad pärast Kuuse mainitud noogutusi.
Kui Dataseli esindajad Tallinnas Kuusega 2025. aasta veebruaris kohtusid paistsid asjad hapuks minevat. Kevadeks oli see juba peaaegu selge. Raha oli indialaste käes kinni. Ja vastu pakkusid nad lubadusi. Mais saatis RKIK Dataselile esimese kirja lepingu rikkumise kohta.
Midagi ettevõte siiski kohale vedas. Mitte küll Eestisse ega Ukrainasse, vaid kuhugi vahelattu. Kui Eesti ametnikud asja uurima läksid, selgus, et kaup on kehv.
„Kvaliteet ei olnud piisav,“ ütleb Kuusk. „Kauba komplekteeritus oli täiesti ebapiisav.“ Mürsukomplekti kuuluvad sütik, suurtükirauas plahvatav püssirohulaeng ja selle süütekapsel. Kui midagi neist on puudu, on mürsk kasutu. Pooliku kauba lükkasid eestlased tagasi.
2025. aasta suveks läks asi tõsisemaks. Saar ütleb, et juba tema ametiaja lõpus arutati, et võib-olla tuleks leping üles öelda. Kaimo Kuuse sõnul oli see ministeeriumi soov. Juuli keskel lahkus Saar ametist. Tema töö võttis kohusetäitjana üle Katri Raudsepp.
„Kasutasime õiguskaitsevahendeid,“ sõnab Raudsepp. Lihtsustatult tähendab see hoiatusi ja leppetrahve. „Kui need ennast ammendasid, olime sunnitud lepingu lõpetama ja hakkasime ette valmistama kohtukaasust.“
Ametliku teate lepingute lõpetamise kohta saatis Eesti Dataselile novembri lõpus. Aga ettevõte ei andnud niisama lihtsalt alla. Nemad lubasid, et varsti-varsti jõuab kaup kohale. Abi polnud sellestki, et edaspidi saatis RKIK oma e-kirjad Indias asuvale Neco Defence Munitions juhtidele.
Kuna tegemist oli samade inimestega, teadsid nad meie muresid niikuinii. Läinud aasta detsembris läks nii Itaaliasse kui Indiasse kiri pealkirjaga: „Ametlik makse- ja kulude hüvitamise nõue ning osaliste tarnete äravedamine.“
Kohtusse
2026. aasta aprillis tulid Dataseli esindajad uuesti Eestisse. „Kohtumisel lubasid nad, et kaup on kohal mais,“ meenutab Vaher. „Aga meie eesmärk oli öelda neile juba selgelt, et me läbirääkimisi ei jätka, vaid pöördume oma õiguste kaitseks kohtusse.“
Ja kohtusse asi läkski. Osade asjade üle hakatakse vaidlema Eestis. Aga peamine lahing algab Euroopa arbitraažikohtus Strasbourgis. Kohus on Eestile juba lisaküsimusi saatnud.
Esmapilgul tundub asi lihtne. 70 miljonit eurot võiks peagi Maarjamaal tagasi olla. Aga Elmar Vaher möönab, et Eestil puudub arbitraažikohtu kogemus. „Elame-näeme,“ ütleb ta. „Võib-olla hakatakse suruma mingeid kompromisse.“
Kohtukaotuse kõrval ähvardab Eestit teinegi risk. Mis siis, kui Itaaliasse rajatud firma muudetakse maksejõuetuks? Ekspressile viidatakse, et selle eest peaks Eestit kaitsma Indiast antud garantiikiri.
Omaette küsimus on, kui kaugele see garantiikiri ulatub. Neco Defence Munitionsi aruanded näitavad, et päris oma äritegevust on ettevõttel napilt. Pigem tegutsetigi Itaalia kaudu. Võib-olla läheb ka see firma hingusele. Kas sel juhul võtab vastutuse Neco Defence Systems? Või hoopis suur metallurgiakorporatsioon Jayaswal Neco Industries?
Valgete vuntsidega asutaja on ettevõtte juhtimise üle andnud Anandi ja Avneeshi isadele. Võib-olla peavad nemad poegade koerustükid kinni maksma.
Aga võib-olla mitte. Garantiikirjast ei taha keegi lähemalt rääkida. Elmar Vaher ütleb selle kohta nii: „Sellepärast ongi oluline, et kõik materjalid alates e-kirjadest oleks olemas. Aga meil pole väga palju materjale.“
Kes lõpuks maksab?
„On risk, et kulud suurusjärgus 70 miljonit eurot tuleb Eesti riigieelarvest muude kavandatud kulude arvel kinni maksta,“ ütles riigikontroll läinud nädalal. Riigikontroll rõhutas, et riskid pidanuks olema 2024. ja 2025. aasta riigieelarvete seletuskirjades. Aga eelarve üle hääletanud riigikogu liikmetele ütles kaitseministeerium toona, et mingit riski kaitseraha vahendamisega ei kaasne.
