VKI_080_ VILLY KUMARI IMEDEMAAL: VALTER PARVE ⟩ SEITSME PEAGA LOHE JA KOLM LÕVI – KUMB POOL PEALE JÄÄB? _ PÄRNU POSTIMEES 12.03.2024 / MEEZ 24. 09. 2026
Mullu kevadel möödus 680 aastat jüriöö ülestõusu algusest ja toonast vastuhakku on põhjust meil tänu ja uhkusega meeles hoida. Ehk ka eeskujuks seada, sest vaba rahva õigus oma elu ise korraldada on pidevalt ohus. Kui noil ammustel aegadel oli vastaseks vallutajate sulaselge ahnus (ainutõe levitamise varjus), siis praegune kallaletungija tundub olevat nagu seitsme peaga lohe.
Metsküla rahva läinud kevadel alanud (omamoodi jüriöö) ülestõusul on Eesti iseseisvuse hoidmisel oluline tähendus, sest aitab näha meid ähvardavaid ohte ja siis ka tõhusamalt vastu hakata. /.../
*
Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is Nele Sõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew
#VillyKumariImedemaal #GentlemenFromEstonia #ValterParve #SeitsmePeagaLohe #LendabMesipuuPoole #Metsküla #Jüriöö #PTK #LeppTV #CashForHonours #SuurPluss #HelloVilly #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsNeleSõber #EndelLeppFashionHouse #KumariImedemaa #PLAYBUNNY092026 #MEEZ092026
https://parnu.postimees.ee/7977743/valter-parve-seitsme-peaga-lohe-ja-kolm-lovi-kumb-pool-peale-jaab Valter Parve ⟩ Seitsme peaga lohe ja kolm lõvi – kumb pool peale jääb?
Valter Parve
Mullu kevadel möödus 680 aastat jüriöö ülestõusu algusest ja toonast vastuhakku on põhjust meil tänu ja uhkusega meeles hoida. Ehk ka eeskujuks seada, sest vaba rahva õigus oma elu ise korraldada on pidevalt ohus. Kui noil ammustel aegadel oli vastaseks vallutajate sulaselge ahnus (ainutõe levitamise varjus), siis praegune kallaletungija tundub olevat nagu seitsme peaga lohe.
Metsküla rahva läinud kevadel alanud (omamoodi jüriöö) ülestõusul on Eesti iseseisvuse hoidmisel oluline tähendus, sest aitab näha meid ähvardavaid ohte ja siis ka tõhusamalt vastu hakata.
Mis on need seitse lohepead? Esimene kindlasti seesama ahnus: mida tühjem ääremaa, seda lihtsam seal maid ja metsi, hooneid ja mereranda kokku ahmida.
Teisele kohale paneksin ma kavaluse (nihveldamise). See oli ju päris nutikalt tehtud, kuidas Metsküla koolilastele riigilt ette nähtud pearaha mujale suunati. (Või oli see hoopis Lääneranna vallavolikogu rumalus: nähtud ülekohus puudutab juba väga paljude inimeste õiglustunnet ja ülestõusu vaim on hakanud levima üle Eesti ja võib ükskord ka Lihulasse jõuda.)
Kolmas lohepea tundub olevat rumaluse nägu, näiteks Metsküla kooli on tahetud ju varemgi kaotada ja Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) üliõpilaste Madis Veltmani ja Ingrid Teesalu 2012. aasta lõputööna valminud dokumentaalfilmis „Koolitee“ kõlas argumendina seegi, et väikestes klassides peavad lapsed (küsimise hirmus!) rohkem pingutama. Et siis suureks paisutatud koolides on võimalik lõdvemalt kaasa lohiseda! (Kas mingi osa riigikogu ja volikogude tuimadest käetõstjatest on nendesamade suurte koolide konveiertoodang?)
Siin on õige hetk küsida: kas ja mil moel meie (riigivapi) kolm lõvi meie iseolemist ja elujõudu kaitsevad?
Esimene lõvi peaks olema haritus ehk iga inimese oskus mõista nii maailmas kui kodukandis toimuvat ja siis tahtmine käituda ühistest huvidest lähtuvalt. Aga kui Eesti riigi ja kohaliku elu suunajatel on tänu parteilisele toiduahelale saadud isiklik heaolu (ja selle kultus) esikohal ning kõik muu neid ei huvitagi ja sedasorti egoismi üha rohkem on, on too kaitselõvi asunud (tahtmatult loomulikult) täitma ka ründava lohe neljanda pea rolli.
Pidevas reformivaevas ning PISA tulemusi ülimaks hindav hariduskorraldus kahjustab nii noorte kui õpetajate õnnetunnet ja lükkab heitumusse tuhandeid teismelisi. Kaasava hariduse põhimõtete niruvõitu rakendamine jätab arendamata nii andekamad kui jätab tööturult kõrvale need, kes ehk oskaksid midagi teha, aga küsivad: “Milleks?”. Milleks pingutada, kui saab muidu? Nii et selle lõvi nägu on inimeste raiskamine. Majandus vajab tööjõudu ja nii tulebki (raisatute asemele) üha rohkem võõraid sisse tuua – neid, keda ei huvita jüriöö ega Koidula, eesti keel ega kohalikud kombed.
