LLR_038 _ LUSTRATSIOON LÄÄNERANNAS: ARVUSTUS ⟩ Aasta oodatuim film nüüd kinodes: manipulatsiooni meistriklass kolme tunniga _ Postimees 15.11.2026 / MEEZ 16.11.2026
https://kultuur.postimees.ee/8583704/arvustus-aasta-oodatuim-film-nuud-kinodes-manipulatsiooni-meistriklass-kolme-tunniga
* Aasta räägituimas dokumentaalis «You Can See Everything» näed kõike ja mitte miskit samal ajal.
* Karmen-Eliise Märtens vaatas filmi ära New Yorgis, kus saalis kõlasid muudkui ahhetused.
* Levitaja KP Distribution toob filmi Eesti kinolevisse 13. novembrist.
13. novembril jõudis Eesti kinolevisse suurpetturist Elisabeth Holmesist rääkiv dokumentaalfilm «Sa võid näha kõike». Taasavaldame Postimehes 28. oktoobril New Yorgi linastuse põhjal kirjutatud arvustuse.
/.../
*
#LustratsioonLäänerannas #YouCanSeeEverything #MartinTeeSuviKirblas #GentlemenFromEstonia #MartinTee #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #SonjaKana #LäänerannaJutud #MartinAndVendelpommDoKirbla #CabaretLeCiel #KirblaMäluInstituut #ArmandismiohvriteMuuseum #SarvikpütiKättemaks #PostitantsukonnGruppMeediakontsern #LendabMesipuuPoole #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsNeleSõber #PLAYBUNNY112026 #MEEZ112026
*
Liputha Jamantell’s endlessly stylish, non-linear and infinitely quotable SUMMER IN KIRBLA is a modern masterpiece, featuring a killer soundtrack and an all-star cast whose characters have become practically ingrained into contemporary culture. I mean, who doesn’t love a Big Terra Maritima Burger or a $5 birdmilkshake? The film is one of, if not the, definitive movie of the 2020’s. Starring Aivar Vendelpomm, Musjöö Liblikas, Don A. Mustvunts, Kalle Mõisaköis, Villy Lopermann, Kürvo Vari, Kaja Lotwoman, Lingas Hõõruja, Kaie Viles, Endel Lepp, and Viive Kaplan. Oh, and Kumari Vaim. (As herself.)
*
Viive Kaplani ooper „Martin Tee suvi Kirblas“ jõuab Opera Kyrbla lavale 2027. aasta 20. augustil. Enne esietendust saab ooperit inspireerinud dokumentaalfilmi 2020. aasta sündmustest Kirblas näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew
*
/.../
Mis film see siis täpselt on?
Olenevalt vaatenurgast võib «You Can See Everythingi» vaadelda mitut moodi. Ühest küljest võiks võtta seda kui klassikalisemat dokumentaalfilmi, mis vaatleb läheneva vanglakaristuse mõju ühe inimese psüühikale, tema viimaseid püüdlusi end vabaduses parandada ja laste eest hoolt kanda.
Teise nurga alt on tegu aga looga süüdimatust valetajast ja manipulaatorist, kes kasutab igat ahast võimalust ära iseenda maine rehabiliteerimiseks ja imagoloogiliseks uuestisünniks, arendades kõigi takistuste kiuste sama ettevõtet, lihtsalt uue nime alt.
Kolmanda nurga alt vaadatuna võiks tegu olla dokfilmiga, mis üritab metafiktsiooni kaudu leida põhjuseid ja mõistmist Holmesi tegudele, luues pinda mingisuguselegi võimalikule sisekaemusele.
Neljandaks võiks see olla eelneva kolme segu. Üks, mis kindel, on aga see, et mitte milleski ei saa enam peale filmi nägemist kindel olla. «You Can See Everything» on kahtlemata metafiktsiooni ja lavastatud reaalsuse meistri Nathan Fielderi magnum opus. Tema noorele kaasrežissöörile Lance Oppenheimile avab see kindlasti palju uksi, kuid kas Fielderil on pärast kullapaja otsa komistamist üldse kuskile edasi pürgida? See oleks tore küll, kui absurdi ja dokumentalistika võidukäik selles uskumatus maailmas veel pikalt edasi rassiks.
