VIRUMAA TEATAJA: ARVAMUS ⟩ KUIDAS LINN TÜHISTAB LAPSE JA TEMA VANEMAD _ TERJE SAKSEN

/.../ See, mis juhtus meie lapsega, on juba ise kurb. Aga veelgi kurvemaks teeb olukorra see, mis sai edasi: kuidas kogu süsteem – kool, hoolekogu, linnavalitsus, politsei ja sotsiaalkindlustusamet – keeldus lapse valu kuulmast ning hakkas pigem kaitsma täiskasvanut, kelle tegevus lapsele kannatusi põhjustas. /.../ 

Meil on seadused, millest tuleb laste heaolu tagamisel lähtuda. Lastekaitseseaduse § 26 lõige 1 sätestab, et «lapse kehaline karistamine on keelatud». Sama seaduse § 24 lõige 1 ütleb, et «lapsel on õigus turvalisele arengukeskkonnale». Lapse õiguste konventsiooni artikkel 19 kohustab riiki kaitsma last igasuguse vägivalla eest, sealhulgas haridusasutuses toimuvate juhtumite puhul. Õpetaja kutsestandard (tase 7 ja 8) eeldab, et õpetaja «teeb oma tööd eetiliselt ja väärtuspõhiselt» ning loob «turvalise, usaldusväärse ja toetava õpikeskkonna».

Antud juhul esitas laps väite, et õpetaja kasutas tema suhtes füüsilist survet, mis põhjustas temas hirmu. See on juba iseenesest vastuolus eespool nimetatud põhimõtetega – sõltumata sellest, kas see vastas karistusseadustiku mõistele «kehaline väärkohtlemine». 

/.../ 

Taastava õiguse teenusel ei suutnud laps kahe tunni jooksul üle kolme lause öelda, sest tal oli liiga valus, et sellest juhtumist rääkida. Enamus aega oli laps pisarates. Sama juhtus ka, kui käisime vestlemas linnavalitsuse laste heaolu spetsialistiga. 

/.../

Taastav õigus jäi poolikuks 

Proovisime leida juhtumile lahendust. Linnavalitsus pakkus kasutamiseks taastava õiguse teenuse.

/.../

Süsteemne usaldamatuse loomine 

/.../ Kellele siin tegelikult sõna antakse – lapsele või süsteemile? 

/.../ 

Laps ei ole «probleem» – laps on peegel 

/.../ Meie pere on tänaseks selgelt väljendanud, et õpetaja, kes on käitunud vägivaldselt, ei peaks jätkama tööd lastega. See ei ole kättemaks, see on väärtuspõhine nõudmine. Kui me tahame, et lapsed tunneksid end koolis turvaliselt, siis peab täiskasvanutel olema julgus öelda: «See käitumine ei ole lubatud.»

#VirumaaTeataja #TerjeSaksen #TuvijaljedTuulepluusil #PigeonToedVulgarian #MEEZ #EndelLeppFashionHouse #ELFHTrends #LeppBoxing #VisitKyrbla #GloryInKirbla #MartinTeeSuviKirblas #MartinTeeFanClub #DiscoGenitalium #TangoKyrblium #MinuKannOnPuhas #TeemajaAmbroosia #ÄmblikutädiÖöklubi #TheGardenOfMensFashionDelights #GentlemensFloralCabinet #Meestemoemuuseum #MeMoMu #MEEZ0052026

Virumaa Teataja:

 https://virumaateataja.postimees.ee/8338036/arvamus-kuidas-linn-tuhistab-lapse-ja-tema-vanemad 

ARVAMUS ⟩ Kuidas linn tühistab lapse ja tema vanemad 

Terje SaksenLapsevanem

7. oktoober 2025, 11:27 

• Õpetaja füüsiline käitumine tekitab lapsele emotsionaalset kahju ja hirmu.
• Ametkondade reaktsioonis puudub lapse kogemuse ja tunnetega arvestamine.
• Kriminaalmenetluse puudumine ei õigusta õpetaja käitumise sobivust.

Möödunud aasta novembris juhtus Rakvere Vabaduse koolis intsident, mis võiks olla lihtne arusaamatus, kui mitte kogu sellele järgnenud ametnike vaikus, õigustused ja venitamine ei kestaks siiani. 

Õpetaja tiris last koolimaja ees jope varrukast ja küsis: «Mis sulle nüüd ei sobinud?» Laps ehmus. Klassikaaslased olid segaduses. Hiljem garderoobis jõudis lapsele kohale, mis just juhtunud oli. Laps hakkas nutma. Koolis nägi sotsiaalpedagoog õnnetut last. Ta kutsus lapse koos kahe sõbraga peale laulukoori enda juurde. Kutsus ka õpetaja. Aga vanemaid sotsiaalpedagoog sellest ei teavitanud.

