RKI_000_ RAIT KUMARI IMEDEMAAL: UUS ALGUS / KUIDAS STRASBOURGIS ÕIGUST MÕISTNUD RAIT MARUSTEST SAI PARIKA TALU PEREMEES / ENDINE RIIGIKOHTU ESIMEES RAIT MARUSTE: „KAHJUKS ME TIHTI EI TAJU, MILLISE PÖÖRASE ARENGU OLEME LÄBI TEINUD.“ _ ÕHTULEHT 19.09.2026 / PLAYBUNNY 19. 09. 2026
UUS ALGUS: Kui Rait Maruste ja tema abikaasa Elisabetiga mahajäetud puhkebaasi värava taga autost välja astusid, tabas neid äratundmine, et siin saab alguse nende uus elu.
Endine riigikohtu esimees Rait Maruste: „Kahjuks me tihti ei taju, millise pöörase arengu oleme läbi teinud.“
EESTIL POLE MIDAGI HÄBENEDA: „Vahel käib lausa närvidele, kuidas asja eest, teist taga vingutakse,“ ütleb Rait Maruste
Jaanus Kulli
Täna, 10:00
Nii kui Rait Maruste astus koos abikaasa Elisabetiga mahajäetud puhkebaasi värava taga autost välja astusid, tabas neid äratundmine, et siin saab alguse nende uus elu. „Esimesest pilgust sain aru, et on õige koht,“ meenutab endine riigikohtu esimees ja Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Rait Maruste.
Parika talu õuele keerates on väravad lahkelt lahti. Jõuan vaevalt autoukse lahti teha, kui keegi hüppab käppadega sülle ning tõmbab keelega üle põse. „Killa, kas sa saad…,“ hüüab peremees eemalt. Killale oleme fotograaf Taaviga ootamatud külalised ja seda suurem on koera rõõm. Killa on 12aastane ja tuli perre Tartu loomade varjupaigast. „Ilmselt sündis ta siia ilma tänu Saksa lambakoera ja labradori tänavakohtingule,“ arvab Rait. „Killa elab ainult õues ning tema kõige suurem probleem ongi selles, et ta on ülevoolavalt sõbralik.“ Liialt uudishimulikke, kellele liiklusmärk „Tupik“ juba kilomeeter varem märku annab, et siitkaudu Rooma ei pääse, satub Parikale õnneks harva.
Viimaks saab anda terekäe ka peremees. Fotograaf paneb kaamerakoti käest ja haarab kaamera. Selja taha on nagu eikuskilt ilmunud kaks ilmutust. „Egon on 18aastane ja Vike, passi järgi Vikerkaar, on neljane. Mõlemad olid kunagi täkud, aga nüüd on ruunad,“ muigab Rait. Vike pistab koonu peopesa alla, nurub pai ja näksib õrnalt sõrmeotsi.
Järgmises kaadris astuvad pildile lambad. Suurde kaadrisse nad ei tulegi, vaid jäävad aupaklikult kaugemale. „Lambaid on eri vanuses kokku kuus, nad söövad rannaäärt puhtaks ja hobused näksivad roopealseid. Nii hobuseid kui lambaid on hommikul kohvilauas kena vaadata. Sina alles ärkad, nemad aga juba töötavad,“ sõnab Rait rahulolevalt. Egon ja Vike, nähes, et külalistelt midagi muud head loota pole, kappavad edasi.
UUS ALGUS: Kui Rait Maruste ja tema abikaasa Elisabetiga mahajäetud puhkebaasi värava taga autost välja astusid, tabas neid äratundmine, et siin saab alguse nende uus elu.
Maksab koht, mitte maja
Liigume Raidi sabas mereranda, vaatama ja seletusi kuulama. Vasakut kätt paistavad Kitselaid ja Pihelgalaid, paremal peaaegu silmapiiril turritavad Virtsu tuulikud ja veel kaugemal silmi pingutades võib näha Orissaare masti. „Iga päev Muhu siia ära ei paista, aga täna on nähtavus suurepärane,“ selgitab Rait.
Jah, koht on imeline. Pole juhus, et juba 1982. aastal kerkis siia ETKVL Koondis Auto puhkebaas. Paatsalu laht ja Varbla laidude äär oli täis puhkebaase ja kalapüügirajatisi.
Parika omanikeks said 1990ndate ärastamise ajal soomlased. 2005. aasta jaanuaritorm peksis poolsaare segi ja soomlased pagesid minema. Puhkebaas, kus enam kui 20 aastat keris üks pidu teise otsa, läks uuesti müüki. Sedavõrd soolase hinnaga, et ostjat ei leidunud aastaid.
