MeMoMu_SL_087 ALLAR JÕKS: PEAN PANIKÖÖRIDEKS NEID, KELLE ARVATES TULEB LOODUST KAITSTA ÜKSKÕIK MIS HINNAGA

'/.../Juristi roll ongi juhtida tähelepanu sellele, et riigi juhtimisel ei juhindutaks emotsioonist või mõne kontsertetenduse juhtmõttest, vaid õigusriiklikest põhimõtetest. Seda olen ma teinud kogu aeg. Nende Virtsu ja Metsküla laste jaoks, kes võivad tänu minu pingutusele 1. septembril kodulähedasse kooli minna, olen jätkuvalt kangelane.
/.../
Põhiseadus kui parim sõber on mul kaasas. (Kougib pintsakutaskust põhiseaduse välja.) Juristidel on mitmesuguseid arvamusi. Lõplik tõde selgub riigikohtus, kui see vaidlus peaks sinna jõudma.
/.../
Ma pean paniköörideks või eksitavate väidete esitajateks neid, kes arvavad, et loodust tuleb kaitsta ükskõik mis hinnaga.
/.../
Mul tuleb siinkohal meelde, kuidas teie 2016. aastal ütlesite, et advokaat Allar Jõks ei sobi presidendiks selle pärast, et advokaatidel puudub selgroog ning nende väärtusruum on alusetu ja vormitu. (Äripäev, 11.07.16) Ma elasin selle üle, sest presidendikampaanias ongi igaühel oma arvamus. Ent meie professiooni kohta oli sügavalt ebaõiglane väita, et advokaadid on selgrootud. Mina ei ole selgrootu.
/.../
Eestit teeb paremaks see, kui kõigi siin vastu võetavate otsusete – sõltumata sellest, kas need on seotud koroona, avaliku korra või metsaga – tegemisel lähtutakse õigusriiklikust prismast ning unustatakse ära emotsioonid ja hirmud.
/.../
Vähe leidub juriste, kes julgevad küsida, kas see, mida tehakse julgeoleku või avaliku korra huvides – kaamerad, droonid, rahapesubüroo superandmebaas –, on ikka põhiseadusega kooskõlas.

Sama küsimust tuleb küsida ka looduskaitsega seotud piirangute asjus. Looduskaitse ei saa olla põhiseaduse valemist välja hääletatud.
/.../
Paljud arvavad, et advokaadid on selgrootud. Me ei ole selgrootud, meil on väärtusruum olemas. Me oleme inimesed, kellele läheb korda Eesti tulevik. Kui väärtusruumid ei ühti, siis me esinda. Paljudele klientidele oleme ära öelnud, sest me ei taha Eesti huvisid kahjustada. Kui keegi ütleb, et metsaettevõtjad ja metsaomanikud on Eestile ohuks, siis oleme haige ühiskond.
/.../
VK: Kas on ehk siiski ette tulnud, et olete läinud vastuollu oma südametunnistusega?

AJ: Mul on õiguskantsleri aegadest selline valem või nipp, et kui saan õhtul koju minnes rahulikult peeglisse vaadata, teades, et ma ei ole täna midagi valesti teinud, siis olen hästi töötanud. Sellist hetke ei ole mul olnud, et vaatan peeglisse ja ütlen: Allar, sa tegid halvasti.
/.../

#AllarJõks #ViljaKiisler #Põhiseadus #Riigikantselei #Sorainen #EMPL #GraanulInvest #Gazprom #MailisReps #OnuHeino #OperationEpsteinoDistracto #EndelLepp #VisitKyrbla #KibeKogemus #LetsDance #Topeltstandardid #ErioperatsioonWegebau #KyrblaFashionWeek #GentlemensFloralCabinet #SeotudLood #MeMoMu #MEEZ032026

Hello Villy / Endel Lepp Fashion House / Kumari Imedemaa / Kumari's Wonderland / MEEZ

https://www.facebook.com/photo?fbid=122167915568896142&set=a.122167916060896142
*
https://www.facebook.com/photo?fbid=122170384550896142&set=a.122167916060896142
*
Delfi / LP _ 12.03.2026, 08:09
https://lp.delfi.ee/.../vilja-kusib-allar-joks-kuidas...

