MAARJA VAINO: MIKS KATTA KINNI OKUPATSIOONISÜMBOLID? _ ERR 6.07.2026
#Ponkssõdur #ErioperatsioonWegebau #MartinTeeSuviKirblas #TheSilenceOfOthers #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #Armandonia #FearAndLoathingInEstonia #KumariImedemaa #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #Meestemoemuuseum #GentlemensFloralCabinet #ExcavanzaKomatsu #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
Parem oleks, kui me nende kaitseks hädakisa tõstes neid ise uutele kuritegudele ei julgustaks.
ARVAMUS
Maarja Vaino,
See, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda Eestis, on see, mis toimub praegu Ukrainas, kus seesama võõrvõim püüab ennast täpselt sama jõhkralt ja samade vahenditega kehtestada, nagu tehti toona Eestis ja mujal, ütleb Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris põhjenduseks, miks ei peaks okupatsioonisümboleid taga nutma.
Eelmisel nädalal alustati Tallinnas Mere kultuurikeskuse saali laemaali ja stalinistliku stukkdekoori kinnikatmisega. Meenutame, et tegemist on hoonega, mis tegutses pikka aega Ohvitseride maja nime all ning mis ehitati sõjaeelse Eesti ühe esinduskino, Grand-Marina varemetele. Kinohoone hävines peaaegu täielikult Tallinna pommitamise tagajärjel.
Sündmus käivitas sotsiaalmeedias taas kirglikke arutelusid selle üle, kas ei ole mitte barbaarne n-ö tükikest ajaloost kinni katta ja silma alt ära panna. Siis oleme ju ise samasugused kunstihävitajad, nagu olid okupandid, leiab nii mõnigi.
Esiteks– midagi ju ei hävitata. Kinnikatmine või eemaldamine ei ole hävitamine. Muuseumisse paigutamine ei ole ka hävitamine.
Teiseks – kuidas saab Eesti riik omal maal okupatsiooniaja märke eemaldades käituda samamoodi, nagu käitusid võõrad anastajad, kes meie riiklikke sümboleid hävitasid? Ja nemad tõepoolest hävitasid, monumentide õhkulaskmisest raamatute kirvega tükkideks raiumiseni välja.
"Samasugused" saaksime olla siis, kui tungiksime hommepäev näiteks Lätti või Soome ja kukuksime sealseid kunstiväärtusi ja monumente purustama. Tapaksime, küüditaksime ja ajaksime Lätist ja Soomest välja kolmandiku sealsest rahvast ning paigutaksime kõikjale eestlasi ja Eesti ülemvõimu ülistavad teosed. Ja kas sel juhul, kui soomlased või lätlased tahaksid need märgid nii umbes 70 aastat hiljem häbelikult kinni katta, oleksid nad samasugused barbarid? Omal maal oma avaliku ruumi korrastamine ei ole ühelgi moel võrreldav okupatsioonivägede käitumisega vallutatud riigis. Selliste võrdluste toomine on parimal juhul pealiskaudsus, halvemal juhul aga väga pahatahtlik eksitamine.
Kolmandaks. Sageli aetakse segamini nõukogude okupatsiooni ajal loodud kunst ja kuritegelikku võõrvõimu ülistavad taiesed. See ei ole üks ja seesama asi. Selle 50 aasta jooksul jõuti Eestis tsensuurikaride vahel loovides luua head kirjandust, muusikat, kunsti ja teatrit. Vaatamata kesistele oludele suudeti säilitada elujõud, mis avaldus ka loomingulises plaanis ning see looming hoidis vaieldamatult elus ka rahva vastupanu vaimu. Kui eemaldada avalikust ruumist mõni võikaid inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud võimu ülistav taies, siis ei saa sellest üldse järeldada, nagu sooviks keegi kogu nõukogude ajal loodud kunsti põlu alla panna. Küll aga on imelik näha soovi elada ühises avalikus ruumis koos viisnurkade, punalippude ja mõrtsukaid kummardavate teostega ja nende olemasolu veel mingisuguseks auasjaks pidada.
