Teedeni aed

Avalikus ruumis räägitakse palju sellest, milline mees peaks olema ja milline mitte. Räägitakse hoiakutest, rollidest ja normidest. Vähem räägitakse vastutusest. Ometi on just vastutus see koht, kus mehelikkus päriselt algab, kirjutab kuue lapse isa Taavet Hõbesalu.

Mees ei ole see, kes seisab kõrval ja kommenteerib. Ta ei ole see, kes teab alati pärast paremini. Mees on see, kes läheb esimesena. See, kes astub ette siis, kui teised veel kõhklevad. See, kes teeb alguse ka siis, kui ei ole kindel, kuhu see välja viib. Mehelikkus ei ole identiteet, vaid tegu.

Selle teega käivad kaasas raskus ja risk. Käed saavad armidesse tööst ja süda haigeks ohvrist. Mees väsib, eksib ja kahtleb. Aga ta ei pööra tagasi ainult seetõttu, et on ebamugav. Ta ei jäta tegemata ainult seetõttu, et see on raske. Ta jääb, kui oleks lihtsam minna, ja ta läheb, kui oleks mugavam jääda.

Mehe eesmärk on suurem kui tema ise. Ta ei astu ette selleks, et olla nähtav, vaid selleks, et teistel oleks kergem tulla. Ta ei tee seda, mida ta tahab – ta teeb seda, mis on tarvis teha. Ja see vahe ongi määrav.

Kui mehel läheb hästi, on tema rõõm vaikne ja jagatud. Kui ei lähe, siis jääb talle vähemalt teadmine: ma proovisin ja andsin parima. Ja see teadmine on rohkem väärt kui kogu nende rahu, kes jäid ootama, et keegi teine läheks enne.

Me vajame vähem mehi, kes räägivad, ja rohkem mehi, kes teevad. Vähem neid, kes ootavad õiget hetke, ja rohkem neid, kes saavad aru, et hetki ei tule – neid luuakse.

Võib-olla ongi see kogu vastus küsimusele «kes on mees»: mees teeb, mis on tarvis teha, mitte seda, mida ta tahab teha – ka siis, kui keegi ei vaata. See ongi mehelikkus.

Ja kui juba rääkida ideaalidest, siis üks väike asi veel: mees võiks rääkida alati tõtt. … Või noh, vähemalt mitte valetada.

Otsing sellest blogist

Teedeni aed

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused