LLR_071 _ LUSTRATSIOON LÄÄNERANNAS: MIKS ME ENEST EI RÄÄGI? Annette Maria Hermaküla: aitab küsimusest, kas Toomas Leius oli tenniselegend või tapja _ Õhtuleht / Kobruleht 18.11.2026
https://www.ohtuleht.ee/1171574/miks-me-enest-ei-raagi-annette-maria-hermakula-aitab-kusimusest-kas-toomas-leius-oli-tenniselegend-voi-tapja#cxrecs_s
Annette Maria Hermaküla, arvamustoimetaja
täna, 10:37
täna, 10:37
/.../
Rääkida Enest peamiselt tema tapja kaudu on taastoota patriarhaati, kus naine pole oluline. Justkui ta poleks eraldiseisev inimene. Ene oli lihtsalt karm katsumus, mille saatus Toomas Leiuse teele veeretas, ta oli õnnetus, mis mehega „juhtus“. Mitte inimene enda soovide, unistuste, katsumuste ja mälestustega. Lihtsalt üks kaigas Eesti parima tennisemängija kodarates.
*
#LustratsioonLäänerannas #GentlemenFromEstonia #ToomasLeius #HendrikKalmet #KyrblaGrandTheatre #SonjaKana #LäänerannaJutud #DonArmandoKommipood #MartinAndVendelpommDoKirbla #CabaretLeCiel #KirblaMäluInstituut #ArmandismiohvriteMuuseum #SarvikpütiKättemaks #PostitantsukonnGruppMeediakontsern #LendabMesipuuPoole #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsNeleSõber #PLAYBUNNY112026 #MEEZ112026
*
Liputha Jamantell’s endlessly stylish, non-linear and infinitely quotable SUMMER IN KIRBLA is a modern masterpiece, featuring a killer soundtrack and an all-star cast whose characters have become practically ingrained into contemporary culture. I mean, who doesn’t love a Big Terra Maritima Burger or a $5 birdmilkshake? The film is one of, if not the, definitive movie of the 2020’s. Starring Aivar Vendelpomm, Musjöö Liblikas, Don A. Mustvunts, Kalle Mõisaköis, Villy Lopermann, Kürvo Vari, Kaja Lotwoman, Lingas Hõõruja, Kaie Viles, Endel Lepp, and Viive Kaplan. Oh, and Kumari Vaim. (As herself.)
*
Viive Kaplani ooper „Martin Tee suvi Kirblas“ jõuab Opera Kyrbla lavale 2027. aasta 20. augustil. Enne esietendust saab ooperit inspireerinud dokumentaalfilmi 2020. aasta sündmustest Kirblas näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew
*
https://www.ohtuleht.ee/1171574/miks-me-enest-ei-raagi-annette-maria-hermakula-aitab-kusimusest-kas-toomas-leius-oli-tenniselegend-voi-tapja#cxrecs_s MIKS ME ENEST EI RÄÄGI? Annette Maria Hermaküla: aitab küsimusest, kas Toomas Leius oli tenniselegend või tapja
Võtsin eelmine aasta ülikoolis magistriõpingute raames diskursusanalüüsi ainet. Tekst tuleb üksipulgi lahti võtta ja analüüsida iga sõna tähendust. Olin kuulnud Toomas Leiusest kui vastuolulisest tenniselegendist, aga noore inimesena suuremat midagi ei teadnud. Otsustasin analüüsida Leiuse surmajärgseid järelhüüdeid. Mingist tühistamiskultuurist polnud haisugi.
Valisin neli teksti erinevatest meediaväljaannetest: ERRist, Postimehest, Delfist ja Õhtulehest. Analüüsisin, kuidas Leiuse eluteest, saavutustest ja kuriteost räägitakse, mida öeldakse. ERRis ja Postimehes toodi põgusalt esile Leiuse elutee ja saavutused, naise Ene mõrva ei mainitud.
