VKI_089 _ VILLY KUMARI IMEDEMAAL: KARL KORSAR LOOB OMA VÄIKEST MAAILMA _ PORTAIL 17.10.2023 / MEEZ 25. 09. 2026
Berliinis resideeruv Karl Korsar kuulub vaieldamatult Eesti värvikaimate loojate hulka. Juba mõnda aega ei kata tema disainitud mustrid ainult rõivaid, vaid on tasapisi imbunud ka sisustusmaailma, ning see on väga teretulnud areng, sest fänne Karli loomingul (ja tal endalgi) jagub.
/.../
Karl Korsari vaipade ja muu loominguga saab tutvuda lehel karlkorsar.com.
*
Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is Nele Sõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew
#VillyKumariImedemaal #GentlemenFromEstonia #KarlKorsar #EndelLepp #KyrblaFashionWeek #ApocalypseTapestry #SeitsmePeagaLohe #LendabMesipuuPoole #PTK #LeppTV #CashForHonours #SuurPluss #TOKbyELFH #HelloVilly #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsNeleSõber #EndelLeppFashionHouse #KumariImedemaa #PLAYBUNNY092026 #MEEZ092026
https://portail.ee/karl-korsar-loob-oma-vaikest-maailma/
Karl Korsar loob oma väikest maailma
Intervjuu
17. oktoober 2023
Autor: Ester Kannelmäe
Berliinis resideeruv Karl Korsar kuulub vaieldamatult Eesti värvikaimate loojate hulka. Juba mõnda aega ei kata tema disainitud mustrid ainult rõivaid, vaid on tasapisi imbunud ka sisustusmaailma, ning see on väga teretulnud areng, sest fänne Karli loomingul (ja tal endalgi) jagub.
Karl, tegeled nii paljude asjadega, et alustuseks on paslik uurida, kuidas end ise defineerid.
Mida kõike tekstiilist teha saab, seda mulle teha meeldib. Ka siis kui tegelen tootedisainiga, olen ikkagi tekstiilisuunitlusega. Moes on tihtipeale vormiliselt kõik juba ära tehtud. Suures arenemises on just tekstiilide kasutamine ja nende manipuleerimine, printimine jmt. Seega jah, suures plaanis saab mind ikkagi tekstiilidisaineriks nimetada, kuigi ma ei arva, et praegusel ajahetkel on üldse vaja end lahterdada.
Mina vaatan intervjuud tehes aknast välja ja näen väga tormist Tallinna, sina aga istud sügise kohta lausa troopilises Berliinis. Räägi, kuidas juhtus, et sa nüüd juba pikemat aega seda linna oma koduks nimetad.
Kolisin Eestist ära kui olin 21. Olin neli aastat Londonis, siis aasta Sidney’s, siis jälle mõned kuud Eestis. Sain kodus olles aru, et suurlinna isu on ikkagi sees. Naasesin Londonisse, et seal omakorda mõista, et põhjused, miks ära kolisin, olid püsivad. Otsustasin Berliini kasuks, sest vajasin suuremat seltsielu kui see, mida Eestil pakkuda oli. Mida teha argiõhtutel kui sul pole oma pere? Berliinis on suhete ja elamisviiside normid hoopis teistsugused ja pole kindlaks määratud, kuidas elu elatakse. Eesti on väiksem, kõik on küll tolereeritud, aga eeldatakse ikkagi kindlat viisi asju teha.
Veel üks põhjus, miks siin elan, on võimalus kokku puutuda paljude erinevate inimestega. Tõesti, ka Eestis on põnevaid inimesi, on ambitsioonikaid inimesi, aga teatud maailmsusest jääb puudu. Ja kuigi Berliin on ka tegelikult omamoodi küla, on siin kontakte luua palju lihtsam. Sellest, kui olulised on minu valdkonnas sotsiaalsed oskused ja võrgustiku punumine, sain aru üsna varakult. Näiteks minu 2012. aasta breakthrough-lugu sai alguse just ühest baariõhtust – story päädis sellega, et disainid jõudsid välja suisa Londoni olümpiamängude avatseremooniale. Ka praegu on arendusfaasis üks projekt, mille alge oli juhuslikus kohtumises.
Ka töiseid asju on sul Berliinist ilmselt lihtsam organiseerida?
Suur osa tootmisest on mul just kangaste osas mööda Euroopat laiali. Väga palju asju käib läbi Eesti, õmblemine on Eestis ja ka showroom. Nii lendangi palju Berliini ja Tallinna vahet. Alguses oli logistikat keeruline üles ehitada, aga nüüd tuleb kõik juba päris hästi välja. Enamuse asju saab ju arvutis ära teha niikuinii.
Mis veel Eestisse toob?
Õpetan juba kolmandat aastat järjest Eesti Kunstiakadeemias ja annan ka töötubasid – see meeldib mulle väga. See on hoopis teistsugune dimensioon. Disaineri töö võib olla üsna üksildane, muudkui nuputad. Minu jaoks peab see aga vahelduma sotsiaalsemate tegevustega. Energia, mida ülikoolist ja töötubadest saan, on mõnusat ego-boost’i pakkuv. Taipad, et sul on mingist spetsiifilisest alast suured teadmised ja oled võimeline neid ka edasi andma. Mulle väga meeldivad mu õpilased.
