KKI_029 KAJA KUMARI IMEDEMAAL / LEON GLIKMAN ⟩ VOONAKESTE VAIKIMINE EESTI KARISTUSÕIGUSES _ POSTIMEES 1.09.2026
*
„Kaja Kumari imedemaal” räägib keskkonnaametis töötavast naisest, kes suvehommikul silmi avades näeb, et Kumari Vaim on sõnumi saatnud. Tuntud lendjänese Kumari Vaimu raamat toob meestetuppa tubli tüki kodumaist meestemoodi ja killukesi rahvaluulest. Nimetatakse Lääneranna poliitikute rahvapäraseid nimesid ja rõhutatakse nende laulusõnu. Raamat on mõeldud 21-100aastastele meestele. Käsikiri võitis konkursil Kurgiaiaraamat 2026 teemaraamatu eripreemia.
#KajaKumariImedemaal #GentlemenFromEstonia #LeonGlikman #KalleLaanet #JaanGinter #RaulNarits #RaitMaruste #TaaviPern #KumariImedemaa #EndelLepaKurgiaed #FearAndLoathingInArmandonia #PLAYBUNNY #EndelLeppFashionHouse #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ092026
Leon Glikman
* Näiteks võib tuua mitmeid avaliku elu tegelaste asju, järelevalve prokuratuuri tegevuse üle pole piisav.
* Prokuratuuri järelevalve tuleks anda õiguskantslerile ja riigivastutus reformida.
Mõni päev tagasi saabus uudis, et riigikohus jättis menetlusse võtmata prokuratuuri kassatsioonikaebuse riigikogu liikme Kalle Laaneti kelmuse süüdistuse asjas, millega jõustus õigeksmõistev otsus, kirjutab vandeadvokaat Leon Glikman.
Minu emotsioonid olid uudist lugedes nagu ikooniline teatrimask, kus üks silm naerab ja teine nutab. On rõõmustav, et kohus oli sõltumatu õigusemõistjana ülesannete kõrgusel. Kurvaks teeb, et sellised kaasused üldse Eestis kohtusse jõuavad. Meenutagem, et tollast justiitsministrit Laanetit, kes ilmselgelt on üks Eesti läbivalgustatumaid inimesi, tabas ootamatult mõni päev pärast avalikku tüli endise peaprokuröriga meediasüüdistuste laviin ja seejärel kriminaalmenetlus, mille lühisisu oli valeandmete esitamine avalike hüvede kuritarvitamise eesmärgil. Loomulikult sündis see Rooma pimeda õigusjumalanna Justitia tahtel, kel ühes käes kaalud ja teises mõõk.
Kahjuks esineb Eesti süüdistuspraktikas ikka ja jälle juhtumeid, mida võiks võrrelda mõõdu järgi õmmeldud rätsepaülikonnaga. Ja nagu iga väärikas meister, kes oma kunsti tunneb, teab rätsepki, kellele üldse tasub tööd teha – kunde peab prominentne olema, päris iga matsi peale head kalevist kangast ja peentööd kulutama ei hakka. Ka siis mitte, kui viimase kuritegu on lihtsureliku silmale päris ilmne.
Ei ole mina ainus, kes on sarnaseid mõtteid veeretanud, näiteks Tartu Ülikooli õigusteadlased Jaan Ginter ja Raul Narits on 04. juuni 2026 Postimehes väljendanud imestust õigusnormide segasuse ja ka prokuratuuri kummastavate tegevuste üle. Samasse ritta asetub erakonna Isamaa suhtes täiendatud kahtlustuse esitamine umbes nädal tagasi.
Analüüsimisel meenutab see kahtlustus sibulat: mida enam koorid, seda rohkem ajab nutma. Prokuratuuri ei huvita, et nimekad õigusteadlased on korduvalt selgitanud, et Isamaale etteheidetav tegu kohe kuidagi kuriteo tunnustele ei vasta. Paistab nii, et kui jahimees juba püssiga metsa läheb, siis ilma saagita tagasitulek pole mõeldav. See ei puuduta loomulikult kogu prokuratuuri.
