INTERVJUU ARNOLD SINISALUGA _ XI2024
"Suvaline inimene ei ole kindlasti kaitsepolitsei huviorbiidis ja see, kes on huviorbiidis, on sätestatud julgeolekuasutuste seaduses kaitsepolitsei ülesannetega ehk me peame kaitsma põhiseaduslikku korda ekstremistide eest – on nad siis vasak-, paremäärmuslased või näiteks ökoterroristid, mis on Lääne-Euroopas teema, meil õnneks veel mitte."
/.../ Kindlasti on teema ka korruptandid. Viis suuremat omavalitsust on kaitsepolitsei vastutusala. Korruptsioon võib samamoodi ohustada riigi julgeolekut. See on ära defineeritud.
/.../
Tegeleda tuleb ikkagi nendega, kes on nõus kasutama vägivalda või õhutavad vägivalda ja nendega, kes teevad seda rumalusest, kes on n-ö kasulikud idioodid, keda vastaspool ära kasutab. Hullemad juhtumid on need inimesed, kes saavad mingisugust tasu või kelle ego upitatakse, kes teevad koostööd välisriikide eriteenistustega – nendega tuleb tegeleda. Kõigi teistega ei ole mingit põhjust ega mõtet.
/.../
#ArnoldSinisalu #KAPO #TeedeniSekspress #PortoParlankso #SuurPluss #NuilehvikutePood #Teekann2 #ArcDeLepp #TheGreatKyrblianMensFashionFair #ErioperatsioonWegebau #MeMoMu6 #EndelLeppFashionHouse #GentlemenFromEstonia #PigeonToedVulgarian #ELFHTrends #LeppBoxing #VisitKyrbla #GloryInKirbla #MartinTeeSuviKirblas #MartinTeeFanClub #DiscoGenitalium #TangoKyrblium #MinuKannOnPuhas #TeemajaAmbroosia #ÄmblikutädiÖöklubi #TheGardenOfMensFashionDelights #GentlemensFloralCabinet #Meestemoemuuseum #MeMoMu #MEEZ0052026
Delfi / EESTI _ 18.11.2024, 00:00
https://www.delfi.ee/artikkel/120336977/intervjuu-endine-kapo-juht-arnold-sinisalu-kahtlen-kas-valimisoiguse-kaotamisega-lahendame-probleeme-voi-tekitame-neid-juurde
INTERVJUU | Endine kapo juht Arnold Sinisalu: kahtlen, kas valimisõiguse kaotamisega lahendame probleeme või tekitame neid juurde
Millistel põhjustel satub inimene kaitsepolitsei huviorbiiti? Kas te saaksite tuua mõned näited?
Spetsiifikasse või konkreetsetesse näidetesse minna ei saa. Need näited, mis on avalikud, on kohtuasjad.
Esiteks peab inimene ise ikka kõvasti pingutama. Suvaline inimene ei ole kindlasti kaitsepolitsei huviorbiidis ja see, kes on huviorbiidis, on sätestatud julgeolekuasutuste seaduses kaitsepolitsei ülesannetega ehk me peame kaitsma põhiseaduslikku korda ekstremistide eest – on nad siis vasak-, paremäärmuslased või näiteks ökoterroristid, mis on Lääne-Euroopas teema, meil õnneks veel mitte.
Ka vastuluure küsimus – need, kes teevad ebaseaduslikku koostööd vaenulike eriteenistustega: Venemaa, Hiina, Valgevene – kes kõik veel võivad olla. Ka terroristid või need inimesed, kes näiteks kahese kasutusega kaupu vahendavad, müüvad, ekspordivad ja impordivad või nemad, kes toetavad terroriste nende reisidel, koolitustega või valmistavad lõhkeseadeldisi, otsivad lõhkematerjali, padruneid, müüvad või vahendavad illegaalseid relvi. Kui see kokku panna, on see plahvatusohtlik teema.