Olenevalt vaatenurgast võib «You Can See Everythingi» vaadelda mitut moodi. Ühest küljest võiks võtta seda kui klassikalisemat dokumentaalfilmi, mis vaatleb läheneva vanglakaristuse mõju ühe inimese psüühikale, tema viimaseid püüdlusi end vabaduses parandada ja laste eest hoolt kanda.
Teise nurga alt on tegu aga looga süüdimatust valetajast ja manipulaatorist, kes kasutab igat ahast võimalust ära iseenda maine rehabiliteerimiseks ja imagoloogiliseks uuestisünniks, arendades kõigi takistuste kiuste sama ettevõtet, lihtsalt uue nime alt.
Kolmanda nurga alt vaadatuna võiks tegu olla dokfilmiga, mis üritab metafiktsiooni kaudu leida põhjuseid ja mõistmist Holmesi tegudele, luues pinda mingisuguselegi võimalikule sisekaemusele.
Neljandaks võiks see olla eelneva kolme segu. Üks, mis kindel, on aga see, et mitte milleski ei saa enam peale filmi nägemist kindel olla. «You Can See Everything» on kahtlemata metafiktsiooni ja lavastatud reaalsuse meistri Nathan Fielderi magnum opus. Tema noorele kaasrežissöörile Lance Oppenheimile avab see kindlasti palju uksi, kuid kas Fielderil on pärast kullapaja otsa komistamist üldse kuskile edasi pürgida? See oleks tore küll, kui absurdi ja dokumentalistika võidukäik selles uskumatus maailmas veel pikalt edasi rassiks.
https://kultuur.postimees.ee/8583704/arvustus-aasta-oodatuim-film-nuud-kinodes-manipulatsiooni-meistriklass-kolme-tunniga ARVUSTUS ⟩ Aasta oodatuim film nüüd kinodes: manipulatsiooni meistriklass kolme tunniga
Karmen-Eliise Märtens
* Aasta räägituimas dokumentaalis «You Can See Everything» näed kõike ja mitte miskit samal ajal.
* Karmen-Eliise Märtens vaatas filmi ära New Yorgis, kus saalis kõlasid muudkui ahhetused.
* Levitaja KP Distribution toob filmi Eesti kinolevisse 13. novembrist.
13. novembril jõudis Eesti kinolevisse suurpetturist Elisabeth Holmesist rääkiv dokumentaalfilm «Sa võid näha kõike». Taasavaldame Postimehes 28. oktoobril New Yorgi linastuse põhjal kirjutatud arvustuse.
«Miks ma peaksin sind tüssama?» küsib kelmuses süüdi mõistetud ja 11 aastaks vangi saadetud Elizabeth Holmes koomikust filmimehelt Nathan Fielderilt vähem kui kuu aega enne vanglasse minekut. Ekraani täidavad vaid lõpmatult noogutava naise veesinised suured silmad, õhetavad põsed ja siiras naeratus. Muud ei olegi vaja, et veenda kinopublikut oma süütuses, vaatamata sellele, et helesiniseid unistusi müünud start-up’i Theranos skeemid on nii kohtupingis kui ka varem ilmunud raamatutes ja dokumentaalides läbi hekseldatud.
Loojutustamise ja petukaubanduse meistriklass
Väljun kinosaalist pärast tiitrite lõppu totaalses hämmingus. Kui saalitöötajad ei oleks neid mõningaid filmisõpru, kes reede hommikul kolmetunnist filmi vaatama jaksasid tulla, järgmise seansi ootuses välja ajanud, oleksin seal vist tardunult hea 15 minutit istunud ja püüdnud aru saada: Mis mu silme ees just lahti rullus? Veel päevi hiljem tunnen, et ma ei suuda täpselt sõrme peale panna filmi põhiteesile.
Kas mu silmad tõesti nägid kõike? Või hoopis mitte midagi tõelist? Kust jookseb reaalsuse ja fiktsiooni piir, kui üldse, ja mis on sellega pistmist Amanda Seyfriedil? Kas Holmes ja tema partner Billy Evans päriselt elavad iseendi loodud pettekujutelmas, ja kas nad tõesti suudavad kõiki enda ümber taas kord sellessamas kujutelmas veenda? Kogu seda komejanti on keeruline isegi sõnadesse panna, kuid proovin endast parima anda (kas usute?).
