POSTIMEES: MISOGÜÜNIA VÕI MAITSEKÜSIMUS? /.../ KEEB AVALIK DEBATT
Kunstnik ja toetajad rõhutavad, et teos toob nähtavale Eesti ajaloos alahinnatud mõjukad naised.
Arutelust soovitakse hoogu avaliku ruumi kunstiplaanile ja kaasaegse kunsti suuremale rollile Tallinnas.
Tallinna kesklinna püstitatud ratsanikukuju põhjustatud segadus publiku seas pole midagi uut. Mäletate, kui Pärnu linnavolikogu EKRE fraktsiooni esimees Heldur Paulson tegi end 2022. aastal narriks, näidates volikogu liikmetele hollandi kunstniku Theo van Doesburgi 1917. aasta teost «Kompositsioon VIII (Lehm)».
Paulson teatas, et ei tema ega ta valijad ei näe sellel (New Yorgi moodsa kunsti muuseumi kollektsiooni kuuluval) abstraktsel teosel äratuntavat lehma.
Nüüd on Tallinnas puhkenud dispuut Flo Kasearu ratsamonumendi üle, mis kujutab feministi ja poliitikut Alma Ostra-Oinast ja asub Tallinnas Arteri maja juures. /.../
#OiOiOiOiOinalugu #AlmaOstraOinas #FloKasearu #KajaLotman #KumariVaim #GentlemenFromEstonia #VisitKyrbla #KumariImedemaa #KyrblaMeesteKunstikool #ManRiding #SuurPluss #Teekann2 #TheGreatKyrblianMensFashionFair #MeMoMu6 #EndelLeppFashionHouse #PigeonToedVulgarian #ELFHTrends #LeppBoxing #MartinTeeSuviKirblas #MartinTeeFanClub #DiscoGenitalium #TangoKyrblium #MinuKannOnPuhas #TheGardenOfMensFashionDelights #GentlemensFloralCabinet #Meestemoemuuseum #MeMoMu #MEEZ0052026
Postimees:
Misogüünia või maitseküsimus? Tallinna uue feministliku ratsamonumendi ümber keeb avalik debatt
/nginx/o/2021/09/30/14104638t1h5307.jpg)
- Tallinnas tekitas Flo Kasearu Alma Ostra-Oinase ratsamonument tulise vaidluse esteetika ja poliitika üle.
- Kunstnik ja toetajad rõhutavad, et teos toob nähtavale Eesti ajaloos alahinnatud mõjukad naised.
- Arutelust soovitakse hoogu avaliku ruumi kunstiplaanile ja kaasaegse kunsti suuremale rollile Tallinnas.
Tallinna kesklinna püstitatud ratsanikukuju põhjustatud segadus publiku seas pole midagi uut. Mäletate, kui Pärnu linnavolikogu EKRE fraktsiooni esimees Heldur Paulson tegi end 2022. aastal narriks, näidates volikogu liikmetele hollandi kunstniku Theo van Doesburgi 1917. aasta teost «Kompositsioon VIII (Lehm)».
Paulson teatas, et ei tema ega ta valijad ei näe sellel (New Yorgi moodsa kunsti muuseumi kollektsiooni kuuluval) abstraktsel teosel äratuntavat lehma.
Nüüd on Tallinnas puhkenud dispuut Flo Kasearu ratsamonumendi üle, mis kujutab feministi ja poliitikut Alma Ostra-Oinast ja asub Tallinnas Arteri maja juures.
Inimesed, kellele skulptuur ei meeldi, esitavad peamiselt kahe sorti argumente: esteetilisi ja poliitilisi.
Nii näiteks kirjutab Tallinna Ülikooli Euroopa kunstiajaloo õppejõud Mart Sander: «Anatoomiliselt on loom täiesti düsfunktsionaalne konstruktsioon. Tagajalgade reielihased lubaksid loomakesel end ainult esijäsemete abil edasi sikutada nagu hüljes. Kael algab kohast, kus hobusel tavaliselt lõpeb õlg, rindkere meenutab äraistutud diivanit. Tagakeha näib olevat modelleeritud sõltumatu kunstilise manifestina, millel puudub igasugune side ülejäänud loomaga. Hobune ei paista püsti seisvat mitte luustiku, vaid puhta ideoloogilise optimismi najal. Sellise kehaehitusega loom laguneks reaalsuses esimese traavi ajal mitmeks filosoofiliseks küsimuseks või vähemalt väiksemateks sümbolistlikeks installatsioonideks.» (Täismahus arvamust loe kultuur.postimees.ee.)
