LLR_041 _ LUSTRATSIOON LÄÄNERANNAS:

JUHAN VIIDINGU JUHTUM Kellele kuulub luuletaja? 

 
_  Postimees 14.11.2026 / MEEZ 16.11.2026  


https://kultuur.postimees.ee/8580579/juhan-viidingu-juhtum-kellele-kuulub-luuletaja  

Sirje Kiin
kirjandusteadlane, PhD

14. november 2026, 08:31 

* Autori loomingu pärijail on ka kohustused, mitte ainult õigused.

* Kuidas tasakaalustada klassikakaitset ja pärijate isiklikke soove?

* Viidingu pühendus: «Olen õnnelik, et inimestel on seda raamatut võimalik lugeda.»


Puht inimlikult, kõige üldisemalt – keeleliselt ja filosoofiliselt – mõeldes võime öelda, et luuletaja kuulub emakeelde, sellesse keelde, millesse ta on sündinud, milles ta elab, loob ja lehvitab. Luuletaja kuulub olemuselt oma rahva kultuuriruumi, keeleilma, mida ta parimal juhul ise kujundab, rikastab ning avardab. 

/.../
Advokaadi ähvarduskirja tõttu on autor sunnitud teises trükis avaldama ärakeelatud lahkumiskirjade asemel kaks valget, tühja lehekülge. Juba ilmunud, praktiliselt läbi müüdud raamatu müügilt ärakorjamise nõuet pean juristide äärmuslikuks, ent mõttetuks võtteks, sest reaalses elus ega juba augustis lendu lastud lindu oktoobris enam iialgi kinni ei püüa. Me ei ela õnneks enam Stalini ajal, kus keelatud raamatuid raiuti kirvega või põletati virnadena. 
/.../
Lõpetuseks avaldan (loodetavasti «motiveeritud mahus»?) Juhan Viidingu omakäeliselt kirjutatud pühenduse luulekogus «Armastuskirjad» (1975):


«Rein ja Sirje Ruutsoo! Olen õnnelik, et inimestel on seda raamatut võimalik lugeda. Puhas inimlikkus peab leidma tee meieni? Meie peame leidma tee temani. Juhan / Üdi 75» 


*


#LustratsioonLäänerannas #MartinTeeSuviKirblas #GentlemenFromEstonia #JuhanViiding  #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse  #SonjaKana #LäänerannaJutud  #MartinAndVendelpommDoKirbla #CabaretLeCiel #KirblaMäluInstituut #ArmandismiohvriteMuuseum #SarvikpütiKättemaks #PostitantsukonnGruppMeediakontsern #LendabMesipuuPoole #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsNeleSõber #PLAYBUNNY112026 #MEEZ112026   
* 
Liputha Jamantell’s endlessly stylish, non-linear and infinitely quotable SUMMER IN KIRBLA is a modern masterpiece, featuring a killer soundtrack and an all-star cast whose characters have become practically ingrained into contemporary culture. I mean, who doesn’t love a Big Terra Maritima Burger or a $5 birdmilkshake? The film is one of, if not the, definitive movie of the 2020’s. Starring Aivar Vendelpomm, Musjöö Liblikas, Don A. Mustvunts, Kalle Mõisaköis, Villy Lopermann, Kürvo Vari, Kaja Lotwoman, Lingas Hõõruja, Kaie Viles, Endel Lepp, and Viive Kaplan. Oh, and Kumari Vaim. (As herself.)  
* 
Viive Kaplani ooper „Martin Tee suvi Kirblas“ jõuab Opera Kyrbla lavale 2027. aasta 20. augustil. Enne esietendust saab ooperit inspireerinud dokumentaalfilmi 2020. aasta sündmustest Kirblas näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF 
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew   
*    

https://kultuur.postimees.ee/8580579/juhan-viidingu-juhtum-kellele-kuulub-luuletaja 

JUHAN VIIDINGU JUHTUM Kellele kuulub luuletaja? 



Sirje Kiin
kirjandusteadlane, PhD

14. november 2026, 08:31 

* Autori loomingu pärijail on ka kohustused, mitte ainult õigused.

* Kuidas tasakaalustada klassikakaitset ja pärijate isiklikke soove?

* Viidingu pühendus: «Olen õnnelik, et inimestel on seda raamatut võimalik lugeda.»