Kindlasti on teema ka korruptandid. Viis suuremat omavalitsust on kaitsepolitsei vastutusala. Korruptsioon võib samamoodi ohustada riigi julgeolekut. See on ära defineeritud.
Kui Ukrainas algas sõda, olite veel kaitsepolitsei juht. Kas kaitsepolitsei kontrollis iga venekeelset Eesti elanikku pärast 22. veebruari 2022?
Ei, kindlasti mitte. Selleks puudub igasugune vajadus. Isegi, kui kujutaksime ette, et kaitsepolitseil oleks nii palju ressursse, siis ei ole sellel mingit mõtet. Ma isegi ei rõhutaks seda rahvuse teemat. Ka eestlaste seas on neid, kellele meeldib Putin ja Kremli poliitika. See tihti ei ole rahvuspõhine – küll sageli on, aga mitte alati.
Tegeleda tuleb ikkagi nendega, kes on nõus kasutama vägivalda või õhutavad vägivalda ja nendega, kes teevad seda rumalusest, kes on n-ö kasulikud idioodid, keda vastaspool ära kasutab. Hullemad juhtumid on need inimesed, kes saavad mingisugust tasu või kelle ego upitatakse, kes teevad koostööd välisriikide eriteenistustega – nendega tuleb tegeleda. Kõigi teistega ei ole mingit põhjust ega mõtet.
Kaitsepolitsei võttis kasutusele mõned aastad tagasi, et lihtsustada ja selgitada mitte-eestlaskonna tegevust, ühe Poola matemaatikute mudeli „20-60-20%“. Lihtsustatult, igas ühiskonnas või organisatsioonis on 20% neid, kes on edumeelsed, muudatustega kaasaskäivad ja on progressi eest. Seejärel on 60% selline suur mass, kes vaatab, kuhupoole ühiskond läheb. Ja siis on 20% inimesi, kes on alati millegi vastu ning pole muudatustega nõus. Kui seda sama rakendada tervikuna Eesti ühiskonnale, mis puudutab mitte-eestlaskonda, siis võib öelda, et see mudel toimib.
Neid inimesi, kes on nõus tulema välja ja kasutama vägivalda Eesti riigi vastu, ei ole palju. 20% seas on veel omakorda 10% neid, kes on nõus aktiivseteks tegudeks. 10%, kes on nõus neid kas moraalselt või rahaliselt toetama või kuskil sotsiaalvõrgustikus rumalust kirjutama, ei ole väga palju.
Suur osa mitte-eestlasest on lõimunud nii hästi, et võib-olla on nimest saad aru, et pole eestlane, aga on osa meie ühiskonnast igas mõttes. On ka mingisugune mass, kes pole ära otsustanud, mida nad tahavad: kas Eesti kodanikeks saada, võtta Vene kodakondsus või olla halli passiga – see on keeruline.
Kui me võtame ajaloo ja meie ühiskonna arenemise, siis on omamoodi ime, et meil on nii hästi ja rahulikult läinud, vaatamata Vene Föderatsiooni püüdlustele siin konflikti õhutada. Riigi tasandil on probleeme tekitanud 1993. aasta Ida-Virumaa referendumid ja 2007. aasta pronksiöö rahutused – kõik. Rohkem pole. On olnud väikseid asju individuaalsel tasandil, aga et oleks ühiskonna erinevatel tasanditel, siis sellist konflikti ei ole olnud.
Probleeme on ja kahjuks tuleb öelda, et Vene Föderatsioon teeb kõik endast võimaliku, et eestlasi ja mitte-eestlasi omavahel tülli ajada – on see liberaalsuse teema, konservatiivsuse teema, kultuuriteemad, rahvusteemad, kodakondsusteemad. Jah, see on alati olemas, aga kõige olulisem on see, mida me ise teeme, kuidas ise käitume, kas läheme ja laseme ennast emotsioonidest üles kütta.
