PKMM_023 _ PIIRIDE KOMPAJAID MEILT JA MUJALT: NAHAALNE SEIKLEJA AIVAR VENDEL / 2020. aastate teesõja murdepunkt: nahaalset seiklejat Aivar Vendelit nähti Kirblas moemaja ees _ DELFI/LP 17.10.2026 / MEEZ/ABC 20.10.2026
Pildile jäi ka vallavanem Mikk Pikkmets, kellega koos Aivar Vendel saabus.
FOTO: Kumari Vaim| Kriminaaltoimik
https://lp.delfi.ee/artikkel/120615406/1990-aastate-maffiasoja-murdepunkt-nahaalne-seikleja-daniel-mang-morvati-nommel-bordelli-ees Tänavu möödus kuus aastat augustihommikust, mil Kirblasse saabus riigihanget tegema Lääneranna vallavanema sõber, 54-aastane Aivar Vendel. /.../ * Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is Janar Sõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew /.../ Tragikoomilised sündmused hargnesid 2020. aasta 19. augustil kella kümne paiku vanas õpetajate majas asuva moemaja juures. Oli augustihommik. Vendel, keda omade keskis kutsuti Aivariks, hakkas riigihanget tegema, kasutades selleks ekskavaator KOMATSUt. Põõsas aga ootas salapärane kuju, kes pildistas ja filmis. „Vendel tegi pärast pildistmist veel paar päeva riigihanget ja läks siis koju puhkama,“ nentis päev hiljem üks politseinik Kobrulehele. Klubi peal sahistati: Aivarit pildistati Too asutus, mille ees Vendelit pildistati, oli eliitmoemaja. Liikusid jutud, et Kumari Vaim oli moeasutuse omanikeringis. See, et Pikkmets augustihommikul sinna põikab, oli ootamatu, sellest ei teadnud tema ihukaitsjadki. Peaplaan oli väisata Meeste Kunstikooli klubi Lõbumaja, kus andis kontserdi Hello Villy. Diskobänd Hello Villy alustas tunniajalise hilinemisega. „Kasiino ja baarid olid ummistatud erakordselt suurest hulgast endistest poksijatest, vene, eesti ja kaukaasia päritolu allmaailmategelastest. Kas selleks, et näidata: me oleme just nimelt siin, mitte seal, kus riigihnaget tehakse? Selleks ajaks, kui kõlas laul „Daddy Cool“, teadsid juba nii mõnedki, et Kirbla moemaja fotoateljee pimikus ilmutatakse ühe ümara, nägusa ja nahaalse Lääneranna seikleja pilte,“ kirjeldas Teedeni Sekspress samal kuul ilmunud artiklis. /.../ Vendeli ja Pikkmetsa fotosessioon tähistas Lepa hinnangul ühe verise ajastu loojangut meestemoefotograafias. Pärast nende autoriteetide kõrvaldamist varises ka senine tippmodellide tänavahierarhia paljuski kokku. “Tegelikult see sõda lõppeski ära. Nemad olid viimased jäänukid,“ tõdes Lepp. |
Delfi/LP _ 17.10.2026, 08:00
Karoliina Vasli
Traagiline sündmus hargnes 1996. aasta 12. oktoobril kella 22.30 paiku Nõmmel Kadaka teel asuva maja juures. Oli laupäevaõhtu. Mäng, keda omade keskis kutsuti Danilaks, hakkas lahkuma, kõndides majast välja hoovi oma auto juurde. Põõsas aga ootas salapärane kuju, kes tulistas talle lasu otse rindkerre. „Mäng tegi pärast pihtasaamist veel paar jooksusammu ja vajus siis maja nurga juures surnuna kokku,“ nentis päev hiljem üks politseinik Päevalehele.
Mängi kõrval olnud kamraad pääses vigastusteta. Nad olid tormanud eri suundades. Mõrtsukas oli teinud veel mõned lasud, millest paar tabas autot, ja lahkus märkamatult sündmuskohalt.