Poliitilises plaanis heidetakse ette, et linnaruumi on paigutatud vasakpoolsete vaadetega inimese kuju.
Alma Ostra-Oinas oli nooruses aasta jagu fiktiivses abielus hilisema riigipööraja Jaan Anveltiga ning käis läbi Eesti Vabariigi vaenlase Viktor Kingissepaga. Samas tõusis ta Eesti Vabariigis esimese naisena väga kõrgetele positsioonidele.
1920 asus ta Tartu Ülikoolis õppima arstiteadust, 1921–1929 jätkas õpinguid õigusteaduskonnas ning lõpetas selle 1929. aastal advokaadina. Ta kuulus Asutava Kogu ning I, II, III ja IV riigikogu koosseisu sotsiaaldemokraatliku partei saadikuna.
NKVD arreteeris Ostra-Oina 1944. aasta sügisel, ta mõisteti poliitilise paragrahviga vangi ning suri teadaolevalt 2. novembril 1960 Komi ANSVs, kuhu ta ka maeti.
Ja lõpuks kerkis sotsiaalmeedias esile ka väike, aga väga verine grupp tegelasi, kelle arument oli soopõhine: neid häiris see, et kuju kujutas naist ja veel feministlike vaadetega naist.
____________________________
«Monumentaalne hüljatus»
Alma Ostra-Oina kuju kuulub Flo Kasearu ratsamonumentide seeriasse «Monumentaalne hüljatus», mille ta lõi Vabamus 2023.–2024. aastal olnud näituse «Välja ahju tagant» tarvis.
Kuraator tutvustas selles Eesti naisliikumise ajalugu 150 aasta jooksul ja seeriasse kuuluvad järgmised skulptuurid:
Lilli Suburg (1841–1923) – asutas esimese eesti päritolu tüdrukutele mõeldud kooli ja esimese naistele suunatud kultuurilehe
Kreenholmi streik (1872) – kui naisliikumine ristus töölisliikumisega
Alma Ostra-Oinas (1886–1960) – sotsiaaldemokraat, Asutava Kogu ja I–IV riigikogu koosseisu liige, osales aktiivselt vabariigiaegses naisliikumises
Leida Laius (1923–1996) – režissöör, kelle kõik mängufilmid kuuluvad Eesti filmiklassikasse
Marju Lauristin (1940) – poliitiline suurkuju iseseisvas Eestis
Eha Komissarov (1947) – kunstiteadlane ja Eesti esimese, 1995. aastal toimunud feministliku kunstinäituse kaaskuraator
Anna-Stina Treumund (1982–2017) – esimene Eesti kväärfeministlik kunstnik ja oluline kväärliikumise liige
Ratsanikuta monument ja tulevik – kellele veel võiks püstitada feministliku ratsamonumendi?
2025. aasta veebruaris eksponeeriti neid näitusel Tallinna linnavalitsuse ruumides.
____________________________________
Flo Kasearu: õnneks on Eestis arvamuste paljusus lubatud!
Mul on väga hea meel, et kaasaegse kunsti vastu huvi tuntakse. Alma Ostra-Oina monument on sümbol kogu «Monumentaalse hüljatuse» seeriale, mille eesmärk on tuua esile naised, kes on jäänud Eesti linnaruumis nähtamatuks, kuid väärivad tunnustust. Kaasaegne kunst ongi valdkond, mis tekitab paljusid eri arvamusi. Kahjuks on ikka veel raske tuua Eesti komberuumis esile konkreetset naist või naisi, ilma et see tekitaks sensatsiooni. Valitud persooni perenimi on samuti hetkel rünnakute all.
Misogüünia juuri on meil Eestis rohkem, kui oleks osanud arvata. Täna on justkui tekkinud hea platvorm rääkida ja arutleda kaasaegse kunsti rollist ja väljapaistvusest ühiskonnas. Avalikus ruumis on meil tõesti vähe kaasaegset kunsti.
Kahju, kui kunsti hinnatakse ainult kategooriates «kole» või «ilus». Ilu on lai mõiste ja kõik mõtestavad seda enda maailmapildi taustal. Kaasaegne kunst ei ole ainult ilu eesmärgil loodud. Selle mõte on panna inimesi mõtlema, mis nende ümber, antud juhul linnaruumis toimub.
See on tore, et inimesed märkavad uusi elemente linnaruumis ega jää ükskõikseks. Õnneks meil Eestis on arvamuste paljusus lubatud.
