POSTIMEES: MART SANDER ⟩ «OINAS HOBUSEL» LÕHESTAB AVALIKKU ARVAMUST  

Tallinna Arteri maja ette püstitatud ratsamonument on pälvinud suurt avalikku huvi. Postimehe palvel avaldas selle kohta arvamust Tallinna Ülikooli Euroopa kunstiajaloo õppejõud Mart Sander. 

/.../ mida kauem hobust vaadata, seda enam tekib tunne, et tegu pole mitte niivõrd hobuse, kuivõrd väga pingelise emotsionaalse mälestusega hobusest, täpsemalt mitu korda külatelefonist läbi käinud kuulujutuga hobusesarnasest olendist, keda olla kunagi kusagil nähtud.

Anatoomiliselt on loom täiesti düsfunktsionaalne konstruktsioon. Tagajalgade reielihased lubaksid loomakesel end ainult esijäsemete abil edasi sikutada nagu hüljes. Kael algab kohast, kus hobusel tavaliselt lõpeb õlg, rindkere meenutab äraistutud diivanit. Tagakeha näib olevat modelleeritud sõltumatu kunstilise manifestina, millel puudub igasugune side ülejäänud loomaga. Hobune ei paista püsti seisvat mitte luustiku, vaid puhta ideoloogilise optimismi najal. 

/.../

Keegi mõtles, et «oleks ju pull». Teised kiitsid kaasa. Kolmandad andsid loa. Neljandad leidsid hiigelsumma raha. Viiendad ehitasid selle valmis oma oskuste või oskamatuse piirides. Kuuendad aplodeerivad. Ja seitsmendad – neid on kõige rohkem – peavad järgmised sada aastat mööda kõndides kukalt kratsima ja mõtlema, miks nad küll nii kultuuritud on, et «suurest kunstist» aru ei saa.

/.../

Avalik ruum ei ole kunstniku teraapiapäevik. Linn ei ole koht, kuhu iga ideoloogilise või esteetilise eksperimendi võib pronksi valada lihtsalt sellepärast, et kellelgi tekkis selleks tahtmine, võimalus või raha. Avalik monument peaks kandma mingit elementaarset vastutust nii vormi kui ka ajaloo ees.

Praegu näib, et näkku pole sülitatud mitte ainult anatoomiale, vaid ka tervele Eesti ajaloolisele mälule.

/.../ Iroonilisel moel paistab isegi hobune oma ebameeldivast rollist teadlik olevat ja üritab võimaluse korral sündmuskohalt lahkuda. Aga ta vajab selleks meie abi, tallinlased.

#MartSander #AlmaOstraOinas #FloKasearu #EndelLepp #MartinTee #KumariVaim  #VisitKyrbla #KyrblaMeesteKunstikool #PigeonRiding #PortoParlankso #SuurPluss #NuilehvikutePood #Teekann2 #TheGreatKyrblianMensFashionFair #MeMoMu6 #EndelLeppFashionHouse #GentlemenFromEstonia #PigeonToedVulgarian #ELFHTrends #LeppBoxing #MartinTeeSuviKirblas #MartinTeeFanClub #DiscoGenitalium #TangoKyrblium #MinuKannOnPuhas #TheGardenOfMensFashionDelights #GentlemensFloralCabinet #Meestemoemuuseum #MeMoMu #MEEZ0052026  

Postimees:

 https://kultuur.postimees.ee/8477423/mart-sander-oinas-hobusel-lohestab-avalikku-arvamust-kas-postmodernistlik-iroonia-voi-bolseviku-ulistamine 

MART SANDER ⟩ «Oinas hobusel» lõhestab avalikku arvamust: kas postmodernistlik iroonia või bolševiku ülistamine 

Mart SanderTallinna Ülikooli Euroopa kunstiajaloo õppejõud

25. mai 2026, 14:09 

• Tallinna kesklinna püstitatud Alma Ostra-Oinase monument on tekitanud terava vaidluse.
• Autor kritiseerib nii hobuse ebaprofessionaalset kujutamist kui ka kommunisti ülistavat sõnumit.
• Edasi oodatakse linnalt ja avalikkuselt arutelu, kas ja kuidas selline monument peaks avalikus ruumis püsima.

Tallinna Arteri maja ette püstitatud ratsamonument on pälvinud suurt avalikku huvi. Postimehe palvel avaldas selle kohta arvamust Tallinna Ülikooli Euroopa kunstiajaloo õppejõud Mart Sander. 

