ANDRES KRAAS ⟩ PRONKSSÕDURILE TULEB ANDA LEGITIIMNE IDENTITEET _POSTIMEES 6.07.2026
#Pronkssõdur #TeineMaailmasõda #ErioperatsioonWegebau #MartinTeeSuviKirblas #TheSilenceOfOthers #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #Armandonia #FearAndLoathingInEstonia #KumariImedemaa #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #Meestemoemuuseum #GentlemensFloralCabinet #ExcavanzaKomatsu #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
Lisaks NKVD ja hävituspataljoni massimõrvadele kuulutati Eestis välja ka sundmobilisatsioon. Vaatamata sellele, et rahvusvaheline õigus keelab okupeeritud aladelt sõdurite värbamise, tegi Nõukogude Liit seda ikkagi. Erinevatele andmetele tuginedes värvati Eestist umbes 50 000 meest, kellest pea 35 000 viidi Venemaale, kus ca 1/3 hukkus Venemaa vangilaagrites, tööpataljonides või rindel. Neile lisandub veel ka suur hulk kaadri- ja reservohvitsere, kellest üks osa lasti maha juba Eestis, ülejäänud aga mõrvati NSV Liidu vangilaagrites.
Kuna Venemaa on läbi ajaloo oma kuritegusid varjanud ja valetanud, siis polegi võimalik täpselt kindlaks teha, kui palju Eesti kodanikke punaväelased II maailmasõja ajal mõrvasid. Seepärast mõjubki lausa kuratlikult fakt, et täna seisab Tallinna sõjaväekalmistul nendesamade punatimukate mundris sõdurimonument, kes mälestab II maailmasõjas hukkunuid ehk siis iseenda korda saadetud tapatöö ohvreid!
Kui 2007. aasta pronksiöö ajal oli punasõduri Tõnismäelt sõjaväekalmistule teisaldamine ja samba tekstide muutmine nähtavasti ainus ja õige lahendus, siis tänasesse päeva see monument sellisel kujul enam ei sobi. Küsimus pole niivõrd skulptuuris ega selle asukohas, vaid eelkõige mälestussamba juurde lisatud eesti- ja venekeelses tekstis: «Teises maailmasõjas hukkunutele». Nii Eesti kui rahvusvahelises kontekstis kõlab see mitte ainult kohatult, vaid lausa skandaalselt ja kommunistliku režiimi ohvreid mõnitavalt!
Teatavasti oli just Nõukogude Liit see, kes 1939. aastal koos Saksamaaga, peale Molotovi-Ribbentropi koostööpakti sõlmimist, II maailmasõja valla päästis. Kohe sõja alguses ründas NSV Liit nii Poolat kui Soomet ning okupeeris Moldova ja seejärel Balti riigid, millega kaasnesid julmad tsiviilelanike tapmised ja küüditamised. Täpselt sedasama teeb Venemaa praegu ka Ukrainas!
II maailmasõjas olid tõelised vabastajad eelkõige Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid. Tänu USA Marshalli plaanile ehitati üles vaba ja demokraatlik Lääne-Euroopa, tänu Nõukogude Liidule aga rajati Gulagi süsteemil põhinevad Kesk- ja Ida-Euroopa vangilaagrid. Sestap mõjub enamikule eurooplastest Vene sõdur tänaseni hävitaja ja orjastajana, kuid mitte mingil juhul vabastajana. Kui Eesti okupeerimine, massimõrvad ja küüditamine kõrvale jätta, jagub Nõukogude mundris sõjaväelaste metsikusi üle Euroopa. Meenutagem kasvõi miljonite saksa naiste vägistamist II maailmasõjas, Berliini, Varssavi ja Ungari ülestõusude verre uputamist, Vilniuse ja Riia tänavatel protestijatest tankidega üle sõitmist 1991. aasta talvel jms.