Elmar Vaher ütleb, et Eesti on Euroopa Komisjoniga suhelnud ja neilt kohtuvaidluste perioodiks ajapikendust palunud. „Loodame, et komisjon aktsepteerib seda.“
Indialaste käes olevast summast pisut üle kümne miljoni pärineb teistelt Euroopa Liidu riikidelt. Ka nendega on Vaheri sõnul läbirääkimisi peetud. Ametnikud loodavad, et kuni vaidluste lõpuni ei hakka keegi meilt raha tagasi nõudma.
Kaimo Kuusk ütleb, et 2024. aasta lõpus, kui mured partneriga üles kerkisid, pöördus ta kaitsepolitseiameti poole. Mis kahtlusi ta KAPOle avaldas, Kuusk ei selgita. „Neil on vahendeid teha taustakontrolle,“ sõnab ta. „See on normaalne koostöö.“
Ekspressile on viidatud, et ametnikud hakkasid kahtlema, kuidas kasutab Datasel Eesti abiga saadud ekspordilube. Elmar Vaher viitab ka teisele küsimusele: „Kõik tehingud, kus on suured rahad, seal võib tekkida inimestel majanduslikke huve,“ märgib Vaher. „Ja kuna RKIK-il endal sellised võimalused uurimiseks puuduvad, siis selleks on pädevad asutused.“
Ekspressile teadaolevalt pole ühtegi menetlust lörri läinud mürsuhankega seoses algatatud.
_____________________________________________________________
KARM NÄDAL: Pärast riigikontrolli auditi avaldamist on kaitseminister Hanno Pevkuri suunas lennanud hulk kriitikanooli.
Endine RKIK-i juht Magnus-Valdemar Saar ütles, et Ukraina abistamisega seotud otsused tehti ministri otsustuskoosolekutel. Ja seal hoiti nii minister kui kantsler kõigi riskidega kursis. Mäletate seda samamoodi?
RKIK tõi loomulikult otsustuskoosolekule kõik suuremad soetused. See on osa tavapärasest praktikast. Loomulikult käis otsustuskoosolekult läbi ka Ukraina abi. Aga kindlasti ei arutatud seal maksegraafikuid ega konkreetseid lepingutingimusi, vaid põhimõtteliselt seda, et soetatakse Ukraina toetuseks laskemoona. RKIK-il oli usaldus partnereid otsida, läbirääkimisi pidada ja muuhulgas ka lepingutingimused kokku leppida.
2024. aasta detsembris, kui kaks viimast lepingut sõlmiti, oli ettevõte esimese tarnetähtajaga juba hätta jäänud. Kas nende kümnete miljonite eurodeni küündivate lepingute üle peeti arutelu? Mäletate te arutelu, kas neid üldse sõlmida?
Otsustuskoosolekul ei räägitud detaile, millal või mitmes osas leping sõlmitakse. Seal räägiti põhimõtteliselt sellest, mida soetatakse ja kellelt. Kõik detailid olid RKIKi läbi rääkida.
Kas olite kursis riskidega, mis ettevõtte olemusest tulenesid?
Riskid tulid välja aja jooksul. Siis, kui hanked hakkasid viibima ja kaup ei olnud kvaliteetne. Ja siis alustasime kohe ka vastavaid tegevusi. Ehk hakkasime kohe kontrolle tegema. Mingil hetkel pidi ka kantsler sellesse rohkem sekkuma.
Et ettevõte ega selle omanikud teiselt poolt maakera polnud kunagi varem ühtegi mürsku müünud oli ju varem teada.
Nii detaili me ei läinud. Usaldasime RKIK-i, kes pidi partnerid välja valima. Toona oli reaalsus see, et väga palju kaupa pakuti läbi vahendajate. Sest ükski tootja, eriti need, kes olid Venemaaga mingil moel sidemetes olevast riigist, ei tahtnud kuidagi näidata, et nende käest midagi tuleb. Väga palju tehinguid tehti läbi vahendajate. Kuna need riskid kasvasid, siis mingist hetkest ütlesime selgelt, et edaspidi sõlmime lepinguid ainult otse tootjatega.
Mis siis saab, kui ettevõte arbitraažis võidab? Või veel hullem, kui ettevõtted maa pealt kaovad.
Täna on seda raske spekuleerida. Aga RKIK on meile seletanud, et kui Euroopa Komisjoniga Ukraina abi soetamist läbi räägiti, olid riskid teadvustatud. Sest toona müüdi väga palju kaupa, mis vajas väga palju kontrolli. Nii Euroopa, Eesti kui Ukraina poole pealt mööndi, et riskid on. Aga Ukraina vajadused olid nii suured, et Ukraina oli valmis neid riske aktsepteerima.
Kas viitate lootusele, et Euroopa Komisjon ei tahagi meilt raha tagasi? Et nad võivad selle ka korstnasse kirjutada?
Lõpuks on tegemist Venemaa külmutatud varadelt saadud intressidega. Aga usun rahvusvahelisse õigusesse. Ja usun, et arbitraaž mõistab selle ettemaksu Eestile tagasi. Saan aru, et olemas on ka selle suure India ettevõtte garantiikiri.
Kommentaarid
Postita kommentaar