UM_UL_019 ÄÄREMÄRKUSI TEADUSE VAHELT. VAN GOGH JA SÕRMKÜBARATÄIS KUNSTIANNET _ LAURI LAANISTO / FRANZ KÖHLER / CICELY MARY BARKER / MANUEL MARIA MEHAU
*
*
Sirp / TEADUS
Teadus
Ääremärkusi teaduse vahelt. Van Gogh ja sõrmkübaratäis kunstiannet
Lauri Laanisto
19. III 2021
Teadlasena filme vaadata on sageli ühtaegu naljakas ja piinlik. Muidugi pole see nii kõikide filmidega, vaid mõnega, mis on näiteks teadusetegemisest üldiselt või konkreetsemalt mind ennast puudutavast valdkonnast. /.../
Sõrmkübara tinktuur …
„Igaviku värava“ lühitutvustuses kirjutati igatahes midagi sellist, et eluloofilm portreteerib perioodi Vincent van Goghi elust, mil ta arendas välja talle eriomase värvipaletiga maalimisstiili. Eks seda maalimisstiili tea isegi reaalteadlased, nii palju nad ikka kunstist jagavad. Näiteks van Goghi „Iirised“ on vähemalt kahe taimeteaduse põhitõdesid edasiandva õpiku kaanekujunduses. Selle eriomase värvi paletiga on aga nii, et olen kunagi ei tea kust kuulnud, et selle taga pole mingit suurt kunstilist geniaalsust, vaid tegu on teatud taimede tinktuuridest tingitud kõrvalmõju(de)ga. Taimede biokeemia ja ei miskit muud.
Esiteks manustati toona XIX sajandi teisel poolel ravimina südamepuudulikkuse ja -rütmihäirete puhul, mis van Goghil teadaolevalt esinesid, sõrmkübarast valmistatud mikstuuri. Sõrmkübar (Digitalis) on teeleheliste sugukonda kuuluv taimeperekond, mille üks esindaja Digitalis purpurea ehk verev sõrmkübar on ka Eestis küllaltki levinud üleni mürgine taim. Villase sõrmkübara (D. lanata) lehtedes leidub ühendit nimetusega digoksiin ja just selle põhjal valmistatud preparaate on juba sajandeid kasutatud südamelihase tegevuse väestamiseks. Südamega ei olnud van Goghil kõik korras, pealekauba on ta sõrmkübarat ka maalinud. Nimelt silmitseb 1890. aastal valminud maalil „Dr Gachetʼ portree“ van Goghi elu lõpukuudel ravinud arst, seesama dr Gachet, mõtlikult sõrmkübarakimbukest. Kokkusattumatusele viitavat tähendusrikkust nagu muda.
Sõrmkübara tinktuuri manustamine on küllaltki ohtlik ning tekitab vähemagi ülemanustamise puhul peale muude hädade ka nägemishäiringuid. Silmavaade kisub servadest uduseks, domineerima hakkavad kollased toonid ja sageli on kollakat valgust kiirgavatel asjadel sinakas halo ümber. Ammu teada kõrvalmõju, mida nimetatakse ksantopsiaks ehk kollasenägemiseks, on loodusteadlane ja arst, inglise Linnéna tuntud William Withering (1741–1799) kirjeldanud juba XVIII sajandil.11 Õigupoolest just tema tegigi kindlaks, et sõrmkübar on taim, millega saab leevendada südame rütmihäireid.
/.../
… koirohi absindis …
Aga tagasi van Goghi juurde. Teiseks võimalikuks taimseks toimeaineks, mille kergelgi üledoseerimisel kipub tekkima kollasenägemine – nii nagu sõrmkübarast eraldatud digoksiiniga – on santoniin, mida saab kõige tõhusamalt eraldada meripujust (Artemisia maritima). Meripuju on koirohuga (Artemisia absinthium) samasse perekonda kuuluv rohttaim, mõlemad kasvavad ka Eestis, kuigi on haruldased ja meripuju lausa kaitse all. Santoniini on kasutatud ka ravimina sooleparasiitide vastu. Van Goghi organismi jõudis santoniin pigem absindi manustamise kaudu, kus seda koirohupõhisuse tõttu ka omajagu leidub, kuigi absindile iseloomulikku värvi ja maitset põhjustab hoopiski tujooni-nimeline ühend. Jällegi – seda, et ekspressionistid liiga palju absinti kaanisid, teavad isegi reaalteadlased.