Minu skulptuur on ajendatud kaasaegsest vaatest naisele, kes julges oma arvamust avaldada, toetada teisi ja eristuda selle aja normatiividest. Alma oma olemuselt oli revolutsiooniline tegelane ja seetõttu sai ka hobune julge ja revolutsioonilise ilme.
Me keegi ei tea, kuidas oleks kujunenud ja arenenud naiste elu Eestis, kui ei oleks olnud sellist julget naist nagu Alma Ostra-Oinas. Eesti ajaloos on palju mõjukaid naisi, kes on aidanud kujundada demokraatiat, kuid kelle panus on jäänud tagaplaanile.
Skulptuuri asukoha otsustasid oma ala spetsialistid. Ma arvan, et valitud on hea asukoht. Seal on uus kaasaegne kõrghoone uue kaasaegse maastikuarhitektuuriga, seal on ka vana kirik, ajalooline Härjapea jõe tööstusajalugu ja nüüd ka kaasaegse kunstniku teos. Tegelikult sobitub Alma kuju sinna tööstusajaloo hälli hästi, nagu on arvanud paljud linlased.
Üsna tavapärane on, et kui ruumis toimub mingisugune muutus, siis alguses ollakse sellele vastu, siis ollakse mingi aeg neutraalne, kuid lõpuks harjutakse ära. Siis tuleb aeg, kui tuntakse uhkust, et just meil ja minu lähedal on midagi nii olulist.
Edith Karlson on öelnud, et võiks teha doktoritöö sellest, kuidas inimesed reageerivad, kui linnaruumi pannakse mingisugune kunstiteos. See on pikk protsess, mis päädib sellega, et lõpuks hakatakse ennast selle juures pildistama. Kunstiajaloost võib tuua järjepanu näited, kus uue tulek tekitab algul pahameelt.
Sellised protsessid võtavadki aega ja see on hoopis teistsugune kui galeriinäitus, kus sa paned tööd välja, inimesed käivad vaatamas ja siis tuleb juba uus näitus. Linnaruum on selles mõttes palju elavam ja elulisem.
Küsimus ongi täna selles, et linnaruum vajab rohkem kaasaegset kunsti. Me peame sellest rohkem rääkima aktiivsete kodanikena ja ka meedial on siin oma suur roll. Ma usun, et Tallinna linnaruum võidab kaasaegsest kunstist rohkem kui harjumuslikust ja dekoratiivsest, mis tihti võib jätta ükskõikseks. Skulptuuriseeria «Monumentaalne hüljatus» panustab võrdsema ühiskonna loomisesse, avades Eesti demokraatia kujunemisloo mitmekesisust.
_______________________________________
Kuidas sattus hobune linna?
Alma Ostra-Oina kuju pole Arteri maja juures ainus, väiksemas vormis kappab seal ringi teisigi ratsanikke ja hobuseid, mis kuuluvad skulptuurigruppi «Monumentaalne hüljatus». «Leidsime koostööpartneri, keda ka huvitavad ratsamonumendid ja kes oli nõus rahastama; aitäh Merko Ehitusele. Arteri ees on väikesed ratsamonumendid, needsamad väikesed said siis nii-öelda pronksi valatud ja siis see ei olnud veel piisav, projekt liikus veel edasi, läkski palju suuremaks ja tõesti teemegi siis ühe ka suurelt ära,» ütles Kasearu ERRile.
Merko kunstiprogramm on Tallinna kaunistanud vähemalt paarikümne skulptuuriga kõikides linnaosades. Kas teate, kus asuvad skulptuurid «Kaks kolivad suurde linna», «Kärbseseen-mees», «Vanad head asjad», «Maa-õhk tüüpi tüdruk» või «Jänku ja notsu»? Need on üles tähendatud Merko kunstirännakute kaartidel, mille leiab veebiaadressilt merko.ee/kunstirannak.
_____________________________
Toomas Annus, Merko Ehituse suuromanik: Tallinna mahub sadu skulptuure ja väikevorme
Soovime anda oma osa avalikku linnaruumi, seda nii meie ettevõtete poolt kui ka eraisikutena. Võib ju hoida kunsti kodus või kontoris, aga kaua ja kui palju sa ikka seda üksi vaatad, parem on seda jagada.
Meie üheks suurimaks projektiks selles vallas on olnud Tallinna vanalinna müüride ja tornide valgustuslahendus, mida finantseeris Kapitel ja ehitas Merko. Aastate jooksul oleme avalikku linnaruumi paigutanud üle 20 skulptuuri Eesti autoritelt. Viimane suurprojekt oli Edith Karlsoni ja Jass Kaselaane skulptuuride näitus Vabaduse väljaku maa-aluses parklas. Selle avamisel ja Postimehele antud intervjuus ütles skulptor Edith Karlson, et avalikku ruumi millegi loomine toob peaaegu alati kaasa erinevaid arvamusi ning just seetõttu nõuab see julgust ja vastutustunnet nii tellijatelt kui ka tegijatelt.