Lapsel palutakse näidata «katseisiku» peal, kuidas õpetaja teda tiris. Seejärel ütles sotsiaalpedagoog, et mulle see küll haiget ei teinud. Sellise avaldusega pisendas sotsiaalpedagoog lapse tundeid.

See, mis juhtus meie lapsega, on juba ise kurb. Aga veelgi kurvemaks teeb olukorra see, mis sai edasi: kuidas kogu süsteem – kool, hoolekogu, linnavalitsus, politsei ja sotsiaalkindlustusamet – keeldus lapse valu kuulmast ning hakkas pigem kaitsma täiskasvanut, kelle tegevus lapsele kannatusi põhjustas.


Tõsine probleem – ja veel tõsisem suhtumine


Oleme pöördunud kooli, kooli hoolekogu, sotsiaalpedagoogi, laste heaoluspetsialisti, sotsiaalkindlustusameti ja politsei poole. Kõik need kanalid on kasutatud, kõik ametlikud uksed läbi koputatud. Tulemus? Kriminaalmenetlust ei alustatud – sest seaduse mõistes ei olnud vägivald «piisavalt tõendatud». Ja see sai justkui kinnituseks, et midagi tõsist ei olnudki. Sellest hetkest alates on kõik ametlikud vastused olnud korraga viisakad, aga tühjad. Korduvad fraasid, nagu «me ei tolereeri vägivalda» ja «meie eesmärk on usaldusliku õhkkonna taastamine».


Rakvere abilinnapea hariduse, noorsootöö ja kultuuri alal kirjutas oma viimatises meilis taas, et «kogu loo õigusliku külje võtab kokku uurija otsus jätta kriminaalmenetlus algatamata. See näitab, et õpetaja ei kasutanud õpilase suhtes füüsilist vägivalda ega ole teinud midagi sellist, mida võiks selleks lugeda ehk ei olnud kriminaalmenetluseks alust, sest kuriteo tunnused puudusid». 

Oleme seisukohal, et kriminaalmenetluse mittealgatamine tähendab üksnes seda, et uurija hinnangul ei tuvastatud kuriteokoosseisu, st ei olnud alust kriminaalõiguslikuks sekkumiseks. See aga ei tähenda, et juhtunut ei olnud või et lapse kogemus oleks tühine.

Meie juhtumi puhul on meie ja ka lapse enda kirjelduste alusel tegemist olukorraga, mis oli lapse jaoks emotsionaalselt haavav või füüsiliselt ebamugav, isegi kui see ei kvalifitseeru kuriteoks. Seetõttu ei saa jätta muljet, et otsus mitte alustada kriminaalmenetlust võrdub järeldusega, et õpetaja käitumine oli igas mõttes sobilik või et probleem puudub.

Haridusasutustes kehtivad ka pedagoogilised ja eetilised normid, mis on sageli rangemad kui kriminaalseadustik. Lastega töötades on oluline arvestada nende tundlikkuse, turvatunde ja emotsionaalse heaoluga, sõltumata sellest, kas seadusrikkumist tuvastati.

Meil on seadused, millest tuleb laste heaolu tagamisel lähtuda. Lastekaitseseaduse § 26 lõige 1 sätestab, et «lapse kehaline karistamine on keelatud». Sama seaduse § 24 lõige 1 ütleb, et «lapsel on õigus turvalisele arengukeskkonnale». Lapse õiguste konventsiooni artikkel 19 kohustab riiki kaitsma last igasuguse vägivalla eest, sealhulgas haridusasutuses toimuvate juhtumite puhul. Õpetaja kutsestandard (tase 7 ja 8) eeldab, et õpetaja «teeb oma tööd eetiliselt ja väärtuspõhiselt» ning loob «turvalise, usaldusväärse ja toetava õpikeskkonna».

Antud juhul esitas laps väite, et õpetaja kasutas tema suhtes füüsilist survet, mis põhjustas temas hirmu. See on juba iseenesest vastuolus eespool nimetatud põhimõtetega – sõltumata sellest, kas see vastas karistusseadustiku mõistele «kehaline väärkohtlemine». 