Delfi ja Õhtulehe lood kuulusid pigem järelhüüde žanrisse. Tapmist kajastati kui „õnnetust naisega“, saatus olevat veeretanud Leiuse teele eriti karmi katsumuse, tapmine oli „esimene löök“ ja vangla olevat meest muutnud. Ehk siis Leius ise polnudki kuriteos süüdi, hoopis saatus oli!
Kirjutati, et kuna Leiuse ajal tühistamiskultuuri veel ei eksisteerinud, pääses ta sellest ning meest ei tühistatud. Jumal tänatud! Enel aga nii hästi ei läinud, sest Leiuse käte haardest ta ei pageda ei saanud ning suri. Mehe kuriteo puhul räägime sellest, kuidas teda kas tühistatakse või mitte, aga kui naine elu kaotab – noh, kah asi.
Pean oluliseks välja tuua, et tegemist polnud õnnetusega. Inimese surnuks kägistamiseks läheb umbes viis minutit. See on viis minutit otsusekindlust, et kustutad kellegi eluküünla. Ene olevat enda elu eest ka võidelnud, Leiust näost küünistanud. Mees ei kutsunud kohe abi. Tegemist oli jõhkra mõrvaga. Leius istus määratud kaheksast aastast vangis ära viis. Ent sellegipoolest lahkame me küsimust, kas ta oli ikkagi mõrvar või tenniselegend. Kohtus toodi välja, et Ene olevat petnud Leiust ja see justkui pehmendas kuriteo tõsidust.
Võibolla oleksime vähemeduka inimese hukka mõistnud ja „tühistanud“. Ent kuulsad ja edukad mehed pääsevad süüst. Äkki naine ise kutsus mõrva esile? Ka tõi üks analüüsitud artiklitest välja, et Ene ikkagi olla ähvardanud Leiuse peale kaebama minna. Mis jätab mulje – ta oli seega ise süüdi?
Leius sai pärast mõrva treenerina edasi tegutseda, oli isegi Eesti Federation Cup naiskonna juhendaja. Naistevastane vägivald mõjutab igat naist, nende turvatunnet, positsiooni ühiskonnas, karjääri, peret ja kogu elu. 2024. aastal suri maailmas iga päev pereliikme või partneri käe läbi 137 naist. See on üks naine iga 10 minuti tagant. Eestis on 41 protsenti naistest kogenud paarisuhtes vägivalda. Ja naisetapja lastakse naisi juhendama? Nüüd tehti Toomas Leiusest ka film.
Ma tahan tegelikult rääkida hoopis Enest
PÖFFil esilinastus Hendrik Kalmeti film, mis räägib nii tenniselegendi saavutustest kui ka kuriteost ja laseb vaatajal endal välja mõelda, kas Leius on siis tapja, tenniselegend või mõlemat. Kalmet rääkis „Vikerhommikus“ enda teosest: „/…/ kuidas läheneda inimestele, kelle elu pole olnud päris mustvalge. Mis koht on üldse ühiskonnas inimestel, kes on küll hirmsa kuriteo toime pannud, aga karistus nagu oleks kantud. Kas on kantud? Ei ole kantud?“
Mul on parem küsimus. Miks me räägime ikka ja jälle Leiusest, aga mitte Enest? Ma ei kavatse seda filmi ausalt öeldes vaadata. Ma arvan, et Leius ei vääri rohkem rambivalgust ja mind ei huvita, mis on või ei ole ta koht ühiskonnas.
Ülemaailmselt kuulus filmi-, seriaali- ja dokumentaaližanr on „true crime“ ehk tõsielukrimi. Räägitakse sarimõrtsukatest Dahmerist, Ted Bundyst, ka näiteks sarimõrvarist Aileen Wuornosest, kes kurikuulsalt mehi mõrvas. Mõningate eranditega küll, ent enamasti on lood sarnased. Vägivaldne mees mõrvas enda naise. Armukade mees kägistas surnuks enda abikaasa. Pussitas surnuks. Lasi maha. Või mees võttis pantvangiks noori naisi, vägistas neid, tappis ära, viskas surnukeha metsa. Üks mees tegi seda, teine mees tegi teist.