Allar Jõks: pean paniköörideks neid, kelle arvates tuleb loodust kaitsta ükskõik mis hinnaga

„2016 võisin olla hea presidendikandidaat,“ tõdeb vandeadvokaat. „2026. aasta nõuab kindlasti teistsuguseid, sest ühiskond on kümne aastaga oluliselt muutunud.“

Vilja Kiisler
vilja.kiisler@delfi.ee

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo 2010. aasta lavastuses „Ühtse Eesti suurkogu“ astus vandeadvokaat Allar Jõks üles positiivse kangelasena, kellest oleks võinud saada sündiva partei liider – tollal uskus nimelt nii mõnigi, et Ojasoo ja Semper loovad uut erakonda, mitte ei tee teatrit. Ent Semperi 8. märtsil etendunud „Kus oled sina?“ andis Jõksile valusa kõrvakiilu, näidates teda Eesti metsatöösturite käepikendusena, kes seisab vastu Eesti looduse kaitsjatele. Kuidas sai positiivsest tegelasest negatiivne?

VK: Unibet Arenal teid ei olnud, aga etendust te ju vaatasite, eks ole? Palun jagage muljeid.

AJ: Vaatasin osaliselt otse ja osa hiljem üle. Tegemist oli tugeva poliitilise aktsiooniga: koht, osalejad, täis saal, üleriigiline tähelepanu. Selles mõttes suurepärane ettevõtmine. Kunstiliselt ei oska ma hinnata, minu arvates seal sellist kunstilist ambitsiooni ei olnudki nagu „Ühtse Eesti suurkogul“.

Minu tööd ei saaks teha inimene, kes mõtleb kogu aeg, et tahaks kõigile meeldida. Kui tahaksin, siis läheksin poliitikasse või hakkaksin jõuluvanaks. Minu tegevus ei meeldi paljudele, samal ajal paljudele meeldib.

„Suurkogu“ pani tervele Eesti ühiskonnale diagnoosi ja pakkus välja ka raviviise. Uus etendus pani diagnoosi ainult ühele osale Eestist, väites, et see on haige, ent ei pakkunud mingit lahendust. Vihases ja tulises arutelusaunas visati veel leili juurde.

VK: Teid esitleti metsatöösturite käepikendusena ning etendus oli suunatud metsatööstuse vastu. See ei saanud olla meeldiv tunne, et olete muutunud heast poisist pahaks?

AJ: Mina seda nii ei võtnud. Ene-Liis Semperit pean jätkuvalt heaks kunstnikuks ja loojaks, kellel on tugev sotsiaalne taju. Nägin tema etenduses valu, ja küllap kogunesid seda vaatama inimesed, kellel on valus selle pärast, mis Eestis toimub. Ma ei võtnud seda südamesse, sest 2016. aastal ütlesid mitmed Reformierakonna juhtivad poliitikud, et ma ei sobi presidendiks, et olen Eesti riigi vastu tegutsenud ja esindanud valesid huvisid. Samas ütlesid paljud inimesed, et „kui nemad sinu kohta midagi halba ütlesid, siis oled järelikult elus midagi hästi teinud“.

VK: Oma kõnes „Ühtse Eesti suurkogul“ ütlesite: „Ma tahan elada sellises Eestis, kus seadusi ei ole võimalik osta.“ Kas võite käe südamele panna ja öelda: just sellest kuldaväärt põhimõttest olen ma lähtunud advokaadina tegutsedes?

AJ: Seda võin öelda täie kindlustundega. Juristi roll ongi juhtida tähelepanu sellele, et riigi juhtimisel ei juhindutaks emotsioonist või mõne kontsertetenduse juhtmõttest, vaid õigusriiklikest põhimõtetest. Seda olen ma teinud kogu aeg. Nende Virtsu ja Metsküla laste jaoks, kes võivad tänu minu pingutusele 1. septembril kodulähedasse kooli minna, olen jätkuvalt kangelane.