Võtame kasvõi näiteks COVIDi kriisi. Seal kadus rahvusküsimus ära. Eesti- ja venekeelsed äärmuslased olid koos. Igalt poolt on näha olnud, et Venemaa kasutas COVIDit ära, näiteks õhutas sotsiaalvõrgustikus vaenu.
On meie õnn, et elame põhjamaal, kus inimesed on ikkagi suhteliselt rahulikud. Olen ka aru saanud, et Eestist pärit venekeelsed inimesed Venemaal eristuvad. Nad räägivad vaiksemalt, kasutavad teist sõnavara. Ka neile on see eesti kultuur mõju avaldanud. Me oleme üldiselt rahumeelsed inimesed ja see ilmselt on ka suuresti soodustanud seda, et meil on hästi läinud.
Kas inimesed, kes on paigaldatud Venemaa satelliitantennid ja jälgivad Venemaa telekanaleid, võivad sattuda kaitsepolitsei huviorbiiti?
Mis selle asja mõte oleks? Las nad siis vaatavad [Vene telekanaleid]. Eesti oleks hoopis teine ühiskond, kui peaksime tegelema selliste asjadega. See, mida inimene oma kodus teeb, mida vaatab, ei peaks kedagi huvitama.
Teine küsimus on see, kui palju telekommunikatsiooni firmad ja ETV või ERR laiemalt vahendavad mingisugust Vene propagandat. Mida inimene oma era- või privaatsfääris teeb, ei ole riigi asi.
See on huvitav küsimus, ma poleks selle peale ise tulnud. Võib mõelda, et see on indikatsioon, aga väga paljudel pole satelliittelevisioon kasutusel. Kui palju neid satelliite kasutatakse, kui kõik tuleb läbi võrgu, läbi valguskaabli. Ma ei leia, et see on mingi teema.
Kas inimesed, kes reisivad sageli Venemaale, satuvad kaitsepolitsei huviorbiiti?
Ei ole füüsiliselt võimalik vaadata kõiki inimesi, aga praeguses olukorras Venemaal käimine on väga rumal. Inimene, kes ka arvab, et tal ei ole mingisugust pistmist riigivõimuga, võib Venemaal mingil põhjusel sattuda pantvangiks. Nüüd oli hiljuti näide, tõenäoliselt oli asja eest, et Eesti päritolu inimene peeti seal narkootikumidega kinni. Venemaa eriteenistustel on vaja kogu aeg näidata töövõite ja välismaa spioone. Selleks kõlbab sigadus. Inimesed panevad ennast Venemaale reisides ohtu.
Ma saan aru, et paljudel on väljapääsmatu olukord – neil on ema, isa, lähedased, sugulased [Venemaal] ehk nad peavad seal käima. Kahjuks on Kremli ja riigi tegevus repressiivne ja sõjaloogika järgi on kogu aeg vaja vaenlasi.
Kaitsepolitsei pani sõja alguses üles bännerid, milles öeldi, et kui teiega on ühendust võetud ja üritatud värvata, tulge ja rääkige, leiame lahenduse. Kindlasti peab kaitsepolitsei tegema teavitustööd – kui midagi on juhtunud, inimene on pandud väljapääsmatusse olukorda, aga ta on tagasi tulnud, siis ta räägiks rahulikult ära, et saaks aru, mis on juhtunud, sest Venemaa eriteenistused ei lähe kellegi kallale päris juhuslikult. See tähendab, et inimese tausta on vaadatud, neil on mingi põhjus selleks.
Ei ole nii, et suvaline inimene läheb üle piiri ja temaga hakatakse tööd tegema. Seal on mingisugune eelhinnang tehtud, mingisugune põhjus. Ma olen küll kaitsepolitseist poolteist aastat eemal olnud, aga mõned asjad jäävad samaks – see on ikkagi sellise ohuhinnangu põhine. Põhjust on rohkem vaadata neid Eesti kodanikke, kes on kuidagi seotud Eesti riigiga ja käivad Venemaal. Teiste puhul sõltub kõik ressursist ja vajadusest. Igal juhul ei ole mõistlik kuidagi anda signaali, et kõik on kohe potentsiaalsed kahtlusalused ja kõiki kohe vaadatakse, uuritakse ja kuulatakse pealt. Demokraatlikus ühiskonnas asjad nii ei käi.