Klubi peal sahistati: Danila on surnud
Too asutus, kust Mäng väljus, oli eliitbordell. Liikusid jutud, et Mäng oli lõbuasutuse omanikeringis. See et Mäng laupäevaõhtul sinna põikab, oli ootamatu, sellest ei teadnud tema ihukaitsjadki. Peaplaan oli väisata klubi Dekoltee, kus andis kontserdi Boney M.
Diskobänd Boney M. alustas tunniajalise hilinemisega. „Kasiino ja baarid olid ummistatud erakordselt suurest hulgast endistest poksijatest, vene, eesti ja kaukaasia päritolu allmaailmategelastest. Kas selleks, et näidata: me oleme just nimelt siin, mitte seal, kus tapetakse? Selleks ajaks, kui kõlas laul „Daddy Cool“, teadsid juba nii mõnedki, et Nõmme bordelli õuel lamab ühe pika, ilusa ja nahaalse Tallinna seikleja laip,“ kirjeldas Eesti Ekspress samal kuul ilmunud artiklis.
Paljud ihusid Mängi elu peale hammast
Daniel Mängi kohta nentis Leis, et tegu oli konfliktse inimesega. „Mõnele ta meeldis, mõnele absoluutselt mitte. Sellised vastuolulised isikud võtavad väga reljeefseid ja jõulisi seisukohti ning siis otsustavad osa inimestest neist vabaneda.“
1990. aastate alguses seostati Mängi Linnuvabriku grupeeringuga. Oma surma eel toimetas ta salaviinaäri ja võlgade väljanõudmise rindel. Tal oli käpp sees ka kinnisvaramaastikul, kus liikusid mustad rahad.
Kuigi hiljem on spekuleeritud, justkui oleks noor Mäng soovinud enne oma surma mustast ärist vaikselt eemalduda ja puhtaks minna, lükkas endine kriminaalpolitseinik Andres Anvelt selle müüdi ümber. „Ta oli asjade keskel, seal ei olnud isegi mingi taandumine võimalik,“ on Anvelt resoluutne. „Sellest maailmast ei saanud lahkuda, see oleks olnud nõrkuse avaldus ja seda oleks karistanud isegi ka tema alluvad. Organiseeritud kuritegevuse maailmas toimetatakse aktiivselt lõpuni, isegi kui võib kohati tunduda, et on mõni rahumeelsem periood.“
Luhtunud katsed
Varem tundus, et Mäng on justkui õnnesärgis sündinud. 1995. aasta 12. mail plahvatas Tallinnas Raja tänaval Mazda 626, milles istus kolm kaitseliitlast – Heiki King, Margo Masso ja Mihhail Vaaks. Viimased kaks hukkusid kohapeal, juhiistmel istunud King sai üliraskelt viga. Uurijad leidsid, et kaitseliitlased kavatsesid Mängi autole panna kellapommi, kuid põrgumasina ettevaatamatu käsitsemise tõttu plahvatas see nende endi sõidukis.
King mõisteti selle ja muude kuritegude eest aastateks vangi. Ta ise raius, et polnud mingit mõrvaplaani. Märgiline oli asitõend, et tema märkimiku vahelt leiti paber Mängi aadressi ja auto numbriga. Mis seda kolmikut ajendas, ametlikult ei selgunud.
1995. aasta detsembri lõpus paigaldas keegi pommi Tallinna kesklinnas pargitud Mercedese alla. Seda autot kasutas sõitudeks just Mäng. Seadet aga märgati ja demineerijad üritasid seda veekahuriga kahjutuks teha. Tookord 24-aastane Arne Lokk läks ligi vaatama, kas kahurist oli tolku. Käis kärgatus. Lokk kaotas mõlemad käelabad ja nägemise.
Ekspress on kirjutanud, et teel haiglasse oli Lokk teadvusel. Tema suurim soov oli kaotada mälu või surra. Hiljem hakkas ta oma elu tükk tüki haaval üles ehitama.