Paraku pole need veretööd lõppenud. Peale NSVLi lagunemist kuulutas Venemaa ennast ametlikult NSV Liidu õigusjärglaseks ning jätkab surma külvamist Ukrainas, Tšetšeenias, Gruusias jm. Nii polegi valdava osa inimeste jaoks vahet, kas vene keelt kõnelevad sõjardid teevad oma tapatööd ja küüditamisi NSV Liidu või Vene Föderatsiooni soldati mundris – avalikkuse jaoks jäävad roimarid ikka roimariteks. Seda keerulisem on vabale maailmale seletada pronkssõduri monumendil II maailmasõjas hukkunuid mälestavat teksti, mis viitab sõna otseses mõttes kas poliitilisele nihilismile või üldrahvalikule masohhismile.
Mida siis selle pronksist Vene soldatiga peale hakata? Et mitte kommudest okupantide sarnaseks muutuda, tuleks see karm ajalooline pärand sõjaväekalmistule alles jätta. Kuid kindlasti mitte II maailmasõjas hukkunute mälestust mõnitava häbitu valega. See oleks nii II maailmasõja ohvritele kui ka Nõukogude okupantide vastu võidelnud Soome ja Saksa mundris Eesti sõduritele ning metsavendadele otsene näkku sülitamine. Enesestmõistetavalt solvab selline ehtvenelik II maailmasõja fakte moonutav tekstikäsitlus paljusid, sh ka ameeriklasi ja inglasi, kes külma sõja ajal ligi pool sajandit totalitarismi vastu võitlesid ega tunnistanud kunagi de jure Balti riikide okupeerimist NSV Liidu poolt.
Tegelikkuses on probleemile olemas vaid üks ja samas ka suurepärane lahendus, mis peaks rahuldama kõiki osapooli. Paneb vaid tõsiselt imestama, miks pole seda tänaseni välja pakutud ega tahetud ellu viia?
Nagu eespool mainitud, möödub sel suvel 85 aastat Nõukogude sundmobilisatsioonist Eestis. 2.–4. juulini 1941 kuulutati välja 1919–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon, 22.–27. juulil viidi läbi 1907–1919 sündinud Eesti armee reservväelaste mobilisatsioon, 1.–3. augustini teostati Saaremaal 1907–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon, 8.–16. augustil mobiliseeriti endised Eesti armee ohvitserid, sõjaväeametnikud ja reservohvitserid, 20.–21. augustil aga mobiliseeriti isegi 1896–1907 sündinud sõjaväekohuslased ja reservväelased ning seni mobiliseerimata 1919–1922 sündinud mehed. Neile lisaks võeti 24. augustil 1941 väeteenistusse ka ligi pool tuhat raudteetöölist, kes olid senini värbamisest vabastatud.
Enamik mehi allus Punaarmee mobilisatsioonile eelkõige repressioonide kartuses, mis võinuks tabada kõrvalehoidjate peresid, sest juuniküüditamine oli kõigil veel värskelt meeles. Osa lootsid ka Saksa vägede kiirele edasitungile ja sõja peatsele lõpule, arvates, et Punaarmee lüüakse enne puruks, kui kedagi Venemaale küüditada jõutakse.
Sundmobilisatsioon tabas 2/3 osas linnamehi. Maal oli nekrutivõtmist tunduvalt keerulisem läbi viia. Nii värvatigi Tallinnast ja Harjumaalt ca 21 000 meest, mujalt aga tunduvalt vähem. Lääne- ja Lõuna-Eestis suudeti läbi viia vaid esimene mobilisatsioon, järgmised värbamiskatsed kukkusid läbi, sest sinna jõudsid Saksa väed juba õige varsti, peale NSVLiga sõja puhkemist. Kokku mobiliseeriti Eestist sundkorras umbes 50 000 meest, nendest 10 000 aga põgenes esimesel võimalusel metsa või koju tagasi. Viimaks veeti Nõukogude tagalasse ca 35 000 meest, kellest ligi 3000 hukkus teel ja mõnedel õnnestus transportimise käigus põgeneda.
Venemaale pärale jõudes ei kasutatud mobiliseerituid mitte sõjaväeüksustesse formeerimiseks, vaid tööpataljonides orjatööl. Nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu hukkus seal mõttetult enam kui 10 000 parimas eas eesti meest. Neile ohvritele lisanduvad veel sundmobilisatsiooni käigus Venemaa vangilaagritesse saadetud ning seal mõrvatud Eesti sõjaväelased, kellest enamik olid ohvitserid. Laagreist tehti ka põgenemiskatseid, kuid need õnnestusid vaid vähestel, nagu näiteks olümpiavõitja Kristjan Palusalul. Üks osa mobiliseeritud meestest aga deserteerus Punaarmeest ja andis ennast kohe peale rindele saatmist esimesel võimalusel vastase kätte vangi, et Vene-orjusest koju tagasi pääseda.