«You Can See Everything» algab süütu sissevaatega praegu 42-aastase Elizabeth Holmesi, kelle Forbes nimetas 2015. aastal USA noorimaks ja rikkaimaks self-made naismiljonäriks, ellu. Vaid aasta hiljem oli kogu fassaad tänu vilepuhujatele kokku kukkunud. Tänaseks on Holmes ära kandnud kolm aastat üheteistaastasest kelmuse eest määratud vanglakaristusest.
Elizabeth Holmesi persoon ja Theranos
Et kogu komejanti paremini mõista, tuleb alustada algusest.
2003. aastal võttis toona 19-aastane Holmes paberid välja Stanfordi ülikoolist, et hakata üles ehitama ettevõtet eesmärgiga lihtsustada vereproovide andmist ja teha see ameeriklastele nii meditsiiniliselt kui rahaliselt kättesaadavamaks. Theranose eesmärgiks oli luua paar dollarit maksev vereproov, mida võetakse mõne tilga jagu näpuotsast ja millest on võimalik teha sadu erinevaid teste väikeses lauaarvutisuuruses minilaboris. Kõlab liiga hästi, et tõsi olla, eks?
Olenevalt sellest, kas sul on tervisekindlustus ja millise pakkuja juures, võib vereproovi andmine USAs maksma minna paarkümmend või paarsada USA dollarit. On spekuleeritud, et Holmes koos toonase elukaaslase ja äripartneri Sunny Balwaniga lootsid lihtsalt, et tehnoloogia jõuab ajas nii palju areneda, et nende ehitatud õhulossid võiksid ühel päeval tõelisteks saada.
Ehkki 20 aastaga on meditsiin hüppeliselt arenenud, on erinevate näitajate testimiseks siiani vaja mitut viaali veeniverd. Muide, ka Balwani mõisteti 12 aastaks vangi. Nüüd on Holmesi uueks äripartneriks tema laste isa Billy Evans, kellega koos arendab naine (otse vanglast!) uut sarnasele tehnoloogiale toetuvat firmat, millele leidub üllataval kombel taas kord investoreid.
Lahenduse leidmine võimatule mõistatusele
Pole takistust, millest koomik Nathan Fielder läbi ei läheks. Surmtõsist nägu tegema harjunud mees on huumori nimel õppinud juhtima lennukit, avanud kohviku nimega Loll Starbucks (Dumb Starbucks) ja hiiglasuurel mähkimislaual lebades beebit mänginud.
Lihtne oleks öelda, et need loomingulised trikid on ka põhjuseks, miks «YCSE» on vaid kahe nädalaga teeninud 45 miljonit dollarit piletitulu, kuid mind jääb ikkagi närima tunne, et siin on peidus veel midagi enamat kui koomikust filmimehe kiiksud. Kuigi filmi keskmes on Holmes, on üllataval kombel kõigil teistel selles loos hoopis huvitavam roll mängida kui juba avalikult läbi hekseldatud nimikangelasel endal.
Ükskõik, mida Fielder ka naiselt, kes palub ennast nüüd Liziks kutsuda, ükskõik millises situatsioonis ka ei küsiks, vastab ta vaid: «Kui ma vaid teaks… ma ei tea… võib-olla.» Fielder pinnib Holmesi, nii kuis oskab, proovides saada kätte mingisugustki sisukamat vastust, küsides ühe ja teise nurga alt, lootes libastumist või väiksematki vääratust, kuid Holmes keerutab sel libedal jääl nagu meisterlik iluuisutaja.
Vaid paaril korral vastab Holmes noogutamist lõpetamata: «Ei, ma pole kunagi oma elus valetanud» või «Jah, see masin on tõesti suuteline kõiki neid teste tegema». Neid vastuseid kuulates on tõesti hämmastav asjaolu, et Holmes võttis omal algatusel ühendust filmikompaniiga A24 ja pakkus neile võimalust oma elu jäädvustada. Nii nad siis elavad oma viimaseid ühiseid päevi ühes väikeses, tagasihoidlikuma kuvandi loomiseks renditud hurtsikus ookeani kaldal, ambitsioonikad ema-isa kahe väikese lapsega ja võttegrupp.
