KVM_WB_020 KÜRBLA AUMEHEKS PÄRJATAV TEE-EHITAJA : VANDUMINE KÄIB 24/7, ÜHE SÕIMAJA ANDSIN KOHTUSSE / TÖÖD ON RÜHMATUD KÜMNE INIMESE EEST! #MartinTeeFanClub #TommyChaos #TOKbyELFH #MartinTeeFanClub #erioperatsioonWegebau #KumariVaimuMuuseum

DELFI / Lemmikloom
KOER _ 16.02.2025, 16:36
INTERVJUU | Eestimaa Uhkuseks pärjatav koerapäästja: vandumine käib 24/7, ühe sõimaja andsin kohtusse
Helen Eelrand
helen.eelrand@delfi.ee
Nädala pärast võib MTÜ Aita Mind Koju perenaine Irmeli Grönberg korraks kummikud jalast heita, et Kilingi-Nõmmest Tallinna sõita ja TV3 galal auga välja teenitud Eestimaa uhkuse tiitel vastu võtta. Päriselt puhanud ei ole naine, kelle iga päev algab kell kuus hommikul ja lõpeb südaööl, saanud seitse aastat. Selle aja jooksul on tema hoole all olnud sadu vanu ja hädiseid koeri, keda keegi teine ei taha ja kelle nimel on ta valmis kasvõi läbi halli kivi minema.
Järgmisel nädalal autasustatakse sind Eestimaa Uhkuse tiitliga. Mis tundega selle vastu võtad?
13. veebruaril kuus aastat tagasi sai see varjupaik asutatud, nii et tunnustus saabub sobivalt just sünnipäevaks.
Kui palju loomapäästjatele üldse au jagub - sõimata saab kindlasti rohkem? Tegemist on väga ennastsalgava tegevusalaga, kus ilmselt pisaraid on rohkem kui naeru?
Tunnustus tuleb Facebooki lehe jälgijate poolt, aga jah, riiklikul tasandil on igasugu toetused või tunnustused siiski null. Kadedatel jagub laimu rohkem kui rubla eest. Ühe proua olen nüüdseks kohtusse andnud. Istung on 22 aprillil. Sõimavad ka need, kelle arvates ketis nälga ja haiguste kätte surevad loomad on okei, aga loomapäästjad on vastikud tüübid.
Loomapäästja on valves 24/7. Mida see sinu jaoks tähendab? Millal ja kus sa näiteks viimati puhkasid?
Viimane puhkus oli seitse aastat tagasi kuskil soojal maal. Kus, ei mäleta enam.
Kirjelda üht oma tüüpilist päeva: kuidas see algab ja kuhu õhtuks välja oled jõudnud?
Tüüpiline päev algab koristamisega, söötmistega, kliinikus käimistega, SOS-kõnedele reageerimisega, kust sa kunagi ei tea, millal tagasi jõuad. Seega olemas olevad loomad tuleb enne päevaks korda teha. Päev algab kella kuuest ja lõpeb siis, kui lõpeb. Tavaliselt südaöö paiku.
Pole saladus, et satud oma sotsiaalmeediakontol inimestega teinekord ka konflikti. Mis on need päästikud, mis selle vallandavad?
Konfliktid... Minu otsekohene ütlemine lihtsalt ei sobi nii-nimetatud diivanipäästjatele.
Loomakaitseorganisatsioonid kipuvad omavahel üldse sageli tülitsema. Miks see nii on?
Eks neid lahkarvamusi ikka on teiste organisatsioonidega. Igal ühel on omad meetodid. Aga üldjuhul enamus saab omavahel kenasti läbi.
Sind teatakse ka, kui Põllumajandus- ja toiduameti hirmu, kes ei hoia end tagasi neile tõe näkku ütlemisel. Ühele meesametnikule lubasid koguni roosad sukkpüksid kinkida. Miks see nii on?
PTA-d iseloomustab tegev tegematus. Käiakse ette teatamisega kohal, midagi ei tehta ja lõpuks ei juhtu muud, kui et loomad satuvad veel hullematesse tingimustesse. Alles suvel oli üks juhtum pitbulli kutsikatega. Ametnikud jätsid omanikule kuus kirja. Ilmselt teise kirja pealt kolis vanamees tiine koera rendigaraaži kappi, kus ta koos oma kutsikatega oli poolteist kuud, enne kui ma nad ära tõin. PTAga tuli poolteist tundi vaielda ja selgitada, mis tegema peab. Vanamehe enda maja oli nii täis situtud, et sellega pole enam muud teha kui maha lükata.
Kas ja millistel hetkedel on sul olnud tunne, et vaat nüüd enam ei jaksa?
Pole veel sellist tunnet olnud, et kohe üldse ei jaksa. Kutsikad võtavad enamasti mahlad välja. Nüüd on meil õnneks töölised, nii et töömahud on ära jagatud.
Kui palju sa oma varjupaigas toimetamise jooksul nutnud või vandunud oled?
No vandumine käib 24/7 ja mõni koer poeb rohkem hinge kui teine. Nende surmad on alati raskemad.
Mis on Eesti loomapidamises kõige suuremad valukohad, mis eriti närvi ajavad?
Eesti loomapidamise teemalisi muresid oleks tunduvalt vähem, kui seadused oleksid loomasõbralikud. Närvi ajabki see, et riik ei suuda ega taha seadusi muuta. Nagu hammast tõmbaks välja! Liiga palju juttu, vähe tegusid. Oleks , peaks, tuleks, teeks, aga ...
Mis peaks muutuma, et sellist varjupaika, nagu sa praegu vanade ja haigete loomade jaoks pead, enam vaja ei läheks? Mida sa siis tegema hakkaksid?
Kui loomapidamiskultuur muutuks, siis vast ei oleks varjukat vaja. Usun et jooksus koerte majutamisega, kuniks omanik järele tuleb, saavad ka iga maakonna varjukad hakkama. Kui enam varjukavajadust ei oleks, siis koliksin Balile jalga kõlgutama. Tööd on rühmatud kümne inimese eest!

Kommentaarid

Populaarsed postitused