Punaarmeest jõudis 1944. aastal eluga Eestisse tagasi umbes 20 000 meest. Osa neist leidis eest Nõukogude pommirünnakutes varemeteks muutunud tühjad kodud. Kuna üldiselt pidasid inimesed 1941. aastal Venemaale mobiliseeritud inimesi hukkunuiks, siis olid paljude meeste pereliikmed ja kallimad punase terrori eest läände põgenenud või Saksamaale evakueerunud. See suurendas punaväkke värvatud ohvrite hulka veelgi, sest füüsilisele hävingule lisandus ka vaimne ja hingeline kollaps: üks osa mehi kalestus, paljud jõid ennast põhja ja surid enneaegu, mõned sooritasid enesetapu jne.
Seega polnud 1941. aasta Vene mobilisatsioon sugugi väiksemate inimohvritega kui küüditamised ja teised Nõukogude võimu toime pandud inimsusvastased kuriteod Eestis. Vahe seisneb vaid selles, et küüditamisi me mäletame ja mälestame, sundmobilisatsiooni ohvrid on aga avalikkuse tähelepanu eest kõrvale jäänud. Tegelikult on siingi tegemist vaid kõige ehtsama küüditamisega, millest tänavu suvel möödub samuti 85 aastat. Nii olekski viimane aeg seda traagilist sündmust mitte ainult meenutada, vaid ka tulevate põlvede jaoks jäädvustada.
Mis sobiks selleks veelgi paremini kui Nõukogude sõduri mundris sõjaväekalmistul leinaks pea langetanud sõjamees. Ta on küll Vene vormis, kuid mis parata, sest just sellist mundrit sunniti kandma 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud Eesti mehi. Nende hulgas olid ka lauluisa Gustav Ernesaks, bariton Georg Ots, helilooja Raimond Valgre ja veel paljud meie rahva kallid pojad.
Ka pronkssõduri skulpturaalse osa looja Enn Roos ja monumendi kaasautor Arnold Alas olid mõlemad 1941. aasta sundmobilisatsiooni ohvrid. Lisaks on kindlalt teada, et selle skulptuuri loomiseks poseeris eesti päritolu mees, kuid andmed modelli isiku kohta on vastukäivad. Nimetatud on nii raskejõustiklast Haljand Hallismaad, vasaraheitjat Helmut Burmeistrit, kergejõustiklast Heino Lippu kui ka kunstiüliõpilast Vello Rajangut, puuseppa Albert Adamsoni ning isegi maadlejat Kristjan Palusalu.
Kunstiajaloolasena julgen kinnitada, et pronkssõduri näol on igati tegemist akadeemiliste Eesti kunstnike professionaalse ja kaunilt hingestatud loominguga. Skulptor Enn Roos on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas ja Arnold Alas õppis Berliinis Institut für Gartengestaltungis maastikuarhitektuuri ning on üks Oru lossipargi kujundajaid. Enn Roosi loomingust aga peaks olema avalikkusele laiemalt tuntud Tallinna loomaaia väravas külastajaid tervitav ilvese skulptuur. Hiljem töötasid mõlemad härrasmehed ERKIs professori ametikohal.
Seega passib pronkssõdur ideaalselt meenutama Punaarmeesse sundmobiliseeritud ja seal hukkunud Eesti mehi. Kuid seda muidugi ainult juhul, kui mälestussambal asuv kohatu tekst välja vahetatakse. Uus kirje peaks olema eesti, inglise ja vene keeles ning olema kõigile üheselt mõistetav. Pakuksin välja midagi sellist: «1940–1991 Nõukogude okupatsioonivõimude poolt sundkorras Punaarmeesse mobiliseeritud ja seal hukkunud Eesti meeste mälestuseks». Miks mitte ainult II maailmasõja ajal, vaid 1991. aastani? Aga sellepärast, et vaatamata sellele, et rahvusvaheline õigus keelas okupeeritud riigi elanikke sõjaväkke võtta, teostati sundmobilisatsiooni Eestis kogu Nõukogude Liidus okupatsiooniaja vältel. Nii hukkus sõjajärgsel ajal NSVLi relvajõududes veel sadu Eesti poisse, eriti Afganistanis ja Tšernobõlis.
