KVM_8 1/2_009 MARIS ALTMANN: KUIDAS SAAB VALLAL PUUDUDA HUVI OMA INIMESTE VASTU?
Maris Altmann > Meie Lääneranna
10 h / 21. aprill 2025 kell 01:51
·
Ma panin kirja mõned mõtted, mis on päris pikalt olnud hingel. Leidus neid, kes pidasid sobilikuks seda ka Meie Lääneranna grupis jagada, kuna see on justkui avalik platvorm Lääneranna kogukondade tegemiste kajastusteks.
Jah, päris hirmutav on niiviisi ise tulla välja sellist mõtteavaldust siia postitama, kuid mulle tundub, et juba ammu on see elu päris segane, keerukas ja kurbust tekitavalt võõras.
Tegu ei ole üleskutsega pahameeleks ega kellegi süüdistamiseks, vaid pigem sooviga juhtida tähelepanu, et päriselt kuulata, vaadata tagasi ja ette ning mõelda sügavamalt. Kas kõik see, mida öeldakse või tehakse, on kantud soovist mõista ja ühiselt edasi liikuda?
Oluline pole see mida me teeme vaid kuidas me seda teeme.
Maris Altmann
18. aprill kell 17:27
·
Mõtteid volikogu istungit, Virtsu arengukava arutelu ja kõiki kohaliku omavalitsuse eelnevaid avalikke väljaütlemisi kuulates.
Kuidas saab vallal puududa huvi oma inimeste vastu?
See küsimus ei ole retooriline. See on küsimus, mida Metsküla ja teised kogukonnad on viimasel aastal korduvalt ja korduvalt esitanud.
Lääneranna vallavalitsus ja volikogu on teatanud avalikult, et vallal puudub huvi MTÜ Metsküla Kooli ja selle tegevuse vastu. Veelgi enam, nad on korduvalt väitnud, et kool tegutseb “erahuvides” ja “äri eesmärgil”, justkui ei oleks selle taga lapsi, peresid, kogukonda ja haridust, mida kõik need inimesed südamega loovad. Aga kuidas saab vallal teadlikult ja avalikult puududa huvi oma inimeste vastu?
Kohalik omavalitsus – kelle jaoks?
Kohaliku omavalitsuse mõte on lihtne: olla võimalikult lähedal inimesele, pakkuda tuge, kuulata, seista oma elanike eest. Mitte valitseda ülevalt alla, vaid tegutseda koos nendega, kes selles vallas elavad.
Kui kogukond, olgu see küla, selts või kool, teeb midagi tähenduslikku, midagi kestlikku ja kindlasti vallale kasulikku, siis peaks vald seda märkama ja toetama. Isegi siis, kui mõtted või lahendused ei ühti sajaprotsendiliselt vallavalitsuse või mõne ametniku seisukohtadega. Valla suurim rikkus ei ole mitte selle hooned ega eelarve, vaid inimesed, kes hoolivad ja tegutsevad.
Metsküla kool ei ole äri, Metsküla kool on elujõuline kogukond!
Metsküla Kool on loodud kogukonna algatusel ja vajadusel. See ei ole ühe pere eraprojekt ega mingi tagauksest loodud kasumi teenimise masin. Kool on registreeritud MTÜ vormis, sest see on seaduslik ja läbipaistev viis, kuidas vabaühendused Eestis saavad tegutseda. Kogu kooli sissetulek ja kulu on avalik ja kontrollitav. Tulu teenimise eesmärk ei ole kunagi olnud selle kooli eksisteerimise motiiv.
Metsküla kooli tegevus ei ole suunatud isiklikule kasule, vaid lapse heaolule. Õpetajad teevad tööd südamest. Lapsevanemad panustavad aega, energiat ja raha, et kool saaks toimida. Meil ei ole hiigelpalga saajaid ega varjatud kulusid. On kogukond, mis on otsustanud ise oma tuleviku eest vastutada, samal ajal puudub korduvalt ja korduvalt vallal huvi.
Huvi puudumine ei ole neutraalne, see on vaenulik.
Kui omavalitsus ütleb, et tal puudub huvi, ei tähenda see neutraalset eemalseisvat positsiooni. Vastupidi, see on teadlik eemaldumine, vastutusest loobumine, avalik selja pööramine.
Just seda on Metsküla kogukonna inimesed tundnud. Nad on näinud, kuidas volikogus nimetatakse nende kooli äriks. Ühest küljest heidetakse kogukonnale ette justkui püütaks kooli kaudu isiklikku kasu, teisalt öeldakse otse, et vallal puudub kooli tegevuse vastu huvi.
Kui vallal puudub huvi, siis kaob ka usaldus.
Kui inimene, pere või kogukond kogeb korduvalt, et nende algatusi ei kuulata, nende muresid ei võeta tõsiselt, nende lapsi ei märgata, siis tekib küsimus: milleks üldse vald?
Selline suhtumine viib usalduse kadumiseni. See paneb inimesed sulguma. See kasvatab vastandumist. Ja lõppkokkuvõttes jääb kogu vald vaesemaks, mitte ainult rahaliselt, vaid eelkõige inimlikult.