Tallinna on ilmunud uus monument: skulptuur legendaarsele kunstratsutajale Alma Ostra-Oinasele. Tuleb tunnistada: kui eesmärk oli panna inimesed peatuma ja küsima «Äh?», siis on teos erakordselt õnnestunud. Selgusetuks kipub jääma, kas see küsimus ootab vastust ajaloost, ideoloogiast, esteetikast või hobuse veterinaarsest seisundist.

Nelipühi hommikul sattusin ma kummalisse Facebooki-liivatormi, kui veel poolunes telefoniekraani helendama toksasin. Esmalt nägin fotot millestki, mis meenutas ratsamonumenti. Mu esimene mõte oli, et tegu on mõne Luhanski äärelinna punaarmeelaste kalmistuga ning monument ise on kokku keevitatud kiiruga kättesaadavast sõjaprügist, vanast põllumajandustehnikast ja kollektiivsest meeleheitest. Sellisel kujul toimis see isegi lõbusalt. 

Esmapilgul mõjub skulptuur jõulise modernistliku žestina: kangelasnaine hobusel, punalipp tuules lehvimas, pilk suunatud kuhugi ajaloo ja ideoloogia udusesse kaugusse, kuhu uljas täkk galopeerimas on. Kuid mida kauem hobust vaadata, seda enam tekib tunne, et tegu pole mitte niivõrd hobuse, kuivõrd väga pingelise emotsionaalse mälestusega hobusest, täpsemalt mitu korda külatelefonist läbi käinud kuulujutuga hobusesarnasest olendist, keda olla kunagi kusagil nähtud.

Anatoomiliselt on loom täiesti düsfunktsionaalne konstruktsioon. Tagajalgade reielihased lubaksid loomakesel end ainult esijäsemete abil edasi sikutada nagu hüljes. Kael algab kohast, kus hobusel tavaliselt lõpeb õlg, rindkere meenutab äraistutud diivanit. Tagakeha näib olevat modelleeritud sõltumatu kunstilise manifestina, millel puudub igasugune side ülejäänud loomaga. Hobune ei paista püsti seisvat mitte luustiku, vaid puhta ideoloogilise optimismi najal. 

Lagunev loom

Sellise kehaehitusega loom laguneks reaalsuses esimese traavi ajal mitmeks filosoofiliseks küsimuseks või vähemalt väiksemateks sümbolistlikeks installatsioonideks. Seega, tegu pole niivõrd hobusega, kuivõrd ideega hobusest suurlinnas, kus tegelikku hobust pole keegi kunagi näinud. Skulptor on ilmselgelt eelistanud emotsiooni biomehaanikale. Ja tuleb tunnistada: emotsioon tal õnnestus. Hobumajanduslik reaalsus – veidi vähem. 

Siis aga saabus ebameeldiv avastus: taiese vaatamiseks ei pea taotlema viisat ega läbima kontrollpunkte. Piisab, kui istud jalgratta selga. Üllatus asendus kiiresti masenduse ja kerge õudusega, kui sain teada, et tegu pole performatiivse nalja ega tudengifilmist põgenenud rekvisiidiga, vaid reaalse mälestusmärgiga Tallinna kesklinnas.

Poetasin kõnealusesse vestlusse mõne sõnakese, aga siis tõusiski torm. Poolt- ja vastuarvamusi tuli nimekatelt, vähem nimekatelt ja nimetutelt vestluskaaslastelt. Ühed kinnitasid, et tegu on peene postmodernse irooniaga ratsamonumendi kui «iganenud patriarhaalse žanri» kohta. Teised arutasid, miks hobune näeb välja nagu depressioonis kaelkirjaku ja sulava kartuli geneetiline kompromiss. Kolmandad leidsid, et toimunud on midagi palju tõsisemat: Eesti pealinna on täiesti teadlikult püstitatud monument kommunistile.


Pöördprojekteerides monumenti


Kas eelpool tundus, et monumendi suurim probleem on hobune? Oo ei. Probleem on oinas, keda hobune kannab. Ja oinad, kes seda võimaldasid.


Alma Ostra-Oinas oli kahtlemata tähelepanuväärne naine. Ta tegutses ajakirjaniku, poliitiku ja naisõiguslasena. Ta oli haritud, aktiivne ja võimekas isiksus. Kuid ta oli ka ideeline kommunist. Mitte lihtsalt «natuke vasakpoolne kultuuriidealist», vaid Venemaa bolševike partei aktiivne liige, kelle maailmavaade kuulus ideoloogiasse, mis tõi Eestile okupatsiooni, terrori ja küüditamised ning katkestas aastakümneteks normaalse ajaloolise arengu. Ta oli abielus kommunistliku mõrvari, Nõukogude Venemaa loodud okupatsioonivalitsuse juhi Jaan Anveldiga ja tegi bolševistlikku riigipööret organiseerides koostööd riigireetur Viktor Kingissepaga. 

