POSTIMEES: OSTRA-OINASE JUHTUM ⟩ MART SANDER: MA EI PEA ÕIGUSTAMA, MIKS MA EI SALLI EESTIMAA PUNASEID
- Artikkel kritiseerib Alma Ostra-Oinase idealiseerimist ja näitab teda opportunistliku poliitikuna.
- Autor rõhutab Ostra-Oinase seotust kommunistide ja Kingissepa varjamisega ning tema vastuolulist käitumist.
- Lõpus pakub autor memoriaali kandidaadiks hoopis unustatud kunstniku Julie Hagen-Schwarzi.
Käesolev on Mart Sanderi vastulause Mart Niineste kommentaarile, millega viimane vastas Mart Sanderi arvamusele «Oinas obesel».
Teeklaasis pulbitsev vesipüks on toonud kaasa vähemalt midagi kasulikku: Alma Ostra-Oinase nime vastu on tärganud huvi. /.../
/.../ Minu silmis on Ostra-Oinas kõrge lennuga oportunist ja konformist /.../
«Üks kaval naine»
Ostra-Oinasest on kirjutatud kui kavalast naisest, kes elas jõukalt, kuid valimiseelsetele koosolekutele ilmus viledaks kulunud ja lapitud mantlikeses ning lääpatallatud kingades töörahvaga «samastuma». Talurahvaleht kirjeldab, et lubaduste mittetäitmises pettunud naistööliste delegatsioon saatis oma esindajad Ostra-Oinase koju, kust aga väljus hõbrebastesse uppunud daam, kes põgenes ootajate eest luksusautosse ja kadus. /.../
/.../ Naised, keda keegi ei tea
Eesti ajaloos on palju kõrgema lennuga naisi, keda ei ole mälestussambaga premeeritud – ei feministide ega maskulinistide poolt. Seega tundub kaalukausi langemine Ostra-Oinase kasuks – seda eriti meie tuleohtlikul ajal – vastutustundetult provokatiivne. /.../
#OiOiOiOiOinalugu #MartNiineste #MartSander #GentlemenFromEstonia #AlmaOstraOinas #FloKasearu #VisitKyrbla #KumariImedemaa #KyrblaMeesteKunstikool #ManRiding #SuurPluss #Teekann2 #TheGreatKyrblianMensFashionFair #MeMoMu6 #EndelLeppFashionHouse #PigeonToedVulgarian #ELFHTrends #LeppBoxing #MartinTeeSuviKirblas #MartinTeeFanClub #DiscoGenitalium #TangoKyrblium #MinuKannOnPuhas #TheGardenOfMensFashionDelights #GentlemensFloralCabinet #Meestemoemuuseum #MeMoMu #MEEZ0052026
Postimees:
https://kultuur.postimees.ee/8478837/ostra-oinase-juhtum-mart-sander-ma-ei-pea-oigustama-miks-ma-ei-salli-eestimaa-punaseid
OSTRA-OINASE JUHTUM Mart Sander: Ma ei pea õigustama, miks ma ei salli Eestimaa punaseid
- Artikkel kritiseerib Alma Ostra-Oinase idealiseerimist ja näitab teda opportunistliku poliitikuna.
- Autor rõhutab Ostra-Oinase seotust kommunistide ja Kingissepa varjamisega ning tema vastuolulist käitumist.
- Lõpus pakub autor memoriaali kandidaadiks hoopis unustatud kunstniku Julie Hagen-Schwarzi.
Käesolev on Mart Sanderi vastulause Mart Niineste kommentaarile, millega viimane vastas Mart Sanderi arvamusele «Oinas obesel».
Teeklaasis pulbitsev vesipüks on toonud kaasa vähemalt midagi kasulikku: Alma Ostra-Oinase nime vastu on tärganud huvi.
Need, kes tahavad näha Ostra-Oinases riigi esiema ja üldse suure esifeministi kuju, väidavad, et naine ei olnud ju sugugi kommunist ega isegi bolševik, näe – oli isegi Eesti Vabariigi riigikogus! Ja üldse, tema abielu mõrvarist esikommunist Jaan Anveltiga oli ju vaid fiktiivne, ja punase terrori repressiivorganite juhi Viktor Kingissepaga suhtles naine ainult õilsal soovil edutada rahuläbirääkimisi. Ja pärast sai koguni päris-kommude poolt represseeritud.Oportunisti tähelend
Minu silmis on Ostra-Oinas kõrge lennuga oportunist ja konformist: kui tal ei õnnestunud võidelda Sotsialistliku Eesti loomise eest, tegi ta endast toimiva rakukese sotside leeris. Kas peab meenutama, et kommuniste (sala- või isegi avalikke) on Riigikokku jõudnud isegi uue Vabariigi ajal? Esimese Vabariigi päevil pididki nad olema muude punakas-roosade nimedega looritatud, sest pärast 1924. aasta ebaõnnestunud kommunistlikku putši kuulutati Eestimaa Kommunistlik Partei ebaseaduslikuks kui välisriigi (NSVL) huve teeniv õõnestusorganisatsioon. Putši volitatud organisaator oli muidugi ei keegi muu kui Alma (endine) abikaasa Jaan Anvelt, kes omakäeliselt mõrvas Tallinnas Eesti kordniku ja sõjaväelase ning põgenes siis Venemaale, kus ebaõnnestunud putš sillutas muuseas teed Grigori Zinovjevi allakäigule ja Stalini tõusule.
Muude väidete kohta tahaks küsida: kas teate, kust need pärinevad? Vastan: ülekuulamisprotokollidest, teisisõnu omasõnalistest katsetest ennast puhtaks jutustada.
Silmus tõmbub koomale
Juulis 1919 palus Eesti Vabariigi Prokurör kohtu-uurijat võtta vastutusele Alma Ostra-Anvelt-Oinas koos abikaasaga, süüdistatuna riigivaenlase Viktori Kingissepa varjamises – sisuliselt riigireetmises. Juhtumi läbivaatamise määruses öeldakse: «Alma Ostra ja Aleksander Oinas on tõesti oma korteris varju andnud isikule, kes Eesti Vabariigi valitsuse kukutamiseks töötab, ühenduses olles Vene kommunistliku valitsusega, kellega Vabariik sõjajalal.» Mõlemad kuulati kohtu-uurija poolt üle.
Mida räägiks naine uurijatele, kui mängus on tema elu? Korraga muutus Peterburis suurejooneliselt sõlmitud abielu Anveltiga «fiktiivseks»; sõprus Kingissepaga pea tühiseks teretutvuseks. Väited, et Ostra-Oinas ei teadnud, et Kingissepp on tagaotsitav ja valmistab ette kommunistlikku riigipöördekatset, on väga väheusutavad. Kingissepp, kellega Ostra-Oinas kohtumist eitada ei saanud (leidus tunnistajaid), töötas Nõukogude Venemaal tšekaa süsteemis – organisatsioonis, millest arenesid välja repressiivorganid NKVD ja KGB – ning tegutses Eesti Kommunistliku Partei põrandaaluse juhina eesmärgiga kukutada Eesti Vabariik ja liita Eesti Nõukogude Venemaaga. Ta oli bolševike terroriaparaadi kohalik organiseerija ja juht, kelle eestvedamisel hukati Eestis ligemale 700 inimest. Vaid kolm kuud enne Oinaste juures redutamist (aprillis 1919) oli Tšekaa korraldanud massimõrvade laine Tartus. Millest proua Ostra-Oinas siis oma aatekaaslasega ja vana sõbraga küll vestles, kui need faktid talle teadmatuks jäid?
Pääs üle noatera
Sõjaseisukorras (Vabadussõda Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel toimus 28. novembrist 1918 kuni 2. veebruarini 1920) oleks toimunut kahtlemata käsitletud kui riigireetmist ning määratud mõlemale osapoolele surmanuhtlus. Oinased päästis see, et nende kaasus jõudis finaali juba pärast Vabadussõja võidukat lõppu. 22. oktoobril 1920 teatas Eesti Asutava Kogu Juhatus Vabariigi Valitsusele, et abielupaar Oinaste süüasjas ei suudeta tõestada, et süüalused Kingissepa pikemaajalist varjamist oleksid plaaninud, seega otsustati, et nende tegevus ei sisalda U.N.S. § 168 p.3 põhjal karistatava süüteo tundemärke.
Oinased pääsesid võllast, aga pleki jättis see nende nimele siiski. Muuhulgas kirjutas ajaleht Sakala, et Kingissepp olla Oinaste juures redutades jõudnud kirjutada artikleid põrandaalusesse ajalehte Kommunist. Proua Oinas aga oskas mantli pahupidi pöörata ja temast kujunes uue Vabariigi demokraatlikes tingimustes tõepoolest tegus ja tarmukas naine, kelle ühiskondlik tegevus pälvis ühel või teisel viisil tähelepanu.
«Üks kaval naine»
Ostra-Oinasest on kirjutatud kui kavalast naisest, kes elas jõukalt, kuid valimiseelsetele koosolekutele ilmus viledaks kulunud ja lapitud mantlikeses ning lääpatallatud kingades töörahvaga «samastuma». Talurahvaleht kirjeldab, et lubaduste mittetäitmises pettunud naistööliste delegatsioon saatis oma esindajad Ostra-Oinase koju, kust aga väljus hõbrebastesse uppunud daam, kes põgenes ootajate eest luksusautosse ja kadus.