VK: Kas viidatud põhimõte kehtib ka näiteks riigikantselei tellimusel tehtud Soraineni advokaadibüroo analüüsi kohta, mille siht on bürokraatia vähendamise sildi all seaduste piirides ja rahvusvahelises võrdluses looduskaitset nõrgendada?

AJ: Kindlasti ei olnud selle analüüsi eesmärk looduskaitset nõrgendada. Lähtekoht oli õigusriiklik prisma: kui tahame kaitsta loodust hästi suurte piirangutega – nii et metsaomanikud peaksid loobuma metsa majandamisest selleks, et meil oleks palju puutumatut metsa –, siis tuleb leida tasakaal ja see omanikele hüvitada. Lätis, Soomes ja Rootsis on piiranguid vähem, kuigi metsa osakaal on umbes sama – ja hüvitised on suuremad. Kui tahame ühiskonnana rohkem kaitsta loodust, siis peame ka rohkem panustama.

Panustamine ei ole see, et läheme Saku suurhalli ja skandeerime, kuidas pellet on paha. Panustamine peab seisnema omanikele piirangute hüvitamises maksumaksja rahaga. Näiteks omanikule, kes lendorava leidmise tõttu ei saa oma maaga midagi mõistlikku ette võtta.

VK: Räägime teie kõige mõjuvõimsamast kliendist, Graanul Investi omanikust Raul Kirjanenist. Mida te täpselt tema heaks teete?

AJ: Raul Kirjaneniga on olnud mõningad üksikud kaasused läbi aastate. Olen teda edukalt esindanud ühe ajakirjandusväljaande [Postimehe] vastu, millele metsateema on hästi südamelähedane. Seetõttu on tulnud pöörduda pressinõukogu poole. Tegemist oli ühe looga, mille pealkirja pandi Raul Kirjaneni nimi, kuigi tal ei olnud looga pistmist ja tema arvamust ei küsitud.

VK: Kui ettevõtja rahastab parteisid, siis millel peaks põhinema kindlus, et ta teeb seda puhtalt maailmavaate pärast, ilma et majanduslikud huvid mängus oleksid?

AJ: Selles teemas mina Raul Kirjaneni ei nõusta. Erakondade rahastamine, kui seda on tehtud läbipaistvalt, on täiesti legaalne tegevus. Pigem näen erakondade rahastamises teisi probleeme. See on täiesti lubatud, et ettevõtjad seda või teist maailmavaadet toetavad.

VK: Väidetavasti oli viidatud Soraineni analüüs Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu idee. Ehk siis Raul Kirjaneniga seotud. Kuidas saab analüüs olla objektiivne ja sõltumatu, kui selle tellija püüab avalikkuse eest varjul püsida?

AJ: See on ekslik lähenemine. Soraineni käest küsis analüüsi riigikantselei, kes vajas seda analüüsi efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja jaoks – sisendina muudatuste kohta, mida võib ette panna selleks, et Eesti metsandus oleks Euroopas konkurentsivõimelisem. 2022 oli metsanduse osakaal SKP-s 16%, 2025 aga 8% ja mõningatel andmetel lausa 5%. See on suur probleem. Riigikantselei teadis, et Sorainen on läbi aastate nõustanud kümneid kui mitte sadu metsatööstusettevõtteid ja -omanikke. Arvan, analüüs otsustati tellida meie käest just selle pärast, et oleme selle sektoriga kokku puutunud.

VK: Bioloog ja zooloog Tiit Maran, riigikogu liige, on väitnud, et analüüsi eesmärk on luua õigustus sellele, et toormekriisis puidutööstus saaks rohkem looduskaitsealust metsa raiuda (Delfi, 29.11.2025). Tema hinnangul on analüüsil Eesti loodusele hävitav mõju ning mis tahes looduskaitsega seotud otsuste langetamiseks see ei sobi. Mida talle vastate?

AJ: Eesti on vaba riik. Tiit Maran on riigikogu liige, tunnustatud bioloog, tal on õigus oma arvamusele. Kui Soraineni ettepanekud riigikokku jõuavad, siis on võimalik nende alusel otsuseid teha või mitte teha.

