KI_MKI_009 VAHUR LAIAPEA ⟩ VENE MAAILMA SADISMI TOIDAB BLATNOIMENTALITEET
*
*
Vene vangilaagri vangid tähistavad külma vee pähevalamisega kolmekuningapäeva 19. jaanuaril 2012. Foto: Andrei Pronin / Kumari Vaim
Vahur Laiapea ⟩ Vene maailma sadismi toidab blatnoimentaliteet
Vahur Laiapea
filmirežissöör
3. veebruar 2024, 08:00
* Putin on püramiidi tipp, mis ei saa olla teistsugune kui alus, mis seda kannab.
* Rahumeelsus ja headus on Venemaal nõrkuse tunnuseks ja nõrku tuleb peksta.
* Pühitsedes ukrainlaste tapmiseks mõeldud rakette, ajab blatnoi Kirill sedasama blatnoiriigi asja.
Blatnoikultuur ei ela üksnes Venemaa vanglates ja vangilaagrites, vaid on tunginud Vene ühiskonna igapäevaellu, kirjutab filmirežissöör Vahur Laiapea.
Vene teatrikunstnik Eduard Kotšergin kirjeldab oma kasvamisraamatus «Trellidega ristitud» enda, väikese poisi sõjajärgset aastatepikkust teekonda Siberi kasvatusasutustest kodulinna Leningradi.
Kirjeldab jõhkrust, sadismi, jälkusi, mida nägi ja koges. Nappi ellujäämist. Sõbrunemist pimeda poisi Mitkaga, kes oli kerjuste jõugu meelevalda sattunud. Need sundisid Mitkat enda heaks kerjama. Et almuseandjates enam haletsust äratada, otsustasid nad poisi parema käe ära lõigata. Mitka kuulis seda pealt ja tal õnnestus jõugu käest põgeneda.
«Kerjused võisid Mitkaga teha mida iganes: teise silma välja torgata, tüki ninast või mokad küljest kiskuda, raiuda ära käe, jala, keele, et ta ei räägiks, vaid ainult mõmiseks, õnnetu peletise kasti panna ja tassida seda mööda linnu ja külasid, inimestelt kaastundest ja headusest viimseid krosse välja pressides.» Nii kirjutab Eduard Kotšergin. Ja lisab, et oma pikal teekonnal nägi ta selliseid juhtumeid palju. Ta rõhutab, et on asju, millest ta oma raamatus ei kirjuta. Säästab lugejat ja küllap ka ennast.
Kui eelmise aasta septembris Hersonis olin, kirjeldas Venemaa okupatsiooni ajal kinni võetud ja rängalt piinatud Vjatšeslav üleelatut. Kuidas 19–20-aastased valvurid vange surnuks peksid. Vjatšeslav ei suutnud mõista, kust on pärit nende noormeeste sadism. Teadvusetuks pekstud vange tõid nad teadvusele sel teel, et surusid neile auto amortisaatori silindrit pärakusse.
Vjatšeslav ei mõista, aga mina mõistan. See sadism on pärit vene kultuurist, ühiskonnas ja inimestes sügavale talletunud blatnoimentaliteedist. Milles see seisneb?
Õigus on tugevamal, vägivallatsejal, esimesena lööjal, ründajal. Elus saab püsida, «elamisväärset» elu elada ainult vägivalla, valetamise, varastamise, öördamise abil. Rahumeelsus, headus on nõrkuse tunnus ja nõrku tuleb peksta, hävitada, neilt ära võtta see, mis võtmist väärib. Kaasinimest saab kohelda kas ülalt alla või alt üles vaadates, mitte eeldusel, et ta on sinuga võrdne. Kangelaslikkus tähendab vägivaldsust, seda kasvõi iseenda suhtes, kui kedagi teist käepärast ei ole. Mitte mingil juhul ei ole rahulik, hooliv ja töökas elu midagi kangelaslikku. Töö ja elu peavad inimese kiiresti läbi põletama, tapma, siis on lootust kangelase aupaistele.