Maruste läks Strasbourgi püsivalt tööle 1998 ning 2010 hakkas tal Euroopa inimõiguste kohtus lõppema teine ametiaeg. „Tõele au andes olin Eesti riigi ja kohtusüsteemi ülesehitamisega seotud tööst juba üksjagu tüdinud ja väsinud. Lisaks olnud Eestist ära kaksteist aastat,“ ütleb Rait. Toona veel elukaaslane Elisabet oli samas kohtus töötav Rootsi kohtunik ja sealse advokatuuri endine esinaine ning Rootsi parlamendi ombudsman. Elisabet ja Rait abiellusid 2009, pulmad peeti Pädastes.
„Nüüd tuli otsustada, kas mina lähen Stockholmi või tuleb tema siia. Elisabet on Stockholmi tüdruk, seal sündinud ja üles kasvanud.“ Mehe sõna jäi peale. „No mida ma oleks suures Stockholmis pensionärina peale hakanud,“ küsib Rait käsi laiutades. „Ühel päeval oleks teinud ringi peale ühele kvartalile, teisel päeval teisele…“
Esiotsa hakkasid Elisabet ja Rait otsima Eestis pigem suvekodu. Maruste on pärit Tahkurannast ja mõistagi kutsusid juured ennekõike sealkandis ringi vaatama. „Ent kogu rannariba, mida lapsepõlvest teadsin ja tundsin, oli krunte ja maju täis tikitud.“ Internetis surfates jõudis ta Varblani ning tõdeb, et nii kui nad Elisabetiga Mereäärse külla sisse keerasid, tabas neid äratundmine, et see on õige koht. „Klikk käis mul peas kohe ära. Olen mere ääres üles kasvanud poiss ja teadsin, et sellise krundi väärtus on ennekõike asukoht.“
PILVITU TAEVAS: Elisabet ja Rait Parika talu õuel. 1982. aastal ehitati siia ETKVL Koondis Auto puhkebaas, mille pererahvas on oma koduks ümber kohandanud.
Nõuka pärand: kiviplaadid ja laternapostid
Pilt oli üpriski nukker, ajahammas ja torm olid teinud oma töö. „Kõik oli amortiseerunud ja tormist segi pekstud. Kuid et tollal meil raha oli ja krunt meeldis, ostsime ära. Võttis mõni hea aasta aega ja tööd, enne kui siin sai inimese moodi elada. Aga oleme eluga rahul ja nüüd paigal aasta ringi.“
Nõukaaegset puhkeküla tuletavad meelde vaid mõned muru sisse pressitud kiviplaadid – kuidas muidu oleksid kõpskingades prouad mere äärde pääsenud – ning puuvõradesse varjunud üksikud betoonist laternapostid.
„Kui saakski need maha tõmmata, siis kus sa neid ladustad,“ laiutab Rait käsi. „Las nad siis seisavad ja häbenevad,“ muigab ta. Kinnistul võib silmata ka nõukaaegseid kanalisatsiooniluuke.
Liigume majaga tutvuma. Raidi kabinetis on kirjutuslaud ja riiulid täis raamatuid. „Mu vanaisa osales Vabadussõjas. Hiljem Tahkuranna valla sekretärina kingiti talle esimese Eesti Vabariigi aegne kaheksaköiteline entsüklopeedia,“ viitab ta madala raamaturiiuli poole. „See on ainuke, mis mul vanaisast on säilinud ja mis oli eriti noorusaegadel ammendamatu allikas sellest, et kunagi oli ka teistsugune Eesti.“
Seinal on foto, kus Maruste kätleb president Lennart Meriga. „Pilt on aastast 1998, kui panin maha riigikohtu esimehe ameti, mille eest Meri mind tänas ning ühtlasi soovis õnne uue ameti puhul Strasbourgis, kuhu läksin Eestit esindama.“ Teisel pildil kätleb Rait Eestit külastanud paavsti Johannes Paulus II-ga. „Muide, olen üks väheseid Eesti ilmalikke inimesi, kes on paavstiga kätelnud kahel korral. Teine kord juhtus see Vatikanis.“
Kõrval on foto, kus abikaasa Elisabet kätleb Rootsi kuninga Carl XVI Gustafiga, ning teisel pildil promoveeritakse Elisabet Stockholmi ülikooli audoktoriks. „Sellel fotol on aga Elisabeti pere. Meil ühiseid lapsi pole, aga Elisabetil on esimesest abielust poeg ning minul tütar ja poeg. Elisabetil on kaks lapselast, minul viis“, selgitab Rait perejuttude taustaks.