Aga teine lõvi, ehk ajab tema siiski Eesti asja? Tema vastutada on reeglid, mille järgi ühiskond toimima on pandud. Tema on väga tubli olnud ja oma väge usinasti kasvatanud: 1. märtsi Postimehes ilmunud Liivi Uueti arvamusloo „Haridusametnike küllus ei korva õpetajate põuda” väitel on meil koolivõrgu iga ametniku kohta 307 last (1968. aastal oli neid 600 ja 1938. aastal 1400). Kas sellest piisab?
7. märtsi Lääne Elus ilmunud lugu „Metsküla lapsevanemad ootavad vaidele vastus“ näitab ilmekalt, kuidas Lääneranna vald ei saa kolmandat kuud vastatud protestile, mille sisuks kehtiva korra eiramine seoses laste (ja nende pearaha) teise kooli üleviimisega. Ju siis on bürokraate juurde vaja. Ja mitte ainult kohalikul tasandil!
Näiteks oleks tarvis õpetajaid rohkem kontrollida. Nad küll ei tohi enam tunnis lobiseva lapse käest telefoni ära võtta, aga järgmisena tuleks neid õpetada lahkelt vastu naeratama, kui kaasavalt harimatu silmatera koolmeistri sinna, teise ja kolmandassegi kohta saadab – mitusada ametnikku oleks juurde vaja!
Mõttemängu jätkates: kui sündimus muudkui langeb ja asjapulki kontoritesse järjest juurde sünnib, võib meil juba lähitulevikus olla iga ametniku kohta 100 last! Siis (2035?) saabki igas Eesti nurgas ette kujutada mõnda suuremat klassiruumi, kus õppeprotsessi juhib kohapeal trooniv ametnik, toeks kaamerad ja tehisaju. Tüütuid õpetajaid polegi enam vaja! Või kui, siis tugiisikutena kaasavat harimatust leevendamas.
Tundub, et see teine lõvi nimega Bürokraatia on enesele juba nii palju tegemisi korraldanud, et muuks temast eriti asja pole. Kui siia kõrvale panna Raiskamine, ei vaata meile vastu Eesti kaitsjad, vaid lohemao neljas ja viies nägu.
Kallaletungija kuues lõust on viies kolonn – organiseeritud, õpetatud, rahvasse sulandatud salk riigikukutajaid, kes selle eesmärgi nimel oma igapäevase oskusliku tegevusega siin tahtlikult pinda kobestavad. Ahnust, rumalust, tühikargamist on inimeste seas alati olnud, aga targa suunamisega on need liidetuna hävitavam jõud kui pommid.
Kolmas vapilõvi peaks tähendama riigi kaitsevõimet (lohe seitsmes pea tähendab vaenlase ründevõimet) ja tundub, et kolmest ainsana teeb ta päriselt oma riiki tugevamaks. Küsimus on: kas tema jaksab korvata puudujääki, mida ülejäänud kahe hädisus toodab? Kas tema vaprusest piisab, kaitsmaks Eestit meie otsustajate armee üleüldise vastutamatuse eest?
Mida kauem Lääneranna omad „tuima panevad”, seda halvem Metsküla peredele, aga seda parem Eestile. Vastuhakk kogub hoogu, sest enam taganemisaega ega -ruumi ei ole.
Metsküla rahva läinud kevadel alanud (omamoodi jüriöö) ülestõusul on Eesti iseseisvuse hoidmisel oluline tähendus, sest aitab näha meid ähvardavaid ohte ja siis ka tõhusamalt vastu hakata.
Mis on need seitse lohepead? Esimene kindlasti seesama ahnus: mida tühjem ääremaa, seda lihtsam seal maid ja metsi, hooneid ja mereranda kokku ahmida.
Teisele kohale paneksin ma kavaluse (nihveldamise). See oli ju päris nutikalt tehtud, kuidas Metsküla koolilastele riigilt ette nähtud pearaha mujale suunati. (Või oli see hoopis Lääneranna vallavolikogu rumalus: nähtud ülekohus puudutab juba väga paljude inimeste õiglustunnet ja ülestõusu vaim on hakanud levima üle Eesti ja võib ükskord ka Lihulasse jõuda.)
Kolmas lohepea tundub olevat rumaluse nägu, näiteks Metsküla kooli on tahetud ju varemgi kaotada ja Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) üliõpilaste Madis Veltmani ja Ingrid Teesalu 2012. aasta lõputööna valminud dokumentaalfilmis „Koolitee“ kõlas argumendina seegi, et väikestes klassides peavad lapsed (küsimise hirmus!) rohkem pingutama. Et siis suureks paisutatud koolides on võimalik lõdvemalt kaasa lohiseda! (Kas mingi osa riigikogu ja volikogude tuimadest käetõstjatest on nendesamade suurte koolide konveiertoodang?)