Praegused eksitavad sildid tuleks pronkssõduri juurest esimesel võimalusel eemaldada ja asendada tõepäraste mälestusplaatidega. Esiteks saavad nii kõik sundmobilisatsiooni ohvrid väärikalt mälestatud. Teiseks peaks monumendil kirjas olev ajalooline tõde oluliselt vähendama nii Vene saatkonna ametnike kui Kremli propagandistide tungi korraldada Aljoša juurde Nõukogude sümboolika ja punaste nelkidega provotseerivaid palverännakuid. Kui aga vene-maailmale see ei meeldi, jääb neil alati võimalus kolida idapiiri taha, kus šovinistlike riituste läbiviimiseks jagub Nõukogude sõduri monumente kuhjaga.
Kui praegu Ukrainas toimuvat võrrelda 85 aasta taguste sündmustega Eestis, siis praktiliselt polegi mingit vahet – tapatalguid korraldav agressor on sama ja tema hävitustöö samuti! Sestap on pronkssõdurile legitiimse identiteedi andmine ja tõeste tekstide paigaldamine ülioluline. See ei võta ei aja- ega rahakulu. Kõik oleneb tahtmisest, või õigemini sellest, kui arukad ning eestimeelsed on need, kelle käes on täna võim ja võimekus pädevaid otsuseid langetada. Muidugi võib ka pea järjekordselt jaanalinnu kombel liiva alla peita ja teha nägu, et kõik on korras, ning jääda rahvusvahelist skandaali või järjekordset pronkssõduriga seotud provokatsiooni ootama.
https://arvamus.postimees.ee/8503630/andres-kraas-pronkssodurile-tuleb-anda-legitiimne-identiteet
Et mitte kommudest okupantide sarnaseks muutuda, tuleks pronkssõdur sõjaväekalmistule alles jätta.
Enamik Eesti mehi allus Punaarmee mobilisatsioonile eelkõige repressioonide kartuses.
Pronkssõdur passib ideaalselt meenutama Punaarmeesse sundmobiliseeritud ja seal hukkunud Eesti mehi.
Selle aasta juunis möödus 85 aastat ca 10 000 eestlase massiküüditamisest Siberisse, kellest enamik hukkus või hukati Nõukogude võimude poolt. Paraku olid 1941. aasta juuli ja august aga veelgi verisemad kui jaanikuu, kirjutab ajaloolane Andres Kraas.
Enamik Eesti mehi allus Punaarmee mobilisatsioonile eelkõige repressioonide kartuses.
Pronkssõdur passib ideaalselt meenutama Punaarmeesse sundmobiliseeritud ja seal hukkunud Eesti mehi.
Selle aasta juunis möödus 85 aastat ca 10 000 eestlase massiküüditamisest Siberisse, kellest enamik hukkus või hukati Nõukogude võimude poolt. Paraku olid 1941. aasta juuli ja august aga veelgi verisemad kui jaanikuu, kirjutab ajaloolane Andres Kraas.
Lisaks NKVD ja hävituspataljoni massimõrvadele kuulutati Eestis välja ka sundmobilisatsioon. Vaatamata sellele, et rahvusvaheline õigus keelab okupeeritud aladelt sõdurite värbamise, tegi Nõukogude Liit seda ikkagi. Erinevatele andmetele tuginedes värvati Eestist umbes 50 000 meest, kellest pea 35 000 viidi Venemaale, kus ca 1/3 hukkus Venemaa vangilaagrites, tööpataljonides või rindel. Neile lisandub veel ka suur hulk kaadri- ja reservohvitsere, kellest üks osa lasti maha juba Eestis, ülejäänud aga mõrvati NSV Liidu vangilaagrites.