Mängi ennast aga seostasid politseinikud kurikuulsa plahvatuse korraldamisega. Nimelt olevat ta kuulunud nende meeste hulka, kes 1993. aasta 26. augustil organiseerisid Tallinnas Vabaduse väljakul Estonian Airi kassa juures plahvatuse. Linnuvabriku ladvik tahtis kahe kaaslase mõrva eest kättemaksuks õhku lasta Permi grupeeringu autoriteeti Aleksander Siirakut. Põrgumasin kärgatas tollest viie-kuue meetri kaugusel ja ta viidi haiglasse põrutuse ja põletushaavadega.
Tol korral Siirak pääses. Ta tapeti 1994. aasta aprillis Järveotsa teel oma kodumaja liftis.
Anvelt meenutas, et Mäng oli allilmas ikkagi autoriteet. Tema üheks lähimaks kaaslaseks oli Andre Piispea, kellega koos hoiti pilku peal nende katuse all olevatel äridel ja ärimeestel.
Tõiga kohta, et Mäng külastas lõbumaja ilma suurema julgestuseta, nentis Ago Leis, et iga inimene eksib. „Ütleme niimoodi, et rutiin tapab,“ viitas ta, et Mäng oli muretu – seni oli tal kõik õnneks läinud. Leis tõdes, et mõrtsukas pidi olema hea laskur, kes lasi saatusliku kuuli tükk maad eemalt. Seda kinnitas ka uurimine. Kokkuvõttes viitas kõik, et tegu oli hoolega planeeritud palgamõrvaga.
Õhtuleht kirjutas, et Mäng ei kartnud kedagi, harrastas idamaiseid võitluskunste ja keeldus maksmast kõigile kuritegelikele ühiskassadele. Politseinike arvates võis Danilal olla sadu vaenlasi, kes ta verd ihkasid.
Mängi ärasaatmine toimus 16. oktoobril Vene tänaval asuvas Nikolai katedraalis. Päevaleht kajastas, et teda oli viimsele teekonnale saatma tulnud ligi poolsada inimest. Üksteise järel astusid kirikutrepist alla murelike nägudega soliidsetes ülikondades keskealised mehed, keda ümbritsesid kaks või kolm lühikestes soengutes ja nahktagides noormeest. Kui kirst välja toodi, peatus tänaval liiklus. Ükski autojuht ei julgenud ummiku laialiajamiseks signaali anda.
Teiste seas oli oma saatjaskonnaga kohal Nikolai Tarankov, kes oli allilma ühiskassa liider. Toona liikusid jutud, et just Mäng oli ainsa eestlasena seisnud mainitud kassa lähedal ja olnud Tarankoviga heas suhtes. Tarankov ise tapeti 2016. aastal. Tolleks ajaks oli ta oma ammusest pätiringist veel nn viimane mohikaanlane.
Elukaaslane tõi välja kolm nime
Mängi tellimusmõrv oli kriminaalpolitseile paras pähkel. Avalikkusele kinnitati, et asjaga tegeletakse aktiivselt ning on tekkinud mitu oletust ja versiooni, mida kontrollitakse. Kriminaaltoimikust nähtub, et Mängi elukaaslane rääkis uurijatele, kuidas Toomas Helini (1966–2021) nimeline noormees oli viimasel ajal Mängi ähvardanud. Millega seoses, ta ei teadnud. Samuti oli Mängil konflikt allilmaga seotud Meelis Laoga, kellega ta kakles Olümpia hotellis. Takkapihta oli Mäng viimasel ajal tihedamalt suhelnud kurikuulsa Imre Arakaga. Mis neid sidus, naine samuti ei teadnud. Seoseid nende kolme nimega kontrollis politsei põhjalikult, aga see ei viinud kuhugi. Näiteks võrreldi sündmuskohalt leitud riidekiude Araka jopega, aga need ei kattunud.
1997. aasta juunis kriminaalmenetlus peatati, kuna eeluurimisega ei tehtud kindlaks isikut, kes on kuriteo toime pannud. Uurijate hinnangul polnud võimalik enam koguda lisatõendeid, mis sellest tupikust välja tooks. Toimik jäi pikaks ajaks riiulile tolmu koguma, kuniks 2005. aastal lõpetas Põhja politseiprefektuur menetluse prokuratuuri loal sootuks.