Septembris ütles mulle Kõrõllo Budanov, et Ukraina ja Eesti koostöö on luurevaldkonnas kahepoolne ja võimalikult tihe. Millistes suundades teevad Ukraina ja Eesti eriteenistused koostööd?
Detailidesse ei saa minna. See koostöö ei alanud nüüd hiljuti. Eesti ja Ukraina vaheline koostöö on juba aastakümneid vana. See algas kõvasti enne Krimmi annekteerimist. Selles koostöös on olnud erinevaid perioode.
See koostöö on olnud vastastikku kasulik. On olnud näiteid, kus Eesti päritolu mees võitles Donbassis 2014-2015 aastatel. Ta tuli Eestisse, me pidasime ta kinni, andsime ukrainlastele välja, ta mõisteti süüdi ja vangide vahetuse käigus ta vabastati. Selline lihtne koostöö.
See koostöö ei piirdu ainult luureteemadega. Ukrainas on eriteenistuse staatuses NABU (Ukraina riiklik korruptsioonivastane büroo - toim.), mis tegeleb korruptsioonivastase menetlemisega. Nendega on palju suheldud, aga eks sõja tõttu on kõige suurem roll Eesti sõjaväeluurel ja välisluurel, loomulikult ka kaitsepolitseil. See on vastastikku kasulik koostöö. Me oleme neilt kindlasti väga palju õppinud, selles ei ole mingit kahtlust, ja loodetavasti saame ukrainlasi selles võitluses ka praegu aidata, aga rohkem ei saa ma kommenteerida.
Kas praegu on võimalik tööalane kontakt FSB või mõne teise Venemaa eriteenistusega?
Küllap kontaktid ikka on, jah. See on normaalne. Augustis oli vangide vahetus – Venemaa, USA ja mitu riiki veel vahetasid vange. Vajadusel on kontaktid olemas. Kui on sarnane olukord, nagu oli Crocus City puhul (tänavu märtsis toimus Crocus City meelelahutuskeskuses terrorirünnak - toim.), kus ameeriklased hoiatasid hoolimata sõjast, siis arvan, et ka Eesti puhul on täiesti normaalne, kui peaks mingil põhjusel Eesti riigil olema informatsiooni, et kümned tsiviilisikud võivad saada ohvriks islamistide või terroristide rünnaku tõttu, leitakse viis seda informatsiooni vahendada. Igasugune muu koostöö... Venemaa võtab läänt vaenlasena. Eesti, olles naaberriik, on neile vaenlane. Millest siin nii väga rääkida saab?
Milliseid julgeolekuohte peate praegu Eesti jaoks kõige aktuaalsemaks?
Neid on mitmeid, aga kahjuks on Venemaa tegevus kõige häirivam. Neid juhtumeid on ka kirjeldatud, kus rünnakud on läinud propaganda ja meedia tasemelt päris maailma, näiteks põletatakse autosid – siin oli siseministri auto ründamine, – Poolas kaubanduskeskuse põletamine, rongiliikluse häirimine, püüded veevõrku mürgitada, tapmised – selline soov ühiskonna rahu segada ja konflikte põhjustada, on väga murettekitav.
Ka avalikust meediast käis läbi, et värvati mingeid suvalisi inimesi autosid süütama ja lõhkuma – see on väga ohtlik. Kui värvatakse mingisugune narkomaan või alkohoolik ja antakse talle relv kätte, siis ei tea, mis need tagajärjed on, ja hukkuvad süütud inimesed. See on kõige häirivam.