Mõned Ostra-Oinase poliitilised avaldused mõjusid ja mõjuvad pigem soovina skandaalitseda. 1921. aastal nõudis ta oma ettekandes Riigikogus välissaatkondade sulgemist ja lõpetas mõttega, et välisministeeriumi võiks täiesti likvideerida (Päewaleht, nr. 197, 29 juuli 1921).
Selle kohta, et proua Ostra-Oinast peeti üsna tüütuks marksistiks, toob ühtaegu kriitilise ja ka lõbusa artikli ära väliseestlaste häälekandja Võitleja 1954. aasta märtsinumbris. Selles öeldakse muuhulgas (lühendatud):
«Kõiki eesti marksiste, ükskõik, kas roosasid, roosa-punatriibulisi või pärispunaseid, lõikas alati kõige valusamini, kui kodanlikest ringkonnist tehti mõni ettepanek mõneks sotsiaalreformiks. Meenub üks juhtum Tallinna linnavolikogu koosolekult 1936. aastal. Linnavalitsus tegi ettepaneku üürnike kaitseks. Oodati tugevat opositsiooni muidugi majaomanike rühmast, kuid komistati enamjagu just «töötava rahva» esindajate lärmile. Kõige ägedamalt hüüdis vahele sotsialistlik linnavolinik Alma Ostra-Oinas. Kindral Soots jätkas tavalise rahuga ettekannet. Järsku läks asi vist ka sellele külmale mehele liiga kirjuks. Ta katkestas ettekande, tõmbas prillid sügavale ninale, vaatas tükk aega pr. Ostra-Oinase otsa ja küsis siis:
«Mis teie, proua Anvelt, seal kogu aeg lõksute?»
«Minu nimi pole Anvelt, vaid Ostra-Oinas,» lõikas kõnetatu järsult.
«Võimalik,» vastas Soots, «ma ei loe lahutusteateid, tundsin teid kui kommunist Jaan Anvelti naist.».
Lõpuks sai sõna Nigol Andresen, kes ütles enda olevat «masendatud», et Tallinna ülemlinnapea käitub nii «kasvatamatult ja jõhkralt» daamidega (Just! Nii ta ütles — «daamidega»!).
«Ja pealegi,» arvas Andresen, «oli Jaan Anvelt sama hea töötava rahva eest võitleja, kui seda on tema endine naine praegu!»
«Ah nii, nii,» vangutas Jaan Soots pead, «selle tõsiasja võtame arvesse, see tuleb isegi kirja panna!»
________________________
V Riigikogu liikme Andreseni maskid langesid 1940. aastal, kui ta juunikommunisti ja Varese valitsuse välisministrina oli üks Eesti iseseisvuse timukatest. Talle tasuti ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja sooja tööpostiga.
Uuesti kuulati Ostra-Oinas üle juba Saksa Julgeolekuteenistuse poolt II Maailmasõja ajal. Loomulikult pidi ta ka seal oma minevikku kõigiti ilustama: sakslased kippusid kõiki, keda seostati kommunistliku tegevusega, ruttu ja õigustatult seina äärde seadma. 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku riigipöördekatse peamise organiseerija endisel abikaasal, illegaalse parteitöötajana Tallinnas tegutsenud ja Tallinna komitee saadikuna VSDTP (Kommunistliku partei eelkäia) kongressil osalenud naisel oli jälle õnne ja tema nimega kuuli lendu ei lastud.
Niineste lõppväide, et Ostra-Oinase suurt eestimeelsust ja rahvusväärtust kinnitab fakt, et NKVD ta sõja järel arreteeris ja Siberisse küüditas, ei tõesta midagi. Valdav enamus kohalikke kommuniste, kes lootsid Stalinilt pai saada, leidsid oma kurva lõpu – Venemaal juba 1937. aasta puhastuste käigus (nagu Anvelt), Baltimaade omad pärast 1940. aasta okupeerimist. Muuseas, sama saatus ootas aastal 1950 ka Nigol Andresenit ja mitmeid teisi kohalikke punaladviku liikmeid.
Ei saa kuidagi öelda, et tunneksin neile kaasa.
Naised, keda keegi ei tea
Eesti ajaloos on palju kõrgema lennuga naisi, keda ei ole mälestussambaga premeeritud – ei feministide ega maskulinistide poolt. Seega tundub kaalukausi langemine Ostra-Oinase kasuks – seda eriti meie tuleohtlikul ajal – vastutustundetult provokatiivne.
Kui keegi üldse väärib ratsamonumenti, ei ole teda vaja kaugelt otsida. «Galopeeriv Julie» kõlaks nagunii paremini kui «Oinas obesel».
Kommentaarid
Postita kommentaar