Nukker november ja memuaarid
Vahepeal peidus olnud Elisabet ilmub köögist, käes taldrikutäis imemaitsvaid rabarberikooke. Elisabeti sabas hiilib kass Sussi, kelle Raidi õde päästis „merekoolist“ ja kes pole kordagi oma elu jooksul õues käinud. „Päeval ta kuskil magab ja öösel kondab ringi, kus aga tahab. Õue ta kardab minna.“
Võtame laua taga istet ja Rait vaatab korraks mõtlikult aknast välja. „Suvel on ju lausa lust ja rõõm siin olla. Ainult et muru on vaja pidevalt niita ja põldu harida. Kasvatame kõiki juurikaid – kartulit, porgandit, peeti. On ka väike viinamarjaistandus, aga see kõik on ainult enda tarbeks. Mõni hektar on metsa, sealt saab küttepuud. Toon talvel metsast ise välja. Kogu aeg on midagi teha. Muidu jääd lihtsalt toas istuma. Nukker aeg saabub koos novembriga, kui kella neljast ei saa õues enam midagi teha, pime aeg, mis kestab poole jaanuarini. Eks siis saab rohkem lugeda ja kirjutada,“ on Rait endalegi märkamatult jõudnud enda elurütmi kirjeldamiseni.
„Kirjutad memuaare,“ pakun täiesti automaatselt. „Kus sa seda tead?“ küsib ta natuke ehmunult. „Kuna mu avalik elu sai alguse veel enne internetti, on paljud tegemised vaid peas ja mälus. Mõtlesin, et kui neid kirja ei pane, kaobki kõik minuga koos liiva.“ Rait tunnistab, et möödunus seilata on päris köitev. „Vahel, kui ei saa end piisavalt talitsetud, kirjutan ka mõne arvamusartikli. Vaimu toidab ka osalemine teaduste akadeemia riigiõiguse sihtkapitali töös.“
Kirjatöö kirjatööks – praeguseks on Strasbourgis õigusemõistmise veskis jahvatanud kohtunikust saanud maamees ja taluomanik. Mehe silmadesse tekib kahtlusetuluke. „Ma ei ole talumees, kes midagi toodaks ja sellega elatist teeniks. Aga mida vanal inimesel siin ikka muud teha on. Ei kujuta ette, kui peaks linnas elama. Tõstaksin kuskil võimlas pomme… Mis mõttega. Siin pole kunagi seda hirmu, et töö otsa saaks,“ kordab Rait. Sama, mida talumehed sajandeid aovalgel aknast välja vaadates endale sisimas on öelnud.
PIMEDUSE EEST PEIDUS: „Nukker aeg saabub koos novembriga, kui kella neljast ei saa õues enam midagi teha. Eks siis saab rohkem väikses töötoas midagi nikerdada, lugeda ja kirjutada.“
Hea elu laseb vedru lõdvaks
Kui paluda Raidil tõsta pilk oma põllulapilt Toompea poole, siis kas ja kui palju vastab Eesti riik neile lootustele ja ootustele, millega ta 8. detsembril 1992 Riigikohtu esimehe toolile istus?
„Kahjuks me tihti ei taju, mis olukorras me oma riigi ja vabaduse taastamisel olime ning millise pöörase arengu oleme läbi teinud. Vahel käib lausa närvidele, kuidas asja eest, teist taga vingutakse. Materiaalses mõttes ei ole Eestil midagi häbeneda. Küsimus on ainult selles, et kui hea elu on nii kiiresti õuele veerenud, võib see sisemise vedru maha võtta.“
Mis puutub poliitikutesse, näiteks presidendi lähikondsetesse, siis need olid 35 aastat tagasi aatelised ja tööle pühendunud sügavalt haritud inimesed, ütleb Maruste. „Näiteks Lennart Meri lähikonnas olid akadeemikud: Endel Lippmaa, Anto Raukas, Mihkel Veiderma ja mitmed teised. Rääkimata Lennartist endast, kellega olin üsna heas suhtluses ja mõned korrad ka riigivisiitidel kaasas käinud. Lennart oli erakordne, teema arenduse vahele võis visata mõne nalja ja niisamuti sujuvalt võis ta minna inglise keelelt üle saksa ja järgmisel hetkel prantsuse keelele. Lääne inimestel kukkus suu lahti, et poolmetsikust idast on kasvanud välja selline intellektuaal. Jah, entusiasm, paatos ja teotahe on kuskile kadunud. Samas on loogiline ja mõistlik oletada, et mitu inimpõlve ei saagi järjest ühes tempos kütta.“
Koalitsioonis ja opositsioonis olevad erakonnad topivad üksteisele puid alla järjepidevalt ja innuga, valimiste lähenedes veelgi hoogsamalt. Selle jutu peale tuleb endine riigikohtu esimees välja lausa radikaalse ettepanekuga: „Eesti demokraatia ainult võidaks, kui meil loodaks kahekojaline parlament.“
„Usud tõesti, et see võiks kunagi sündida?“ „Aga miks mitte, see on vaid läbirääkimiste ja kokkuleppe küsimus. Esimese hooga lükatakse kindlasti sisse tagasikäik. Mõistagi eeldaks selle elluviimine põhiseaduse muutmist. Aga kui vaatame kasvõi suurriike nagu Saksamaad ja Prantsusmaad, siis väiksemate jamade kõrval on nad ikkagi stabiilse riigikorraga.“
KRIISIOLUKOORAKS VALMIS: Raidi pere keldris pole varu mitte ainult seitsmeks päevaks, vaid seitsmeks kuuks. Vein ei tule küll vist arvesse.
