TA_KBMD_017 SEE, MIS MEID INIMESTEKS TEEB #Kybemed _17.02.2025
See, mis meid inimesteks teeb
Õpetajate Leht 11. veebr. 2025
Tiiu Kuurme
/.../
Võimuga kaasneb meelevald
Üksikisiku või rühmituse maailmapilt, väärtused, ambitsioonid ja ego, kui ta on võtnud võimu, on üha jõulisemalt kujundamas riikide, rahvaste ja maailma nägu. Ning seda igal tasandil, ka kodus ja töökohas. Kui juhtimisega kaasneb vastutus, siis võimuga meelevald. Demokraatia klassikaline määratlus sisaldab väidet, et demokraatia on igaühe võimalus osaleda temasse puutuvates otsustes. Kindlate käte erakonna pikk valitsemispraktika siinmail on sellise mõttegi inimestest välja rookinud. Jõuvõtted ning ignorantsus on normaliseeritud elupraktikaks, kedagi ei kuulata, kellegagi ei arvestata, allkirjadega petitsioone ei loeta ning ükski seadus „kõrgeima võimu kandjaga“ arvestama ei kohusta. Võim teeb, mis tahab, näiteks oleme jõuetult tunnistamas, kuidas üks või teine kodumaine vald likvideerib paigad, milles on tuksunud kogukondade ühiselu. Harjume, et protestid, karjed, argumendid on jõuetud. Informeerisime ju teid, te olite kaasatud!
Ühtki otsust tagasi ei pöörata, ühtki kohtuprotsessi võimude vastu ei võida selle maa kodude omanikud, vaid ikka võim. Raha on vägevam argument kui elu lakkamine paljudes paikades üle maa. Lahendusi ei otsita. Raha mõõdutundetu laristamine võimude huvides ja läbipaistmatu riigieelarve ei ole argumendid, mis asjade kulgu muudaksid ning õigusorganid valvsaks teeks. Meenub, kuidas on pandud imeks, miks me ei kutsunud küüditamiste aegu politseid. Milline oleks tulemus, kui seda teeksid täna oma kogukonna koolide eest seisjad? Tegelikult küüditamine käib, küüditatakse elu maakohtadest.
Õpetaja üksi ei suuda
Ajal, mil oleme tunnistamas üksikisikute piirideta võimu kasvu ning nende iseloomuomaduste saatuslikku mõju sadade ja tuhandete käekäigule, ollakse kollektiivselt ükskõiksed, millised iseloomuomadused kujunevad noorel sugupõlvel. See on tänase maailma üks paljudest paradoksidest. Kasvatusele ja haridusele on loodetud, ja isegi aastatuhandeid, viimati pärast Teist maailmasõda, mil pedagoogika põimus taas tugevalt humanismi-ideedega. Kuivõrd on õpetajal võimu selle üle, milliste isikuomadustega kujunevad täiskasvanud? Arvatavalt ei saa ta üldise ühiskondlikult levinud ning normaliseeritud rikutuse vastu. Nende võim, kes kuulutanud inimese moraali, tema sisemise laadi tühiseks ja tähtsusetuks, on suurem. Kui avalik ruum asuks talle toeks, ehk siis.
Tänastes kasvatusest ja haridusest kõnelevates tekstides on vähe kõneks, milliseid isikuomadusi sooviksime näha järeltulevas põlves, et ta ei jääks ülekohtu ees apaatseks ning teisi inimesi ja maailma hoiaks. Ka uudised kiusamisest, ähvardamisest, vägivallast, julmusest, tahtenõrkusest, inimlapse sinnapaika jätmisest pole argument. Tuleks aga küsida, kuidas inetuste toimepanija on taoliseks saanud? Sedasama küsimust on mõned psühhoanalüütikud ja biograafid tagantjärele küsinud diktaatorite ning autokraatide kohta. Aga nende puhul on küsida liiga hilja.
/.../
Kommentaarid
Postita kommentaar