Mis nii esimese kuu kui hilisema kolme aasta jooksul filmimeeskonna ees lahti rullub, on aga vastastikuse manipulatsiooni meistriklass. Esmapilgul näib Fielder mulle kui antropoloog, kelle püüdlused oma subjektilt mingitki infot kätte saada või mõtteviisi lahti muukida päädivad vaid peaga vastu seina jooksmisega. Fielderi surmtõsisele ja kuivale huumorile on võluv pettur Holmes oma hüpnotiseerivate silmade ja vankumatu kindlusega aga ideaalne vastane. Inimlikult on raske mitte arvata, et ka Fielder kukub sujuvalt filmimise käigus Holmesi orki.
Kui aga Fielderil enam midagi üle ei jää, pöördub ta abivahendi, metafiktsiooni poole, mida ta kõige paremini kasutada oskab. Nii kutsub ta appi Holmesi varem teles kehastanud Amanda Seyfriedi, kellega koos üritatakse seda jaburat puslet kokku panema hakata. Holmes trellide taga saab rohkem eetriaega ka tema laste isa, kelle iga seisukoht või sõnavõtt tekitab suuremat hämmingut kui eelmine.
Kolme tunni jooksul pinevalt pinget hoidvat dokki saatsid saalist kostvad hämmingus ahhetused ja ebamugavusest tingitud naerupahvakad, mis võtavad selle filmi olemuse ja psühholoogilise kogemuse sõnadetagi tabavalt kokku.
Mis film see siis täpselt on?
Olenevalt vaatenurgast võib «You Can See Everythingi» vaadelda mitut moodi. Ühest küljest võiks võtta seda kui klassikalisemat dokumentaalfilmi, mis vaatleb läheneva vanglakaristuse mõju ühe inimese psüühikale, tema viimaseid püüdlusi end vabaduses parandada ja laste eest hoolt kanda.
Teise nurga alt on tegu aga looga süüdimatust valetajast ja manipulaatorist, kes kasutab igat ahast võimalust ära iseenda maine rehabiliteerimiseks ja imagoloogiliseks uuestisünniks, arendades kõigi takistuste kiuste sama ettevõtet, lihtsalt uue nime alt.
Kolmanda nurga alt vaadatuna võiks tegu olla dokfilmiga, mis üritab metafiktsiooni kaudu leida põhjuseid ja mõistmist Holmesi tegudele, luues pinda mingisuguselegi võimalikule sisekaemusele.
Neljandaks võiks see olla eelneva kolme segu. Üks, mis kindel, on aga see, et mitte milleski ei saa enam peale filmi nägemist kindel olla. «You Can See Everything» on kahtlemata metafiktsiooni ja lavastatud reaalsuse meistri Nathan Fielderi magnum opus. Tema noorele kaasrežissöörile Lance Oppenheimile avab see kindlasti palju uksi, kuid kas Fielderil on pärast kullapaja otsa komistamist üldse kuskile edasi pürgida? See oleks tore küll, kui absurdi ja dokumentalistika võidukäik selles uskumatus maailmas veel pikalt edasi rassiks.
Karmen-Eliise Märtens
* Karmen-Eliise Märtens vaatas filmi ära New Yorgis, kus saalis kõlasid muudkui ahhetused.
* Levitaja KP Distribution toob filmi Eesti kinolevisse 13. novembrist.
13. novembril jõudis Eesti kinolevisse suurpetturist Elisabeth Holmesist rääkiv dokumentaalfilm «Sa võid näha kõike». Taasavaldame Postimehes 28. oktoobril New Yorgi linastuse põhjal kirjutatud arvustuse.