Kes on praegu vene ühiskonna kuritegeliku hierarhia tipus? Blatnoide blatnoi, urka’de urka, kõige suurem seaduslik varas, varas seaduses? Arvasite ära – Putin, keda vahel ka presidendiks nimetatakse. Keelekasutus avab kõneleja olemust.
Üks Putini kuulsamaid blatnoislängist pärit väljendeid pärineb 1999. aastast, mil ta värske peaministrina lubas jälitada tšetšeeni terroriste kõikjal ning vajadusel nad ka peldikus vagaseks teha. Kas mäletate FSB/Putini korraldatud kortermajade õhkulaskmisi Venemaal selsamal 1999. aastal – et need teod nendesamade tšetšeenide kraesse ajada ja neid siis «peldikus vagaseks teha»? Putin tegigi seda – tema algatatud teise Tšetšeenia sõjaga.
2008. aasta Gruusia ründamise järel lubas Putin Saakašvili munepidi üles puua. Saakašvili on Gruusia vanglas suremas. Putinil ei ole vaja teda enam munepidi pooma minna, sest ta on Gruusias võimule upitanud oma mehe, kes Saakašvili hävitamise lõpule viib.
Kas mäletate Putini sõnumit Ukrainale vahetult enne selle riigi ründamist: meeldib või ei meeldi, kannata ära, mu kaunitar. See on vägistamisretoorika. Kaunitar kannatab ära ja need sõnad pöörduvad Putini ja Venemaa juurde tagasi. Putin ja Venemaa – need kaks ei ole midagi eraldiseisvat. Need on sama nähtuse kaks, vaid tinglikult eristatavat osa. Püramiid ja selle tipp, mis ei saagi olla teistsugune kui alus, mis seda kannab.
Munepidi poomisest veel – kord jäi netiavarustes ette foto revolutsioonijärgsetest metsikustest: vene külapreester oli sellel tõepoolest munepidi puu otsa poodud. Nii et Putin ei tegele sõnakunstiga, vaid taastab traditsioone. Ja kui patriarh Kirill pühitseb ukrainlaste tapmiseks mõeldud rakette, ajab blatnoi Kirill sedasama blatnoiriigi asja.
GULAGist ime läbi eluga naasnud Jüri Freyberg kirjeldab oma mälestustes blatnoid, kes end munandikotte pidi nari külge naelutas – protestiks tööle sundimise vastu, et jääda kindlaks oma moraalile, mis ei luba tööd teha, küll aga tappa, röövida ja varastada. Aga aitab munanditest nüüd.
Mul oli juuksur, kes enam ei ole minu juuksur. Noor venelanna, head eesti keelt rääkiv, südamlik ja sõbralik. Eesti kodanik. Käisin mitu aastat tema juures ja meil oli alati huvitav juttu ajada. Üks käimine jäi viimaseks.
Kui kuulsin, et Zelenskõi on kloun, Putin tõeline president, tugev isiksus, kellest mu juuksur lugu peab. Kui kuulsin iroonilist lauset selle kohta, kuidas poolakad varsti lääne poolt Ukrainat ründavad. Adusin, kui sügaval istub ka selles noores naises oma kultuuri ja inforuumiga kaasa antud vägivallamentaliteet. Vägivaldsus on väärtus, inimlikkus nõrkus. Ja veel: teised teevad ju ka. Poolakad, tõsi, ei ole veel Ukrainat rünnanud.
Blatnoikultuur ei ela üksnes vanglates ja vangilaagrites, kuigi on seal olemas kõige kontsentreeritumal kujul. Võib-olla on seda sinna isegi vähem alles jäänud kui vene ühiskonna igapäevaellu. Sest kurjategija ja korravalvuri rollid on selles kultuuris ammu lootusetult sassi läinud.
