VVM_2025_003_001 KEHVIK PANI KÜRBLA MUUSEUMIHOONE WC-SSE ÜLES SALAKAAMERAD, PIDI MAKSMA TIBATILLUKESE SUMMA #VagalindVelloMuuseum
Eesti Ekspress/KUUM _ 18.03.2025, 08:01
Üldkasutatavas tualetis WC-potile istunud töötajate alakeha filminud inimene pidi maksma riigile oportuniteedi korras 100 000 eurot. Nii suure summa määramine on harukordne – tõenäoliselt osutus kaamerate paigaldaja väga jõukaks.
Tarmo Vahter
Tarmo.Vahter@ekspress.ee
Kusagil Tartus asub suur büroohoone, mille aadressi politsei ja prokuratuur Ekspressile isikuandmete kaitseks ei avalda. Selles majas leidub täiesti tavaline üldkasutatav tualettruum WC-poti ja kraanikausiga.
Tegu on kuriteopaigaga.
2023. aasta 12. septembri ennelõunal läks üks büroohoones töötav inimene WCsse oma loomulikke vajadusi rahuldama. Tualetti sisenedes märkas ta põrandal eset, mida pidas esmapilgul autovõtmeks.
Keegi on võtme ära kaotanud, mõtles inimene. Ta tõstis selle maast üles ja pani kraanikausi peale.
Kontorisse tagasi jõudnud, ei andnud juhtunu talle aga rahu. Võtme küljes oli mingi nätsutaoline kleepuv valge mass. Kas võti oli sellega kuhugi kinnitatud ja sealt alla kukkunud?
Töötaja rääkis oma leiust kolleegile.
Asi tundus nii imelik, et nad läksid koos vetsu ja võtsid sealt võtme kaasa. Seda lähemalt uurides said nad aru, et tegu on pisikese kaameraga. Seade sisaldas mälukaarti ja seda sai ühendada arvutiga.
„Meil tekkis kohe kõhe tunne, et see pole enam õige asi,“ ütles piiluseadme avastaja pärast politseile.
Ekraanile ilmus WC-pott
Kontoris viibivad töötajad ühendasid salakaamera arvutiga ja hakkasid avama mälukaardil olevaid faile. Kraanikausi alla paigutatud kaamera oli suunatud otse WC-potile. Käima läinud videol paistis prill-lauale istuva inimese alakeha.
Üks vaatajatest tundis ennast ära. Tal olid seljas samad riided. Seega pärines salavideo samast päevast.
„Mina ega keegi teine büroos ei tahtnud näha seda edasi,“ ütles filmile jäänud inimene politseile. „Lülitasime video välja, sest see oli väga häiriv ja hirmutav.“
Salakaamera anti üle Tartu politseijaoskonda. WC-piilujat hakkas otsima politseikapteni aukraadis eriasjade uurija.
Ta selgitas välja, et leitud salakaamerat saab osta vabalt veebist. See maksab veidi üle saja euro. Seadme pealt ja seest võetud DNA-proovid saadeti analüüsimiseks kohtuekspertiisi instituuti.
/.../
Kaameralt leitud DNA oli selles registris juba olemas.
14. novembril 2023 edastas kohtuekspert politseile konkreetse nime. Väga suure tõenäosusega pidi just sellel inimesel olema salakaameraga midagi pistmist.
Uurija küsis 7. mail 2024 veebipoelt järele, kas tegu on nende kliendiga. Vastus osutus jaatavaks. Sama isik oli ostnud kolm erinevat salakaamerat.
Kui uurija vaatas läbi mälukaardil olevat materjali, siis leidis ta sealt ka kahtlustatava enda. Too oli jäänud koduses keskkonnas ise pildile.
Filmija patukahetsus
Politsei esitas inimesele kahtlustuse eraviisilises jälitustegevuses ja kuulas ta 5. juunil 2024 üle. Samas ei tehtud läbiotsimist tema töö- ja elukohas ega uuritud mobiiltelefoni ja arvutite sisu. Prokuratuuri põhjenduse kohaselt hoiti sellega kokku uurimise ressurssi, sest tõendeid oli piisavalt.
„Kas te saate aru, milles teid kahtlustatakse?“ küsis uurija ülekuulamise algul.