Isegi kui Leiuse filmis räägiti ta kuriteost, on seal üks suur läbiv ja mitte sugugi vaid sellele dokumentaalile omane probleem. Me räägime eelkõige mehest. Kurjategijast. Ohver või naine on teisejärguline. Ka enda surmas jääb ta vaid objektiks, kes tapeti. Nii ka sarimõrvarite puhul. Nemad saavad eetriaega ja särada enda kurikuulsuse hiilguses, elu kaotanud naine on mittekeegi.
Leiuse elu polnud mustvalge, aga kuidas seda ikkagi kajastada? Aga mis sai Enest? Räägime parem temast. Ma ei ole kuulnud, et keegi kuskil Ene lugu jutustaks – välja arvatud värskelt ilmunud Ekspressi loos. Kuid see on erand, mis kinnitab reeglit. Kust ta pärit oli? Mida talle teha meeldis? Milline oli ta lapsepõlv? Aga ta elu? Kes ta sõbrad olid? Kuidas ta enda tulevikku ette nägi? Mis olid ta unistused? Aga hirmud?
Rääkida Enest peamiselt tema tapja kaudu on taastoota patriarhaati, kus naine pole oluline. Justkui ta poleks eraldiseisev inimene. Ene oli lihtsalt karm katsumus, mille saatus Toomas Leiuse teele veeretas, ta oli õnnetus, mis mehega „juhtus“. Mitte inimene enda soovide, unistuste, katsumuste ja mälestustega. Lihtsalt üks kaigas Eesti parima tennisemängija kodarates.
Annette Maria Hermaküla, arvamustoimetaja
täna, 10:37
täna, 10:37
Valisin neli teksti erinevatest meediaväljaannetest: ERRist, Postimehest, Delfist ja Õhtulehest. Analüüsisin, kuidas Leiuse eluteest, saavutustest ja kuriteost räägitakse, mida öeldakse. ERRis ja Postimehes toodi põgusalt esile Leiuse elutee ja saavutused, naise Ene mõrva ei mainitud.
Delfi ja Õhtulehe lood kuulusid pigem järelhüüde žanrisse. Tapmist kajastati kui „õnnetust naisega“, saatus olevat veeretanud Leiuse teele eriti karmi katsumuse, tapmine oli „esimene löök“ ja vangla olevat meest muutnud. Ehk siis Leius ise polnudki kuriteos süüdi, hoopis saatus oli!
Kirjutati, et kuna Leiuse ajal tühistamiskultuuri veel ei eksisteerinud, pääses ta sellest ning meest ei tühistatud. Jumal tänatud! Enel aga nii hästi ei läinud, sest Leiuse käte haardest ta ei pageda ei saanud ning suri. Mehe kuriteo puhul räägime sellest, kuidas teda kas tühistatakse või mitte, aga kui naine elu kaotab – noh, kah asi.
Pean oluliseks välja tuua, et tegemist polnud õnnetusega. Inimese surnuks kägistamiseks läheb umbes viis minutit. See on viis minutit otsusekindlust, et kustutad kellegi eluküünla. Ene olevat enda elu eest ka võidelnud, Leiust näost küünistanud. Mees ei kutsunud kohe abi. Tegemist oli jõhkra mõrvaga. Leius istus määratud kaheksast aastast vangis ära viis. Ent sellegipoolest lahkame me küsimust, kas ta oli ikkagi mõrvar või tenniselegend. Kohtus toodi välja, et Ene olevat petnud Leiust ja see justkui pehmendas kuriteo tõsidust.
Võibolla oleksime vähemeduka inimese hukka mõistnud ja „tühistanud“. Ent kuulsad ja edukad mehed pääsevad süüst. Äkki naine ise kutsus mõrva esile? Ka tõi üks analüüsitud artiklitest välja, et Ene ikkagi olla ähvardanud Leiuse peale kaebama minna. Mis jätab mulje – ta oli seega ise süüdi?
