ATL_080 / PRLK_088 _ HYAKUMONOGATARI KAIDANKAI / TSENSUURI EI OLE _ ILMAR RAAG 31.10.2020
#AmbroosiaTeeLood #HyakumonogatariKaidankai #GentlemenFromEstonia #IlmarRaag #KurkLuunjastKumariImedemaal #MartinTeeSuviKirblas #InTheBottomOfMyGarden #KumariImedemaa #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ082026
KI_AKI_005 ILMAR RAAG: TSENSUURI EI OLE _ HELLO KAIE BY ELFH / TSENSEERITUD
Postimees ;
Ilmar Raag: tsensuuri ei ole
Ilmar Raag
strateegilise kommunikatsiooni asjatundja
31. oktoober 2020, 00:02
* Mõnikord on avalik huvi sõnavabadusest kõrgemal
* Vihakõne ja valeuudised on ülemaailmne probleem
* Tsensuur ei ole ühetähendsulik sõnavabaduse piiramine
Mööngem, et leidub selliseid sõnavabaduse viise, mille keelamine tundub nii loomulik, et need ei tule meeldegi, kirjutab filmirežissöör Ilmar Raag.
Mart Helme pani mind korraks mõtlema tsensuuri üle. Mäletatavasti kasutas härra siseminister pärast DW-le antud intervjuud enda kaitseks sõnavabaduse argumenti, rõhutades, et Eesti põhiseaduse paragrahv 45 ütleb: «Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. /.../ Tsensuuri ei ole.» Järelikult on õigus suud pruukida nii temal kui ka tema kriitikutel. Milles siis üldse probleem?
Tegelikult on pilt palju-palju segasem. Absoluutset sõnavabadust ei ole kusagil maailmas, aga selle piiramise määrad ja meetodid on erinevad. Tsensuur oma kõige klassikalisemas tähenduses on riigi seadustega raamistatud tegevus eneseväljenduse piiramiseks. Näiteks Venemaal on kriminaalkoodeksi paragrahvi 282 järgi võimalik panna inimesi vangi, kui võim leiab, et nad levitavad äärmuslikke seisukohti. Sinna alla lähevad ka sotsiaalmeedias jagatud meemid (näiteks kohalikule kubernerile kleebitud Hitleri vuntsid). 2017. aastal mõisteti selle paragrahvi alusel süüdi internetis «valede postituste» eest 465 inimest.
/.../
Nüüd astub mängu ka sotsiaalmeedia asjastu kustutamise ja solvumise kultuur. Seda võib hukka mõista, aga samas võib küsida, mis on alternatiiv. Kui ma näen, et keegi ründab vundamenti, millele on ehitatud meie maja, ja ma tean, et riik ei saagi reageerida, mida ma siis teen? Kui keegi lammutab aluseid, mis üldse lubavad eri maailmanägemusega inimestel koos elada selles riigis, siis millised on minu võimalused? Ainuke võimalus sarnanebki demokraatliku riigi igapäevaga, ma tõstan jalule oma kogukonna ja näitan, et eksisteerib ka teistsugune mõtlemine.
Jah, masside jalule tõstmine võib olla hirmus, sest tegelikult ei pruugi järgnevat eskalatsioonispiraali enam keegi kontrollida. Ja ometi on see sipelgapesa dünaamikaga toimiv ühiskond, mis nii instinktiivselt kaitseb oma kogukonda. Kui Mart Helme sõnade peale tõusis pahameeletorm, siis ei olnud see tsensuur. See oli vastus provokatsioonile, mida ta ise alustas. Muidugi tuleb EKRE leerist vastus, et tegelikult alustasid ju hoopis vasakliberastid. Mind aga ei huvita, kes alustas, sest ajalugu on näidanud, et sõnadest võivad saada ka teod.
Mul on mõni tuttav nii EKREs kui vastasleeris, aga neid kõiki ühendab vastutustunne oma sõnade eest. Praegu tundub mulle, et kõik muu algab just sellest. Kas see on ka tsensuur?
Kommentaarid
Postita kommentaar