Juristide osalemisele õigusloomes on antud monstrumlik, demoniseeriv tähendus: Sorainen tegi eelnõu, nüüd kukub looduskaitse kokku. Tegelikult tegi Sorainen ettepaneku, kuidas võiks seadust muuta. Ettepaneku esitasime nõukojale. Nõukotta kuulusid minister ja asekantslerid, kes otsustavad, kas esitada ettepanekud valitsusele. Kui ettepanekud valitsuse meelest sobivad, saadab ta need riigikokku. Riigikokku kuuluvad erakondade esindajad, sealhulgas Tiit Maran, kes saavad otsustada, kas neid ettepanekuid aluseks võtta või mitte. Sorainen ei tee seadusi.

VK: Õigusbüroode seadusloomes osalemise demoniseerimisel on põhjus. Nimelt on advokaadibüroodel kliendid. Miks peaks uskuma, et nad unustavad oma kliendid ära, kui aitavad seaduseelnõusid koostada?

AJ: Küsimus on õigustatud ja vastus samuti: me ei tee seda salaja. See on täiesti avalik protsess. Olen sel teemal neli-viis korda kirjutanud ühismeedias, käinud on suured lahingud poolt- ja vastuargumentidega. Kui analüüs on avalik, siis tulebki tõde välja. Võimalik, et Sorainen eksis, ja kui nii, siis ettepanekuid ei realiseerita, ongi kogu lugu.

VK: Kuid ka osa juriste ei ole teiega ühel nõul. Näiteks Kaarel Relve ja Pihel Sarv leiavad, et nõnda nagu tuleb kaitsta eraomandit, tuleb kaitsta ka loodust – mida ei saa teha looduskaitse asjatundjateta. (Delfi, 16.12.2025) Teie tegutsemisviis võib nende hinnangul olla põhiseadusvastane, põhiseadus on aga teie kõige parem sõber. Mida vastate kolleegidele?

AJ: Põhiseadus kui parim sõber on mul kaasas. (Kougib pintsakutaskust põhiseaduse välja.) Juristidel on mitmesuguseid arvamusi. Lõplik tõde selgub riigikohtus, kui see vaidlus peaks sinna jõudma. Kui kõik juristid oleksid mingis asjas ühel meelel, oleks see sama ohtlik kui teadlaste ühel meelel olemine. Metsasõja üks põhjus on see, et meil puudub kindlus, kas metsa raiutakse vähe, parasjagu või palju. Tartu ülikooli ja maaülikooli teadlaste seisukohad on erinevad. Erinevus on hea, sest see võimaldab lõpuks keskpõrandale kokku tulla.

Ene-Liis Semperi etenduses jäi puudu just üleskutse saada kokku ja asju arutada, kuidas leida õige tasakaal loodushoiu ning Eesti konkurentsivõime ja omanike õiguste vahel.

VK: Miks olete nimetanud paniköörideks neid, kelle hinnangul lammutab Sorainen ehk siis teie Eesti loodushoidu (Delfi, 21.11.2025). Kas peab niimoodi sildistama?

AJ (Arvab esiti, et ei ole nii öelnud.) Pean selle üle vaatama.

VK: Viidatud kirjutises vastandate looduskaitset ja inimeste hakkamasaamist ehk majandust, väites, et looduskaitsel ei ole majanduse ees ülimuslikku seisundit. Kas see vastandus on tingimata vajalik? Äkki võiks ka looduskaitse luua tingimusi inimeste paremaks hakkamasaamiseks?

AJ: Kogu looduskaitse korraldust peaks vaatama kontekstis. Minu kontekst on see, et looduskaitse eest peab keegi omanikele kulud hüvitama. Looduskaitsjate suur enamik arvab, et kui omanik ei saa oma metsa kasutada, on see tema enda äririsk ja see tuleb tal ise kinni maksta. Põhiseadus ütleb, et piirangud peavad olema mõõdukad.

Ma pean paniköörideks või eksitavate väidete esitajateks neid, kes arvavad, et loodust tuleb kaitsta ükskõik mis hinnaga. Ka Eesti rahvuslike huvide hinnaga. Kas meile on oluline, et Eesti oleks süsinikuneutraalne ükskõik mis hinnaga? Energiajulgeoleku ja inimeste hakkamasaamise jätame kõrvale?