___Ratsamonumentide projekt sündis meie soovist Tallinna linnaruumi kunstiga väärindada ning tuua kunsti ka valminud Arteri ümbrusesse. Kahjuks aga pole Tallinna linnal ette valmistatud plaani ega ideid kunsti paigutamiseks linna. Ma ei oska kuidagi kommenteerida, mitu kohalikku inimest milliseid teoseid ja millistesse asukohtadesse olid soovinud paigaldada. Minule teadaolevalt ei ole sellesse konkreetsesse asukohta keegi teine midagi paigaldada soovinud. Tallinna mahub sadu skulptuure ja väikevorme. Kogukondadel ei ole takistusi üht-teist muud ellu viia, kui tahtmist jagub.
Kunsti leidmine ei ole lihtne ülesanne ning Arteri ümbrusesse saime Olga Temnikova pakkumise Flo Kasearu ratsanike töödega. Kontseptsioon põhineb kolm aastat tagasi Vabamus olnud näitusel «Ahju tagant välja!», mida kureeris Piret Karro, kelle kutsel lõi Flo Kasearu ratsamonumendi kavandid kõikidele neile naistele, keda kuraator eri ajastutest välja oli valinud, sh Alma Ostra-Oinas. Arteri ees on kaheksa väikest pronksi valatud monumenti ning kvartali tagahoovis suur ratsamonument. Seda kõike tuleks vaadata tervikuna.
Meie oleme siin projektis pigem tehnilised elluviijad. Tegemist on igati aktsepteeritud kunstnikuga ning kunstiteostest saab rääkida Flo Kasearu ise. Ka tema on välja toonud, et kunst peab tekitama diskussiooni ning muutus avalikus ruumis võtab aega. Eri aegadel on Eestis elanud inimesed, kelle jäetud jälg on paljudele innustav ja ühtaegu teistele häiriv. Mind paneb aga imestama, et näiteks risu ja värvilised hiidprügikastid skulptuuri vahetus läheduses ei häiri kellegi silma.__________________-
Arst ja kunstikollektsioonäär Margus Punab võttis poleemikat põhjustanud skulptuuri näitel kokku selle, millist üldühiskondlikku kasu avalikus ruumis paiknev kunst pakub. Kommentaar ilmus Facebookis ja on avaldatud autori loal.
____________________________________
Margus Punab: nii jätkata!
Tänapäeva ühiskonnas on kaasaegse kunsti peamine roll olla ühiskondlikuks peegliks, kriitikuks, dialoogi käivitajaks, harvem ka emotsionaalseks tasakaalustajaks.
Tallinna kesklinna püstitatud Alma Ostra-Oina monument täidab kõiki neid rolle suisa suurepäraselt. Seejuures on kõik sotsiaalselt aktiivsed ühiskonnakihid sellest ka võitnud.
Sotsialistid-feministid saavad mõnuga oma trummi taguda. Nende vastas «onu heinod» lõpmatult tänitada ja kritiseerida. Autor sai aastajagu ressurssi lahedaks elamiseks. Tema galerist sai tasutud järjekordsel rahvusvahelisel kunstimessil osalemise kulud. Ehitajad ja haljastajad said tööd ja palka. Ülejäänud linnakodanikud kergitavad esimest korda kujust möödudes kulmu ja teisel korral enam ei märkagi kuju olemasolu.
Ainus sihtrühm, kelle pärast võiks muretseda, on pisut kunstiteadlikumad väliskülalised. Kui tõesti oled eelnevas sihtkohas nautinud näiteks Jaume Plensa skulptuure, siis võib siin mõningaid küsimusi tõesti tekkida. Esimese rahulduse lahtumisel võib tegelikult pisut ebamugav olla ehk ka kunstnikul.
Aga usun, et häppening jätkub täie lauluga. Projekti lõppfaasiks on skulptuuri mahavõtmine, mis annab vajaliku võimaluse oma sotsiaalse kapitali kasvatamiseks jälle kõigile asjaosalistele.
Kokku võttes – tegu on suurepärase näitega sellest, kuidas hea ja kontseptuaalselt tugev loomemajandus on kaasaegses ühiskonnas üheks kõige suurema lisandväärtusega majandusharuks. Nii jätkata!
Kommentaarid
Postita kommentaar