«Miks ma peaksin sind tüssama?» küsib kelmuses süüdi mõistetud ja 11 aastaks vangi saadetud Elizabeth Holmes koomikust filmimehelt Nathan Fielderilt vähem kui kuu aega enne vanglasse minekut. Ekraani täidavad vaid lõpmatult noogutava naise veesinised suured silmad, õhetavad põsed ja siiras naeratus. Muud ei olegi vaja, et veenda kinopublikut oma süütuses, vaatamata sellele, et helesiniseid unistusi müünud start-up’i Theranos skeemid on nii kohtupingis kui ka varem ilmunud raamatutes ja dokumentaalides läbi hekseldatud.
Loojutustamise ja petukaubanduse meistriklass
Väljun kinosaalist pärast tiitrite lõppu totaalses hämmingus. Kui saalitöötajad ei oleks neid mõningaid filmisõpru, kes reede hommikul kolmetunnist filmi vaatama jaksasid tulla, järgmise seansi ootuses välja ajanud, oleksin seal vist tardunult hea 15 minutit istunud ja püüdnud aru saada: Mis mu silme ees just lahti rullus? Veel päevi hiljem tunnen, et ma ei suuda täpselt sõrme peale panna filmi põhiteesile.
Kas mu silmad tõesti nägid kõike? Või hoopis mitte midagi tõelist? Kust jookseb reaalsuse ja fiktsiooni piir, kui üldse, ja mis on sellega pistmist Amanda Seyfriedil? Kas Holmes ja tema partner Billy Evans päriselt elavad iseendi loodud pettekujutelmas, ja kas nad tõesti suudavad kõiki enda ümber taas kord sellessamas kujutelmas veenda? Kogu seda komejanti on keeruline isegi sõnadesse panna, kuid proovin endast parima anda (kas usute?).
«You Can See Everything» algab süütu sissevaatega praegu 42-aastase Elizabeth Holmesi, kelle Forbes nimetas 2015. aastal USA noorimaks ja rikkaimaks self-made naismiljonäriks, ellu. Vaid aasta hiljem oli kogu fassaad tänu vilepuhujatele kokku kukkunud. Tänaseks on Holmes ära kandnud kolm aastat üheteistaastasest kelmuse eest määratud vanglakaristusest.
Elizabeth Holmesi persoon ja Theranos
Et kogu komejanti paremini mõista, tuleb alustada algusest.
2003. aastal võttis toona 19-aastane Holmes paberid välja Stanfordi ülikoolist, et hakata üles ehitama ettevõtet eesmärgiga lihtsustada vereproovide andmist ja teha see ameeriklastele nii meditsiiniliselt kui rahaliselt kättesaadavamaks. Theranose eesmärgiks oli luua paar dollarit maksev vereproov, mida võetakse mõne tilga jagu näpuotsast ja millest on võimalik teha sadu erinevaid teste väikeses lauaarvutisuuruses minilaboris. Kõlab liiga hästi, et tõsi olla, eks?
Olenevalt sellest, kas sul on tervisekindlustus ja millise pakkuja juures, võib vereproovi andmine USAs maksma minna paarkümmend või paarsada USA dollarit. On spekuleeritud, et Holmes koos toonase elukaaslase ja äripartneri Sunny Balwaniga lootsid lihtsalt, et tehnoloogia jõuab ajas nii palju areneda, et nende ehitatud õhulossid võiksid ühel päeval tõelisteks saada.
Ehkki 20 aastaga on meditsiin hüppeliselt arenenud, on erinevate näitajate testimiseks siiani vaja mitut viaali veeniverd. Muide, ka Balwani mõisteti 12 aastaks vangi. Nüüd on Holmesi uueks äripartneriks tema laste isa Billy Evans, kellega koos arendab naine (otse vanglast!) uut sarnasele tehnoloogiale toetuvat firmat, millele leidub üllataval kombel taas kord investoreid.
Lahenduse leidmine võimatule mõistatusele
Pole takistust, millest koomik Nathan Fielder läbi ei läheks. Surmtõsist nägu tegema harjunud mees on huumori nimel õppinud juhtima lennukit, avanud kohviku nimega Loll Starbucks (Dumb Starbucks) ja hiiglasuurel mähkimislaual lebades beebit mänginud.