Suur Tallinn ja ääremaastumine
Tulles suurriikide juurest tagasi Eestisse ja meenutades, et Maruste on olnud ka Lääneranna volikogu liige ja esimees, tikub siin, tupiktee otsas asuva talu köögis pähe küsimus ääremaastumisest.
„Ennekõike on küsimus töökohtades. Siin on riik teinud ühe suure vea. Tallinnas oleks pidanud ettevõtetele panema peale räiged maamaksud, surudes sellega ettevõtluse välja nii pealinnast kui ka teistest linnadest. Siis poleks ka sellist ääremaastumist. Oleks riik ettevõtluse üle Eesti laiali piserdanud, oleks inimestel olnud töökohad ja inimesed püsinud väiksemates keskustes. See on meie poliitika selge läbikukkumine, et Tallinn on lastud iseseisvaks suuruseks. Peaaegu pool Eesti elanikkonnast elab Tallinnas. No mis asi see on?“
Kas eelöeldu on selge märk, et Rait näeb Parika talu õuelt Eesti kohal rohkem murepilvi või vilksatab nende vahelt ka selget taevast?
„Ainuke tõsine jama, mis võib meile kaela tulla on see, kui Venemaal läheb asi kontrolli alt välja. See oht polariseerib ka siinseid inimesi. On ju neid, kes ootavadki, et midagi juhtuma hakkaks. Loodetavasti eestlastes on piisavalt ratsionaalsust: oleme alates eelmise sajandist kuni tänaseni kriisiolukordadest välja tulnud. Tegelikult oleme nii kuradi ära hellitatud. Mõtlen kasvõi oma jalutule vallasekretärist vanaisale ja vanaemale, kes abiellus selle jalutu mehega. Neil sündis neli last ja nad said hakkama. Kuidas siis meie hakkama ei saa? Lihtsalt on vaja rohkem tervet mõistust, tasakaalukust ja kindlameelsust.“
Rait Maruste: „Üks jalg oli mul juba Toonela silla peal.“
12. märtsil 2012 tabas Raiti insult. „Olin äraminekuks valmis ning üks jalg oli mul juba Toonela silla peal,“ viskab ta villast, kuigi peaks seda päeva tähistama oma teise sünnipäevana. „Olin tollal riigikogu liige ja elasin tööpäevadel üksi väikeses korteris Gonsiori tänava lähedal. Sõitsin õhtul Tartust Tallinnasse ja vastu hommikut voodis külge keerates tunnen, et parem külg on paralüseeritud. Vasakut kätt appi võttes roomasin kuidagi köögilaua juurde, sest seal oli telefon. Aga selle avamiseks olnuks vaja kahte kätt ja pealegi oli ka nägemine paigast ära. Seega telefon oli mängust väljas. Viimast jõudu kokku võttes lohistasin ennast välisukse juurde, suutsin vasaku käega ukse lahti keerata ja appi hüüda. Keegi kuulis ja kutsus kiirabi.“
Järgmine pilt tuli Marustel ette alles operatsioonilaual. „Poeg oli jõudnud haiglasse, seisis mu kõrval, kui arst pojalt küsis, kas ta on mu operatsiooniga nõus. Poeg uuris õnnestumise kohta, mille peale arst vastas: „Garantiid ei ole, patsient võib ka ära surra.“ Leban liikumatult laual ja kuulen seda kõike. Tõmbasin vasaku käega poja näo oma põse vastu, jättes temaga hüvasti ja ütlesin arstidele: „Laske käia.“ Rääkida enam-vähem sain.
