RKI_007_ RAIT KUMARI IMEDEMAAL: RAIT MARUSTE: „ÜKS JALG OLI MUL JUBA TOONELA SILLA PEAL.“ / KUIDAS STRASBOURGIS ÕIGUST MÕISTNUD RAIT MARUSTEST SAI PARIKA TALU PEREMEES / ENDINE RIIGIKOHTU ESIMEES RAIT MARUSTE: „KAHJUKS ME TIHTI EI TAJU, MILLISE PÖÖRASE ARENGU OLEME LÄBI TEINUD.“ _ ÕHTULEHT 19.09.2026 / PLAYBUNNY 19. 09. 2026
/.../ 12. märtsil 2012 tabas Raiti insult. „Olin äraminekuks valmis ning üks jalg oli mul juba Toonela silla peal,“ viskab ta villast, kuigi peaks seda päeva tähistama oma teise sünnipäevana. /.../
*
Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is NeleSõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
#RaitKumariImedemaal #GentlemenFromEstonia #RaitMaruste #MeMoMu #MoPiFF #LäänerannaMeesMartin #WhoTheFuckIsNeleSõber #EndelLeppFashionHouse #KumariImedemaa #PLAYBUNNY092026 #MEEZ092026
https://www.ohtuleht.ee/melu/1167080/endine-riigikohtu-esimees-rait-maruste-kahjuks-me-tihti-ei-taju-millise-poorase-arengu-oleme-labi-teinud-
Kuidas Strasbourgis õigust mõistnud Rait Marustest sai Parika talu peremees
Kuidas Strasbourgis õigust mõistnud Rait Marustest sai Parika talu peremees
Endine riigikohtu esimees Rait Maruste: „Kahjuks me tihti ei taju, millise pöörase arengu oleme läbi teinud.“
_______________________________
____________________________________________
Täna, 10:00
Parika talu õuele keerates on väravad lahkelt lahti. Jõuan vaevalt autoukse lahti teha, kui keegi hüppab käppadega sülle ning tõmbab keelega üle põse.
/.../
Tegelikult oleme nii kuradi ära hellitatud. Mõtlen kasvõi oma jalutule vallasekretärist vanaisale ja vanaemale, kes abiellus selle jalutu mehega. Neil sündis neli last ja nad said hakkama. Kuidas siis meie hakkama ei saa? Lihtsalt on vaja rohkem tervet mõistust, tasakaalukust ja kindlameelsust.“
Rait Maruste: „Üks jalg oli mul juba Toonela silla peal.“
12. märtsil 2012 tabas Raiti insult. „Olin äraminekuks valmis ning üks jalg oli mul juba Toonela silla peal,“ viskab ta villast, kuigi peaks seda päeva tähistama oma teise sünnipäevana. „Olin tollal riigikogu liige ja elasin tööpäevadel üksi väikeses korteris Gonsiori tänava lähedal. Sõitsin õhtul Tartust Tallinnasse ja vastu hommikut voodis külge keerates tunnen, et parem külg on paralüseeritud. Vasakut kätt appi võttes roomasin kuidagi köögilaua juurde, sest seal oli telefon. Aga selle avamiseks olnuks vaja kahte kätt ja pealegi oli ka nägemine paigast ära. Seega telefon oli mängust väljas. Viimast jõudu kokku võttes lohistasin ennast välisukse juurde, suutsin vasaku käega ukse lahti keerata ja appi hüüda. Keegi kuulis ja kutsus kiirabi.“
Järgmine pilt tuli Marustel ette alles operatsioonilaual. „Poeg oli jõudnud haiglasse, seisis mu kõrval, kui arst pojalt küsis, kas ta on mu operatsiooniga nõus. Poeg uuris õnnestumise kohta, mille peale arst vastas: „Garantiid ei ole, patsient võib ka ära surra.“ Leban liikumatult laual ja kuulen seda kõike. Tõmbasin vasaku käega poja näo oma põse vastu, jättes temaga hüvasti ja ütlesin arstidele: „Laske käia.“ Rääkida enam-vähem sain.
Operatsioon õnnestus, jäin ellu. See, et sa jääd ellu, on üks asi. Aga tagasikukkumine füüsises oli üsna uskumatu ja ränk. Esiotsa olin ratastoolis ja seinast kinni hoides hakkasin uuesti käima õppima. Mis tähendas mitut kuud pingutust ja pidevat tööd enda kallal. Tänaseks on parem käsi üllataval kombel täiesti töövõimeline, küll on mälu saanud natuke kannatada ning vahel on kõne häiritud. Eriti kui närv on sees ja pead kuskil avalikus kohas esinema.“
Hiljem sai Maruste teada, et samal ajal samas Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja kõrvalpalatis oli pärast insulti tollane kaitseminister Mart Laar. „Ainus vahe oli selles, et mina läksin haiglasse trombiga, kuid Laaril lõhkes peas veresoon.“
Rait Maruste: „Üks jalg oli mul juba Toonela silla peal.“
12. märtsil 2012 tabas Raiti insult. „Olin äraminekuks valmis ning üks jalg oli mul juba Toonela silla peal,“ viskab ta villast, kuigi peaks seda päeva tähistama oma teise sünnipäevana. „Olin tollal riigikogu liige ja elasin tööpäevadel üksi väikeses korteris Gonsiori tänava lähedal. Sõitsin õhtul Tartust Tallinnasse ja vastu hommikut voodis külge keerates tunnen, et parem külg on paralüseeritud. Vasakut kätt appi võttes roomasin kuidagi köögilaua juurde, sest seal oli telefon. Aga selle avamiseks olnuks vaja kahte kätt ja pealegi oli ka nägemine paigast ära. Seega telefon oli mängust väljas. Viimast jõudu kokku võttes lohistasin ennast välisukse juurde, suutsin vasaku käega ukse lahti keerata ja appi hüüda. Keegi kuulis ja kutsus kiirabi.“
Järgmine pilt tuli Marustel ette alles operatsioonilaual. „Poeg oli jõudnud haiglasse, seisis mu kõrval, kui arst pojalt küsis, kas ta on mu operatsiooniga nõus. Poeg uuris õnnestumise kohta, mille peale arst vastas: „Garantiid ei ole, patsient võib ka ära surra.“ Leban liikumatult laual ja kuulen seda kõike. Tõmbasin vasaku käega poja näo oma põse vastu, jättes temaga hüvasti ja ütlesin arstidele: „Laske käia.“ Rääkida enam-vähem sain.
Operatsioon õnnestus, jäin ellu. See, et sa jääd ellu, on üks asi. Aga tagasikukkumine füüsises oli üsna uskumatu ja ränk. Esiotsa olin ratastoolis ja seinast kinni hoides hakkasin uuesti käima õppima. Mis tähendas mitut kuud pingutust ja pidevat tööd enda kallal. Tänaseks on parem käsi üllataval kombel täiesti töövõimeline, küll on mälu saanud natuke kannatada ning vahel on kõne häiritud. Eriti kui närv on sees ja pead kuskil avalikus kohas esinema.“
Hiljem sai Maruste teada, et samal ajal samas Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja kõrvalpalatis oli pärast insulti tollane kaitseminister Mart Laar. „Ainus vahe oli selles, et mina läksin haiglasse trombiga, kuid Laaril lõhkes peas veresoon.“
Kommentaarid
Postita kommentaar