DU_000 DARK UNDERBELLY _ JÜRIPÄEVAKÕNE _ LENNART MERI PAIDES 1993 / KALLE MÕISAKÖIS KÜRBLAS 2025
10 h
·
Jüripäeval 1993. aastal avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri Paide linna ja Järvamaa sümboli – taas üles ehitatud kindluse peatorni. Vallitorni pidulikul avamisel lausus president Meri kohalviibijatele järgmised mõtted:
„Kallis Paide rahvas! Kahe minuti eest rääkisin ma oma pojaga, olen vanaisaks saanud. Ja nüüd ma seisangi teie ees kui Eesti Vabariigi president ja mõtlen, kuidas seda rõõmu tänase päeva rõõmuga, jüripäevarõõmuga nii ühendada, et rääkida meie ühisest rõõmust sellel kaunil päeval pärast seda, kui viiskümmend aastat on vihma sadanud. Täna hommikul olime veel Narvas, päeval Ida-Virumaal ja õhtul oleme tagasi Tallinnas. Praegu aga oleme kogunenud selleks, et vaadata seda valgest kivist torni, millest Paide linn on oma teise nime saanud. Mõtleme natuke selle üle, mida tähendab meile jüripäev, mida tähendab täna ja tulevikus. Ta on olnud meile väga suure tähendusega minevikus, sest ta on olnud ajaloolise mälu mälestusmärk. Jüripäev ja jüriöö oli aeg, mis kutsus eestlasi kokku võitlema oma iseseisvuse, oma sõltumatuse, oma riigi eest sada aastat pärast seda, kui sõltumatus oli kaotanud. Tookord oli see ajavahe sada aastat ja pisut kauem. Tookord ei olnud raamatuid, ei olnud mälestusmärke, mida rahvas oleks peitnud mulla sisse selleks, et neid sobival vabaduspäeval uuesti välja tuua. Tookord ei olnud mitte midagi peale mälu, ja ma ei tea, kus mälu elab, kas elab ta ajus või südames või lauludes. Aga näete, ta elas ja kutsus meie väga kaugeid esivanemaid uuesti võitlema. Mõned ajaloouurijad ütlevad, et see võitlus lõppes kaotusega. Kinnitan teile, et jüriöö ei lõppenud kaotusega. Ei lõppenud see kaotusega 650 aastat tagasi ja ammugi mitte täna, sest siin ta on, see sümbol, mis ka kunagi olnud hävitatud; küll lennanud taevase ja näete, otsekui muinasjutus on ta tervelt tagasi maandunud teie endi keskele. Teie linna uhkuseks, iluks ja sümboliks.
Jüriöö on rasketel aegadel tähendanud meile üht, nimelt seda, et alati on lootus ja kohustus võidelda selle nimel, et lootus muutuks teoks. Nüüd hakkavad rasked ajad seljataha jääma ja jüriöö ei ole enam sõjasümbol, ta on meie homse päeva sümbol. Ta peab meile manitsevalt ütlema, et me oleme jõudnud sinna ja veel kaugemale, kui need, kes 650 aastat tagasi oma sõjatõrviku läitsid. Praegu me läheme edasi ja tee, mis meid edasi viib, on vabade eestlaste tee. Aga see on veel rohkem vaba mõtte tee, aruka mõtte tee, see on inimese tee, kes teab - VABADUS ON HABRAS, AGA TA ON USKUMATULT TUGEV, KUI KOGU RAHVAS SEDA HOIAB. See on tee, mis ei saa olema kerge, sest väikesel rahval võib olla ka suuri vaenlasi ja seda enam manitseb tänane jüripäev meid kokku hoidma, oma jõudusid säästlikumalt kasutama, vaatama ümber peremeheliku pilguga, et see maa on tagasi tulnud meie kätte. See riik on tagasi tulnud meie kätte ja meie kätest sõltub, kas me anname ta üle kaunina oma lastele, lapselastele, kellest üks just vahepeal jõudis sündida.
Kallid paidelased! Mul on nii hea meel teiega koos olla. Ma olin noore tudengina esimest korda elus Paides. Siin oli rusumägi, sõjahaavad olid lahtised nagu verised armid. Väga paljudel on praegu raske. Raha on vähe, tahaks paremini elada. Heitkem pilk sellele, mis on olnud alles mõned aastad tagasi tõelus: leivasabad ja külmad korterid. Vaadakem, mis praegu meil juba käes. See on ju nii hirmus lühike aeg, kõigest kaks aastat, natuke rohkem. Kas see ei peaks meile andma julgust, eneseusaldust, eestlase uhkust ja eestlase jonni?
Nähke selles tornis just seda, mida ta on – UUESTISÜND. Kõik see, mis on olnud, saab olema. Kõik see, mida me tahame, saab tulema, juhul kui me Eestimaad niisama üksmeelselt ehitame, nagu teie linn ja rahvas seda torni siin ehitas. Tahaksin, et sellest tornist saaks meile kõigile sümbol, võrdpilt sellest, kuidas lagastatud Eestist tõusevad kaunid hooned, lootus ja jõukus. See kõik ongi Eesti õnn. Rohkem meil vaja ei ole, aga ka mitte vähem. Tänan teid!“ Kuva vähem
Kommentaarid
Postita kommentaar