/.../
Kui praegu Ukrainas toimuvat võrrelda 85 aasta taguste sündmustega Eestis, siis praktiliselt polegi mingit vahet – tapatalguid korraldav agressor on sama ja tema hävitustöö samuti! Sestap on pronkssõdurile legitiimse identiteedi andmine ja tõeste tekstide paigaldamine ülioluline. See ei võta ei aja- ega rahakulu. Kõik oleneb tahtmisest, või õigemini sellest, kui arukad ning eestimeelsed on need, kelle käes on täna võim ja võimekus pädevaid otsuseid langetada. Muidugi võib ka pea järjekordselt jaanalinnu kombel liiva alla peita ja teha nägu, et kõik on korras, ning jääda rahvusvahelist skandaali või järjekordset pronkssõduriga seotud provokatsiooni ootama.
Et mitte kommudest okupantide sarnaseks muutuda, tuleks pronkssõdur sõjaväekalmistule alles jätta.
Enamik Eesti mehi allus Punaarmee mobilisatsioonile eelkõige repressioonide kartuses.
Pronkssõdur passib ideaalselt meenutama Punaarmeesse sundmobiliseeritud ja seal hukkunud Eesti mehi.
Selle aasta juunis möödus 85 aastat ca 10 000 eestlase massiküüditamisest Siberisse, kellest enamik hukkus või hukati Nõukogude võimude poolt. Paraku olid 1941. aasta juuli ja august aga veelgi verisemad kui jaanikuu, kirjutab ajaloolane Andres Kraas.
https://arvamus.postimees.ee/8503630/andres-kraas-pronkssodurile-tuleb-anda-legitiimne-identiteet
Andres Kraas
ANDRES KRAAS ⟩ Pronkssõdurile tuleb anda legitiimne identiteet
Enamik Eesti mehi allus Punaarmee mobilisatsioonile eelkõige repressioonide kartuses.
Pronkssõdur passib ideaalselt meenutama Punaarmeesse sundmobiliseeritud ja seal hukkunud Eesti mehi.
Selle aasta juunis möödus 85 aastat ca 10 000 eestlase massiküüditamisest Siberisse, kellest enamik hukkus või hukati Nõukogude võimude poolt. Paraku olid 1941. aasta juuli ja august aga veelgi verisemad kui jaanikuu, kirjutab ajaloolane Andres Kraas.
Lisaks NKVD ja hävituspataljoni massimõrvadele kuulutati Eestis välja ka sundmobilisatsioon. Vaatamata sellele, et rahvusvaheline õigus keelab okupeeritud aladelt sõdurite värbamise, tegi Nõukogude Liit seda ikkagi. Erinevatele andmetele tuginedes värvati Eestist umbes 50 000 meest, kellest pea 35 000 viidi Venemaale, kus ca 1/3 hukkus Venemaa vangilaagrites, tööpataljonides või rindel. Neile lisandub veel ka suur hulk kaadri- ja reservohvitsere, kellest üks osa lasti maha juba Eestis, ülejäänud aga mõrvati NSV Liidu vangilaagrites.
Kuna Venemaa on läbi ajaloo oma kuritegusid varjanud ja valetanud, siis polegi võimalik täpselt kindlaks teha, kui palju Eesti kodanikke punaväelased II maailmasõja ajal mõrvasid. Seepärast mõjubki lausa kuratlikult fakt, et täna seisab Tallinna sõjaväekalmistul nendesamade punatimukate mundris sõdurimonument, kes mälestab II maailmasõjas hukkunuid ehk siis iseenda korda saadetud tapatöö ohvreid!
Paraku pole need veretööd lõppenud. Peale NSVLi lagunemist kuulutas Venemaa ennast ametlikult NSV Liidu õigusjärglaseks ning jätkab surma külvamist Ukrainas, Tšetšeenias, Gruusias jm. Nii polegi valdava osa inimeste jaoks vahet, kas vene keelt kõnelevad sõjardid teevad oma tapatööd ja küüditamisi NSV Liidu või Vene Föderatsiooni soldati mundris – avalikkuse jaoks jäävad roimarid ikka roimariteks. Seda keerulisem on vabale maailmale seletada pronkssõduri monumendil II maailmasõjas hukkunuid mälestavat teksti, mis viitab sõna otseses mõttes kas poliitilisele nihilismile või üldrahvalikule masohhismile.