___________________________________________________

Miks siis asjad tänaseks nii on läinud, et Alma Ostra-Oinas on saanud monumendi? Variantide hulk näib olevat väga piiratud. Sain kokku kolm.

1. Tallinna linn on otsustanud teadlikult põlistada kommunistliku agitaatori mälestuse suurejoonelise avaliku monumendiga.
2. Mingid ideoloogilised (ilmselt Venemaalt juhitud) rakukesed testivad, kui lihtsalt saab Eesti avalikku ruumi sokutada kommunistlikku propagandat, maskeerides kogu ettevõtmise «julgeks kaasaegseks kunstiks».
3. Kommunistile on püstitatud meelega groteskne monument, et tema mälestust teadlikult naeruvääristada.

Kaalusin kõiki neid variante ning kaldun lõpuks siiski neljanda poole. See on Eestis kõige tavalisem – ja võib-olla kõige traagilisem – seletus: lollus. 

____________________________________________________

Keegi mõtles, et «oleks ju pull». Teised kiitsid kaasa. Kolmandad andsid loa. Neljandad leidsid hiigelsumma raha. Viiendad ehitasid selle valmis oma oskuste või oskamatuse piirides. Kuuendad aplodeerivad. Ja seitsmendad – neid on kõige rohkem – peavad järgmised sada aastat mööda kõndides kukalt kratsima ja mõtlema, miks nad küll nii kultuuritud on, et «suurest kunstist» aru ei saa. Vahetevahel tuleb ehk ka vabandava naeratusega seletada oma Euroopast tulnud sõpradele – neile, kellel on akende all sajanditevanused ratsamonumendid –, et meie siin ei pruugi tunda hobuse anatoomiat, aga meil on raudmunad ja hästi palju irooniat. Oinas obesel on pull ja kitsed on kärneriks.

Mina kuulun sellesse viimasesse, seitsmendasse kategooriasse üldnimetusega «tallinlased». Oinas hobusel on nüüd miski, mis kuulub mu ellu, ehkki ma ei kutsunud teda sinna. Umbes nagu gonorröadiagnoos. Ebameeldiv, piinlik ja täiesti pöördumatu. Tuleb lihtsalt edasi elada ja teeselda, et kõik on normaalne. 

Kunstniku konstitutsiooniline õigus

Ma ei pea heaks tooniks kunstnike töid arvustada. Igaühel on õigus teha seda, mida ta vajalikuks peab, mida ta tahab eneseväljendusena kuuldavale tuua või mida ta oskab. Probleem tekib hetkel, mil kunstniku eneseväljendus laieneb avalikku ruumi ja muutub teiste inimeste igapäevaseks visuaalseks saatuseks.

Grafiti autor peab oma sodimist sageli suureks kunstiks. Inimesed, kes on sunnitud oma täissoditud maja vaatama, nimetavad seda enamasti lihtsalt vandalismiks.

Avalik monument erineb ateljeesse unustatud eksperimendist selle poolest, et temaga peavad elama kõik – ka need, kes pole selleks nõusolekut andnud. Avalik ruum ei ole kunstniku teraapiapäevik. Linn ei ole koht, kuhu iga ideoloogilise või esteetilise eksperimendi võib pronksi valada lihtsalt sellepärast, et kellelgi tekkis selleks tahtmine, võimalus või raha. Avalik monument peaks kandma mingit elementaarset vastutust nii vormi kui ka ajaloo ees.

Praegu näib, et näkku pole sülitatud mitte ainult anatoomiale, vaid ka tervele Eesti ajaloolisele mälule. On tunne, nagu oleks mingi musta (pigem punase) maagia läbi pronksi valatud hiljuti kõlanud sõnad, et Vabadussõda on kaheti vaadeldav sündmus, mille meenutamine võib paljusid solvata. Ja ennäe – kohe ongi vabariigi pealinna keskel igavene au ja kuulsus naisele, kes võitles kõigi vahenditega selle eest, et Eesti Vabariiki kunagi ei sünniks.

Iroonilisel moel paistab isegi hobune oma ebameeldivast rollist teadlik olevat ja üritab võimaluse korral sündmuskohalt lahkuda. Aga ta vajab selleks meie abi, tallinlased.