MARI LAASIK: KAS „PEALTNÄGIJA“ OHVRILE MÕTLES?  

/.../ Kuid siin tuleb mängu ajakirjaniku ja telesaate vastutus. Eriti „Pealtnägija“ puhul on ootus vastutustundlikule ajakirjandusele suurem./.../ 

#ETV #Pealtnägija #TeedeniTV #Altvedaja #Teekann #ÄmblikutädiÖöklubi  #SnowWhiteSocks #EndelLeppFashionHouse #MEEZWearsLepp #TeedeniAed #VisitKyrbla  #TheGardenOfMensFashionDelights #PublicAwareness #GentlemensFloralCabinet #VaimudeJuhtum #InvisiblePalace #ELFH #MartinTeeMyts #VeniceKyrbla #GentlemenFromEstonia #KumariImedemaa #MeMoMu #Meestemoemuuseum #MEEZ0052026  

Õhtuleht:

https://www.ohtuleht.ee/1157849/kas-pealtnagija-ohvrile-motles-mari-laasik-suudistatava-isikut-varjati-ohvri-tuvastamine-oli-aga-liiga-lihtne   

KAS „PEALTNÄGIJA“ OHVRILE MÕTLES? Mari Laasik: kahtlustatava isikut varjati. Ohvri tuvastamine oli aga liiga lihtne

KASMari Laasik,

TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala magistrant

15. mai 2026, 13:30

„Pealtnägija“ otsus kolmapäevane lugu eetrisse tuua oli igati õige ja põhjendatud. Aga kuhu jäi ohvri ohutus?  

Mul kulus loos anonümiseeritud isikute selgeks tegemiseks kuni 5 minutit. Möönan, mul on infootsingus kõrgem pädevus, kuid siiski. Arvan, et uudishimulikel ei võta see ka oluliselt kauem aega.

Ma ei tea, mis kokkulepped sõlmiti anonüümsuse astme osas ohvriga. Ning tunnustan noort ohvrit tema vapruse eest enda kogetust rääkida ja seda kirjeldada. Kindlasti on vaprus ja avameelsus üks põhjus, miks ohvri öeldus kahtlema ei peaks (ja nagu ma aru sain, siis kahtlust toimunud vägivallas polegi).

Kuid siin tuleb mängu ajakirjaniku ja telesaate vastutus. Eriti „Pealtnägija“ puhul on ootus vastutustundlikule ajakirjandusele suurem. Kogu rõhk oli pandud vägistamises kahtlustatava isiku varjamisele ja anonümiseerimisele. Et jumala eest mitte mingil juhul ei oleks tema isik vähemalt visuaalselt ära tuntav. Ja see, et vanemaealine meesterahvas keeldus kommentaaridest nii kaamera taga kui ka kaamera ees, kinnitab minu järgnevat mõtet.

Tütarlaps on alles 19aastane, ehk tema elukogemus on veel väike. Ta ise kirjeldab ka, et selline olukord ja intiimne kokkupuude mehega oli tal esmakordne. „Pealtnägijat“ usaldatakse kindlasti rohkem, sh ka otsustes, mis puudutavad seda, millisel määral ja kui palju kedagi kaadris näidata. Ohver ei oskagi mõelda, et eetris olnud klipp temast on olemas ka viie, kümne või viiekümne aasta pärast.

Tulles tagasi algusesse, pole klipi järgi tema isikut tuvastada keeruline. Ta ei peagi aduma, milline võib olla tänase avaliku esinemise mõju tema tulevikule. Me ei saa seda ohvrilt oodata.

Samas saab kahtlustatav telesaate mõjust väga hästi aru, sest on meediaga suhtlemises oluliselt kogenum. Saate tegijad olid keskendunud sellele, et kahtlustatava õigused ei saaks riivatud, kuid selle kõrval unustati ohvri isiku kaitse.

Kui saate tegijate eesmärk oli rõhutada ka ohvri noorust, siis vaatajana ei tulnud see piisava selgusega esile. Samas on oluline mõista, et ohvri enda otsus avalikult esineda võib olla tema jaoks ka omamoodi kaitsemehhanism – teatav kindlustuspoliis. On igati põhjendatud, et ta tunneb hirmu, eriti olukorras, kus ründaja on teda vahetult pärast juhtunut ka ähvardanud.

Lisaks, kui keegi eilse loo pinnalt kahtleb tütarlapse ütlustes, siis peaks meeldivat vahekorda või vähemalt konsensuslikku vahekorda meenutades tekkima kõhtu liblikad, mitte aga pikalt kestev šokiseisund, sinikad ja marrastused ning suured ja katkendlikud mälulüngad. 

Ehk arvan, et selliste lugude kajastamisel on ajakirjanduse kohustus mõelda esmalt ohvri isiku ja anonüümsuse kaitsele. Kahtlustatav saab teadliku keeldumisega enda isiku varjamisega üldjuhul ise hakkama.

Ajakirjandus ei tohiks seejuures piirduda formaalse anonüümsusega, vaid peab hindama ka tegelikku tuvastatavust ja pikaajalist mõju ohvrile.

Lugu on algselt ilmunud sotsiaalmeedias ning on autori loal toimetatud.

Selle loo kommentaarium on suletud. Saada oma kommentaar arvamus@ohtuleht.ee