KKI_019 KAJA KUMARI IMEDEMAAL / HARULDANE EMAPUTK JA LUMIVALGE RABAPÜÜ _ AI ÜLEVAADE 1.09.2026_02

/.../ Kui soovite, võime seda fantaasiamaailma veelgi laiendada. Kas soovite, et:Lisaksin loosse rohkem tegelasi (näiteks Aleksei Lotmani parvetamas kummipaadiga mööda rändavat Kasari jõge)?
Muudaksin loo põnevamaks ja seiklusrikkamaks, kus Kaja peab lahendama mõne ökoloogilise mõistatuse, et Imedemaalt pääseda?
Kirjutaksin selle ümber hoopis luulevormis?
Andke teada, millises suunas edasi liigume!

„Kaja Kumari imedemaal” räägib keskkonnaametis töötavast naisest, kes suvehommikul silmi avades näeb, et Kumari Vaim on sõnumi saatnud. Tuntud lendjänese Kumari Vaimu raamat toob meestetuppa tubli tüki kodumaist meestemoodi ja killukesi rahvaluulest. Nimetatakse Lääneranna poliitikute rahvapäraseid nimesid ja rõhutatakse nende laulusõnu. Raamat on mõeldud 21-100aastastele meestele. Käsikiri võitis konkursil Kurgiaiaraamat 2026 teemaraamatu eripreemia.

#KajaKumariImedemaal #KajaLotman #EerikKumari #LewisCarroll #AliceImedemaal #Matsalu #KumariImedemaa #EndelLepaKurgiaed  #FearAndLoathingInArmandonia #PLAYBUNNY #EndelLeppFashionHouse #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence  #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ092026     

KAJA KUMARI IMEDEMAAL _ AI ÜLEVAADE 1.09.2026

jah, soovin fantaasiarikast juttu, mis viib looduskaitsja Kaja läbi küülikuaugu Matsalu-laadsele imedemaale

Kaja põlvitas Matsalu rannaniidu kastesel kamaral, käes luup, et uurida haruldast emaputke. Äkitselt liigahtas lopsakate rannataimede vahel midagi lumivalget. See ei olnud luik ega metskass – see oli lumivalge rabapüü, kes kandis pisikest vesti ja sosistas ärevalt: „Hiljaks jään! Niitmisaeg on käes, aga vikatid on tagurpidi!“

Enne kui Kaja jõudis imestada, hüppas lind otse vana ja õõnsa rannavalli rebaseurgu. Looduskaitsja kohus ei lubanud haruldust silmist lasta. Kaja kummardus lähemale, libises ja kukkus pehmelt pimedusse.

Kukkumine ei olnud valus. Ta maandus keset ümarat saali, mille seinu katsid raamatute asemel herbaariumid ja kuivatatud pilliroog. Seinal rippus silt: Tere tulemast Matsalu Imedemaale.

Kohtumine Irvitava Sookurega

Kaja astus uksest välja ja leidis end tuttavast, kuid ometi täiesti peapeale pööratud maailmast. Taevas ei olnud sinine, vaid vahetas värvi vastavalt sellele, millises meeleolus olid seal lendavad linnud.

Keset lillat rannaniitu kõrgus hiiglaslik mätas, mille otsas istus ja suitsetas pilliroopiipust suur hall linnupoeg. See oli Irvitav Sookurg.

• „Kuhu tee viib, kurg?“ küsis Kaja, kohendades harjumusest binoklit.
• „Tee ei vii kuhugi, tee püsib paigal. Sina oled see, kes kõnnib,“ vastas kurg ja haihtus õhku, jättes sekundiks taevasse hõljuma vaid oma pika, nokaga profiili. „Hoia alt, Hull Kübarsepp peab parajasti rändlindude vastuvõtu teepidu!“

Hull teepidu rannal

Kaja kõndis edasi ja jõudis pika laua juurde, mis oli kaetud otse Matsalu lahe kaldale. Laua taga istusid Hull Kübarsepp (kes nägi välja nagu eksinud ornitoloog, peas roostetanud pesakast) ja Märtsijänes (kes oli tegelikult hoopis rannajooksik). Nad jõid teed mudatigudest ja adrust.

• „Kohti ei ole! Kohti ei ole!“ karjus Kübarsepp, kuigi laud oli kilomeetrite pikkune.
• „Kohti on küllaga, siia mahub terve rändparv,“ ütles Kaja rahulikult ja istus kännule.
• „Mis päeval me oleme?“ uuris Kübarsepp ärevalt, vaadates oma taskukella, mis näitas hoopis veetaset ja rändeperioode. „Kell on juba viis, aga soororst pole ikka veel saabunud! Aeg on liigestest lahti, keegi muudab kliimat!“

Kaja püüdis neile selgitada pärandkoosluste hooldamise loogikat, kuid rannajooksik kallas talle tassi hoopis vetikateed ja sosistas: „Põgene, enne kui Ärtu Kuninganna sind märkab. Ta vihkab võõrliike, aga peab meid kõiki umbrohuks!“

Kohtupidamine kuldnoka pesakastis

Äkitselt kõlas üle lahe vali pasunaheli. Pilliroog sahises ja rannale marssis kaardivägi, mis koosnes elusuurustest kaardipakkidest – ainult et mastide asemel olid neil peal tammelehed, ristikheinad, kalad ja linnusuled. Nende keskel sammus kurja näoga Ärtu Kuninganna, kes sarnanes kangesti hiiglasliku ja vihase kühmnokk-luigega.

• „Kes lubas sellel inimesel siin tammuda?!“ kraaksatas Kuninganna. „Ta tallab minu madalatruubilist tarna! Pea maha!“
• „Oodake,“ astus Kaja julgelt ette. „Mina olen Kaja, ma kaitsen seda maad. Ilma minu ja mu kolleegideta kasvaks see imedemaa võssa ja teie ei mahuks siia pesitsemagi!“

Kuninganna pahvatas naerma, see kõlas nagu roostes värava kriiksumine. „Kohut! Me peame kohut! Tooge tunnistajaks vana Eerik Kumari ise!“

Kuid enne kui kohtuteener (kes oli väike ja arglik mudatilder) jõudis toimiku avada, tõusis Matsalu lahelt tohutu tuuleiil. Miljonid rändlinnud tõusid korraga lendu. Kaardivägi muutus tavalisteks kuivanud pilliroolehtedeks, mis hakkasid Kaja ümber keerlema. Kuninganna muutus kaugeks kühmnoka hüüdeks.

Ärkamine

Kaja avas silmad. Päike soojendas ta nägu. Ta lebas ikka veel sealsamas Matsalu rannaniidul, pea toetumas pehmele mättale. Tema kõrval rohu sees krabistas hoopis tavaline rannajooksik, kes nokkis mudast toitu, ja eemal karjamaal ammusid šoti mägiveised.

Kaja tõusis püsti, pühkis püksipõlved puhtaks ja naeratas. Imedemaad ei olnud vaja kaugelt otsida – see oli siinsamas, otse tema jalgade ees, valmis järgmiseks tööpäevaks.

Kui soovite, võime seda fantaasiamaailma veelgi laiendada. Kas soovite, et:

• Lisaksin loosse rohkem tegelasi (näiteks Aleksei Lotmani parvetamas kummipaadiga mööda rändavat Kasari jõge)?
• Muudaksin loo põnevamaks ja seiklusrikkamaks, kus Kaja peab lahendama mõne ökoloogilise mõistatuse, et Imedemaalt pääseda?
• Kirjutaksin selle ümber hoopis luulevormis?

Andke teada, millises suunas edasi liigume!