Kas siis võib olla, et van Gogh „avastas“ talle eriomase värvipaleti mõnel hapramal eluperioodil (mitte et tal neid vähem hapraid väga olnukski12), kui ta oli liialt palju sõrmkübara tinktuuri või absinti manustanud? Mõneti on seda raske uskuda, ja seda veidi paradoksaalselt just seepärast, et need ülemanustamise mõjud, vähemalt sõrmkübara puhul, põhjustavad kollasenägemist ja vaatevälja servades pildi hägustumist äärmise järjekindlusega. 1969. aastal juhtus ühes ravimifirmas äpardus, mille tagajärjel sattus tabletipartiisse ülemäära palju digoksiini.13 See partii jõudis ligikaudu kahesaja inimeseni, kellest 95% kaebas ksantopsiat – nende nägemismeel oli kolinud van Goghi maalimaailma. Sel juhul võib ju arvata, et mõni teinegi kunstiandega inimene on kunagi meripuju või sõrmkübara tinktuuriga kogemata liialdanud, niisugust eriomast värvipaletti enda ümber näinud, seda joonistanud või maalinud.14
… või hoopis kromatopsia?
Ühesõnaga, asusin filmi „Igaviku väravas“ vaatama lihtsalt seepärast, et näha, kas need võimalikud hüpoteesid on ka sisse toodud. Paljulubav oli. Alguses möllas van Gogh Pariisis, aga kukkus seal läbi, pettus sealses kunstisüsteemis ja läks üksi ohtlikule rännakule – küllap sellesama igaviku värava poole. Filmi lavastaja Julian Schnabel on ise ka endine maalikunstnik ja tema filmikeelgi on ekspressiivne. Schnabeli ehk kuulsaim film, „Tuukrikell ja liblikas“,15 mis räägib koomasse langenud mehest, kes väljendab end üksnes vasakut silma pilgutades, tuli kohe silme ette oma servast udutatud avakaadritega, mis pidid väljendama seda, kuidas peategelane end ümbritsevat hoomas. Tõepoolest, niipea kui van Gogh asus oma rännakule, käisid tal peal kõiksugused hood ja ta istus liialt palju kõrtsis – tema maal „Öine kohvik“ (1888) on üks kõige ksantopsilisemaid töid –, hakkasid ka filmikaadri servad säbrutama ja ekraanil domineeris kollakas, ülesäritatud kiirgus.
Hakkasin juba lootma, et kas tõesti … Näidati veel mitut teda ravinud arsti, kes rohupudelitega sahmerdasid, nende hulgas seesama dr Gachet. Aga ei miskit! Biokeemiast, sõrmkübarast, santoniinist ja digoksiinist ei sõnagi. Ei mingit vihjetki sellele, et inspiratsiooni võis anda taimedes leiduvate orgaaniliste ühendite kõrvalmõju. Selle asemel oli järjekordne klišeeline ülistus kunstnikuhingele, mis meeleheite ja -segaduse katarsises keetis kokku midagi erakordset. Äh! Paganama tüüpiline eluloofilm!
Siiski – üks teaduslikumat sorti hüpotees on veel ja seda film ümber ei lükanud. Kromatopsia ehk värvide nägemine objektidel, mis tegelikult värvilised pole. Et Lõuna-Prantsusmaal, Arlesʼi vahemerelises kuivuses ja pilvitus päikesekiirguses absindipohmakast tingitud veepuuduses päevade kaupa mööda kõlvikuid ringi ukerdades sai van Gogh lihtsalt liialt palju päikest ning see põhjustaski tal kromatopsia, nii et kõik kippus silme ees päikesekullasena kiirgama. Ei ole vaja ronida soojadele maadele, eriti veel, kui tervis on niigi kehv. Püsige kodus!
Lauri Laanisto on kiiksuga filmisõber.
Kommentaarid
Postita kommentaar