Neljandaks. Kui Eesti taasiseseisvus, avastasime üsna kiiresti, et sageli tuntakse meie pärandi puhul huvi ennekõike nõukogudeaegse kihi vastu. Lääne-eurooplastele ja teistele välismaalastele oli põnev tulla piiluma paikadesse, mis nii pikka aega olid suletud ja kus toimus jubedaid asju, mida nüüd sai turvaliselt uudistada. Aja jooksul oleme suutnud oma kuvandit endisest sovetimaast eesrindliku põhjamaa poole nihutada, aga kadunud see kuvand ei ole. Mida rohkem me ise hoiame kinni sovetiaega ülistavast väliskihist, seda kindlamalt endise liiduvabariigi kuvandit toetame.
Paratamatu tõsiasi on ilmselt see, et meie hulgas on päris palju neid inimesi, kes ei saagi aru, milles probleem. Nõukogude propaganda ja vägivalla n-ö normaliseerimine poole sajandi jooksul on jätnud oma jälje. Seda enam tuleks aduda, et igasugune jutt okupatsioonisümbolite kaitseks on Eesti Vabariigi ajaloo ülekirjutamine võõrvõimu loosungitega.
Aga võib-olla teeb asja kõige paremini selgeks üks lihtne võrdlus. See, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda Eestis, on see, mis toimub praegu Ukrainas. Mida meil võib tajuda ajaloona, on seal praegu reaalsus. Seesama võõrvõim püüab ennast täpselt sama jõhkralt ja samade vahenditega kehtestada, nagu tehti toona Eestis ja mujal. Mis tähendab, et see ei ole ajalugu. Iga Stalinit ja Nõukogude Liitu ülistav teos on praegu Venemaal võimul olevate sõjakurjategijate kehtiv agenda. Lae- ja seinamaalid nõukogude ohvitseride ja proletariaadiga on kõigest ootel, et märguande peale elavneda ja lagedelt ning seintelt taas ellu astuda.
Parem oleks, kui me nende kaitseks hädakisa tõstes neid ise uutele kuritegudele ei julgustaks.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi
https://www.err.ee/1610071276/maarja-vaino-miks-katta-kinni-okupatsioonisumbolid
See, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda Eestis, on see, mis toimub praegu Ukrainas, kus seesama võõrvõim püüab ennast täpselt sama jõhkralt ja samade vahenditega kehtestada, nagu tehti toona Eestis ja mujal, ütleb Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris põhjenduseks, miks ei peaks okupatsioonisümboleid taga nutma.
/.../
Iga Stalinit ja Nõukogude Liitu ülistav teos on praegu Venemaal võimul olevate sõjakurjategijate kehtiv agenda. Lae- ja seinamaalid nõukogude ohvitseride ja proletariaadiga on kõigest ootel, et märguande peale elavneda ja lagedelt ning seintelt taas ellu astuda.
Parem oleks, kui me nende kaitseks hädakisa tõstes neid ise uutele kuritegudele ei julgustaks.
ERR:
https://www.err.ee/1610071276/maarja-vaino-miks-katta-kinni-okupatsioonisumbolid
Maarja Vaino: miks katta kinni okupatsioonisümbolid?
Maarja Vaino: miks katta kinni okupatsioonisümbolid?
Maarja Vaino,
kirjandusteadlane
Eile kell 15.59
See, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda Eestis, on see, mis toimub praegu Ukrainas, kus seesama võõrvõim püüab ennast täpselt sama jõhkralt ja samade vahenditega kehtestada, nagu tehti toona Eestis ja mujal, ütleb Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris põhjenduseks, miks ei peaks okupatsioonisümboleid taga nutma.
Eelmisel nädalal alustati Tallinnas Mere kultuurikeskuse saali laemaali ja stalinistliku stukkdekoori kinnikatmisega. Meenutame, et tegemist on hoonega, mis tegutses pikka aega Ohvitseride maja nime all ning mis ehitati sõjaeelse Eesti ühe esinduskino, Grand-Marina varemetele. Kinohoone hävines peaaegu täielikult Tallinna pommitamise tagajärjel.