Tegelikkuses on probleemile olemas vaid üks ja samas ka suurepärane lahendus, mis peaks rahuldama kõiki osapooli. Paneb vaid tõsiselt imestama, miks pole seda tänaseni välja pakutud ega tahetud ellu viia?
Nagu eespool mainitud, möödub sel suvel 85 aastat Nõukogude sundmobilisatsioonist Eestis. 2.–4. juulini 1941 kuulutati välja 1919–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon, 22.–27. juulil viidi läbi 1907–1919 sündinud Eesti armee reservväelaste mobilisatsioon, 1.–3. augustini teostati Saaremaal 1907–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon, 8.–16. augustil mobiliseeriti endised Eesti armee ohvitserid, sõjaväeametnikud ja reservohvitserid, 20.–21. augustil aga mobiliseeriti isegi 1896–1907 sündinud sõjaväekohuslased ja reservväelased ning seni mobiliseerimata 1919–1922 sündinud mehed. Neile lisaks võeti 24. augustil 1941 väeteenistusse ka ligi pool tuhat raudteetöölist, kes olid senini värbamisest vabastatud.
Enamik mehi allus Punaarmee mobilisatsioonile eelkõige repressioonide kartuses, mis võinuks tabada kõrvalehoidjate peresid, sest juuniküüditamine oli kõigil veel värskelt meeles. Osa lootsid ka Saksa vägede kiirele edasitungile ja sõja peatsele lõpule, arvates, et Punaarmee lüüakse enne puruks, kui kedagi Venemaale küüditada jõutakse.
Sundmobilisatsioon tabas 2/3 osas linnamehi. Maal oli nekrutivõtmist tunduvalt keerulisem läbi viia. Nii värvatigi Tallinnast ja Harjumaalt ca 21 000 meest, mujalt aga tunduvalt vähem. Lääne- ja Lõuna-Eestis suudeti läbi viia vaid esimene mobilisatsioon, järgmised värbamiskatsed kukkusid läbi, sest sinna jõudsid Saksa väed juba õige varsti, peale NSVLiga sõja puhkemist. Kokku mobiliseeriti Eestist sundkorras umbes 50 000 meest, nendest 10 000 aga põgenes esimesel võimalusel metsa või koju tagasi. Viimaks veeti Nõukogude tagalasse ca 35 000 meest, kellest ligi 3000 hukkus teel ja mõnedel õnnestus transportimise käigus põgeneda.
Venemaale pärale jõudes ei kasutatud mobiliseerituid mitte sõjaväeüksustesse formeerimiseks, vaid tööpataljonides orjatööl. Nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu hukkus seal mõttetult enam kui 10 000 parimas eas eesti meest. Neile ohvritele lisanduvad veel sundmobilisatsiooni käigus Venemaa vangilaagritesse saadetud ning seal mõrvatud Eesti sõjaväelased, kellest enamik olid ohvitserid. Laagreist tehti ka põgenemiskatseid, kuid need õnnestusid vaid vähestel, nagu näiteks olümpiavõitja Kristjan Palusalul. Üks osa mobiliseeritud meestest aga deserteerus Punaarmeest ja andis ennast kohe peale rindele saatmist esimesel võimalusel vastase kätte vangi, et Vene-orjusest koju tagasi pääseda.
Seega polnud 1941. aasta Vene mobilisatsioon sugugi väiksemate inimohvritega kui küüditamised ja teised Nõukogude võimu toime pandud inimsusvastased kuriteod Eestis. Vahe seisneb vaid selles, et küüditamisi me mäletame ja mälestame, sundmobilisatsiooni ohvrid on aga avalikkuse tähelepanu eest kõrvale jäänud. Tegelikult on siingi tegemist vaid kõige ehtsama küüditamisega, millest tänavu suvel möödub samuti 85 aastat. Nii olekski viimane aeg seda traagilist sündmust mitte ainult meenutada, vaid ka tulevate põlvede jaoks jäädvustada.