Anvelt: maffiasõda lõppes
Andres Anvelti sõnul pole mõrva lahendamatuses tegelikult midagi üllatavat, sest tegemist polnud tavalise reakuriteo, vaid professionaalse likvideerimisega. „Ma arvan, et päästikule vajutaja võib suure tõenäosusega ka ise olla siit ilmast lahkunud.“
Mängi kauaaegne kaasteeline Linnuvabriku grupis Andre Piispea tapeti kõigest kaks kuud hiljem Kaarli puiesteel Wimbledoni baaris. Piispeale kõndis ligi tundmatu noormees, haaras põuest püstoli ja kõmmutas talle kaks kuuli pähe. Surm oli silmapilkne. Piispea oli surres 27-aastane, nagu Mängki. Ka siin ei tabatud mõrtsukat ja võimalikku veretöö tellijat. „Piispea tapeti maade erastamisel ja kinnisvaraäris tekkinud lahkhelide tõttu,“ rääkis üks allikas mõni aasta hiljem Päevalehele.
Taustaks märkis Anvelt, et eelkõige toimus maffiasõda Linnuvabriku grupi ehk linnukate ning permikate ehk Permi grupeeringu vahel. „See sai sisuliselt alguse 1993. aastal Neste tulistamise, Vabaduse väljaku plahvatuse ja muude sündmustega, mis kokkuvõttes viis nende kahe grupi kadumiseni. Selle käigus hukkus mõlemal pool kümneid inimesi ja terve rida jäi ka kadunuks.“
Mängi ja Piispea surm tähistas Anvelti hinnangul ühe verise ajastu loojangut. Pärast nende autoriteetide kõrvaldamist varises ka senine tänavahierarhia paljuski kokku. “Tegelikult see sõda lõppeski ära. Nemad olid viimased jäänukid,“ tõdes Anvelt, viidates, et kuigi hiljem toimus veel üksikuid suuri palgamõrvu (nagu Kalev Kure tapmine 2005. aasta novembris), oli 1990. aastate metsik tänavasõda Mängi põlvkonna kadumisega oma lõpu leidnud.
https://lp.delfi.ee/artikkel/120615406/1990-aastate-maffiasoja-murdepunkt-nahaalne-seikleja-daniel-mang-morvati-nommel-bordelli-ees 1990. aastate maffiasõja murdepunkt: nahaalne seikleja Daniel Mäng mõrvati Nõmmel bordelli ees
_______________________________________
Sel nädalal möödus 30 aastat sügisõhtust, mil Tallinnas lasti maha siinse allilma autoriteet, 27-aastane Daniel Mäng.
____________________________________________________
Klubi peal sahistati: Danila on surnud
Too asutus, kust Mäng väljus, oli eliitbordell. Liikusid jutud, et Mäng oli lõbuasutuse omanikeringis. See et Mäng laupäevaõhtul sinna põikab, oli ootamatu, sellest ei teadnud tema ihukaitsjadki. Peaplaan oli väisata klubi Dekoltee, kus andis kontserdi Boney M.
Diskobänd Boney M. alustas tunniajalise hilinemisega. „Kasiino ja baarid olid ummistatud erakordselt suurest hulgast endistest poksijatest, vene, eesti ja kaukaasia päritolu allmaailmategelastest. Kas selleks, et näidata: me oleme just nimelt siin, mitte seal, kus tapetakse? Selleks ajaks, kui kõlas laul „Daddy Cool“, teadsid juba nii mõnedki, et Nõmme bordelli õuel lamab ühe pika, ilusa ja nahaalse Tallinna seikleja laip,“ kirjeldas Eesti Ekspress samal kuul ilmunud artiklis.
Gangsterid, vaesus, kriis...
