ATL_082 / PRLK_090 _ HYAKUMONOGATARI KAIDANKAI / TSENSUURI EI OLE _ POSTIMEES 31.10.2020
/.../ Nüüd astub mängu ka sotsiaalmeedia asjastu kustutamise ja solvumise kultuur. Seda võib hukka mõista, aga samas võib küsida, mis on alternatiiv. Kui ma näen, et keegi ründab vundamenti, millele on ehitatud meie maja, ja ma tean, et riik ei saagi reageerida, mida ma siis teen? Kui keegi lammutab aluseid, mis üldse lubavad eri maailmanägemusega inimestel koos elada selles riigis, siis millised on minu võimalused? Ainuke võimalus sarnanebki demokraatliku riigi igapäevaga, ma tõstan jalule oma kogukonna ja näitan, et eksisteerib ka teistsugune mõtlemine. /.../
#AmbroosiaTeeLood #HyakumonogatariKaidankai #GentlemenFromEstonia #IlmarRaag #KurkLuunjastKumariImedemaal #MartinTeeSuviKirblas #InTheBottomOfMyGarden #KumariImedemaa #Meestemoemuuseum #AMansGardenOfVerses #EroGuro #KülaooperArmandonia #EndelLeppFashionHouse #MuzanE #TheHouseOfPlaybunny #NahaJaKarvadega #CatchAndKill #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ082026
https://www.postimees.ee/7098542/ilmar-raag-tsensuuri-ei-ole ! Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmar Raag: tsensuuri ei ole
Ilmar Raag
Mõnikord on avalik huvi sõnavabadusest kõrgemal
Vihakõne ja valeuudised on ülemaailmne probleem
Tsensuur ei ole ühetähendsulik sõnavabaduse piiramine
Mööngem, et leidub selliseid sõnavabaduse viise, mille keelamine tundub nii loomulik, et need ei tule meeldegi, kirjutab filmirežissöör Ilmar Raag.
Mart Helme pani mind korraks mõtlema tsensuuri üle. Mäletatavasti kasutas härra siseminister pärast DW-le antud intervjuud enda kaitseks sõnavabaduse argumenti, rõhutades, et Eesti põhiseaduse paragrahv 45 ütleb: «Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. /.../ Tsensuuri ei ole.» Järelikult on õigus suud pruukida nii temal kui ka tema kriitikutel. Milles siis üldse probleem?
Tegelikult on pilt palju-palju segasem. Absoluutset sõnavabadust ei ole kusagil maailmas, aga selle piiramise määrad ja meetodid on erinevad. Tsensuur oma kõige klassikalisemas tähenduses on riigi seadustega raamistatud tegevus eneseväljenduse piiramiseks. Näiteks Venemaal on kriminaalkoodeksi paragrahvi 282 järgi võimalik panna inimesi vangi, kui võim leiab, et nad levitavad äärmuslikke seisukohti. Sinna alla lähevad ka sotsiaalmeedias jagatud meemid (näiteks kohalikule kubernerile kleebitud Hitleri vuntsid). 2017. aastal mõisteti selle paragrahvi alusel süüdi internetis «valede postituste» eest 465 inimest.
Aga ka mitu Eesti seadust seab juba praegu avaliku huvi absoluutsest sõnavabadusest kõrgemaks. Näiteks ei tohi Eestis reklaamida tubakatooteid. Isegi kui te tahate väga kiita oma lemmiksigarette, ei ole seda võimalik ka hea raha eest teha teie lemmiktelekanalil. Sama moodi ei saa te osta reklaamiaega tulirelvadele, sest nii on kirjas reklaamiseaduses. Samasugusel moel piiravad teie sõnavabadust autoriõiguse, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, rääkimata andmekaitseseadusest jne. Keelatud on lastega tehtud pornofilmid, aga ma ei näe loendamatuid tõrvikurongkäike, mis nõuaksid nende tsenseerivate seaduste tühistamist, ehkki Mart Helme on öelnud, et tsensuuri ei ole. Mööngem siis, et on teatud sõnavabaduse viisid, mille keelamine tundub nii loomulik, et need ei tule meeldegi.