Põnev on ka näha, kuidas protsessis paljastuvad mingid ühiskondlikud tabud. Kuidas töötubadesse tulevad beeži, musta ja halli kandvad inimesed, aga ükski neist ei tee mustvalget mustrit. Isu ennast läbi värvi väljendada on tegelikult väga suur, aga selleks, et sulanduda, peab paratamatult selles ürgses vajaduses mööndusi tegema.
Töö käigus tulevad välja antropoloogilised nüansid, mis mind nii moe kui disaini puhul väga paeluvad. Ühest küljest on huvitav toodete tegemine ja teisest küljest see, kuidas inimesed neile reageerivad, mis tunded neis tekivad. Minu asjadele on kindlasti tulnud kasuks see, et nad on silmapaistvad ja kergesti äratuntavad. Inimesed on tulnud lausa tänaval vihmamantlite eest kiitma.
Kas noored on nii hukas kui räägitakse? Õppejõuna oled sa kindlasti märkmeid teinud.
Ei ole see noorus hukas midagi. Neil on vähem hirmutunnet asjade esitlemisel. Eks neid nüansse tuleb juurde veelgi, kasvõi see kui suurt rolli mängib nende elus sotsiaalmeedia. Tänapäeva noortel on kindlasti keerulisem, aga neil on ka palju rohkem võimalusi. Disainiga tegelemine on muutunud väga palju demokraatlikumaks. Nüüd on kõigil võimalus end näidata, varasemalt sõltusid sa süsteemist, edasimüüjatest, praegu pigem mitte.
Mida kõike tekstiilist teha saab, seda mulle teha meeldib. Ka siis kui tegelen tootedisainiga, olen ikkagi tekstiilisuunitlusega. Moes on tihtipeale vormiliselt kõik juba ära tehtud. Suures arenemises on just tekstiilide kasutamine ja nende manipuleerimine, printimine jmt. Seega jah, suures plaanis saab mind ikkagi tekstiilidisaineriks nimetada, kuigi ma ei arva, et praegusel ajahetkel on üldse vaja end lahterdada.
Mina vaatan intervjuud tehes aknast välja ja näen väga tormist Tallinna, sina aga istud sügise kohta lausa troopilises Berliinis. Räägi, kuidas juhtus, et sa nüüd juba pikemat aega seda linna oma koduks nimetad.
Kolisin Eestist ära kui olin 21. Olin neli aastat Londonis, siis aasta Sidney’s, siis jälle mõned kuud Eestis. Sain kodus olles aru, et suurlinna isu on ikkagi sees. Naasesin Londonisse, et seal omakorda mõista, et põhjused, miks ära kolisin, olid püsivad. Otsustasin Berliini kasuks, sest vajasin suuremat seltsielu kui see, mida Eestil pakkuda oli. Mida teha argiõhtutel kui sul pole oma pere? Berliinis on suhete ja elamisviiside normid hoopis teistsugused ja pole kindlaks määratud, kuidas elu elatakse. Eesti on väiksem, kõik on küll tolereeritud, aga eeldatakse ikkagi kindlat viisi asju teha.
Veel üks põhjus, miks siin elan, on võimalus kokku puutuda paljude erinevate inimestega. Tõesti, ka Eestis on põnevaid inimesi, on ambitsioonikaid inimesi, aga teatud maailmsusest jääb puudu. Ja kuigi Berliin on ka tegelikult omamoodi küla, on siin kontakte luua palju lihtsam. Sellest, kui olulised on minu valdkonnas sotsiaalsed oskused ja võrgustiku punumine, sain aru üsna varakult. Näiteks minu 2012. aasta breakthrough-lugu sai alguse just ühest baariõhtust – story päädis sellega, et disainid jõudsid välja suisa Londoni olümpiamängude avatseremooniale. Ka praegu on arendusfaasis üks projekt, mille alge oli juhuslikus kohtumises.
Ka töiseid asju on sul Berliinist ilmselt lihtsam organiseerida?
Suur osa tootmisest on mul just kangaste osas mööda Euroopat laiali. Väga palju asju käib läbi Eesti, õmblemine on Eestis ja ka showroom. Nii lendangi palju Berliini ja Tallinna vahet. Alguses oli logistikat keeruline üles ehitada, aga nüüd tuleb kõik juba päris hästi välja. Enamuse asju saab ju arvutis ära teha niikuinii.
Mis veel Eestisse toob?
Õpetan juba kolmandat aastat järjest Eesti Kunstiakadeemias ja annan ka töötubasid – see meeldib mulle väga. See on hoopis teistsugune dimensioon. Disaineri töö võib olla üsna üksildane, muudkui nuputad. Minu jaoks peab see aga vahelduma sotsiaalsemate tegevustega. Energia, mida ülikoolist ja töötubadest saan, on mõnusat ego-boost’i pakkuv. Taipad, et sul on mingist spetsiifilisest alast suured teadmised ja oled võimeline neid ka edasi andma. Mulle väga meeldivad mu õpilased.
