«Minu nimi pole Anvelt, vaid Ostra-Oinas,» lõikas kõnetatu järsult.
«Võimalik,» vastas Soots, «ma ei loe lahutusteateid, tundsin teid kui kommunist Jaan Anvelti naist.».
Lõpuks sai sõna Nigol Andresen, kes ütles enda olevat «masendatud», et Tallinna ülemlinnapea käitub nii «kasvatamatult ja jõhkralt» daamidega (Just! Nii ta ütles — «daamidega»!).
«Ja pealegi,» arvas Andresen, «oli Jaan Anvelt sama hea töötava rahva eest võitleja, kui seda on tema endine naine praegu!»
«Ah nii, nii,» vangutas Jaan Soots pead, «selle tõsiasja võtame arvesse, see tuleb isegi kirja panna!» /.../
Postimees:
https://kultuur.postimees.ee/8478837/ostra-oinase-juhtum-mart-sander-ma-ei-pea-oigustama-miks-ma-ei-salli-eestimaa-punaseid
OSTRA-OINASE JUHTUM Mart Sander: Ma ei pea õigustama, miks ma ei salli Eestimaa punaseid
- Artikkel kritiseerib Alma Ostra-Oinase idealiseerimist ja näitab teda opportunistliku poliitikuna.
- Autor rõhutab Ostra-Oinase seotust kommunistide ja Kingissepa varjamisega ning tema vastuolulist käitumist.
- Lõpus pakub autor memoriaali kandidaadiks hoopis unustatud kunstniku Julie Hagen-Schwarzi.
Käesolev on Mart Sanderi vastulause Mart Niineste kommentaarile, millega viimane vastas Mart Sanderi arvamusele «Oinas obesel».
/.../ Selle kohta, et proua Ostra-Oinast peeti üsna tüütuks marksistiks, toob ühtaegu kriitilise ja ka lõbusa artikli ära väliseestlaste häälekandja Võitleja 1954. aasta märtsinumbris. Selles öeldakse muuhulgas (lühendatud):
«Kõiki eesti marksiste, ükskõik, kas roosasid, roosa-punatriibulisi või pärispunaseid, lõikas alati kõige valusamini, kui kodanlikest ringkonnist tehti mõni ettepanek mõneks sotsiaalreformiks. Meenub üks juhtum Tallinna linnavolikogu koosolekult 1936. aastal. Linnavalitsus tegi ettepaneku üürnike kaitseks. Oodati tugevat opositsiooni muidugi majaomanike rühmast, kuid komistati enamjagu just «töötava rahva» esindajate lärmile. Kõige ägedamalt hüüdis vahele sotsialistlik linnavolinik Alma Ostra-Oinas. Kindral Soots jätkas tavalise rahuga ettekannet. Järsku läks asi vist ka sellele külmale mehele liiga kirjuks. Ta katkestas ettekande, tõmbas prillid sügavale ninale, vaatas tükk aega pr. Ostra-Oinase otsa ja küsis siis:
«Mis teie, proua Anvelt, seal kogu aeg lõksute?»
«Minu nimi pole Anvelt, vaid Ostra-Oinas,» lõikas kõnetatu järsult.
«Võimalik,» vastas Soots, «ma ei loe lahutusteateid, tundsin teid kui kommunist Jaan Anvelti naist.».
Lõpuks sai sõna Nigol Andresen, kes ütles enda olevat «masendatud», et Tallinna ülemlinnapea käitub nii «kasvatamatult ja jõhkralt» daamidega (Just! Nii ta ütles — «daamidega»!).
«Ja pealegi,» arvas Andresen, «oli Jaan Anvelt sama hea töötava rahva eest võitleja, kui seda on tema endine naine praegu!»
«Ah nii, nii,» vangutas Jaan Soots pead, «selle tõsiasja võtame arvesse, see tuleb isegi kirja panna!»
________________________
V Riigikogu liikme Andreseni maskid langesid 1940. aastal, kui ta juunikommunisti ja Varese valitsuse välisministrina oli üks Eesti iseseisvuse timukatest. Talle tasuti ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja sooja tööpostiga. /.../
Kommentaarid
Postita kommentaar