Operatsioon õnnestus, jäin ellu. See, et sa jääd ellu, on üks asi. Aga tagasikukkumine füüsises oli üsna uskumatu ja ränk. Esiotsa olin ratastoolis ja seinast kinni hoides hakkasin uuesti käima õppima. Mis tähendas mitut kuud pingutust ja pidevat tööd enda kallal. Tänaseks on parem käsi üllataval kombel täiesti töövõimeline, küll on mälu saanud natuke kannatada ning vahel on kõne häiritud. Eriti kui närv on sees ja pead kuskil avalikus kohas esinema.“
Hiljem sai Maruste teada, et samal ajal samas Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja kõrvalpalatis oli pärast insulti tollane kaitseminister Mart Laar. „Ainus vahe oli selles, et mina läksin haiglasse trombiga, kuid Laaril lõhkes peas veresoon.“
Nii kui Rait Maruste astus koos abikaasa Elisabetiga mahajäetud puhkebaasi värava taga autost välja astusid, tabas neid äratundmine, et siin saab alguse nende uus elu. „Esimesest pilgust sain aru, et on õige koht,“ meenutab endine riigikohtu esimees ja Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Rait Maruste.
*
Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is NeleSõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
#RaitKumariImedemaal #GentlemenFromEstonia #RaitMaruste #MeMoMu #MoPiFF #LäänerannaMeesMartin #WhoTheFuckIsNeleSõber #EndelLeppFashionHouse #KumariImedemaa #PLAYBUNNY092026 #MEEZ092026
https://www.ohtuleht.ee/melu/1167080/endine-riigikohtu-esimees-rait-maruste-kahjuks-me-tihti-ei-taju-millise-poorase-arengu-oleme-labi-teinud-
Kuidas Strasbourgis õigust mõistnud Rait Marustest sai Parika talu peremees
Kuidas Strasbourgis õigust mõistnud Rait Marustest sai Parika talu peremees
Endine riigikohtu esimees Rait Maruste: „Kahjuks me tihti ei taju, millise pöörase arengu oleme läbi teinud.“
_______________________________
____________________________________________
Täna, 10:00
Parika talu õuele keerates on väravad lahkelt lahti. Jõuan vaevalt autoukse lahti teha, kui keegi hüppab käppadega sülle ning tõmbab keelega üle põse. „Killa, kas sa saad…,“ hüüab peremees eemalt. Killale oleme fotograaf Taaviga ootamatud külalised ja seda suurem on koera rõõm. Killa on 12aastane ja tuli perre Tartu loomade varjupaigast. „Ilmselt sündis ta siia ilma tänu Saksa lambakoera ja labradori tänavakohtingule,“ arvab Rait. „Killa elab ainult õues ning tema kõige suurem probleem ongi selles, et ta on ülevoolavalt sõbralik.“ Liialt uudishimulikke, kellele liiklusmärk „Tupik“ juba kilomeeter varem märku annab, et siitkaudu Rooma ei pääse, satub Parikale õnneks harva.
Viimaks saab anda terekäe ka peremees. Fotograaf paneb kaamerakoti käest ja haarab kaamera. Selja taha on nagu eikuskilt ilmunud kaks ilmutust. „Egon on 18aastane ja Vike, passi järgi Vikerkaar, on neljane. Mõlemad olid kunagi täkud, aga nüüd on ruunad,“ muigab Rait. Vike pistab koonu peopesa alla, nurub pai ja näksib õrnalt sõrmeotsi.
Järgmises kaadris astuvad pildile lambad. Suurde kaadrisse nad ei tulegi, vaid jäävad aupaklikult kaugemale. „Lambaid on eri vanuses kokku kuus, nad söövad rannaäärt puhtaks ja hobused näksivad roopealseid. Nii hobuseid kui lambaid on hommikul kohvilauas kena vaadata. Sina alles ärkad, nemad aga juba töötavad,“ sõnab Rait rahulolevalt. Egon ja Vike, nähes, et külalistelt midagi muud head loota pole, kappavad edasi.
______________________________________________________
_______________________________________________________
Maksab koht, mitte maja
Liigume Raidi sabas mereranda, vaatama ja seletusi kuulama. Vasakut kätt paistavad Kitselaid ja Pihelgalaid, paremal peaaegu silmapiiril turritavad Virtsu tuulikud ja veel kaugemal silmi pingutades võib näha Orissaare masti. „Iga päev Muhu siia ära ei paista, aga täna on nähtavus suurepärane,“ selgitab Rait.
Jah, koht on imeline. Pole juhus, et juba 1982. aastal kerkis siia ETKVL Koondis Auto puhkebaas. Paatsalu laht ja Varbla laidude äär oli täis puhkebaase ja kalapüügirajatisi.