VK: Astute sageli üles Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu (EMPL) üritustel, pakkudes neile õiguslikku tuge ja analüüsi. Kuidas saab olla objektiivne analüüs, mille eest on maksnud oma majandushuve kaitsev organisatsioon?

AJ: Olen koolitanud eri organisatsioone, koolitustel on osalenud ka metsatööstuse liidu liikmeid, aga ka aiandusliidu, turbaliidu ja erametsaliidu omi. EMPL-ile ei ole ma eraldi koolitusi teinud, nende üritustel ei ole ma käinud.

VK: Ei ole?

AJ: Olen käinud üritustel, kus osaleb kogu sektor. Soraineni klient ei ole ainult EMPL.

VK: Aga neile räägite ju seda, mida nad ootavad – sest nemad maksavad teie jutu eest?

AJ: Võib-olla peaksime tegema väikese kõrvalepõike ja rääkima advokaadi rollist. Ta aitab klienti siis, kui on tegemist konkreetse kliendisuhtega. Näiteks kui teie oleksite olnud viis aastat tagasi mingis küsimuses minu klient, siis ei ole te minu klient praegu, mil pole tarvidust teile õigusabi osutada, seega ei tegutse ma teie huvides. Täpselt samamoodi on EMPL-iga. Meil on olnud konkreetsed keissid, mis aga ei tähenda, et olen nende külge kinnitunud.

VK: Alles hiljuti tõi metsa- ja puidutööstuse liit Eestisse hulga välisajakirjanikke, et välisajakirjanduse kaudu mõjutada Eesti otsustajaid ning näidata Eesti puidutööstust puhta, innovatiivse tööstusharuna, mida pahad looduskaitsjad ahistavad. Mida teie välisajakirjanikele korraldatud ringreisil neile kõnelesite?

AJ: Rääkisin neile sellestsamast Soraineni analüüsist, mille tellis riigikantselei. Kirjeldasin seda, kuidas Eestis on liiga palju piiranguid ja liiga vähe hüvitisi. Näiteks Hispaania ajakirjanikele tundus see väga huvitav. Selgitasin neile Kikepera vaidluse sisu, kuna seal esindan ma kohtus [metsaomanikke]. Mul oli väga huvitav ja neil ka.

VK: Semperi lavastus näitas ühe koledama valena väidet, et metsakaitsjaid rahastab kaudselt Gazprom. Esimest korda nägin seda väidet ettevõtja Jaak Nigula kirjutises (EE, 18.6.2020), kustkaudu see hakkas ringlema ajakirjanduses. Teadjamad inimesed on mulle selgitanud, et Semper ei eksi, see väide ongi vale. Kas teie teate, kes selle jutu lahti laskis?

AJ: Ma ei tea. Mina kindlasti mitte. Olen seda ka aastate eest lugenud.

VK: Kirjanenil ja teistel ettevõtjatel on raha, et teilt analüüse ja õiguslikku tuge osta. Looduskaitsjatel enamasti mitte. Aga kui neil oleks – kas siis vahetaksite poolt?

AJ: Ma olen valmis esindama kõiki, kellel on õiguslik vajadus ja kelle huve ma saan kaitsta. Kui need huvid on vastandlikud, siis ma ei esinda.

VK: Praegu on teil metsatöösturitega kliendisuhe. Aga näiteks viie aasta pärast, kui ei peaks enam olema? Kas siis tuleks looduskaitsjad kõne alla – kui nad saaksid rikkamaks?

AJ: Te peate silmas, kas ma viie aasta pärast ütleksin, et piirangud on väga head, nendega on kõik super? Vastus on ei. Mul tuleb siinkohal meelde, kuidas teie 2016. aastal ütlesite, et advokaat Allar Jõks ei sobi presidendiks selle pärast, et advokaatidel puudub selgroog ning nende väärtusruum on alusetu ja vormitu. (Äripäev, 11.07.16) Ma elasin selle üle, sest presidendikampaanias ongi igaühel oma arvamus. Ent meie professiooni kohta oli sügavalt ebaõiglane väita, et advokaadid on selgrootud. Mina ei ole selgrootu.