Puht inimlikult, kõige üldisemalt – keeleliselt ja filosoofiliselt – mõeldes võime öelda, et luuletaja kuulub emakeelde, sellesse keelde, millesse ta on sündinud, milles ta elab, loob ja lehvitab. Luuletaja kuulub olemuselt oma rahva kultuuriruumi, keeleilma, mida ta parimal juhul ise kujundab, rikastab ning avardab. 


Mitmed filosoofid-luuletajad on olnud veendunud, et luule kui niisugune – avaras tähenduses poeesia – kuulub lugejale. Kirjandusteaduses on omaette suund, inspireeritud prantsuse kirjandusteoreetiku Roland Barthes’i teosest «Autori surm» («La mort de l’auteur», 1967/1968), mille idee seisneb selles, et mistahes teksti tähendus sünnib lugejas, mitte kirjaniku sule (loe: arvuti) läbi.


Ennemuiste kuulusid kuulsad poeedid kuninga õukondade juurde. Tänapäevalgi austatakse poeete kõige kõrgemal tasemel. Eestis on eraldi luuletajatele mõeldud auhinnad nagu Juhan Liivi, Gustav Suitsu, Betti Alveri nimelised kirjandusauhinnad, August Sanga nimeline luuletõlke auhind, Hendrik Adamsoni nimeline murdeluulepreemia.

Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides ehk ERKÜ taastas 2020. aastal luuletaja Henrik Visnapuu nimelise kirjanduspreemia, mis on muide meie vanim kirjandusauhind, algatatud New Yorgis Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi poolt pärast Visnapuu surma 1951. aastal.


Ameerika Ühendriikides on kombeks, et presidendi ametisse astumisel tellitakse üldtunnustatud poeedilt inauguratsiooniluuletus ja tal on au see pidulikult ette kanda. Nii Nobeli kui ka Neustadti rahvusvaheliste kirjanduspreemiate laureaatideks on tihti eelistatud luuletajaid. Kõrgeima riikliku tunnustuse näited kinnitavad üldkultuurilist, rahvusvahelist arusaama luuletajast kui rahvuskultuuri südame häälest, oma aja vaimu väljendajast. 


Ka Juhan Viidingule sai osaks mitu kõrget tunnustust: 1980. aastal Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus; 1984. aastal austati teda Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga luulekogu «Tänan ja palun» eest ning 1985. aastal sai ta Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse «Soov» eest.

Juhani luulekogusid avaldati rekordilistes hiigeltiraažides 8000 kuni 18 000 eksemplari. Paljud Viidingu tekstid lauldi rahvalikuks tänu rokkansamblitele eesotsas Rujaga, tema tekste laulavad tänini folklaulikud-peiarid, tema luulet on viisistanud mitmed heliloojad. Juhan ise laulis mitmed oma tekstid üle Eesti tuntuks oma lavakavades. Juhan Viidingu luule sai nõnda rahvale omaks. 


Autoriõigus – piiritu või piiratud?



Kui jõuame konkreetse küsimuse juurde, kellele kuulub luuletaja looming, siis põrkume paraku nii eetiliste kui ka juriidiliste probleemidega.


Enamik demokraatlikke riike tunnistab autori õigusi nii tema eluajal kui ka pärast tema surma, tavaliselt ulatub see kuni 70 aastani tulevikku, mil konkreetsed juriidilised autoriõigused kuuluvad autori otsestele pärijatele. Mööngem ja tunnistagem, et põhimõtteliselt jah, kitsalt juriidilises mõttes kuuluvad autori õigused autorile või tema pärijatele.

Samas on olemas avalikkuse õigustatud ootus ning paljude arvates ka moraalne õigus pääseda vabalt ligi kultuuriliselt olulisele kirjandusele, eriti kirjandusklassikale, mille autori surmast ei ole veel möödunud 70 aastat. Kas pärijatel on sel juhul absoluutne õigus seda ligipääsu keelata, nagu on juhtunud Juhan Viidingu luuletuste avaldamiskeeluga Doris Kareva 2001. aastal koostatud antoloogias «Sina ja mina» või Sirje Kiini 2025. aastal valminud biograafia käsikirjas?