Parika omanikeks said 1990ndate ärastamise ajal soomlased. 2005. aasta jaanuaritorm peksis poolsaare segi ja soomlased pagesid minema. Puhkebaas, kus enam kui 20 aastat keris üks pidu teise otsa, läks uuesti müüki. Sedavõrd soolase hinnaga, et ostjat ei leidunud aastaid.
Maruste läks Strasbourgi püsivalt tööle 1998 ning 2010 hakkas tal Euroopa inimõiguste kohtus lõppema teine ametiaeg. „Tõele au andes olin Eesti riigi ja kohtusüsteemi ülesehitamisega seotud tööst juba üksjagu tüdinud ja väsinud. Lisaks olnud Eestist ära kaksteist aastat,“ ütleb Rait. Toona veel elukaaslane Elisabet oli samas kohtus töötav Rootsi kohtunik ja sealse advokatuuri endine esinaine ning Rootsi parlamendi ombudsman. Elisabet ja Rait abiellusid 2009, pulmad peeti Pädastes.
„Nüüd tuli otsustada, kas mina lähen Stockholmi või tuleb tema siia. Elisabet on Stockholmi tüdruk, seal sündinud ja üles kasvanud.“ Mehe sõna jäi peale. „No mida ma oleks suures Stockholmis pensionärina peale hakanud,“ küsib Rait käsi laiutades. „Ühel päeval oleks teinud ringi peale ühele kvartalile, teisel päeval teisele…“
Esiotsa hakkasid Elisabet ja Rait otsima Eestis pigem suvekodu. Maruste on pärit Tahkurannast ja mõistagi kutsusid juured ennekõike sealkandis ringi vaatama. „Ent kogu rannariba, mida lapsepõlvest teadsin ja tundsin, oli krunte ja maju täis tikitud.“ Internetis surfates jõudis ta Varblani ning tõdeb, et nii kui nad Elisabetiga Mereäärse külla sisse keerasid, tabas neid äratundmine, et see on õige koht. „Klikk käis mul peas kohe ära. Olen mere ääres üles kasvanud poiss ja teadsin, et sellise krundi väärtus on ennekõike asukoht.“
______________________________________________________________
_________________________________________________________
Nõuka pärand: kiviplaadid ja laternapostid
Pilt oli üpriski nukker, ajahammas ja torm olid teinud oma töö. „Kõik oli amortiseerunud ja tormist segi pekstud. Kuid et tollal meil raha oli ja krunt meeldis, ostsime ära. Võttis mõni hea aasta aega ja tööd, enne kui siin sai inimese moodi elada. Aga oleme eluga rahul ja nüüd paigal aasta ringi.“
Nõukaaegset puhkeküla tuletavad meelde vaid mõned muru sisse pressitud kiviplaadid – kuidas muidu oleksid kõpskingades prouad mere äärde pääsenud – ning puuvõradesse varjunud üksikud betoonist laternapostid.
„Kui saakski need maha tõmmata, siis kus sa neid ladustad,“ laiutab Rait käsi. „Las nad siis seisavad ja häbenevad,“ muigab ta. Kinnistul võib silmata ka nõukaaegseid kanalisatsiooniluuke.
Liigume majaga tutvuma. Raidi kabinetis on kirjutuslaud ja riiulid täis raamatuid. „Mu vanaisa osales Vabadussõjas. Hiljem Tahkuranna valla sekretärina kingiti talle esimese Eesti Vabariigi aegne kaheksaköiteline entsüklopeedia,“ viitab ta madala raamaturiiuli poole. „See on ainuke, mis mul vanaisast on säilinud ja mis oli eriti noorusaegadel ammendamatu allikas sellest, et kunagi oli ka teistsugune Eesti.“
Seinal on foto, kus Maruste kätleb president Lennart Meriga. „Pilt on aastast 1998, kui panin maha riigikohtu esimehe ameti, mille eest Meri mind tänas ning ühtlasi soovis õnne uue ameti puhul Strasbourgis, kuhu läksin Eestit esindama.“ Teisel pildil kätleb Rait Eestit külastanud paavsti Johannes Paulus II-ga. „Muide, olen üks väheseid Eesti ilmalikke inimesi, kes on paavstiga kätelnud kahel korral. Teine kord juhtus see Vatikanis.“
Kõrval on foto, kus abikaasa Elisabet kätleb Rootsi kuninga Carl XVI Gustafiga, ning teisel pildil promoveeritakse Elisabet Stockholmi ülikooli audoktoriks. „Sellel fotol on aga Elisabeti pere. Meil ühiseid lapsi pole, aga Elisabetil on esimesest abielust poeg ning minul tütar ja poeg. Elisabetil on kaks lapselast, minul viis“, selgitab Rait perejuttude taustaks.