Siin on õige hetk küsida: kas ja mil moel meie (riigivapi) kolm lõvi meie iseolemist ja elujõudu kaitsevad?
Esimene lõvi peaks olema haritus ehk iga inimese oskus mõista nii maailmas kui kodukandis toimuvat ja siis tahtmine käituda ühistest huvidest lähtuvalt. Aga kui Eesti riigi ja kohaliku elu suunajatel on tänu parteilisele toiduahelale saadud isiklik heaolu (ja selle kultus) esikohal ning kõik muu neid ei huvitagi ja sedasorti egoismi üha rohkem on, on too kaitselõvi asunud (tahtmatult loomulikult) täitma ka ründava lohe neljanda pea rolli.
Pidevas reformivaevas ning PISA tulemusi ülimaks hindav hariduskorraldus kahjustab nii noorte kui õpetajate õnnetunnet ja lükkab heitumusse tuhandeid teismelisi. Kaasava hariduse põhimõtete niruvõitu rakendamine jätab arendamata nii andekamad kui jätab tööturult kõrvale need, kes ehk oskaksid midagi teha, aga küsivad: “Milleks?”. Milleks pingutada, kui saab muidu? Nii et selle lõvi nägu on inimeste raiskamine. Majandus vajab tööjõudu ja nii tulebki (raisatute asemele) üha rohkem võõraid sisse tuua – neid, keda ei huvita jüriöö ega Koidula, eesti keel ega kohalikud kombed.
Aga teine lõvi, ehk ajab tema siiski Eesti asja? Tema vastutada on reeglid, mille järgi ühiskond toimima on pandud. Tema on väga tubli olnud ja oma väge usinasti kasvatanud: 1. märtsi Postimehes ilmunud Liivi Uueti arvamusloo „Haridusametnike küllus ei korva õpetajate põuda” väitel on meil koolivõrgu iga ametniku kohta 307 last (1968. aastal oli neid 600 ja 1938. aastal 1400). Kas sellest piisab?
7. märtsi Lääne Elus ilmunud lugu „Metsküla lapsevanemad ootavad vaidele vastus“ näitab ilmekalt, kuidas Lääneranna vald ei saa kolmandat kuud vastatud protestile, mille sisuks kehtiva korra eiramine seoses laste (ja nende pearaha) teise kooli üleviimisega. Ju siis on bürokraate juurde vaja. Ja mitte ainult kohalikul tasandil!
Näiteks oleks tarvis õpetajaid rohkem kontrollida. Nad küll ei tohi enam tunnis lobiseva lapse käest telefoni ära võtta, aga järgmisena tuleks neid õpetada lahkelt vastu naeratama, kui kaasavalt harimatu silmatera koolmeistri sinna, teise ja kolmandassegi kohta saadab – mitusada ametnikku oleks juurde vaja!
Mõttemängu jätkates: kui sündimus muudkui langeb ja asjapulki kontoritesse järjest juurde sünnib, võib meil juba lähitulevikus olla iga ametniku kohta 100 last! Siis (2035?) saabki igas Eesti nurgas ette kujutada mõnda suuremat klassiruumi, kus õppeprotsessi juhib kohapeal trooniv ametnik, toeks kaamerad ja tehisaju. Tüütuid õpetajaid polegi enam vaja! Või kui, siis tugiisikutena kaasavat harimatust leevendamas.
Tundub, et see teine lõvi nimega Bürokraatia on enesele juba nii palju tegemisi korraldanud, et muuks temast eriti asja pole. Kui siia kõrvale panna Raiskamine, ei vaata meile vastu Eesti kaitsjad, vaid lohemao neljas ja viies nägu.
Kallaletungija kuues lõust on viies kolonn – organiseeritud, õpetatud, rahvasse sulandatud salk riigikukutajaid, kes selle eesmärgi nimel oma igapäevase oskusliku tegevusega siin tahtlikult pinda kobestavad. Ahnust, rumalust, tühikargamist on inimeste seas alati olnud, aga targa suunamisega on need liidetuna hävitavam jõud kui pommid.
Kolmas vapilõvi peaks tähendama riigi kaitsevõimet (lohe seitsmes pea tähendab vaenlase ründevõimet) ja tundub, et kolmest ainsana teeb ta päriselt oma riiki tugevamaks. Küsimus on: kas tema jaksab korvata puudujääki, mida ülejäänud kahe hädisus toodab? Kas tema vaprusest piisab, kaitsmaks Eestit meie otsustajate armee üleüldise vastutamatuse eest?
Mida kauem Lääneranna omad „tuima panevad”, seda halvem Metsküla peredele, aga seda parem Eestile. Vastuhakk kogub hoogu, sest enam taganemisaega ega -ruumi ei ole.
Kommentaarid
Postita kommentaar