Kui pärijad kasutavad (erinevatel ettekäänetel) autoriõigust agressiivselt avaldamise keelamiseks, võib see sisuliselt külmutada akadeemilise teadus- ja õppetöö, takistades luuletaja loomingu levikut, selle uusi tõlgendusi ning kahandada tema tuntust järgmistele põlvkondadele. Siin peitub sügav eetiline, aga ka juriidiline konflikt.

Kultuuriloolased väidavad, et kui autor saavutab aja- ja kirjandusloolise tähtsuse, kuuluvad tema isiklikud dokumendid põhimõtteliselt kultuuriarhiivi. Siiski võivad võitlevad «pühad pärijad» kasutada autoriõiguse seadust relvana, et keelata litsentsilube, takistada tsitaatide trükkimist või aktiivselt blokeerida biograafe. See on viinud rahvusvahelistes kirjandusringkondades selleni, et kasutusele on võetud kurikuulus termin «põrgu pärand». 


Eestis puhkenud vaidluses autoriõiguste üle on seni paraku löödud peamiselt ühte väravasse, rõhutades autori ja tema pärijate justkui absoluutset õigust avaldamist keelata, kuid tähelepanuta on jäetud tõsiasi, et autori loomingu pärijail pole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused. Pärijail on vastutus kanda hoolt selle eest, et looja teosed jõuaks rahvani. Pärijad ei tohiks suvalistel ettekäänetel piirata loomingu levikut ega takistada selle avaldamist. Pärijail on kohustus hoida autori kunstiline looming elusana, mis tähendab mitte ainult uustrükke, vaid ka uusi tõlgendusi, uute kirjandus- ja kunstiseoste loomist. Just sellise «vaba vaimu saadikuna» mäletame meie, kaasaegsed-sõbrad, Juhan Viidingu kui autori olemust.

Eesti autoriõiguste vaidluses on jäänud kahe silma vahele tõsiasi, et seadus toetab tegelikult kirjandusloomingu vaba kasutamise võimalust – tõsi, teatud tingimustel: nimelt sätestab autoriõiguse seaduse § 19 kindlad reeglid teose vaba kasutamise kohta teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel. Seadus lubab sel juhul teoseid vabalt tsiteerida ja refereerida, õppetöös kasutada, aga ka kajastada neid ajakirjanduses. Kirjandus- ja kunstiteoseid võib vabalt kasutada puuetega inimeste huvides, näiteks pimedatele või kurtidele mõeldud väljaandeis, samuti on lubatud teoseid vabalt parodeerida, karikeerida, pastišše luua.


Eesti autoriõiguse § 19 on tegelikult üsna lahke teatud tingimustel loomingu vaba kasutuse suhtes, piirates nn pühade pärijate üldse mitte nii absoluutseid õigusi.

Põhjamaade klassikakaitse seadus


Heaks vastukaaluks ning miks mitte eeskujuks sobib siin Põhjamaade (Norra, Taani, aga ka Prantsusmaa jt) seadusandlik kogemus, kus hoitakse kirjandusklassika elus ka siis, kui kiuslikud pärijad avaldamist keelavad. Avalike kultuuriväärtuste kaitseks on Põhjamaades olemas nn klassikaseadus, mis kaitseb kultuuriväärtusi pärijate omavoli eest. 

Norra autoriõiguse seadus sisaldab näiteks sätet, mis annab riigile (kultuuriministeeriumile või vastavale komisjonile) õiguse sekkuda, kui teose pärijad kasutavad oma autoriõigusi viisil, mis kahjustab avalikke huve, moonutab teost või püüab seda ühiskonna eest täielikult varjata.


Knut Hamsuni juhtum 

Nobeli kirjanduspreemia norralasest laureaat Knut Hamsun (1859–1952) oli Teise maailmasõja ajal kollaborant ja natside toetaja. Pärast tema surma takistasid pärijad tema teoste avaldamist ja kontrollisid rangelt seda, kuidas tema pärandit ja tekste esitati. Argumendiks oli soov «säästa» perekonna nime poliitiliste rünnakute eest.

Norra riik ja seadusandlus asusid seisukohale, et Hamsuni kirjanduslik pärand on Norra ja maailma kultuuri lahutamatu osa (nn klassikakaitse all). Pärijate katsed Hamsuni teoste levikut tõkestada ebaõnnestusid, sest tema teoste kultuuriline väärtus ja avalik huvi kaalusid üles pärijate isikliku soovi teoseid «peita» või lukustada. 


