HV_VLFC_025 SIIN ELAB MEES ILMA MURETA _ RANNU 1889

#Rannu #GentlemensFloralCabinet #MeMoMu #VillyKumariImedemaal #VillyLopmanFanClub #HelloVilly

Kumari Imedemaa / Kumari's Wonderland / Tom of Kürbla by ELFH / Endel Lepp Fashion House

MEEZ _ 29 _092025

Eesti Rahvaluule Arhiiv
Eile kell 12:00
·
Rannu 1889:
Siin elab mees ilma mureta
Kõrd elas üits opetaja, kes ilmaliku vara poolest õige rikas olli ja kes üttegi muret ja vaeva ei tunnud. Elas iga päiv uhkelt ja rõõmsalt.
Et oma elukõrda austada, seeperast pannu ta oma tare läve kottale sildi üles, kuspääle olli kirjutatud „Siin elab mees ilma mureta“.
Üitskõrd johtunu kuningas säält mööda minema, silmanu seda silti. Ta lännu ka sisse kaema, messugune mees see om, kes ilma mureta elab.
Opetaja iste rõõmsal näol lavva taga, kui kuningas tarre läits.
„Kas sa sis tõeste ilma mureta oled?“ küsis kuningas.
„Jaa,“ vastas opetaja.
Kuningas ütel: „Kui sa ilma mureta oled, sis taha mina sulle mõne ülesande anda, mes su vaest mõtlema paneb. Ja kolme päiva sehen piad sa neid mulle üles ütlema! Edimane: kos om maa keskpaik? Kui kavven om päiv meist? Ja mes kuningas mõtleb?“
Kuningas läts oma tiid ja opetaja nakkas oma ametide.
Küll olli opetaja nüid raske murekoorma all. Kõik, kes teda enne ja nüid olli nännu, imetäsiva seda väiga, aga üitski ei võinud seda teeda, mes opetajal olnu.
Kaits päiva mõtli opetaja niikui pää valut otsan, aga üttegi ülesannet ei ole ta välla saanu. Küll ta kratsis kõrvaviiri, küll säält, küll taalt. Kõik ilmaaigu.
Viimate kõnelnu ta kutsarile sest luust.
„See om väike asi,“ ütel kutsar, „kui sa aga mulle massad?“
Opetaja lubas hää summa raha, kui aga kutsar teda pästas sest kimbatusest.
Kaup sai tettus ja raha sai massetus ja opetaja olli vaba sest asjast.
Kui kolm päiva täis olli saanu, pandis kutsar opetaja rõivad sälga ja iste opetaja taren tooli pääl niisama rõõmus, kui enne opetaja olli olnu.
Kuningas tulli tarre, teret ja nakkas oma ülesandit küsima: „Kos om maa keskpaik?“
„Just siinsamal kottal!“ ütlep kutsar. „Kui ei usu, mõõda ära!“
„Kui kavven om päiv meist?“
Kutsar andnu üte arvu üles.
„Ja kui ei usu, mõõda ümbre!“
Ja nõnda olli kaits ülesannet nii iluste ära üteldü, et kuningas es mõista kol-megi lugeda.
„Mes kuningas mõtlep?“
Kutsar ütel: „Kuningas mõtlep, et mina opetaja olen, aga mina olen kutsar.“
Ja sellega olli kõik vastatu.
„Eesttuleval pühapäival pead sa kerkun jutust ütlema ja mina taha esi jutust kirjutada,“ ütel kuningas ja läits sülliten tarest vällä.
Pühäpä hommiku läits kutsar kõik oma opetajavormil kerkude ja kuningas ei ole enne jutust kätte andnu ku kerkun. Seegi es ole jutus, enge üits poogen paperd, kohes kedagi ei ole kirjutadu.
Nüid olli kutsar veel suuremban rebetin kui enne opetaja. Aga et ta nutikas poiss olli, tei ta selle tüki ausaste läbi. Ta võtnu algmisest kinni ja seletanu, et enne algmist maa olli niisama pall´as kui see poogen paperd, mes ta käen olli. Nõnda seletanu ta mitmast muust asjast, aga kõik häste sündsalt.
Viimate nakanu ta manitsema kogudust ja veel esieralde kuningat, kes ka sääl kulleman olli. Kõik sündusi oman tävvelikul vormil, et kogudus võõrast opetajat enamb kiitis kui oma, ja kuningas pidi ka rahul olema.
„Tuleval pühapäival pead sa nii jutust ütlema, et pool rahvast ikva, pool naarva kerkun!“ ütel kuningas kutsarile.
„Ja sis peab kantsel keset kerkut olema,“ ütel kutsar. Ja nii ka tetti.
Pühäpä hommiku ajanu kutsar lagunud pöksid jalga, kelle perse olli nii ära lagunu, et tema kraam, kui ta küirit, tagaoleval rahval näta olli.
Kutsar olli tublisti selle vasta valmistanu: ta olli esi jutusse tennu, mes tõteste rahva meele peralt olli, ja ka mitmed, kes eenpool kantselt olliva, iksiva. Aga need, kes taga olliva, kui na tema lagunuid pökse ja veel seda, mes pökse sehen olli, näieva, naarsiva ka pall´u.
Kutsar olli kõik läbi tennu, mes kuningas ette pand. Ja nüid tei kuningas opetaja valla ja pand kutsari opetajas.
Muinasjutu kirja pannud Hans Raag. H II 30, 357/60 (1) 

Kuva vähem