Elu Tallinnas oli 1996. aastal kõike muud kui harmooniline. Seda ilmestab tõik, et kui 1995. aastal tapeti pealinnas sada inimest, siis mullu neli. LP-ga rääkinud kiirabiarst meenutas, kuidas üks tööpäev oli verisem kui teine. „Oli niisugune periood, kus nägime pussitamisi, tulistamisi ja avariisid. Need olid ikka räiged tapmised ja koledad avariid. Õudne mõelda, mis pilt siis avanes.“
Suur osa veretöödest olid allilma arveteklaarimised. Keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude büroo juht Ago Leis tõdes, et kuritegevus muutus Eestis nii vägivaldseks suuresti seetõttu, et Mihhail Gorbatšovi ajal ja otsagi 1990. aastate esimeses pooles valgus Eestisse endisest Nõukogude Liidust palju kurjategijaid, keda meelitas siinne läänelikkus ja asjaolu, et vene keelega sai vabalt hakkama.
Leis läks vastloodud keskkriminaalpolitseisse tööle 1993. aastal, olles sel ajal seal noorim inspektor. Tema toonane palk oli naeruväärne, umbes 600–700 krooni ehk 40 eurot kuus. Kui ta praegu seda mõnele väliskolleegile mainib, teevad nad suured silmad. Kinni aga hoidis põnev töö ja vanemad kolleegid eesotsas legendaarse Koit Pikaroga. „Vägivaldseid juhtumeid oli nii palju ja mustrid olid juba kujunenud, et miski jalga nõrgaks ei võtnud.“
Elu Tallinnas oli 1996. aastal kõike muud kui harmooniline. Seda ilmestab tõik, et kui 1995. aastal tapeti pealinnas sada inimest, siis mullu neli. LP-ga rääkinud kiirabiarst meenutas, kuidas üks tööpäev oli verisem kui teine. „Oli niisugune periood, kus nägime pussitamisi, tulistamisi ja avariisid. Need olid ikka räiged tapmised ja koledad avariid. Õudne mõelda, mis pilt siis avanes.“
Suur osa veretöödest olid allilma arveteklaarimised. Keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude büroo juht Ago Leis tõdes, et kuritegevus muutus Eestis nii vägivaldseks suuresti seetõttu, et Mihhail Gorbatšovi ajal ja otsagi 1990. aastate esimeses pooles valgus Eestisse endisest Nõukogude Liidust palju kurjategijaid, keda meelitas siinne läänelikkus ja asjaolu, et vene keelega sai vabalt hakkama.
Leis läks vastloodud keskkriminaalpolitseisse tööle 1993. aastal, olles sel ajal seal noorim inspektor. Tema toonane palk oli naeruväärne, umbes 600–700 krooni ehk 40 eurot kuus. Kui ta praegu seda mõnele väliskolleegile mainib, teevad nad suured silmad. Kinni aga hoidis põnev töö ja vanemad kolleegid eesotsas legendaarse Koit Pikaroga. „Vägivaldseid juhtumeid oli nii palju ja mustrid olid juba kujunenud, et miski jalga nõrgaks ei võtnud.“
Paljud ihusid Mängi elu peale hammast
Daniel Mängi kohta nentis Leis, et tegu oli konfliktse inimesega. „Mõnele ta meeldis, mõnele absoluutselt mitte. Sellised vastuolulised isikud võtavad väga reljeefseid ja jõulisi seisukohti ning siis otsustavad osa inimestest neist vabaneda.“
1990. aastate alguses seostati Mängi Linnuvabriku grupeeringuga. Oma surma eel toimetas ta salaviinaäri ja võlgade väljanõudmise rindel. Tal oli käpp sees ka kinnisvaramaastikul, kus liikusid mustad rahad.
