UM_UL_014 SEITSMENDAT PÕLVE KOHALIK TIINA LOBJA TUNNEB KÕIKI LIHULA INIMESI _ KRISTJAN KOSK
Kristjan Kosk
kristjan.kosk@le.ee
17. aprill 2016 16:37
/.../On väsitav, et peab nii palju tööl olema. Püüan küll ületunde tagasi võtta, kui vähegi võimalik, aga ega ma neid kõiki kätte saa. Ega ma kurdagi. Mulle meeldib see töö ja ma ei kujuta ette, mida ma kodus teeks. Vahiks lakke? Olgu, maalin vabal ajal.
Kuidas see hobi tekkis?
Olin vist neljandas klassis kunstiringis, nii et mingisugused algteadmised olid mul kogu aeg. Aga Lihula muusika- ja kunstikooli juurde tehti täiskasvanute täiendõpe ja neli aastat tagasi sõbrannad kutsusid mind sinna. Tegin esimese pildi ja meid juhendanud kunstnik ütles kohe: sa oled ju sündinud kunstnik ja mul pole siin midagi õpetada. Hakkasingi maalimas käima. Nüüd olen portreemaalid ka selgeks õppinud ja läheb ilusti. Olen isegi personaalnäituse teinud ja kunstinäitustel osalenud. Siingi on mõni pilt seinas.
/.../
Kas Lihula inimesed on teistsugused?
Jah, on küll. Kui võõras tuleb Lihulasse, on tal alguses väga raske, kui ta ei leia kohapealt toetavat inimest, kes võtaks ta oma tiiva alla. Lihula inimesed võõraid väga ei armasta. Ma ei kujuta isegi ette, mis saaks, kui siia mõni pagulane võtta. Võib-olla on see sajandite tapelungide tagajärg – siin on olnud linnus ja nad on pidanud selle ümber kõik koos olema. Aga üksteist nad hoiavad ja aitavad.
/.../
Kas enda eest hoolitseda on raskem kui kultuurimaja eest hoolitseda?
Nad on mõlemad rasked, eriti kui kalduvus on geenides. Ma võtsin üle 40 kilo alla ja seda peab ju ka tasa ja targu tegema, muidu hakkab tervise peale. See oli kohutav kõndimine. Eelkõige on see muidugi toitumine. Sa ei tohi süüa ennast kõriauguni täis. Ma söön nüüd kohvitassi alustassilt. Suur taldrik tapab mu kohe ära.
/.../
Kommentaarid
Postita kommentaar