Sündmus käivitas sotsiaalmeedias taas kirglikke arutelusid selle üle, kas ei ole mitte barbaarne n-ö tükikest ajaloost kinni katta ja silma alt ära panna. Siis oleme ju ise samasugused kunstihävitajad, nagu olid okupandid, leiab nii mõnigi.
Esiteks– midagi ju ei hävitata. Kinnikatmine või eemaldamine ei ole hävitamine. Muuseumisse paigutamine ei ole ka hävitamine.
Teiseks – kuidas saab Eesti riik omal maal okupatsiooniaja märke eemaldades käituda samamoodi, nagu käitusid võõrad anastajad, kes meie riiklikke sümboleid hävitasid? Ja nemad tõepoolest hävitasid, monumentide õhkulaskmisest raamatute kirvega tükkideks raiumiseni välja.
"Samasugused" saaksime olla siis, kui tungiksime hommepäev näiteks Lätti või Soome ja kukuksime sealseid kunstiväärtusi ja monumente purustama. Tapaksime, küüditaksime ja ajaksime Lätist ja Soomest välja kolmandiku sealsest rahvast ning paigutaksime kõikjale eestlasi ja Eesti ülemvõimu ülistavad teosed. Ja kas sel juhul, kui soomlased või lätlased tahaksid need märgid nii umbes 70 aastat hiljem häbelikult kinni katta, oleksid nad samasugused barbarid? Omal maal oma avaliku ruumi korrastamine ei ole ühelgi moel võrreldav okupatsioonivägede käitumisega vallutatud riigis. Selliste võrdluste toomine on parimal juhul pealiskaudsus, halvemal juhul aga väga pahatahtlik eksitamine.
Neljandaks. Kui Eesti taasiseseisvus, avastasime üsna kiiresti, et sageli tuntakse meie pärandi puhul huvi ennekõike nõukogudeaegse kihi vastu. Lääne-eurooplastele ja teistele välismaalastele oli põnev tulla piiluma paikadesse, mis nii pikka aega olid suletud ja kus toimus jubedaid asju, mida nüüd sai turvaliselt uudistada. Aja jooksul oleme suutnud oma kuvandit endisest sovetimaast eesrindliku põhjamaa poole nihutada, aga kadunud see kuvand ei ole. Mida rohkem me ise hoiame kinni sovetiaega ülistavast väliskihist, seda kindlamalt endise liiduvabariigi kuvandit toetame.
Paratamatu tõsiasi on ilmselt see, et meie hulgas on päris palju neid inimesi, kes ei saagi aru, milles probleem. Nõukogude propaganda ja vägivalla n-ö normaliseerimine poole sajandi jooksul on jätnud oma jälje. Seda enam tuleks aduda, et igasugune jutt okupatsioonisümbolite kaitseks on Eesti Vabariigi ajaloo ülekirjutamine võõrvõimu loosungitega.
Aga võib-olla teeb asja kõige paremini selgeks üks lihtne võrdlus. See, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda Eestis, on see, mis toimub praegu Ukrainas. Mida meil võib tajuda ajaloona, on seal praegu reaalsus. Seesama võõrvõim püüab ennast täpselt sama jõhkralt ja samade vahenditega kehtestada, nagu tehti toona Eestis ja mujal. Mis tähendab, et see ei ole ajalugu. Iga Stalinit ja Nõukogude Liitu ülistav teos on praegu Venemaal võimul olevate sõjakurjategijate kehtiv agenda. Lae- ja seinamaalid nõukogude ohvitseride ja proletariaadiga on kõigest ootel, et märguande peale elavneda ja lagedelt ning seintelt taas ellu astuda.
Parem oleks, kui me nende kaitseks hädakisa tõstes neid ise uutele kuritegudele ei julgustaks.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi
Kommentaarid
Postita kommentaar