Leius sai pärast mõrva treenerina edasi tegutseda, oli isegi Eesti Federation Cup naiskonna juhendaja. Naistevastane vägivald mõjutab igat naist, nende turvatunnet, positsiooni ühiskonnas, karjääri, peret ja kogu elu. 2024. aastal suri maailmas iga päev pereliikme või partneri käe läbi 137 naist. See on üks naine iga 10 minuti tagant. Eestis on 41 protsenti naistest kogenud paarisuhtes vägivalda. Ja naisetapja lastakse naisi juhendama? Nüüd tehti Toomas Leiusest ka film.
Ma tahan tegelikult rääkida hoopis Enest
PÖFFil esilinastus Hendrik Kalmeti film, mis räägib nii tenniselegendi saavutustest kui ka kuriteost ja laseb vaatajal endal välja mõelda, kas Leius on siis tapja, tenniselegend või mõlemat. Kalmet rääkis „Vikerhommikus“ enda teosest: „/…/ kuidas läheneda inimestele, kelle elu pole olnud päris mustvalge. Mis koht on üldse ühiskonnas inimestel, kes on küll hirmsa kuriteo toime pannud, aga karistus nagu oleks kantud. Kas on kantud? Ei ole kantud?“
Mul on parem küsimus. Miks me räägime ikka ja jälle Leiusest, aga mitte Enest? Ma ei kavatse seda filmi ausalt öeldes vaadata. Ma arvan, et Leius ei vääri rohkem rambivalgust ja mind ei huvita, mis on või ei ole ta koht ühiskonnas.
Ülemaailmselt kuulus filmi-, seriaali- ja dokumentaaližanr on „true crime“ ehk tõsielukrimi. Räägitakse sarimõrtsukatest Dahmerist, Ted Bundyst, ka näiteks sarimõrvarist Aileen Wuornosest, kes kurikuulsalt mehi mõrvas. Mõningate eranditega küll, ent enamasti on lood sarnased. Vägivaldne mees mõrvas enda naise. Armukade mees kägistas surnuks enda abikaasa. Pussitas surnuks. Lasi maha. Või mees võttis pantvangiks noori naisi, vägistas neid, tappis ära, viskas surnukeha metsa. Üks mees tegi seda, teine mees tegi teist.
Isegi kui Leiuse filmis räägiti ta kuriteost, on seal üks suur läbiv ja mitte sugugi vaid sellele dokumentaalile omane probleem. Me räägime eelkõige mehest. Kurjategijast. Ohver või naine on teisejärguline. Ka enda surmas jääb ta vaid objektiks, kes tapeti. Nii ka sarimõrvarite puhul. Nemad saavad eetriaega ja särada enda kurikuulsuse hiilguses, elu kaotanud naine on mittekeegi.
Leiuse elu polnud mustvalge, aga kuidas seda ikkagi kajastada? Aga mis sai Enest? Räägime parem temast. Ma ei ole kuulnud, et keegi kuskil Ene lugu jutustaks – välja arvatud värskelt ilmunud Ekspressi loos. Kuid see on erand, mis kinnitab reeglit. Kust ta pärit oli? Mida talle teha meeldis? Milline oli ta lapsepõlv? Aga ta elu? Kes ta sõbrad olid? Kuidas ta enda tulevikku ette nägi? Mis olid ta unistused? Aga hirmud?
Rääkida Enest peamiselt tema tapja kaudu on taastoota patriarhaati, kus naine pole oluline. Justkui ta poleks eraldiseisev inimene. Ene oli lihtsalt karm katsumus, mille saatus Toomas Leiuse teele veeretas, ta oli õnnetus, mis mehega „juhtus“. Mitte inimene enda soovide, unistuste, katsumuste ja mälestustega. Lihtsalt üks kaigas Eesti parima tennisemängija kodarates.



Kommentaarid
Postita kommentaar