_______________________________________________________________
TALU UHKUSED: Vike, passi järgi Vikerkaar, on nelja-aastane. Taamal on punakaspruun 18aastane Egon.
_________________________________________________________________________
Nukker november ja memuaarid
Vahepeal peidus olnud Elisabet ilmub köögist, käes taldrikutäis imemaitsvaid rabarberikooke. Elisabeti sabas hiilib kass Sussi, kelle Raidi õde päästis „merekoolist“ ja kes pole kordagi oma elu jooksul õues käinud. „Päeval ta kuskil magab ja öösel kondab ringi, kus aga tahab. Õue ta kardab minna.“
Võtame laua taga istet ja Rait vaatab korraks mõtlikult aknast välja. „Suvel on ju lausa lust ja rõõm siin olla. Ainult et muru on vaja pidevalt niita ja põldu harida. Kasvatame kõiki juurikaid – kartulit, porgandit, peeti. On ka väike viinamarjaistandus, aga see kõik on ainult enda tarbeks. Mõni hektar on metsa, sealt saab küttepuud. Toon talvel metsast ise välja. Kogu aeg on midagi teha. Muidu jääd lihtsalt toas istuma. Nukker aeg saabub koos novembriga, kui kella neljast ei saa õues enam midagi teha, pime aeg, mis kestab poole jaanuarini. Eks siis saab rohkem lugeda ja kirjutada,“ on Rait endalegi märkamatult jõudnud enda elurütmi kirjeldamiseni.
„Kirjutad memuaare,“ pakun täiesti automaatselt. „Kus sa seda tead?“ küsib ta natuke ehmunult. „Kuna mu avalik elu sai alguse veel enne internetti, on paljud tegemised vaid peas ja mälus. Mõtlesin, et kui neid kirja ei pane, kaobki kõik minuga koos liiva.“ Rait tunnistab, et möödunus seilata on päris köitev. „Vahel, kui ei saa end piisavalt talitsetud, kirjutan ka mõne arvamusartikli. Vaimu toidab ka osalemine teaduste akadeemia riigiõiguse sihtkapitali töös.“
__________________________________________________________________________
______________________________________________________________________
Hea elu laseb vedru lõdvaks
Kui paluda Raidil tõsta pilk oma põllulapilt Toompea poole, siis kas ja kui palju vastab Eesti riik neile lootustele ja ootustele, millega ta 8. detsembril 1992 Riigikohtu esimehe toolile istus?
„Kahjuks me tihti ei taju, mis olukorras me oma riigi ja vabaduse taastamisel olime ning millise pöörase arengu oleme läbi teinud. Vahel käib lausa närvidele, kuidas asja eest, teist taga vingutakse. Materiaalses mõttes ei ole Eestil midagi häbeneda. Küsimus on ainult selles, et kui hea elu on nii kiiresti õuele veerenud, võib see sisemise vedru maha võtta.“
Mis puutub poliitikutesse, näiteks presidendi lähikondsetesse, siis need olid 35 aastat tagasi aatelised ja tööle pühendunud sügavalt haritud inimesed, ütleb Maruste. „Näiteks Lennart Meri lähikonnas olid akadeemikud: Endel Lippmaa, Anto Raukas, Mihkel Veiderma ja mitmed teised. Rääkimata Lennartist endast, kellega olin üsna heas suhtluses ja mõned korrad ka riigivisiitidel kaasas käinud. Lennart oli erakordne, teema arenduse vahele võis visata mõne nalja ja niisamuti sujuvalt võis ta minna inglise keelelt üle saksa ja järgmisel hetkel prantsuse keelele. Lääne inimestel kukkus suu lahti, et poolmetsikust idast on kasvanud välja selline intellektuaal. Jah, entusiasm, paatos ja teotahe on kuskile kadunud. Samas on loogiline ja mõistlik oletada, et mitu inimpõlve ei saagi järjest ühes tempos kütta.“
Koalitsioonis ja opositsioonis olevad erakonnad topivad üksteisele puid alla järjepidevalt ja innuga, valimiste lähenedes veelgi hoogsamalt. Selle jutu peale tuleb endine riigikohtu esimees välja lausa radikaalse ettepanekuga: „Eesti demokraatia ainult võidaks, kui meil loodaks kahekojaline parlament.“
„Usud tõesti, et see võiks kunagi sündida?“ „Aga miks mitte, see on vaid läbirääkimiste ja kokkuleppe küsimus. Esimese hooga lükatakse kindlasti sisse tagasikäik. Mõistagi eeldaks selle elluviimine põhiseaduse muutmist. Aga kui vaatame kasvõi suurriike nagu Saksamaad ja Prantsusmaad, siis väiksemate jamade kõrval on nad ikkagi stabiilse riigikorraga.“
________________________________________________________________________
_____________________________________________________________________________
Suur Tallinn ja ääremaastumine
Tulles suurriikide juurest tagasi Eestisse ja meenutades, et Maruste on olnud ka Lääneranna volikogu liige ja esimees, tikub siin, tupiktee otsas asuva talu köögis pähe küsimus ääremaastumisest.