Kultuuriline kaitseklausel (Klassikervernet) sätestab, et kui pärijad kuritarvitavad oma õigust, keelates põhjendamatult teose avaldamise või nõudes ühiskonnale olulise teose ringlusest kõrvaldamist, võib riik selle keelu tühistada. Teos hoitakse elus ja kättesaadavana sundlitsentsi või avaliku huvi deklaratsiooni kaudu.

Kellele kuuluvad luuletaja viimsed kirjad?



Autoriõiguse seaduse järgi kuuluvad kirjad kui füüsilised objektid nende adressaatidele, st kirjades nimepidi mainitud isikutele, aga neid oli ju mitu: pastor Jüri Bärg, Maire-Tiia, Elo, Riina ja Ilvi. 

Avaldamisõiguse mõttes lähevad erakirjade autoriõigused üle pärijatele, aga kirjade (või nende koopiate) enda käes hoidmise ning nende teistelegi näitamise õigus oli ja on vaieldamatult kõigil nimetatud adressaatidel. Mõistan Mihkel Muti kiusatust avaldada Juhan Viidingu lahkumiskirjad tervikuna, sest Juhani sõnatundlikkus oli tõepoolest kordumatu, kuid ise lahendasin (oma seni ilmumata jäänud) Viidingu biograafia käsikirjas olukorra teisiti, ilma autoriõigust rikkumata. 

Nimelt refereerisin lahkumiskirju pärija Elo Viidingu mulle kirjutatud e-kirjas antud umbkaudse ümberjutustuse abil, aga ka sakslasest kirjandusloolase Cornelius Hasselblatti memuaarteoses avaldatud kirjelduse abil. Cornelius kirjutab muuhulgas: «Aastaid hiljem näitas Juhani viimane elukaaslane – ma teadsin, et Juhani abielu ei toiminud enam päriselt ja et tal oli teisi seiklusi ja armumisi – tema hüvastijätukirja. Meeleheitlik, andeks paluv, lõplik.» (Cornelius Hasselblatt, «Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked», 2012, lk 297.) 


Nüüd aga arvab üks jurist, et ühtki erakirja ei tohtivat mitte kusagil refereerida ega isegi mitte ümber jutustada. Tohoo tonti, lugupeetud juristid, kuidas siis jääb autoriõiguses selgesti sõnastatud ja lubatud refereerimise ja tsiteerimise õigusega ajakirjanduses, õpikutes, monograafiates jm?

Autoriõigus pole ju absoluutne ega piiramatu, vaid selgelt piiritletud, eetilises plaanis seotud ka vastutuse ning kohustustega.


Kas antoloogias avaldamise keeld oli põhjendatud?


2001. aasta sügisel puhkes Doris Kareva ja Juhan Viidingu pärijate vahel konflikt seoses esimese koostatud luuleantoloogiaga «Sina ja mina» (kirjastus Huma). Juhan Viidingu tütar Elo Viiding keelas antoloogias avaldada ka enda tekstid ning lesk Riina Viiding ei andnud luba Juhan Viidingu luuletuste avaldamiseks antoloogias. 

Kareva jättis raamatusse Juhan Viidingu luuletuste kohtadele tühjad, valged leheküljed koos viidetega tema varem ilmunud kogumikele. Kareva põhjendas oma otsust, et Viidingu looming on Eesti luule «kandev sein» ja seda ei saanud lihtsalt välja jätta, mistõttu jäeti lugejale võimalus luuletused sinna ise sisse kirjutada. Tunnustan Doris Kareva diplomaatilist lahendust, pean seda heaks näiteks, kuidas vastata väiklasele keelamistaktikale. 


Nüüd on analoogne lugu kordumas Mihkel Muti omakirjastusliku Juhan Viidingu biograafiaga. Advokaadi ähvarduskirja tõttu on autor sunnitud teises trükis avaldama ärakeelatud lahkumiskirjade asemel kaks valget, tühja lehekülge. Juba ilmunud, praktiliselt läbi müüdud raamatu müügilt ärakorjamise nõuet pean juristide äärmuslikuks, ent mõttetuks võtteks, sest reaalses elus ega juba augustis lendu lastud lindu oktoobris enam iialgi kinni ei püüa. Me ei ela õnneks enam Stalini ajal, kus keelatud raamatuid raiuti kirvega või põletati virnadena.