See on ka toodud Eesti ja Vene näidete erinevus, et Eestis riiklikult piiratud sõnavabadus tundubki ühiskondliku kokkuleppena, millest kõik saavad ühtemoodi aru. Olukord muutuks ilmselt drastiliselt, kui ka Eestis kriminaliseeritaks vihakõne, mille defineerimine jääb alati suurte vaidluste objektiks. Seejuures ei ole ma kohanud selget statistikat, mis näitaks, kuidas oleks vihakõne kriminaliseerinud riikides vihakuriteod vähenenud. Umbes sama moodi nagu surmanuhtluse olemasolu osas riikides ei ole kaasa toonud rängemate kuritegude arvu vähenemist neis riikides.
Samas on vihakõne ja valeuudised siiski tunnistatud ülemaailmseks probleemiks, mille vastu võideldakse ka – eneseregulatsiooniga, mis teinekord sarnaneb väga päris tsensuuriga. Üks eneseregulatsiooni kõige huvitavam näide on Hollywoodi reitingute süsteem. Nimelt oli möödunud sajandi 20. aastatel Hollywoodi maine USA kristlike moraalimajakate jaoks väga madal. Kuna poliitiline surve tugevnes, leidis Hollywoodi suurfirmasid ühendav Motion Picture Producers and Distributors Association of America (MPPDA), et vältimaks seadusandlikul tasandil kehtestatavaid piiranguid teevad nad ise endale reeglid.
Nii sündiski 1934. aastal praeguste reitingute eelkäijana Haysi kood, mis sätestas, et kõik filmid, mida soovitakse levitada MPPDA kinodevõrgu kaudu, peavad järgima teatud reegleid. Seejuures säilis vormiliselt USA põhiseaduse esimene, sõnavabaduse parandus, sest filmitegijatel jäi alles võimalus teha ka reegleid mitte järgivaid filme, aga neid oli võimalik näidata ainult «kartellivälistes» kinodes. Sama dilemma on praegu samuti USA sotsiaalmeedia hiidudel, kes on riikliku sekkumise hirmus käivitanud eneseregulatsiooni poliitikad, mis avaldavad mõju Eestiski, kus mõni uljam Facebooki kasutaja on bloki saanud. Siiski on alles vormiline sõnavabaduse raamistik, sest keegi ei käsi teil oma sõnavabadust realiseerida just Facebooki lehel. Vabalt võib seda teha oma loodud veebilehel või oma trükitud ajalehes.
Ka Eestis on eneseregulatsioon täiesti olemas. Üks selle näide on Eesti ajakirjanduseetika koodeks, mis ütleb, et ajakirjandus ei või inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust või et vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata. Kahjuks ei järgita seda koodeksit alati, aga absoluutse sõnavabaduse jüngritele on see alati suur võit, sest ajakirjanik sai kirjutada, mida tahtis.
Oluliselt suurem küsimus on aga see, kas mingi meediaühenduse või väljaande toimetusliini järgimine on tsensuur või mitte. Nagu tavaliselt põrkuvad erinevad vabadused. Kui ühele poolele jääb indiviidi tahe ennast väljendada, siis teisele poole jääb grupi inimeste soov edendada oma väärtusi ja huve. Kas me sel puhul saaksime öelda, et ettevõtlusvabadus või ühenduste moodustamise vabadus on teisejärguline vabadus? Kui ERR peaks kõike avaldama, siis ei oleks tal enam vaba tahet ja seega kannataks väljaande iseseisvus. Samamoodi ei ole tsensuur see, kui kõik inimesed ei saa Postimehes kirjutada. Tegelikult ei olegi see probleem senikaua, kuni inimene saab minna teise väljaande juurde või asutada oma isikliku väljaande. Reaalsuses näeme, et väga hea sõnavõtt või artikkel levib kulutulena, hoolimata meedia toimetajatest. Hea laul saab ikka rahvalauluks. Kuid tsensuur on ühetähenduslikult see, kui riigi esindaja asetab meediaväljaande olukorda, kus see peab loobuma oma sisust.
Ma olen üpris kindel, et eelnevast tekstist tekkis mitmel lugejal tunne, et näiteks lasteporno keelamine on täiesti õigustatud riive sõnavabadusele. Mitmel teisel lugejal vilgub aga juba ammu punane lambike mingi muu teema peale, mida riiklikult ei piirata. Sel hetkel võime teha vaid kaks järeldust: tsensuur ei ole ühetähenduslik sõnavabaduse piiramine ja teiseks, kuna riiklikust tsensuurist väljapoole jääval alal käib avaliku huvi pidev ümberdefineerimine, on ebameeldiva sõna vaigistamine kodanike enda sotsiaalse kapitali pärusmaa.