Kui ma praegu ütlen, et Eestis on looduskaitselised piirangud liiga intensiivsed ja hüvitised liiga väiksed, siis viie aasta pärast ei väidaks ma vastupidist, kui mõni keskkonnaorganisatsioon mulle raha annaks.

VK: Mis teie tunnihind on?

AJ: Kui tahate kliendiks tulla, siis sõlmime kliendilepingu, siis saate teada. Delfi lugejale ei ole see info vajalik. Juhin tähelepanu sellele, et Virtsu ja Metsküla kooli lapsevanemad, keda esindasime, jõudsid seda maksta.

VK: Mõni aasta tagasi räägiti 220–250-eurosest tunnihinnast, on see jõudnud vahepeal kahekordistuda?

AJ: Iga töö hind sõltub töö iseloomust. Töö iseloomu arvestades lepitakse kliendiga kokku soovitud tulemuses. Ühel juhul võib hind olla 500 eurot tund, teisel juhul 200. Siinkohal räägin advokaadibüroodest ja turust laiemast. Kindlasti leidub ka büroosid, mis pakuvad madalamat hinda. See varieerub.

VK: Ühes intervjuus ütlete: „Ma mõtlen kogu aeg, et mu lapselapsed ei ütleks kunagi: „Vanaisa, kus sina olid, kui Eesti keerati valele rajale?“ Teen tihti mõne leheloo lahti, vererõhk läheb üles ja mõtlen: kas ma saan aidata? Kui saan, siis proovin meie riiki paremaks teha.“ (ÕL, 25.10.2025) Kas see, mida te teete Raul Kirjaneni ja teiste metsatöösturite huvides, teeb Eestit paremaks?

AJ: Eestit teeb paremaks see, kui kõigi siin vastu võetavate otsusete – sõltumata sellest, kas need on seotud koroona, avaliku korra või metsaga – tegemisel lähtutakse õigusriiklikust prismast ning unustatakse ära emotsioonid ja hirmud. Koroonaajal leidus väga vähe juriste, kes julgesid küsida, kas kehtestatavad piirangud on põhiseadusega kooskõlas. Vähe leidub juriste, kes julgevad küsida, kas see, mida tehakse julgeoleku või avaliku korra huvides – kaamerad, droonid, rahapesubüroo superandmebaas –, on ikka põhiseadusega kooskõlas.

Sama küsimust tuleb küsida ka looduskaitsega seotud piirangute asjus. Looduskaitse ei saa olla põhiseaduse valemist välja hääletatud.

VK: Advokaat saab kliente valida. Mille järgi valite?

AJ: Kõigepealt vaatame, kas saame aidata. Mõnikord tuleb klient sellise küsimusega, et me ei saa aidata. Siis ei hakka me ütlema, et aitame, pärast kasseerime raha sisse ja klient on rahulolematu. Kindlasti vaatame ka seda, kas väärtusmaailmad lähevad kokku või mitte.

Paljud arvavad, et advokaadid on selgrootud. Me ei ole selgrootud, meil on väärtusruum olemas. Me oleme inimesed, kellele läheb korda Eesti tulevik. Kui väärtusruumid ei ühti, siis me esinda. Paljudele klientidele oleme ära öelnud, sest me ei taha Eesti huvisid kahjustada. Kui keegi ütleb, et metsaettevõtjad ja metsaomanikud on Eestile ohuks, siis oleme haige ühiskond.

VK: Kas on ehk siiski ette tulnud, et olete läinud vastuollu oma südametunnistusega?

AJ: Mul on õiguskantsleri aegadest selline valem või nipp, et kui saan õhtul koju minnes rahulikult peeglisse vaadata, teades, et ma ei ole täna midagi valesti teinud, siis olen hästi töötanud. Sellist hetke ei ole mul olnud, et vaatan peeglisse ja ütlen: Allar, sa tegid halvasti.

VK: Tõesti mitte kunagi?