Juba avaldatud traagiliste kirjade takkajärele keelamine on tublisti kaasa aidanud nende plahvatuslikule levikule, pildistamisele ja ühismeedias arutamisele, mille lõppu ei paista tulevatki. Naljatamisi ongi küsitud, kas polnud kirjade keelamine hoopis autori kaval müügitrikk?!

Kas kirjandusloolises monograafias luuletuste avaldamise keelamine on põhjendatud?


Mul endal valmis Juhan Viidingu lühimonograafia 2025. aasta kevadel, kuid mitu kirjastust kartsid seda avaldada, sest pärijad keelasid (pärast aastatepikkust koostööd) Juhan Viidingu luuletusi tsiteerimast. Asi pole mitte luuletustes endis ega minu luuletõlgendustes, vaid pärijate arvates sobimatus eluloolises kontekstis. Pärijaile lihtsalt ei meeldinud mõne inimese mälestused. Ka varem olid pärijad mitmed minu poolt usutletud Juhani sõbrad ära hirmutanud nii, et nad n-ö võtsid oma ütlused tagasi. 


Minu mitmekümne aasta pikkuse kirjandusteadlase teekonna jooksul on tegemist esmakordse, otsese ja põhjendamatu sekkumisega biograafilise uurimuse käiku. Sisuliselt on see monograafia autori autoriõiguste rikkumine. Jah, ka biograafia on teos ja biograafia kirjutaja on autor, kellel on oma kindlad autoriõigused. Muuseas kinnitab Eesti autoriõiguse seadus sõnaselgelt, et motiveeritud mahus on kirjandusloolises teoses õigus autorite tekste tsiteerida ka autori või tema pärijate loata ning selle eest tasumata.

Mida tähendab motiveeritud maht? Kui küsida autoriõigust absolutiseerivalt juristilt, siis karta on, et ta vastab, et autor või tema pärija määrab selle mahu à la kas üks salm või kaks rida?! Ent see oleks absurdselt formaalne arusaam.

Motiveeritud mahus tsiteerimise õigust peaks minu arvates käsitama ikkagi sisulise, mitte juriidiliselt piiratud mõistena. Kirjandusloolises teoses tähendab motiveeritud maht seda, kuivõrd on tsitaadid põhjendatud, avamaks teose sisu ja vormi, tähendusi ja arengut. Taolist – minu meelest ainuvõimalikku – sisulist motiveeritust saab põhjendada ainult kirjandusteaduslikust, -kriitilisest või kultuuriloolisest aspektist, mitte vaid juriidilisest küljest.


Lõpetuseks avaldan (loodetavasti «motiveeritud mahus»?) Juhan Viidingu omakäeliselt kirjutatud pühenduse luulekogus «Armastuskirjad» (1975):


«Rein ja Sirje Ruutsoo! Olen õnnelik, et inimestel on seda raamatut võimalik lugeda. Puhas inimlikkus peab leidma tee meieni? Meie peame leidma tee temani. Juhan / Üdi 75» 

_____________________________________________________________


Mõnekümne aasta pärast pole praegu Viidingu ümber käiv vaidlus enam üldse oluline

Tauno Vahter, kirjastaja ja kirjanik 

Kui palju on teada juhtumeid, kus ühe kirjandusteose müük peatatakse ja see tuleb poodidest kõrvaldada?

Neid on erinevatel põhjustel olnud küll. Autoriõiguse rikkumine on üsna lihtne juhtum. Näiteks avaldati 2009. aastal uus trükk Silver Anniko romaanist «Rusikad». Pärijatega kokkulepet ei olnud ja see korjati ära.

Siis on need juhtumid, mis vanasti käisid nn delikaatsete isikuandmete alla. Selliseid raamatuid on ära korjatud, tihti on tegemist olnud kättemaksukirjandusega või millegi sellisega, kus on kirjeldatud kellegi era- ja intiimelu. See on puudutanud nii rohkem kui ka vähem tuntud inimesi.

Ja on olnud vaidlusi, mis on lahenenud teistmoodi, ilma ärakorjamiseta. Näiteks oli vaidluse all Kaia Kanepi elulugu (autorid Kalle Muuli ja Helen Sulg, 2017). Seal oli asju, mis puudutasid tema treenerit Silver Karjust. Võib-olla oleks siin olnud ka võimalusi midagi kohtus vaidlustada, aga kuidagi leppisid need osapooled omavahel ära.