Lihtne oleks öelda, et need loomingulised trikid on ka põhjuseks, miks «YCSE» on vaid kahe nädalaga teeninud 45 miljonit dollarit piletitulu, kuid mind jääb ikkagi närima tunne, et siin on peidus veel midagi enamat kui koomikust filmimehe kiiksud. Kuigi filmi keskmes on Holmes, on üllataval kombel kõigil teistel selles loos hoopis huvitavam roll mängida kui juba avalikult läbi hekseldatud nimikangelasel endal.
Ükskõik, mida Fielder ka naiselt, kes palub ennast nüüd Liziks kutsuda, ükskõik millises situatsioonis ka ei küsiks, vastab ta vaid: «Kui ma vaid teaks… ma ei tea… võib-olla.» Fielder pinnib Holmesi, nii kuis oskab, proovides saada kätte mingisugustki sisukamat vastust, küsides ühe ja teise nurga alt, lootes libastumist või väiksematki vääratust, kuid Holmes keerutab sel libedal jääl nagu meisterlik iluuisutaja.
Vaid paaril korral vastab Holmes noogutamist lõpetamata: «Ei, ma pole kunagi oma elus valetanud» või «Jah, see masin on tõesti suuteline kõiki neid teste tegema». Neid vastuseid kuulates on tõesti hämmastav asjaolu, et Holmes võttis omal algatusel ühendust filmikompaniiga A24 ja pakkus neile võimalust oma elu jäädvustada. Nii nad siis elavad oma viimaseid ühiseid päevi ühes väikeses, tagasihoidlikuma kuvandi loomiseks renditud hurtsikus ookeani kaldal, ambitsioonikad ema-isa kahe väikese lapsega ja võttegrupp.
Kui aga Fielderil enam midagi üle ei jää, pöördub ta abivahendi, metafiktsiooni poole, mida ta kõige paremini kasutada oskab. Nii kutsub ta appi Holmesi varem teles kehastanud Amanda Seyfriedi, kellega koos üritatakse seda jaburat puslet kokku panema hakata. Holmes trellide taga saab rohkem eetriaega ka tema laste isa, kelle iga seisukoht või sõnavõtt tekitab suuremat hämmingut kui eelmine.
Kolme tunni jooksul pinevalt pinget hoidvat dokki saatsid saalist kostvad hämmingus ahhetused ja ebamugavusest tingitud naerupahvakad, mis võtavad selle filmi olemuse ja psühholoogilise kogemuse sõnadetagi tabavalt kokku.
Mis film see siis täpselt on?
Olenevalt vaatenurgast võib «You Can See Everythingi» vaadelda mitut moodi. Ühest küljest võiks võtta seda kui klassikalisemat dokumentaalfilmi, mis vaatleb läheneva vanglakaristuse mõju ühe inimese psüühikale, tema viimaseid püüdlusi end vabaduses parandada ja laste eest hoolt kanda.
Teise nurga alt on tegu aga looga süüdimatust valetajast ja manipulaatorist, kes kasutab igat ahast võimalust ära iseenda maine rehabiliteerimiseks ja imagoloogiliseks uuestisünniks, arendades kõigi takistuste kiuste sama ettevõtet, lihtsalt uue nime alt.
Kolmanda nurga alt vaadatuna võiks tegu olla dokfilmiga, mis üritab metafiktsiooni kaudu leida põhjuseid ja mõistmist Holmesi tegudele, luues pinda mingisuguselegi võimalikule sisekaemusele.
Neljandaks võiks see olla eelneva kolme segu. Üks, mis kindel, on aga see, et mitte milleski ei saa enam peale filmi nägemist kindel olla. «You Can See Everything» on kahtlemata metafiktsiooni ja lavastatud reaalsuse meistri Nathan Fielderi magnum opus. Tema noorele kaasrežissöörile Lance Oppenheimile avab see kindlasti palju uksi, kuid kas Fielderil on pärast kullapaja otsa komistamist üldse kuskile edasi pürgida? See oleks tore küll, kui absurdi ja dokumentalistika võidukäik selles uskumatus maailmas veel pikalt edasi rassiks.
«You Can See Everything»
Kolmetunnine dokumentaal Elizabeth Holmesist
Režissöörid Nathan Fielder ja Lance Oppenheim



Kommentaarid
Postita kommentaar