„Ennekõike on küsimus töökohtades. Siin on riik teinud ühe suure vea. Tallinnas oleks pidanud ettevõtetele panema peale räiged maamaksud, surudes sellega ettevõtluse välja nii pealinnast kui ka teistest linnadest. Siis poleks ka sellist ääremaastumist. Oleks riik ettevõtluse üle Eesti laiali piserdanud, oleks inimestel olnud töökohad ja inimesed püsinud väiksemates keskustes. See on meie poliitika selge läbikukkumine, et Tallinn on lastud iseseisvaks suuruseks. Peaaegu pool Eesti elanikkonnast elab Tallinnas. No mis asi see on?“
Kas eelöeldu on selge märk, et Rait näeb Parika talu õuelt Eesti kohal rohkem murepilvi või vilksatab nende vahelt ka selget taevast?
„Ainuke tõsine jama, mis võib meile kaela tulla on see, kui Venemaal läheb asi kontrolli alt välja. See oht polariseerib ka siinseid inimesi. On ju neid, kes ootavadki, et midagi juhtuma hakkaks. Loodetavasti eestlastes on piisavalt ratsionaalsust: oleme alates eelmise sajandist kuni tänaseni kriisiolukordadest välja tulnud. Tegelikult oleme nii kuradi ära hellitatud. Mõtlen kasvõi oma jalutule vallasekretärist vanaisale ja vanaemale, kes abiellus selle jalutu mehega. Neil sündis neli last ja nad said hakkama. Kuidas siis meie hakkama ei saa? Lihtsalt on vaja rohkem tervet mõistust, tasakaalukust ja kindlameelsust.“
Rait Maruste: „Üks jalg oli mul juba Toonela silla peal.“
12. märtsil 2012 tabas Raiti insult. „Olin äraminekuks valmis ning üks jalg oli mul juba Toonela silla peal,“ viskab ta villast, kuigi peaks seda päeva tähistama oma teise sünnipäevana. „Olin tollal riigikogu liige ja elasin tööpäevadel üksi väikeses korteris Gonsiori tänava lähedal. Sõitsin õhtul Tartust Tallinnasse ja vastu hommikut voodis külge keerates tunnen, et parem külg on paralüseeritud. Vasakut kätt appi võttes roomasin kuidagi köögilaua juurde, sest seal oli telefon. Aga selle avamiseks olnuks vaja kahte kätt ja pealegi oli ka nägemine paigast ära. Seega telefon oli mängust väljas. Viimast jõudu kokku võttes lohistasin ennast välisukse juurde, suutsin vasaku käega ukse lahti keerata ja appi hüüda. Keegi kuulis ja kutsus kiirabi.“
Järgmine pilt tuli Marustel ette alles operatsioonilaual. „Poeg oli jõudnud haiglasse, seisis mu kõrval, kui arst pojalt küsis, kas ta on mu operatsiooniga nõus. Poeg uuris õnnestumise kohta, mille peale arst vastas: „Garantiid ei ole, patsient võib ka ära surra.“ Leban liikumatult laual ja kuulen seda kõike. Tõmbasin vasaku käega poja näo oma põse vastu, jättes temaga hüvasti ja ütlesin arstidele: „Laske käia.“ Rääkida enam-vähem sain.
Operatsioon õnnestus, jäin ellu. See, et sa jääd ellu, on üks asi. Aga tagasikukkumine füüsises oli üsna uskumatu ja ränk. Esiotsa olin ratastoolis ja seinast kinni hoides hakkasin uuesti käima õppima. Mis tähendas mitut kuud pingutust ja pidevat tööd enda kallal. Tänaseks on parem käsi üllataval kombel täiesti töövõimeline, küll on mälu saanud natuke kannatada ning vahel on kõne häiritud. Eriti kui närv on sees ja pead kuskil avalikus kohas esinema.“
Hiljem sai Maruste teada, et samal ajal samas Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja kõrvalpalatis oli pärast insulti tollane kaitseminister Mart Laar. „Ainus vahe oli selles, et mina läksin haiglasse trombiga, kuid Laaril lõhkes peas veresoon.“
Kommentaarid
Postita kommentaar