Nüüd astub mängu ka sotsiaalmeedia asjastu kustutamise ja solvumise kultuur. Seda võib hukka mõista, aga samas võib küsida, mis on alternatiiv. Kui ma näen, et keegi ründab vundamenti, millele on ehitatud meie maja, ja ma tean, et riik ei saagi reageerida, mida ma siis teen? Kui keegi lammutab aluseid, mis üldse lubavad eri maailmanägemusega inimestel koos elada selles riigis, siis millised on minu võimalused? Ainuke võimalus sarnanebki demokraatliku riigi igapäevaga, ma tõstan jalule oma kogukonna ja näitan, et eksisteerib ka teistsugune mõtlemine.
Jah, masside jalule tõstmine võib olla hirmus, sest tegelikult ei pruugi järgnevat eskalatsioonispiraali enam keegi kontrollida. Ja ometi on see sipelgapesa dünaamikaga toimiv ühiskond, mis nii instinktiivselt kaitseb oma kogukonda. Kui Mart Helme sõnade peale tõusis pahameeletorm, siis ei olnud see tsensuur. See oli vastus provokatsioonile, mida ta ise alustas. Muidugi tuleb EKRE leerist vastus, et tegelikult alustasid ju hoopis vasakliberastid. Mind aga ei huvita, kes alustas, sest ajalugu on näidanud, et sõnadest võivad saada ka teod.
Mul on mõni tuttav nii EKREs kui vastasleeris, aga neid kõiki ühendab vastutustunne oma sõnade eest. Praegu tundub mulle, et kõik muu algab just sellest. Kas see on ka tsensuur?
Vihakõne ja valeuudised on ülemaailmne probleem
Tsensuur ei ole ühetähendsulik sõnavabaduse piiramine
Mööngem, et leidub selliseid sõnavabaduse viise, mille keelamine tundub nii loomulik, et need ei tule meeldegi, kirjutab filmirežissöör Ilmar Raag.
Mart Helme pani mind korraks mõtlema tsensuuri üle. Mäletatavasti kasutas härra siseminister pärast DW-le antud intervjuud enda kaitseks sõnavabaduse argumenti, rõhutades, et Eesti põhiseaduse paragrahv 45 ütleb: «Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. /.../ Tsensuuri ei ole.» Järelikult on õigus suud pruukida nii temal kui ka tema kriitikutel. Milles siis üldse probleem?
Tegelikult on pilt palju-palju segasem. Absoluutset sõnavabadust ei ole kusagil maailmas, aga selle piiramise määrad ja meetodid on erinevad. Tsensuur oma kõige klassikalisemas tähenduses on riigi seadustega raamistatud tegevus eneseväljenduse piiramiseks. Näiteks Venemaal on kriminaalkoodeksi paragrahvi 282 järgi võimalik panna inimesi vangi, kui võim leiab, et nad levitavad äärmuslikke seisukohti. Sinna alla lähevad ka sotsiaalmeedias jagatud meemid (näiteks kohalikule kubernerile kleebitud Hitleri vuntsid). 2017. aastal mõisteti selle paragrahvi alusel süüdi internetis «valede postituste» eest 465 inimest.
Aga ka mitu Eesti seadust seab juba praegu avaliku huvi absoluutsest sõnavabadusest kõrgemaks. Näiteks ei tohi Eestis reklaamida tubakatooteid. Isegi kui te tahate väga kiita oma lemmiksigarette, ei ole seda võimalik ka hea raha eest teha teie lemmiktelekanalil. Sama moodi ei saa te osta reklaamiaega tulirelvadele, sest nii on kirjas reklaamiseaduses. Samasugusel moel piiravad teie sõnavabadust autoriõiguse, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, rääkimata andmekaitseseadusest jne. Keelatud on lastega tehtud pornofilmid, aga ma ei näe loendamatuid tõrvikurongkäike, mis nõuaksid nende tsenseerivate seaduste tühistamist, ehkki Mart Helme on öelnud, et tsensuuri ei ole. Mööngem siis, et on teatud sõnavabaduse viisid, mille keelamine tundub nii loomulik, et need ei tule meeldegi.