Teiseks kindlasti ka islamism – seal on jälle Venemaal oma mõju migrantide saatmisega Euroopasse ja konfliktide üleskütmisega – on probleem ja siin ka kaitsepolitsei sellest rääkis, kui olid meeleavaldused Palestiina toetuseks ning siia tulid ka visiteerima moslemi vennaskonna liikmed. Selline inimeste õhutamine Iisraeli vastu on kindlasti halb tendents, mida oli raske isegi omal ajal ette näha.
Eks kindlasti on ka igasuguseid äärmuslasi eestlaste seas – mingisugused ullikesed, neonatsid, aga nad ei kujuta vahetut füüsilist ohtu. Kui islamistidest räägime, siis kõige suurem oht on pigem mitte islamikogukond kui selline, vaid mõni üksikisik, kes radikaliseerub ja otsustab individuaalsel tasandil dšihaadi korraldada, kas pussnoaga või sõidab autoga kuskile – kõik need näited, mis on Euroopas ja mujal maailmas juba olnud. See on ka väga ohtlik. Islami kogukond on Eestis aastate jooksul mitmekordistunud ja ei ole näha, et nad kõik kuidagi sooviksid või tahaksid Eesti ühiskonda sulanduda. Sealt need probleemid alati algavad.
Kahjuks on see igal pool ühtemoodi läinud. See ei olegi tänavatele jõudnud, aga selline Ameerikast imporditud kultuurisõda – kes on liberaal ja kes on konservatiiv, on küll hetkel suhteliselt rahulik, aga virtuaalsel tasandil või sotsiaalvõrgustikes on see suhteliselt murettekitav nähtus, mis ühiskonda polariseerib. Pikas perspektiivis võib see põhjustada probleeme, aga tervikuna arvan, et Eestis on üldiselt asjad päris hästi.
Kas Vene ja Valgevene kodanikud, kellel on praegu õigus hääletada kohalikel valimistel, kujutavad endast Eesti julgeolekule ohtu? Kui jah, siis millist ja milles see väljendub?
Sellele ei ole mustvalget vastust. See sõltub konkreetsest indiviidist. Arutelu poliitikute seas on mõistetav ja arusaadav – sõda on selle põhjustanud. Aga meie olukord on erinev Lätist või mõnest teisest riigist, kus seda valimisõigust pole kunagi olnud. Meil on see õigus kogu aeg olnud.
Mul on väga sügavad kõhklused ja kahtlused, kas me sellega lahendame probleeme või tekitame juurde. Statistika näitab, et neid Vene kodanikke ja mittekodanikke, kes käivad kohalikel valimistel hääletamas, on väga vähe. Järelikult see mõju, mis sealt kaudu tuleb, on ka suhteliselt väike. Sarnasel seisukohal on olnud ka õiguskantsler, kelle seisukohti ma väga toetan. Põhiseaduse muutmine ei ole nali. See ei tohiks olla lihtne ega kerge protsess. Seal tuleks arutada kõik teemad läbi.
Tuleb ka seda öelda, et teatud halbadel tingimustel on Venemaa võimeline sellest tekitama julgeolekuohu. Võtame mingisuguse hüpoteetilise olukorra – sul pole väga palju vaja selleks, et mingisugust vägivalda tekitada. Ma ei taha siin mõtteid anda, aga see on lihtne, see ei ole keeruline. Küsimus ongi selles, et mis probleemi me sellega lahendame, kui statistiliselt see ei ole suur probleem. Kui probleem on Vene ja Valgevene kodanikega, siis tuleks seda lahendada eraldi.
Kui see on julgeoleku probleem ning kui on võimalik, tuleb elamisloast ilma jätta ja inimene välja saata, nagu on peale sõja algust mõnede inimestega tehtud, kes on Venemaale saadetud ja kes enam ei ole väga õnnelikud, et nad Venemaal on. Millegipärast kõik tahavad tagasi tulla. Nende julgeolekuprobleemidega ja turvalisuse probleemidega peaks tegelema politsei ja kaitsepolitsei rohujuure tasandil.
Kommentaarid
Postita kommentaar