AJ: Tööalaselt mitte. Isiklikus elus, lapse kasvatamises – seda küll.

VK: Argumentatsioonis tuginete sageli põhiseadusele. Seda muudeti viimati siis, kui sooviti Venemaa ja Valgevene kodanikelt võtta õigus kohalikel valimistel osaleda. Kas see oli õige samm – muuta põhiseadust?
Põhiseaduse muutmine on Eestis haruldane, varem ei olegi seda tehtud. Missugustel põhjustel või ajenditel on see teie hinnangul õigustatud? Ehk siis: kas veel mõni teine põhjus peale viidatu võiks olla küllaldane, et põhiseadust muuta?

AJ: Selles asjas olen nõus õiguskantsler Ülle Madisega. Leian, et see otsus ei olnud Eestile vajalik. Lüüa ühe vitsaga osa eestimaalastest ei ole õigusriigile kohane. Samas, kirikute ja koguduste seaduses, milles esindan valitsust riigikohtu vaidluses, on läbi mõeldud küsimus, kes missugust ohtu endast Eesti Vabariigile kujutab. Valimisõigust ära võttes löödi kõiki ühe vitsaga, ohtu tuvastamata. See ei ole õigusriiklik lähenemine.

VK: Kas leidub mõni kujuteldav põhjus, mille ajendil teie hinnangul võiks põhiseadust muuta?

AJ: Praegu ei näe ma ühtegi kitsaskohta, mille puhul saaks öelda, et põhiseadus seda ei reguleeri, ei ole küllalt selge või jääb Eesti arengule ette. Põhiseadus on meid väga hästi teeninud. Meil ei ole olnud ühtegi põhiseaduslikku kriisi. Seda sõna kasutatakse küll kergelt, kuid põhiseaduslik kriis tähendab seda, kui põhiseadus ei võimalda mingit olukorda lahendada. Näiteks kui presidendivalimised kukuvad läbi riigikogus ja valimiskogus, siis näitas 2016. aasta, et põhiseadus toimis.

VK: 2016. aastal jäite valimiskogus teiseks ja mingil hetkel paistis, et äkki teid valitaksegi ära. Mida teie tol hetkel tundsite?

AJ: Vaatasin oma abikaasale otsa, kes oleks siis olnud väga pettunud. Ainuke põhjus, miks võisin valimiskampaanias osaleda, oli see, et ütlesin: ega ma ju presidendiks ei saa. Lihtsalt tekitan poliitilist konkurentsi ja debatti. Kui mind oleks valitud, siis oleksin abikaasat petnud ja sellel oleks võinud olla dramaatilised tagajärjed.

Valimistulemus näitas Eesti poliitilise kultuuri taset ja seda, et puudub otsustusjulgus küsimuses, missugust presidenti vajatakse. Kokkuvõttes oli see hea protsess, sest selle tulemusena sai riigipeaks Kersti Kaljulaid, keda pean väga heaks presidendiks.

VK: Ehk siis te tegite selle ralli kaasa, laskmata peast läbi võimalust, et võiksite valitud saada?

AJ: Läksin kampaaniasse väga tõsiselt. Andsin iga päev endast parima, kuid andsin endale aru ka poliitilisest reaalsusest. Et minusugune inimene ei sobi presidendiks.

VK: Rääkides poliitilisest kultuurist meenub mulle teie fopaa Paides arvamusfestivalil, kus lasksite Mailis Repsi aadressil lendu nilbuse, mida ma ei hakka siin kordama. Tol korral räägiti, et selline see Jõks ongi, ta teebki sellised nalju. Kas nad rääkisid õigust või valetasid?

AJ: Olen lugenud artiklit, milles väideti, et Allar Jõksi kolleegide arvates teeb ta onuheinolikke nalju. Ma ei ole kohanud ühtegi kolleegi, kes oleks seda kinnitanud, et mul on selline stiil. Nalja teha mulle meeldib ja võib-olla ei tule kõik naljad ilusti välja. Mailis Repsi ees vabandasin kenasti.

VK: Nüüd on presidendivalimiste kord läbinud kosmeetilise muudatuse: kandidaatidest peab teada andma natuke varem. Kas teie arvates muudab see midagi?