Selle kõige keskel öelda, et “inimesed on lihtsalt pimedad või rumalad ja ei näe neid tohutuid arenguid vallas”, on piinlikult üleolev. Jah, me näeme. Muidugi näeme.
Me näeme, kuidas Lihula siluett on muutunud. Me näeme, kuidas Euroopa suunal kulgevad uued liinid, kuidas põllud on paneele täis ja hooned kerkivad.
Aga kas teie ka näete?
Kas näete, et rahulolematus ei tulene sellest, et areng toimub, vaid sellest, kuidas see toimub? Et pahameel ei ole suunatud majade ega projektide vastu, vaid hoolimatuse, lugupidamatuse ja arrogantsi vastu, millega vallavalitsus ja volikogu oma inimesi kohtlevad? Kui inimesi ei väärtustata, siis pole see areng, vaid võõrandumine.
Huvi on valik. Hoolimine algab sellest.
Väita korraga, et me hoolime ja samas meil puudub huvi, on vastuoluline ja usaldust lõhkuv. Vallal on alati valik: kas näha oma inimesi partnerite ja väärtustena või kujutada neid ohuna, probleemina, tülika algatusena, mida tuleb vaigistada.
Metsküla ei ole ainus kogukond, kes on seda tunnetanud. Meie vallas ja tõenäoliselt terves Eestis on teisigi väikseid, elujõulisi kogukondi, kes peavad end pidevalt kaitsma selle asemel, et saaksid koos oma omavalitsusega midagi luua.
Metsküla kool ei ole äriprojekt. Me oleme kogukond!
Metsküla Kool ei ole pelgalt haridusasutus. See on paik, kus kogukond kohtub, kus sünnivad sündmused, tekivad suhted ja püsib elu.
See on meie laste kool, meie kogukonna süda. Kui see süda kaob, kaob midagi palju enamat kui vaid üks koolimaja, kaob osa elust ja tulevikust.
Ja ometi on just sellist kooli - kodulähedast, kogukondlikku ja ühist vastutust kandvat - Lääneranna vald otsustanud mitte toetada.
Vallal väidetavalt puudub huvi meie tegemiste vastu. Ometi leidub huvi mujal, näiteks samas vallas tegutsevate eraettevõtmiste suhtes, mis on seotud volikogu liikmetega.
Näiteks toetab vald (era)ettevõtteid, mis on rajatud volikogu liikmete poolt ning mis tegutsevad selgelt ärilistel alustel isikliku kasu teenimiseks. Seal nähakse potentsiaali, seal leitakse vahendeid, seal ei räägita huvi puudusest. Meie puhul räägitakse. Meie puhul puudub huvi, isegi kui tegemist on kogukondliku, mittetulundusliku haridusasutusega, mis tegutseb läbipaistvalt ja ainult kohalike perede heaks.
Lääneranna vallas on piirkondi, kus tegutseb palju rohkem MTÜsid kui Metsküla kandis ja neid toetatakse sõltumata sellest, kas nad tegelevad koorilaulu, rahvakunsti, laste õpetamise või külaliikumise edendamisega. Neid ei mõõdeta selle järgi, kes nende taga seisab, vaid selle järgi, kelle hüvanguks nad töötavad.
Kui vald valib, kellele ulatada käsi ja kellele pöörata selg, sõltuvalt nimest, seotusest või isiklikust eelistusest, ei ole see enam kogukonnaga arvestamine vaid see on võimu kuritarvitamine.
Metsküla Kool ei erine teistest avalikku hüve loovatest MTÜdest. Kui seda sildistatakse erahuvides tehtavaks või mittevajalikuks, seatakse küsimärgi alla mitte ainult üks kool, vaid kogu vabaühiskonna toimimise alus: et igaühel on õigus algatada, luua, panustada ning saada selles võrdset kohtlemist.
Kui ühed saavad tuge ja teised kogevad pidevat huvi puudumist, tekib paratamatult küsimus: kas omavalitsuse huvi on tõesti aus ja läbipaistev või suunavad seda isiklikud seosed ja poliitiline sobivus?
Ja kui vald ei hooli, siis hoolib kogukond ise. Kui vallal puudub huvi, siis kogukonna huvi ei kao. Kogukonna seismine ei lakka ja see on tegelikult see väärtus, millele inimesed lõpuks alla kirjutavad ja oluliseks peavad.
Siinsete inimeste jaks ei tule võimust, vaid hoolimisest. Inimesed ei seisa mitte millegi vastu, vaid millegi eest - laste, kodu, hariduse ja inimväärse kohtlemise eest.
Metsküla ja paljud teised kogukonnad ei palu erikohtlemist, palutakse, et inimesed ja nende panus oleks väärtuslik.
Et inimesi kuulatakse ja diskussioonil ning vabal arvamisel oleks oma koht.
Mõtlen küll, et äkki ei peaks seda teksti üldse kuskile jagama, aga on äärmiselt kurb tunda ja näha pidevalt, kui ebavajalik sa oled oma valla inimeste jaoks, kui arrogantselt käitub inimestega volikogu ning vahepeal on tunne, et peaks seda ikkagi välja ütlema!
Kommentaarid
Postita kommentaar