Tunnustan siinkohal väärikaid ja õiglasi, kes kindlasti on enamuses, kuid pahatihti on põhjus selles, et teatud isiksuse tüüpidele pole midagi võimatumat, kui tunnistada oma viga või eksimust. Seega mängitakse kõik kehvakesed partiid välja kui tahes haleda lõpuni, kuna mängus on ju kosmilised egod ja prestiiž. Sellise psühholoogilise tume-energia kiirguses muutub kõik ümbritsev vähetähtsaks: maksuraha ja ametkonna ressursi raiskamine, põhiõigused, Eesti kui õigusriigi maine, asjatud inimlikud kannatused – kõik taandub jahikire ja obsessiivse enesetõestuse ees.
Endine riigikohtunik Malle Seppik on süüdistanud prokuratuuri institutsionaalses ülbuses ja infantiilses vastutamatuses. Endine Euroopa Inimõiguste kohtu liige ja riigikohtu esimees Rait Maruste on võrrelnud prokuratuuri mentaliteeti nõukogude aja omaga, mille sisuks on karistamatu-vastutamatu repressiivsus. Need suure algustähega juristid niisama sõnu ei pillu ja teavad, millest räägivad. Prokuratuur seevastu ei näi olevat suuteline enesekriitikaks – viga peitub alati mitte neis, vaid arvustajates.
Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et süütute inimeste vastu peetavate alusetute maratonmenetlustega tekitatakse maksumaksjale igal aastal miljonikahjusid, süsteemi hammasrataste vahele jäänud elude hävitamisest rääkimata. Ma ei räägi siin tavapärastest õigusemõistmistest, vaid ilmselgelt jampslikest menetlustest, kus prokurörid teadsid või vähemalt pidid teadma kahtlustuste või süüdistuste põhjendamatusest, nagu näiteks Seppikute, Kajar Lemberi, Parvel Pruunsilla, Priit Humala, Küllike Nammi ja Kalle Laaneti asjad. Ja ärme unusta humaanse eutanaasia vahendi leiutanud Paul Tammertit, kellele esitati kurioosne süüdistus loata tervishoiuteenuse (!) osutamise eest. Tule taevas appi, kui tsiteerida klassikuid. Nimekiri on pikk.
Pahatihti on prokuratuur süütuid inimesi sandistavat tegevust õigustanud õigusselguse otsimise eesmärgiga. Teisisõnu, kui prokuratuurile pole miski selge, siis on tal õigus inimeste elukvaliteedi arvel ja maksumaksja kulul inimkatseid teha. Ainus, kes ei kannata, on prokuratuur. Seda võib seletada inimlikke väärtusi üleskaaluva üleüldise ringkaitsega koos sisemise lojaalsuse kohustusega. Välist kriitikat on aidanud tõrjuda maksumaksja kulul hästi rahastatud, võimas PR-masin, millel on kombitsad ka ajakirjanduses.
Kõik see päädib kummastava «win-win» tüüpi paradoksiga: kui keegi mõistetakse süüdi, siis on see prokuratuuri töövõit. Kui inimest ruineeriv menetlus päädib menetluse lõpetamise või õigeksmõistmisega, siis on see samuti prokuratuuri võit, kuna nüüd sai tänu prokuratuuri ennastohverdavale lahingule õigus selgemaks. Sellised prokuratuuripoolsed mõistliku inimese intellekti alahindavad kriitikavabad ettekäänded meenutavad peegli ees toimuvat soolonäidendit, kus plaksutajate puudusel pälvib näitleja viha peegel. Paraku saab usaldus siiski tekkida vaid inimlikkusest, läbipaistvusest ja vigade tunnistamisest.