Mis sobiks selleks veelgi paremini kui Nõukogude sõduri mundris sõjaväekalmistul leinaks pea langetanud sõjamees. Ta on küll Vene vormis, kuid mis parata, sest just sellist mundrit sunniti kandma 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud Eesti mehi. Nende hulgas olid ka lauluisa Gustav Ernesaks, bariton Georg Ots, helilooja Raimond Valgre ja veel paljud meie rahva kallid pojad.
Ka pronkssõduri skulpturaalse osa looja Enn Roos ja monumendi kaasautor Arnold Alas olid mõlemad 1941. aasta sundmobilisatsiooni ohvrid. Lisaks on kindlalt teada, et selle skulptuuri loomiseks poseeris eesti päritolu mees, kuid andmed modelli isiku kohta on vastukäivad. Nimetatud on nii raskejõustiklast Haljand Hallismaad, vasaraheitjat Helmut Burmeistrit, kergejõustiklast Heino Lippu kui ka kunstiüliõpilast Vello Rajangut, puuseppa Albert Adamsoni ning isegi maadlejat Kristjan Palusalu.
Kunstiajaloolasena julgen kinnitada, et pronkssõduri näol on igati tegemist akadeemiliste Eesti kunstnike professionaalse ja kaunilt hingestatud loominguga. Skulptor Enn Roos on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas ja Arnold Alas õppis Berliinis Institut für Gartengestaltungis maastikuarhitektuuri ning on üks Oru lossipargi kujundajaid. Enn Roosi loomingust aga peaks olema avalikkusele laiemalt tuntud Tallinna loomaaia väravas külastajaid tervitav ilvese skulptuur. Hiljem töötasid mõlemad härrasmehed ERKIs professori ametikohal.
Seega passib pronkssõdur ideaalselt meenutama Punaarmeesse sundmobiliseeritud ja seal hukkunud Eesti mehi. Kuid seda muidugi ainult juhul, kui mälestussambal asuv kohatu tekst välja vahetatakse. Uus kirje peaks olema eesti, inglise ja vene keeles ning olema kõigile üheselt mõistetav. Pakuksin välja midagi sellist: «1940–1991 Nõukogude okupatsioonivõimude poolt sundkorras Punaarmeesse mobiliseeritud ja seal hukkunud Eesti meeste mälestuseks». Miks mitte ainult II maailmasõja ajal, vaid 1991. aastani? Aga sellepärast, et vaatamata sellele, et rahvusvaheline õigus keelas okupeeritud riigi elanikke sõjaväkke võtta, teostati sundmobilisatsiooni Eestis kogu Nõukogude Liidus okupatsiooniaja vältel. Nii hukkus sõjajärgsel ajal NSVLi relvajõududes veel sadu Eesti poisse, eriti Afganistanis ja Tšernobõlis.
Praegused eksitavad sildid tuleks pronkssõduri juurest esimesel võimalusel eemaldada ja asendada tõepäraste mälestusplaatidega. Esiteks saavad nii kõik sundmobilisatsiooni ohvrid väärikalt mälestatud. Teiseks peaks monumendil kirjas olev ajalooline tõde oluliselt vähendama nii Vene saatkonna ametnike kui Kremli propagandistide tungi korraldada Aljoša juurde Nõukogude sümboolika ja punaste nelkidega provotseerivaid palverännakuid. Kui aga vene-maailmale see ei meeldi, jääb neil alati võimalus kolida idapiiri taha, kus šovinistlike riituste läbiviimiseks jagub Nõukogude sõduri monumente kuhjaga.
Kui praegu Ukrainas toimuvat võrrelda 85 aasta taguste sündmustega Eestis, siis praktiliselt polegi mingit vahet – tapatalguid korraldav agressor on sama ja tema hävitustöö samuti! Sestap on pronkssõdurile legitiimse identiteedi andmine ja tõeste tekstide paigaldamine ülioluline. See ei võta ei aja- ega rahakulu. Kõik oleneb tahtmisest, või õigemini sellest, kui arukad ning eestimeelsed on need, kelle käes on täna võim ja võimekus pädevaid otsuseid langetada. Muidugi võib ka pea järjekordselt jaanalinnu kombel liiva alla peita ja teha nägu, et kõik on korras, ning jääda rahvusvahelist skandaali või järjekordset pronkssõduriga seotud provokatsiooni ootama.
Kommentaarid
Postita kommentaar