Mihhail Hodorkovski kirjutab oma raamatus «Vanglas»: «Tänapäevases õiguskaitsesüsteemis südametunnistusega inimesed ellu ei jää. Vale – kohtule, kodanikele, iseendale – see on seadus.» Ta kirjeldab «huvitavat» inimest, kes «kuulus ühte õiguskaitsjate bandedest». Bande eesotsas seisis prokuratuuri polkovnik, sinna kuulusid kümned oper’id (operatiivtöötajad – V. L.), tolliametnik ja veel mingid ametnikud. Lugege, siin ei ole ruumi nende lugude ümberjutustamiseks.
Selle nähtuse juured. Kuhu need ulatuvad? Teame kümnetest miljonitest Venemaa vangilaagrites tapetud, nälga surnud inimestest. Ka rahvuse pärast tapetutest – selle pärast, et olid poolakas, volgasakslane, eestlane, krimmitatarlane jne... Aga korrutame selle arvu viie või kümnega ja saame nende inimeste arvu, kes teenindasid seda süsteemi vabal tahtel või hirmu sunnil südametunnistuse hävimise hinnaga. Ka nemad ja nende järeltulijad püüavad ju juhtunut ja oma lähedaste tegevust moraalselt legitimeerida.
Kümned miljonid inimesed, kelle lähedased olid vangistatud, tapetud ja kellest paljud oma lähedastest lahti ütlesid. Moraalne kollaps, mille kommunistlik putš Venemaal kaasa tõi, ei ole kunagi lõppenud. Stalini aeg, Stalini süü. Kas ikka üksnes ja ainult? Ja ühel päeval loeme, tegelikult loeme seda sageli juba praegu: Putini aeg, Putini süü. Aga edasi? Kes loob järgmise aja ja saab olema järgmine süüdlane ja vastutaja Putini-järgsel Venemaal?
Kas see ahel saab katkeda? Kes selle katkestab? Võib-olla teeb seda sõda Ukrainas? Ei tea, ei usu. Rahva kollektiivse alateadvuse sügavuses istuvad baashoiakud ei muutu lihtsalt ühe kaotatud või võidetud sõja pinnalt. Kaotajate alateadvus hakkab looma uusi alusmüüte oma tõe kehtestamiseks. Seeme läheb uuesti idanema, kõik kordub – muidugi mitte identsel kujul.
Muidugi, ühed süüdlased on alati käepärast võtta. Need on juudid. Kui palju olen kuulnud mõttekäiku, et Stalin oli vaid nukk juutide võimu haaramise vandenõu teoks tegemisel. Viimati paari aasta eest Kasahstanis ühe vana tšetšeeni käest, kes lapsena koos perega Kasahstani oli küüditatud. Omaette teema on Venemaa ja islamiterrorismi toitvate riikide lähenemine ja juutide vaenamine selle pinnal.
Kas kahetsus on võimalik? Natsism valitses Saksamaad napid kaksteist aastat. Teise maailmasõja järel käis see rahvas läbi raske kahetsusteekonna, mis mõneti kestab seniajani. Venemaal ei ole sellist puhastumist, enesesse vaatamist kunagi toimunud ja kuni ei toimu, ei ole ka lootust üle saja aasta iseennast toitnud vägivallaahela katkemisele. Võib-olla on see ahel siiski märksa pikem... «Me elame juba sajandeid surnud majas,» ütleb poolakast GULAGi vangile Gustaw Herling-Grudzińskile viimase mälestusteraamatus «Teine maailm» laagrikaaslane Natalja Lvovna, kui andis Grudzińskile lugeda Dostojevski teost «Märkmeid surnud majast».
Mõned metafoorid tõusevad meelde. Mu poeg rääkis mulle sipelgate surmaringidest. Sipelgad kõnnivad alati üksteise sabas. Vahel juhtub, et feromoonid veavad alt ja mingi osa sipelgakolooniast hakkab käima ringiratast. Nad ei suuda seda ringi katkestada. Kui juhtuks ime ja ÜKS sipelgas katkestaks selle surmaringi, suudaks ta ka teised päästa. Aga see on teoreetiline oletus.
Looduses kõnnivad sellisesse ringi sattunud sipelgad end üksteise sabas surnuks. Aga inimesed?
Kommentaarid
Postita kommentaar