1996. aastal korjati vaenu õhutamise tõttu ära «Siioni tarkade protokollid», umbes 600 eksemplari hävitati.

Väga keeruline juhtum on Toomas Leius. Ma olen kuulnud, et temast kirjutatakse ka raamatut, aga vähemalt esialgu pole see ilmunud. See tekitab küsimuse, et kõigil on küll mingeid patte hinge peal, aga mõned on siiski suurema kaaluga kui teised.

Seega, kui vastuolu on seotud mõne eetilise probleemiga või hinnangu andmisega mingile sündmusele, siis on küsimused palju keerulisemad kui lihtsalt autoriõiguse rikkumine.

Võtame hüpoteetilise olukorra, et Mihkel Mutt oleks tulnud «Juhani evangeeliumi» käsikirjaga Tänapäeva toimetusse. Mida teie oleksite kirjastajana teinud?

Ilmselt oleksin soovitanud käsikirja pisut muuta. Probleem autoriõigusega oli ilmne ja ta tõenäoliselt teadis, et see on mingil kujul olemas. Selles raamatus ei ole peaaegu midagi Juhan Viidingu abikaasast ja tütrest, järelikult autor tahtis probleeme teades neid teemasid vältida ja sel juhul oleksin pigem soovitanud kirjad välja võtta.

Samasuguste asjade kohta on ju välismaalt võtta palju näiteid. Ameerika Ühendriikides on nõnda, et kui mõni materjal on läbi käinud politseitoimikutest, siis sealt saab seda võtta ja tsiteerida kui avalikku infot. Meil on neid kirju võimalik kirjandusteosena lahterdada ja tehniliselt pole siin suurt midagi vaielda.

Isegi kui autoriõigus annab selge lahendi, siis tegelikkus on ju palju keerukam.


Kui autoriõigusest korraks mööda vaadata, siis filosoofiline küsimus on see, kas inimese mälestus on selline konstant, mis kuulub tema omastele või ei kuulu see mitte kellelegi. Eri inimeste mälestused ka samast inimesest ei ole ju samasugused. Aga mida aeg edasi, seda vähem tähtsaks see kõik muutub.

Kõigil võivad olla mingid isiklikud vead ja draamad, aga kui need kõik kirjalikust ajaloost ära kaotada ja maha salata, siis teeb see nad natuke isikupäratuks puuslikuks. Muidugi võib looja puhul öelda, et lähtuge ainult tema loomingust. Tegelikult see ikka päris nii ei käi – looja looming ja elulugu käivad käsikäes. Aga mida rohkem läheb aega mööda, seda vähem ennast sellest häirida lastakse, see on lihtsalt üks loo osa.

Mul on tunne, et see surmajärgne silumine ja kaunistamine ei anna suurt õnne ega kasu. See ei tähenda ju, et kõik skandaalne ja negatiivne peaks muutuma inimese puhul kõige tähtsamaks, pigem on see vaid üks killukene tervikust.

Võtame Kristjan Jaak Petersoni. Kas ta oli homoseksuaal? Mina ei tea. Ja kui oli, siis mida see muudab? On mõned tunnistused, mis ütlevad, et Lydia Koidula varastas tuttavatelt nipet-näpet. Jällegi me ei tea seda kindlalt, aga see ei tee teda Eesti ajaloos vähem oluliseks.

Või Juhan Smuul. No ei tundu kohutavalt meeldiv inimene. Aga kirjanduslikult ta siiski mingeid olulisi asju tegi. Nii et iga sellise «süü» üle võibki jääda vaidlema, see on ka isikliku tunnetuse küsimus.

Mida lähemale jõuame oma eluajale, seda valusamad on sellised vastuolud, aga mida kaugemale see jääb, seda ebaolulisem see on. Inimesed veel mäletavad isiklikku valu ja neil on isiklikud huvid. Ka Viidingu puhul esile kerkinud vastuolul pole 30–50 aasta pärast enam mingit tähtsust. Praegu see infomüra tema isikuga veel kaasneb, sest on inimesi, keda see vahetult puudutab.

Kommentaarid

Populaarsed postitused