See on ka toodud Eesti ja Vene näidete erinevus, et Eestis riiklikult piiratud sõnavabadus tundubki ühiskondliku kokkuleppena, millest kõik saavad ühtemoodi aru. Olukord muutuks ilmselt drastiliselt, kui ka Eestis kriminaliseeritaks vihakõne, mille defineerimine jääb alati suurte vaidluste objektiks. Seejuures ei ole ma kohanud selget statistikat, mis näitaks, kuidas oleks vihakõne kriminaliseerinud riikides vihakuriteod vähenenud. Umbes sama moodi nagu surmanuhtluse olemasolu osas riikides ei ole kaasa toonud rängemate kuritegude arvu vähenemist neis riikides.
Nii sündiski 1934. aastal praeguste reitingute eelkäijana Haysi kood, mis sätestas, et kõik filmid, mida soovitakse levitada MPPDA kinodevõrgu kaudu, peavad järgima teatud reegleid. Seejuures säilis vormiliselt USA põhiseaduse esimene, sõnavabaduse parandus, sest filmitegijatel jäi alles võimalus teha ka reegleid mitte järgivaid filme, aga neid oli võimalik näidata ainult «kartellivälistes» kinodes. Sama dilemma on praegu samuti USA sotsiaalmeedia hiidudel, kes on riikliku sekkumise hirmus käivitanud eneseregulatsiooni poliitikad, mis avaldavad mõju Eestiski, kus mõni uljam Facebooki kasutaja on bloki saanud. Siiski on alles vormiline sõnavabaduse raamistik, sest keegi ei käsi teil oma sõnavabadust realiseerida just Facebooki lehel. Vabalt võib seda teha oma loodud veebilehel või oma trükitud ajalehes.
Ma olen üpris kindel, et eelnevast tekstist tekkis mitmel lugejal tunne, et näiteks lasteporno keelamine on täiesti õigustatud riive sõnavabadusele. Mitmel teisel lugejal vilgub aga juba ammu punane lambike mingi muu teema peale, mida riiklikult ei piirata. Sel hetkel võime teha vaid kaks järeldust: tsensuur ei ole ühetähenduslik sõnavabaduse piiramine ja teiseks, kuna riiklikust tsensuurist väljapoole jääval alal käib avaliku huvi pidev ümberdefineerimine, on ebameeldiva sõna vaigistamine kodanike enda sotsiaalse kapitali pärusmaa.
Nüüd astub mängu ka sotsiaalmeedia asjastu kustutamise ja solvumise kultuur. Seda võib hukka mõista, aga samas võib küsida, mis on alternatiiv. Kui ma näen, et keegi ründab vundamenti, millele on ehitatud meie maja, ja ma tean, et riik ei saagi reageerida, mida ma siis teen? Kui keegi lammutab aluseid, mis üldse lubavad eri maailmanägemusega inimestel koos elada selles riigis, siis millised on minu võimalused? Ainuke võimalus sarnanebki demokraatliku riigi igapäevaga, ma tõstan jalule oma kogukonna ja näitan, et eksisteerib ka teistsugune mõtlemine.
Jah, masside jalule tõstmine võib olla hirmus, sest tegelikult ei pruugi järgnevat eskalatsioonispiraali enam keegi kontrollida. Ja ometi on see sipelgapesa dünaamikaga toimiv ühiskond, mis nii instinktiivselt kaitseb oma kogukonda. Kui Mart Helme sõnade peale tõusis pahameeletorm, siis ei olnud see tsensuur. See oli vastus provokatsioonile, mida ta ise alustas. Muidugi tuleb EKRE leerist vastus, et tegelikult alustasid ju hoopis vasakliberastid. Mind aga ei huvita, kes alustas, sest ajalugu on näidanud, et sõnadest võivad saada ka teod.
Mul on mõni tuttav nii EKREs kui vastasleeris, aga neid kõiki ühendab vastutustunne oma sõnade eest. Praegu tundub mulle, et kõik muu algab just sellest. Kas see on ka tsensuur?
Kommentaarid
Postita kommentaar