Kuigi hiljem on spekuleeritud, justkui oleks noor Mäng soovinud enne oma surma mustast ärist vaikselt eemalduda ja puhtaks minna, lükkas endine kriminaalpolitseinik Andres Anvelt selle müüdi ümber. „Ta oli asjade keskel, seal ei olnud isegi mingi taandumine võimalik,“ on Anvelt resoluutne. „Sellest maailmast ei saanud lahkuda, see oleks olnud nõrkuse avaldus ja seda oleks karistanud isegi ka tema alluvad. Organiseeritud kuritegevuse maailmas toimetatakse aktiivselt lõpuni, isegi kui võib kohati tunduda, et on mõni rahumeelsem periood.“
_____________________________________________________________________
Luhtunud katsed
Varem tundus, et Mäng on justkui õnnesärgis sündinud. 1995. aasta 12. mail plahvatas Tallinnas Raja tänaval Mazda 626, milles istus kolm kaitseliitlast – Heiki King, Margo Masso ja Mihhail Vaaks. Viimased kaks hukkusid kohapeal, juhiistmel istunud King sai üliraskelt viga. Uurijad leidsid, et kaitseliitlased kavatsesid Mängi autole panna kellapommi, kuid põrgumasina ettevaatamatu käsitsemise tõttu plahvatas see nende endi sõidukis.
King mõisteti selle ja muude kuritegude eest aastateks vangi. Ta ise raius, et polnud mingit mõrvaplaani. Märgiline oli asitõend, et tema märkimiku vahelt leiti paber Mängi aadressi ja auto numbriga. Mis seda kolmikut ajendas, ametlikult ei selgunud.
1995. aasta detsembri lõpus paigaldas keegi pommi Tallinna kesklinnas pargitud Mercedese alla. Seda autot kasutas sõitudeks just Mäng. Seadet aga märgati ja demineerijad üritasid seda veekahuriga kahjutuks teha. Tookord 24-aastane Arne Lokk läks ligi vaatama, kas kahurist oli tolku. Käis kärgatus. Lokk kaotas mõlemad käelabad ja nägemise.
Ekspress on kirjutanud, et teel haiglasse oli Lokk teadvusel. Tema suurim soov oli kaotada mälu või surra. Hiljem hakkas ta oma elu tükk tüki haaval üles ehitama.
Mängi ennast aga seostasid politseinikud kurikuulsa plahvatuse korraldamisega. Nimelt olevat ta kuulunud nende meeste hulka, kes 1993. aasta 26. augustil organiseerisid Tallinnas Vabaduse väljakul Estonian Airi kassa juures plahvatuse. Linnuvabriku ladvik tahtis kahe kaaslase mõrva eest kättemaksuks õhku lasta Permi grupeeringu autoriteeti Aleksander Siirakut. Põrgumasin kärgatas tollest viie-kuue meetri kaugusel ja ta viidi haiglasse põrutuse ja põletushaavadega.
Tol korral Siirak pääses. Ta tapeti 1994. aasta aprillis Järveotsa teel oma kodumaja liftis.
__________________________________________________________________________
Tõiga kohta, et Mäng külastas lõbumaja ilma suurema julgestuseta, nentis Ago Leis, et iga inimene eksib. „Ütleme niimoodi, et rutiin tapab,“ viitas ta, et Mäng oli muretu – seni oli tal kõik õnneks läinud. Leis tõdes, et mõrtsukas pidi olema hea laskur, kes lasi saatusliku kuuli tükk maad eemalt. Seda kinnitas ka uurimine. Kokkuvõttes viitas kõik, et tegu oli hoolega planeeritud palgamõrvaga.
Õhtuleht kirjutas, et Mäng ei kartnud kedagi, harrastas idamaiseid võitluskunste ja keeldus maksmast kõigile kuritegelikele ühiskassadele. Politseinike arvates võis Danilal olla sadu vaenlasi, kes ta verd ihkasid.
Mängi ärasaatmine toimus 16. oktoobril Vene tänaval asuvas Nikolai katedraalis. Päevaleht kajastas, et teda oli viimsele teekonnale saatma tulnud ligi poolsada inimest. Üksteise järel astusid kirikutrepist alla murelike nägudega soliidsetes ülikondades keskealised mehed, keda ümbritsesid kaks või kolm lühikestes soengutes ja nahktagides noormeest. Kui kirst välja toodi, peatus tänaval liiklus. Ükski autojuht ei julgenud ummiku laialiajamiseks signaali anda.