Miks on asjad nii läinud? Üheks põhjuseks on prokuratuuri vastutuse ning järelevalve sisuline puudumine. Ja ärge tulge siin rääkima ametkonna enda sisekontrollist. Elu on näidanud, et kui kontrollija on samas kontrollitav, siis pigem viimane otsustab, kas kontrollija toimis õigesti. Ilmekas näide on riigiprokurör Taavi Pern, kes on kohtu poolt tuvastatult vahelejäänud nüüdseks õigeksmõistetud kohtunik Eveli Vavrenjuki asjas kohtule vassimisega, mis on viinud isegi tema taandamiseni. Prokuratuur on seda hinnanud riigiprokuröri lojaalsusavaldusena, usaldades talle aina uusi kõrge avaliku huviga kriminaalasju, sh Isamaa oma. Niipalju siis ametkonnasisesest «kontrollist».
Prokuratuurile on vaja tõhusat ja sõltumatut järelevalvet, ja ka reaalset vastutust tekitatud kahju eest. Eestis kehtiv süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ja riigivastutuse seadus on naljanumbrid – nende põhiidee on kaitsta riiki üksikisikute eest, mitte vastupidi, nagu õigusriigile kohane oleks.
Teiseks needuseks on poolinkvisitsiooniline nõukogulik menetlussüsteem, mis on disainitud prokuratuuri huvides ning mis annab viimasele pea absoluutse menetlusvõimu. Kas pole jabur, et erinevalt demokraatlikest, võrdõiguslikkust tagavatest õigussüsteemidest, pole prokuratuur meil kohustatud enne asja kohtusse andmist kaitsjale üle andma kõiki tema valduses olevaid tõendeid ja teabekandjaid?
Võistlev menetlus on selle valguses vaid ilus unistus. Relvitukstegeva avameelsusega avas prokuratuuris valitseva mentaliteedi juhtivprokurör Sirle Melk oma 28.03.2025 intervjuus Eesti Ekspressile, kiites prokuröriameti iseloomu: «Kohtunikuna sõltud sellest, mis tõendeid pooled toovad. Isegi kui endal on kujunenud siseveendumus ühele või teisele poole, siis kui veenvaid tõendeid pole, jääb nii. Prokuröritöös saad toimetada nii, nagu ise õigeks pead.» On see sedastus mõeldud peene irooniana, millega ametikaaslastele silma pilgutatakse, või lihtsalt tuima tegelikkuse kirjeldusena, ühtmoodi hull on lugu ikka, paljastades sügava väärarusaama õigusriigi toimimise põhimõtetest.
Praktikas ongi nii, et süütuse presumptsiooni vaadeldakse kui õigusemõistmist takistavat sõnakõlksu ning kui faktid ei kattu süüdistusega, siis seda halvem faktidele.
Endine riigikohtunik Malle Seppik on viidanud sellele, et majandusasju ajavad prokurörid ei tunne eraõigust, nagu polekski ülikoolis terviklikku õppekava läbinud. Usun, et paljudele prokuröridele pole eraõiguse aluspõhimõtted, nagu näiteks privaatautonoomia ja lepinguvabadus lihtsalt vastuvõetavad, kuivõrd need takistavad äritegevuse kriminaalõiguslikku kvalifitseerimist. Probleemiks on ka kabinetlik elukaugus ja paralleelmaailma mullis elamine, mistõttu tervitatav oleks majandusasju ajavatele prokuröridele reaalse elu tundmaõppimise huvides erafirmades praktika läbimise kohustuslikuks muutmine.
Ja lõpetuseks kõige olulisem – teen ettepaneku anda prokuratuuri sisulise ja ulatusliku järelevalve volitused sõltumatule õiguskantslerile ning reformida otsustavalt riigivastutuse korraldust, mis täna kahjuks ühelt poolt soodustab ametkondades vohavat karistamatust ja arrogantsust, teiselt poolt aga loob ühiskonnas hirmufooni ja kibedust, mis lõppkokkuvõttes viib omaenda riigist võõrandumisele.
Kommentaarid
Postita kommentaar