Abilinnapea viitas oma viimatises meilis veel, et laps on olnud protsessi kaasatud. Juhin tähelepanu, et sisuline kaasamine tähendab, et lapse kogemust kuulatakse, arvestatakse ja sellele reageeritakse – mitte ainult seda, et ta on osalenud teatud kohtumistel. On jäetud kirjeldamata, kuidas laps neil kohtumistel käitus või kuidas ta end tundis. Taastava õiguse teenusel ei suutnud laps kahe tunni jooksul üle kolme lause öelda, sest tal oli liiga valus, et sellest juhtumist rääkida. Enamus aega oli laps pisarates. Sama juhtus ka, kui käisime vestlemas linnavalitsuse laste heaolu spetsialistiga.


Need olulised detailid on jäetud selgitustest välja, nendega pole arvestatud. Samuti on oluline rõhutada, et lapse suhe õpetajaga ja tema koolis viibimine ei saa olla indikaator, et kõik on korras. Paljud lapsed kohanevad olukorraga, sest nad ei tunne, et neil oleks valikuid. See ei tähenda, et juhtunu mõju on kadunud või et laps on täielikult taastunud.


Lapse subjektiivne kogemus on oluline ja selle eiramine on vastuolus ka lastekaitseseadusega, mille kohaselt tuleb lapse arvamust kuulda ja sellega arvestada vastavalt tema vanusele ja arengutasemele.


Taastav õigus jäi poolikuks


Proovisime leida juhtumile lahendust. Linnavalitsus pakkus kasutamiseks taastava õiguse teenuse. Otsustasime selles osaleda lootuses, et saame selguse, miks õpetaja selliselt käitus. Meie pere osales kogu taastava õiguse protsessis ausalt ja avatud südamega. Aga selle eesmärk – turvalises keskkonnas rääkimine, aus selgitus, leppimine – jäi täitmata. Abilinnapea oma meilides kinnitab, et kõik vajalik on tehtud ja kõik pooled kaasatud. Aga miski selles loogikas ei klapi. 

Mõistlikul vestlusel oleks olnud lahendav ja tervendav mõju. Aga õpetaja otsustas viimasel, kõige olulisemal, taastava õiguse kohtumisel mitte osaleda ja kool toetas õpetaja otsust – väidetavalt seetõttu, et eelnev arenguvestlus meie perega «ei läinud hästi». Aga keegi ei ole huvi tundnud, mis siis juhtus. Miks ei läinud arenguvestlus hästi? Sest keegi ei soovi kuulda vastust. Seal arenguvestlusel kaotas õpetaja enesevalitsuse ja hakkas meie peale karjuma, mis oli väga ebaprofessionaalne ja häiriv. Kui õpetaja kaotab enesevalitsuse ühe lihtsa küsimuse peale, siis mis võib juhtuda klassis, kui varateismelised teevad või ütlevad midagi valesti? 

Süsteemne usaldamatuse loomine


Selle loo sisu ei ole ainult see üks juhtum. Tuum on selles, kuidas lapse seisukoht lasti süsteemselt hääbuda. Meie tütar ei jäänud ilma ainult õpetaja vabandusest – ta jäi ilma kogemusest, et teda usutakse, kaitstakse ja toetatakse. Meie kui lapsevanemad jäime ilma kogemusest, et meie hääl on oluline.

Samas ei ole kadunud ka mure teiste laste pärast, kes on samas keskkonnas edasi. Kui lapse kogemus ja vanemate mure nimetatakse lihtsalt «arusaamatuseks» ja välditakse ebamugavat vastutust, siis mis signaali see saadab tulevikuks? Kellele siin tegelikult sõna antakse – lapsele või süsteemile? 

Laps ei ole «probleem» – laps on peegel


Meie laps ei soovi konflikti, ta soovib kooli minna rõõmuga, õppida, kasvada ja olla osa turvalisest keskkonnast. Tema pisarad ei olnud manipuleerimine. Tema kurbus ei olnud «tujukus». See oli päris kogemus – ühe väikese inimese emotsionaalne reaktsioon, kui teda ei mõistetud ega kaitstud. Kui täiskasvanud ei suuda võtta vastutust, kui süsteem eelistab vaikust dialoogile ja kui lapsevanematest tehakse «liiga emotsionaalsed segajad», siis ei ole enam küsimus ainult õpetajas. Siis on küsimus väärtustes. Siis on küsimus julgustes ja valikutes. Ja siis on küsimus ka linnas – kas see linn seisab laste ja nende heaolu eest või kaitseb esmalt enda institutsionaalset mugavust?

Meie pere on tänaseks selgelt väljendanud, et õpetaja, kes on käitunud vägivaldselt, ei peaks jätkama tööd lastega. See ei ole kättemaks, see on väärtuspõhine nõudmine. Kui me tahame, et lapsed tunneksid end koolis turvaliselt, siis peab täiskasvanutel olema julgus öelda: «See käitumine ei ole lubatud.»