„Tegin need teod enda lollusest ja ei oskagi väga oma tegusid põhjendada,“ vastas kahtlustatav. „Mul tekkisid mingid ebaterved huvid ja mõtted. Mul on väga piinlik oma tegusid põhjendada.“
Saades teada esimese salakaamera leidmisest, pani ta tualetti üles uue kaamera. „Arvan, et äkki tekkis mingi hasart ja adrenaliinitung.“
Rohkem filmija rääkida ei soovinud. Ta oli nõus minema prokuratuuriga kokkuleppele.
Prokurör nuputab karistuse üle
Kriminaalasja uurimist juhtis toona Lõuna ringkonnaprokuratuuris abiprokurörina töötanud Toomas Koitmäe.
Eraviisilist jälitustegevust ei peeta raskeks kuriteoks. Karistusseadustik näeb selle eest ette rahalise karistuse või kuni kolm aastat vangistust.
Koitmäe pidi otsustama, mida teha. Kas esitada süüdistus ja alustada enneolematut kohtuprotsessi?
Kaamerad olid paigaldatud filmima WC-potile istuvate inimeste alakehasid. „Sisuliselt jäi delikaatne pildimaterjal anonüümseks,“ selgitab prokurör Koitmäe oma mõttekäiku. Tema sõnul polnud videoid „võimalik kokku viia konkreetsete inimestega“.
Seetõttu tunnistati kriminaalasjas kannatanuteks ainult kolm inimest. Kaamerate leidjatena jäid nad oma näoga videopilti.
Uurimise andmetel jäi salafilmimise aeg suhteliselt lühikeseks. Esimene kaamera kukkus põrandale ja leiti arvatavasti üsna pea pärast selle paigaldamist. Seal oli 56 videofaili.
Teise kaamera puhul võis selle ülespaneku ja avastamise vahele jääda kuni seitse nädalat – 21. septembrist kuni 30. oktoobrini 2023. Selle kaamera mälukaart sisaldas 557 videofaili.
Kahtlustatav kahetses oma kuritegu. WC-videoid ta kusagil avalikustanud ei olnud. Ka puudusid tal kehtivad karistused.
Kergemate kuritööde puhul lubab seadus prokuratuuril lõpetada kriminaalasja oportuniteediga. Inimene saab täitmiseks kohustuse, näiteks peab maksma riigikassasse teatud summa. Raha suurus on prokuratuuri otsustada.
Koitmäe analüüsis kahtlustatava majanduslikku olukorda. 8. juulil 2024 lõpetas ta kriminaalasja tingimusel, et riigile makstakse 100 000 eurot.
Nii suure summa määramine on harukordne. Kõigist eelmise aasta oportuniteetidest on see suuruselt teine. Tõenäoliselt osutus kahtlustatav väga jõukaks.
Mis saanuks kohtus?
Salakaamerate paigaldaja tasus riigile 2024. aasta lõpuks nii oportuniteedi kui kriminaalmenetluse kulud. Kokku 101 470 eurot.
Maksja nimi jääb prokuratuuri ja politsei teada. Kui Lõuna prefektuur näitas vastuseks Ekspressi teabenõudele kriminaalasja vähem kui sajaleheküljelist toimikut, siis olid seal nimed, aadressid jms kinni kaetud.
Kui asi oleks jõudnud kohtusse, siis millise karistuse võinuks kohtunik süüdlasele määrata?
Sarnast juhtumit kohtupraktikast ei leia.
Küll oli mullu kohtu all Pärnu Sadama juht ja suurim aktsionär Mati Einmann (71), kes pani kolleegi töökabinetti pealtkuulamisseadmed. Kolm ja pool aastat salvestati nii toas peetud igapäevaseid vestlusi kui ka 2572 telefonikõnet, mida Einmann hoolega salaja kuulas ja analüüsis. Kohus karistas teda nuhkimise eest 51 720 euroga, millest läks lühimenetlusega kolmandik maha.
WC-poti prill-lauale istunud inimeste salafilmija enda üle avalikku kohtuprotsessi ei soovinud. Nagu ta ülekuulamisel ütles: „Mul on väga piinlik.“
Kommentaarid
Postita kommentaar