HV_VLFC_008 KUS ON HEAD VENE-/ LÄÄNERANNA-LASED?
MEEZ _092025
* Saksamaa ja Venemaa erinevad lähenemised mineviku käsitlemisel.
* Venemaa head inimesed ei suuda vaikides sõjakuritegusid takistada.
* Venemaa kodanikuvastupanu puudumise põhjused ja ajalooline perspektiiv.
Seda küsimust küsivad Ukraina sõja kontekstis paljud: miks ei ole sadu tuhandeid ohvreid nõudnud sõjale tekkinud Venemaal märkimisväärset kodanikuvastupanu?
Sarnasel teemal arutleb Postimehe Nädala suures intervjuus kirjanik Sofi Oksanen, kes peab vene inimesi kaasosalisteks Vladimir Putini ja Kremli metsikustes ukrainlaste vastu. Tõepoolest, kui jälgime osavõtmatult kellegi röövimist ning peksmist linnatänaval, oleme osalised, sest kuritegu saab võimalikuks meie passiivsuse tõttu.
Omaette küsimus oleks muidugi, mida venelased saaksid ette võtta. 25. veebruaril 2022 seisis Anastasia Nikolajeva tühja paberilehega Doni-äärse Rostovi tänaval, mille eest sai ta kaheksa päeva aresti. Sarnaseid juhtumeid oli Moskvas, Novosibirskis ja Nižni Novgorodis. Praeguseks on karistused oluliselt karmistunud ning inimene võidakse saata aastateks kolooniasse sõjavastase mõtteavalduse eest töökollektiivis või poes.
Ent kas hirm on piisav õigustus? Paljud teisedki rahvad on ajaloos seisnud silmitsi brutaalsete režiimidega. Jah, protestijad on riskinud vangla, töökoha kaotuse, isegi eluga. Ometi ei jäänud nad täielikult vait. Ka Venemaal leidub jätkuvalt üksikuid protestijaid. Poliitvangid, Aleksei Navalnõi kaasvõitlejad, anonüümsed aktivistid, kes levitavad infot, ja paljud neist, kes on
Siiski ei saa eirata fakti, et enamik Venemaad on jäänud vaikseks. Osalt on põhjuseks Putini süsteemi aastatepikkune töö. Venemaa kollektiivne mälu ei toeta massilist kodanikuallumatust. Samuti on propagandamasin oskuslikult loonud illusiooni, et sõda on Venemaa ellujäämise küsimus.
Just siin on kõnekas võrdlus Saksamaaga. Pärast Teist maailmasõda ei piirdunud Saksamaa üksnes natsikurjategijate kohtu alla andmisega. Seal toimus põhjalik Vergangenheitsbewältigung – mineviku läbimõtestamine. Koolides räägiti sõjakuritegudest, ühiskond tervikuna pidi tunnistama oma rolli Adolf Hitleri kuritegudes ning inimestele korraldati ekskursioone koonduslaagritesse. Just üleüldine arusaam, et kuritegusid ei sooritanud ainult natsipartei tipp, vaid terve ühiskond oli vaikimise kaudu kaasosaline, pani aluse tõelisele muutusele.
Venemaal pole sarnast enesepuhastust kunagi aset leidnud. Stalini terrori ohvrite meenutamine jäi poolikuks, Nõukogude Liidu lagunemine ei toonud kaasa ausat arutelu kommunistlike kuritegude üle, praeguseks on peatatud ka ühingu «Memoriaal» tegevus. Erinevalt Saksamaast on Venemaal «mitte näha ja mitte rääkida» jätkuvalt ellujäämisstrateegia.
Head venelased on Venemaal olemas, kuid nende vaikimisest pole kasu ei ukrainlastel, meil ega ka mitte Venemaal endal. Nende vaikimine meenutab, et vabadus ega rahu pole iseenesestmõistetavad.
Kommentaarid
Postita kommentaar