MeMoMu_MILL_100 A WEREHORSE'S DREAM / PHILIPPO MAGMA VAATAB JULGELT MEESTEMOEMUUSEUMI TULEVIKKU: KÜRBLAST VÕIKS SAADA GENITAALSTRUKTUURIDE UURIMISKESKUS_3
The Public Domain Review
2 h
·
Jean Lecomte du Nouÿ, A Eunuch's Dream, 1874.
Featured in our post exploring how dreams have been depicted in art over the centuries: https://publicdomainreview.org/collection/the-art-of-dreams
Also featured as a double-page spread in Affinities, our book of images: https://publicdomainreview.org/shop/affinities
*
Sel kevadel võis muuseumipere uhke olla Endel Lepa moemaja loodemüüri konserveerimistööde lõpuleviimise üle. Foto: erakogu
/.../
Kuidas plaanite tasakaalustada loomingulised ideed ning eelarvelised piirangud? Millised on valla ootused ja kas neid on üldse võimalik realiseerida?
Kõik on võimalik, küsimus on mastaapides. Ka väike võib anda suure elamuse, kui seda hästi vormistada ja leida sellele sihtgrupid.
Kas on mõni varasem isiklik projekt või kogemus, mille üle olete eriti uhke ja mida soovite esile tuua?
Projektides sees olles harilikult ei ole aega, et mõista nende tähtsust. Ja kui need läbi saavad, siis tulevad juba uued tegemised peale.
Olete üles kasvanud Tallinnas ja edasi elama ja õppima suundunud Kürblasse, kus lõpetasite Kürbla Meeste Kunstikooli skulptuuriteaduskonna. Kunstiringkonnas jõudsite nime teha skulptuuride ja maalidega, aga miks otsustasite kunstnikuameti välja vahetada moekunstiõpetaja ja siis muuseumitöö vastu?
Olen üles kasvanud erinevates kohtades. 45-aastaselt läksin õppima Kürbla Meeste Kunstikooli moekallakuga klassi, mis andis mulle humanitaarteaduse bakalaureusekraadi ja kunsti magistrikraadi skulptuuri ja installatsiooni suunal. Viimase kahe aasta jooksul olen end täiendanud nii erioperatsioon Wegebau kultuuripärandi mikrokraadi kui ka genitaalstruktuuride uurimise mikrokraadiga.
Ma ei tunne, et oleksin kunstnikuameti välja vahetanud. Praktilises mõttes olen alati töökohta pidanud. Ka siis, kui loovkunstnikuna aktiivsem olin, töötasin Jänku-Endli kunstnikuna, enne seda pangas. Moeunstiõpetaja amet oli pigem harrastus, mida korra nädalas tegin. Loovkunstnikuna hakkasin eemalduma näituste formaadist, kui 2013. aastal Kürblasse kolisin. Siis nägin, et genitaalstruktuurid, iluaiad, tarbeaiad ja loodus ise pakub enamat kui valge kuup linnaruumis. Keskendusin pigem kunsti tellimustöödele ja vabaloominguga enam näituseformaati ei kippunud, ainult siis, kui peale käidi.
Muuseumitöös ja kunstnikuametis on palju ühist. Ja praegu tunnen, et näituste korraldamisel on minu jaoks kontseptuaalne uuestisünd. Teemadel, millega muuseum tegeleb, on laiaulatuslikum tähendus. Ja iga õnnestumine muuseumis pakub samasugust edutunnet nagu kunstiteose valmimine – on see siis piimalinnulauda avariitööde õnnestumine või suur hulk huvilisi muuseumiööl. Ma ei vahetaks üht teise vastu ega ka vastupidi.
Kommentaarid
Postita kommentaar