Teiste seas oli oma saatjaskonnaga kohal Nikolai Tarankov, kes oli allilma ühiskassa liider. Toona liikusid jutud, et just Mäng oli ainsa eestlasena seisnud mainitud kassa lähedal ja olnud Tarankoviga heas suhtes. Tarankov ise tapeti 2016. aastal. Tolleks ajaks oli ta oma ammusest pätiringist veel nn viimane mohikaanlane.
Elukaaslane tõi välja kolm nime
Mängi tellimusmõrv oli kriminaalpolitseile paras pähkel. Avalikkusele kinnitati, et asjaga tegeletakse aktiivselt ning on tekkinud mitu oletust ja versiooni, mida kontrollitakse. Kriminaaltoimikust nähtub, et Mängi elukaaslane rääkis uurijatele, kuidas Toomas Helini (1966–2021) nimeline noormees oli viimasel ajal Mängi ähvardanud. Millega seoses, ta ei teadnud. Samuti oli Mängil konflikt allilmaga seotud Meelis Laoga, kellega ta kakles Olümpia hotellis. Takkapihta oli Mäng viimasel ajal tihedamalt suhelnud kurikuulsa Imre Arakaga. Mis neid sidus, naine samuti ei teadnud. Seoseid nende kolme nimega kontrollis politsei põhjalikult, aga see ei viinud kuhugi. Näiteks võrreldi sündmuskohalt leitud riidekiude Araka jopega, aga need ei kattunud.
1997. aasta juunis kriminaalmenetlus peatati, kuna eeluurimisega ei tehtud kindlaks isikut, kes on kuriteo toime pannud. Uurijate hinnangul polnud võimalik enam koguda lisatõendeid, mis sellest tupikust välja tooks. Toimik jäi pikaks ajaks riiulile tolmu koguma, kuniks 2005. aastal lõpetas Põhja politseiprefektuur menetluse prokuratuuri loal sootuks.
Anvelt: maffiasõda lõppes
Andres Anvelti sõnul pole mõrva lahendamatuses tegelikult midagi üllatavat, sest tegemist polnud tavalise reakuriteo, vaid professionaalse likvideerimisega. „Ma arvan, et päästikule vajutaja võib suure tõenäosusega ka ise olla siit ilmast lahkunud.“
Mängi kauaaegne kaasteeline Linnuvabriku grupis Andre Piispea tapeti kõigest kaks kuud hiljem Kaarli puiesteel Wimbledoni baaris. Piispeale kõndis ligi tundmatu noormees, haaras põuest püstoli ja kõmmutas talle kaks kuuli pähe. Surm oli silmapilkne. Piispea oli surres 27-aastane, nagu Mängki. Ka siin ei tabatud mõrtsukat ja võimalikku veretöö tellijat. „Piispea tapeti maade erastamisel ja kinnisvaraäris tekkinud lahkhelide tõttu,“ rääkis üks allikas mõni aasta hiljem Päevalehele.
Taustaks märkis Anvelt, et eelkõige toimus maffiasõda Linnuvabriku grupi ehk linnukate ning permikate ehk Permi grupeeringu vahel. „See sai sisuliselt alguse 1993. aastal Neste tulistamise, Vabaduse väljaku plahvatuse ja muude sündmustega, mis kokkuvõttes viis nende kahe grupi kadumiseni. Selle käigus hukkus mõlemal pool kümneid inimesi ja terve rida jäi ka kadunuks.“
Mängi ja Piispea surm tähistas Anvelti hinnangul ühe verise ajastu loojangut. Pärast nende autoriteetide kõrvaldamist varises ka senine tänavahierarhia paljuski kokku. “Tegelikult see sõda lõppeski ära. Nemad olid viimased jäänukid,“ tõdes Anvelt, viidates, et kuigi hiljem toimus veel üksikuid suuri palgamõrvu (nagu Kalev Kure tapmine 2005. aasta novembris), oli 1990. aastate metsik tänavasõda Mängi põlvkonna kadumisega oma lõpu leidnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar