TA_SPSK_016 URMAS MARANIK: KÜSIMUS ON SELLES, KAS ME TAHAME RIIKI, KUS RUUMILISE ARENGU ÜLE OTSUSTAMINE ON NÄITEMÄNG NEILE, KELLEL ON RAHA LAVA PÜSTITADA
Urmas Maranik > Meie Lääneranna
12 h
Eriplaneeringu saamislugu
Kui planeerimisseadus 2015. aastal vastu võeti, kehtestati sellega kaks uut planeeringuliiki: riigi eriplaneering ja kohaliku omavalitsuse eriplaneering. Vaevalt, et keegi oskas toona ette näha, et vaid kümme aastat hiljem soovib riik ühest neist juba loobuda.
Eriplaneeringute eesmärk oli lihtsustada olulise ruumise mõjuga ehitiste (ORME) rajamist ning ette nähti asukoha eelvaliku etapp, mille raames tuleb kaaluda mitut võimalikku asukohta. Kui riigi tasandil olid lahendatavateks valdkondadeks näiteks riigikaitse, energeetika (sh meretuuleparkide rajamine) ja kaevandused, siis kohaliku tasandi eriplaneering on hilisemate seadusemuudatuste valguses osutunud suunatuks eeskätt maismaatuuleparkide rajamisele.
Näiline asukohavalik
Kui eriplaneeringu algataja astub avaldus näpu vahel kohaliku omavalitsuse uksest sisse, teab ta tegelikult väga täpselt, kuhu ta oma rajatise püstitada soovib. Tuuleplaneeringute puhul on avalik saladus, et arendaja on eeltööd teinud mõnel puhul mitu aastat – omandanud kinnistuid, sõlminud eelkokkuleppeid, maksnud broneerimistasusid maaomanikele. Planeerimisseadus näeb aga ette kaks menetlusetappi, millest esimese käigus tuleb justkui mõjude hindamise ning puudutatud isikute kaasamise ja ärakuulamise tulemusena leida rajatisele sobivaim asukoht. Sisuliselt tähendab see muu hulgas, et valitud asukohas peaksid olema võimalikud negatiivsed mõjud minimaalsed.
Sellega on loodud sobiv keskkond näitemänguks. Planeerimise ja mõjuhindamise keskne küsimus ei ole asukoha leidmisel mitte see, KAS üldse ja KUHU midagi ehitada saab, vaid pigem see, KUIDAS varem valitud asukoht paberil sobivaks kirjutada. Siin astuvad lavale keskkonnamõju hindajad, kes kogu oma leidlikkust mängu pannes nuputavad välja kõiksugu lahendusi ning hindavaid mitmesuguseid mõjusid ebaoluliseks. Teisiti ei saakski, sest olulist keskkonnamõju tuleks kas vältida, leevendada või kompenseerida. Üks ilmekamaid näiteid loomingulisest lähenemisest on Liivi lahe meretuulepargi keskkonnamõju hindamise aruandes sisalduv mõjuhindaja subjektiivne arvamus: „Tuulikute paigutumine meremaastikku pigem mitmekesistab vaadeldavat maastikku“.
Seda, mida asjaga kursis olevad inimesed on juba ammu teadnud, on lõpuks välja öelnud ka riik. Täpsemalt tõdes Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusnõunik Küll Siim käesoleva aasta aprilli alguses, et tegelikult tehakse näiline asukohavalik (vt https://www.err.ee/.../valitsus-soovib-kohalike...). Lahendusena soovitakse kohaliku omavalitsuse eriplaneering kaotada. Aga see on ainult pool lahendusest.
Kõik võimalused korruptsiooniks
Planeerimisseaduse prohmakad ei piirdu eespool kirjeldatud näitemängu ja kohalike elanike puhtformaalse kaasamise ehk teisisõnu lollitamisega. Alates 2017. aastast annab seadus huvitatud isikule ehk arendajale legitiimse võimaluse oma taskust maksta planeeringu koostamise ja mõjude hindamise eest.
Sisuliselt näeb asi välja nii: arendaja esitab taotluse, KOV algatab planeeringu ning sõlmib arendajaga kokkuleppe kulude tasumiseks. Seejärel korraldab KOV riigihanke planeerija/mõjuhindaja leidmiseks ja sõlmib temaga töövõtulepingu. Juriidiliselt on kõik korrektne ning isegi õiguskantsler ei näe selles probleemi, viidates, et planeeringu koostamisest huvitatud isik ei saa planeeringu koostamise korraldaja õiguspärase tegevuse korral rahastamise kaudu mõjutada edasist planeerimismenetlust.
Kui vaid arendaja oleks omakasupüüdmatu altruist… Aga tuleme tagasi reaalsusesse ja tuletame meelde vanarahva tarkust, et kes maksab, see tellib muusika. Näiteks on mõnes tuuleplaneeringu mõjuhindajaga sõlmitud töövõtulepingus selgelt kirjas, et arendajaga tuleb kooskõlastada kõik tehtavad tööd, konkreetsete ekspertide valimine, samuti nende väljavahetamine, vahearuanded jne. See tähendab, et arendaja dikteerib kogu protsessi algusest lõpuni, suunates seda endale meelepärase tulemuse poole. Kohalik omavalitsus on sellega mängust täiesti välja jäetud, täites pelgalt seadusest tulenevaid administratiivseid ülesandeid, nagu teavitamine, koordineerimine ja vajalike riigihangete korraldamine.
Silmamoondus on uus normaalsus?
Kui seaduse täitmise teesklemine muutub normiks, muutub ka seadus ise tarbetuks ja naeruväärseks. Kohaliku omavalitsuse eriplaneering ei tohiks ühelt poolt olla vormiline takistus energeetika arengule ega teisalt salakaval abivahend tuuleparkide rajamiseks. Kui me lepime näiliste valikute, kinnimakstud hindamiste ja formaalse kaasamisega, siis ei vaja me mitte üksnes uutmoodi eriplaneeringut, vaid võib-olla kogu planeerimisseaduse täielikku ümbervaatamist. Lõppude lõpus pole küsimus selles, kas üks planeeringuliik tuleb ära kaotada. Küsimus on selles, kas me tahame riiki, kus ruumilise arengu üle otsustamine on näitemäng neile, kellel on raha lava püstitada.
Kommentaarid
Postita kommentaar