AJ: Võib-olla muudab see protsessi natuke jälgitavamaks, et kandidaadid ei hüppaks välja viimasel hetkel. Olulist muudatus presidendivalimiste mehhanismis see kaasa ei too. Ja kas peakski tooma?

Pärast 2016. aasta valimisi räägiti, et nüüd kohe tuleb massiivne muudatus. Midagi ei toimunud. Poliitiline tahe puudub. Kui poliitilistele jõududele meeldib see, et presidenti saab valida tagatoa kokkulepetega, siis on see okei, arvestades presidendi võimu ja volituste nappust.

VK: Ehk siis sellist suvist rallit nagu 2016. aastal me enam niipea ei näe – kui üldse?

AJ: Arvan, et ei näe. Ja kas peakski nägema? Suvel on muud ka teha, võib kas või metsa minna.

VK: Presidendikandidaadikõnes ütlesite, et president peaks olema kirglik, õiglane ja julge. Kes on see mees või naine, kes vastab neile kriteeriumitele aastal 2026?

AJ: Neid on palju, aga ma ei tahaks ühtegi nime välja käia.

VK: No kuulge, milleks ma teid siia kutsusin. Nimed?

AJ: Ma paneksin sellega neile inimestele suure surve peale. Keegi ei taha praegu olla presidendikandidaatide seas favoriit, sest siis lastakse ta sõelapõhjaks. See inimene võiks kindlasti olla välispoliitiliste taustaga, arvestades 2026. aasta väljakutseid ja seda, mis maailmas toimub. Selles kontekstis on Jonatan Vseviov tugev kandidaat. Martin Heremi seisukohad meeldivad mulle, temal on oluline kogemus, mis võiks presidendil olla. Samas ei pea president olema tingimata välis- ja kaitsepoliitikaga seotud. See on nagu kümnevõistlus. Presidendi roll ei ole olla teine välisminister, tema ülesanded on määratult laiemad.

VK: Kes Eesti presidentidest on olnud kõige õigem inimene oma kohal?

AJ: Olen kasutanud Lennart Meri 25 aastat esitatud küsimust Eestile: kas poliitikud on Eesti arengu piduriks? Meri julgus olemasolevaga mitte rahulduda oli suurepärane. Arnold Rüütliga oli mul hea koostöö, samuti Toomas Hendrik Ilvesega. Kersti Kaljulaid meeldis mulle väga. Ta oli heas mõttes ettearvamatu ja julge, ta kandis oma väärtusi nii, et see oli tunda.

Alar Karis meeldib mulle selle pärast, et ta on julgelt viinud vaidlusi riigikohtusse ja pannud põhiseaduslikke vetosid. See on oluline, sest kui ühiskonnas on mingi pinge, siis ei pea president vait olema nagu kult rukkis. Ta peabki ütlema, et see on probleem, viime riigikohtusse, see lahendab. Ja ühiskonnas lastakse aur välja. Valitava presidendi üks ülesanne võiks olla luua ühiskondlikku üheshingamist looduskaitse ning metsaomanike, töösturite ja ettevõtjate vahel.

VK: Kas teie kandideeriksite uuesti presidendiks, kui saaksite hääled kokku ja teid esitataks?

AJ: Esmaspäeval helistati mulle võõralt numbrilt. Võtsin vastu, mõtlesin, et äkki tahab keegi Semperi etenduse kohta kommentaari. Helistas 84-aastane proua Luunja vallast, keda sealne kogukond – sugulased, tuttavad, sõbrad – olid volitanud ütlema: „Härra Jõks, Eestis ei tohi presidenti valida rahvas, sest nad ei oska valida. Teie kandideerige presidendiks. Te olete aus, otsekohene ja julge.“ Arvasin, et see on tüngakõne. Ütlesin: aitäh, aga mina olen oma kandideerimised juba ära teinud. Ja see ongi vastus.

2016 võisin olla hea kandidaat. 2026. aasta nõuab kindlasti teistsuguseid, sest ühiskond on kümne aastaga oluliselt muutunud. 

Kuva vähem