Põnev on ka näha, kuidas protsessis paljastuvad mingid ühiskondlikud tabud. Kuidas töötubadesse tulevad beeži, musta ja halli kandvad inimesed, aga ükski neist ei tee mustvalget mustrit. Isu ennast läbi värvi väljendada on tegelikult väga suur, aga selleks, et sulanduda, peab paratamatult selles ürgses vajaduses mööndusi tegema.
Töö käigus tulevad välja antropoloogilised nüansid, mis mind nii moe kui disaini puhul väga paeluvad. Ühest küljest on huvitav toodete tegemine ja teisest küljest see, kuidas inimesed neile reageerivad, mis tunded neis tekivad. Minu asjadele on kindlasti tulnud kasuks see, et nad on silmapaistvad ja kergesti äratuntavad. Inimesed on tulnud lausa tänaval vihmamantlite eest kiitma.
Kas noored on nii hukas kui räägitakse? Õppejõuna oled sa kindlasti märkmeid teinud.
Ei ole see noorus hukas midagi. Neil on vähem hirmutunnet asjade esitlemisel. Eks neid nüansse tuleb juurde veelgi, kasvõi see kui suurt rolli mängib nende elus sotsiaalmeedia. Tänapäeva noortel on kindlasti keerulisem, aga neil on ka palju rohkem võimalusi. Disainiga tegelemine on muutunud väga palju demokraatlikumaks. Nüüd on kõigil võimalus end näidata, varasemalt sõltusid sa süsteemist, edasimüüjatest, praegu pigem mitte.
Oma brändi kõrvalt disainid sa ju ka teiste kaubamärkide heaks. Kuidas sind kui creative’it üles leitakse?
Tõesti, see on suur osa mu tegemistest. Olen algusest saati loonud ka teistele. Mul on agent Stockholmis, kes müüb mu disaine teistele kaubamärkidele, nii et need on jõudnud ka H&Mi, Calvin Kleini, &Other Stories jne kollektsioonidesse. Ostetakse valmis mustreid ja tellitakse spetsiaalselt vajalikke.
Jah, loominguliselt pole see võib-olla nii intrigeeriv, ent tasu osa ei saa alahinnata. Olen naernud, et kui teed teistele, siis pead disainerina ära õppima, kuidas teha lillemustreid – kutsume neid samas valdkonnas töötavate tuttavate keskel grandma florals. Nendest lihtsalt pole pääsu ja arvan, et selle peale pole ka mõtet nägu krimpsutada. Paratamatult tahame ju kuidagi olla osa ümbritsevast. Taimekujund on suurepärane abstraktne kujund, mida panna millegi peale, see on piisavalt voolav.
Oma õpilastele olen ka öelnud, et neil peaks olema kaks väljundit – kommertsväljund, mille puhul disainer teebki seda, mida turg otsib ja teiseks enda loominguline väljund. Mulle pakub viimane karjääri puhul olulist balanssi, sest saan teha täpselt seda, mida tahan. On tore vaadata maailma läbi lapse silmade ja olla avatud loomingulisusele, aga ei saa olla lapsik ja kommertsist täitsa keelduda, sest makse peab ka maksma ja elada tahaks hästi.
Kas sul on tunne, et Eestis on meil väikest viisi taak selle osas, et loominguline inimene ei tohiks liiga head leiba teenida?
Mul on tunne, et eestlaste jaoks on ääretult oluline, et maailm näeks meid kui tõsiseltvõetavaid inimesi. Lihtsamatest asjadest rõõmu tundmine tundub olevat patt. See väljendub näiteks riigipoolsetes toetustes – hirmus tõsisele klassikalisele muusikale antakse palju, aga disain ja popkultuur saagu hakkama väga vähesega, vahe on meeletu. Samas on palju näiteid, kuidas just viimane on majandusele ülioluline olnud, vaatame kasvõi Rootsi suunas või viimastel aastatel Koread, mis on täielik pop-destination. Selle teema puhul on mul alati tunne, et tahaks öelda Eestile “Lase lõdvaks!”. Popkultuuri võib ju ka nautida, see on OK. Eemalt vaadatuna paistavad sellised asjad eriti silma. Uue generatsiooniga see suhtumine hääbub veidi, pole enam nii, et praalime suure suuga, et loeme Kafkat ja ööbime PÖFFil ning tegelikkuses sirvime hoopis kodus Kroonikat.
Jutud popkultuurist toovad paratamatult mõtted tagasi su enda brändi juurde. Kuidas sellel läheb, kas maailmavallutus on lähedal?
Läheb ikka välismaale asju. Eestlaste jaoks on hästi tähtis on see, et asi jõuaks välismaale, see jääb paljudest intervjuudest silma.
Eks see vist nii ole tõesti, quilty as charged!
Ma ise mõtlen pigem nii, et enne, kui igale eestlasele ei kuulu ühte Karl Korsari toodet, pole nii oluline mujale pürgima hakata. Kas ettevõtte paisumine on nii oluline? Mul on sõpru, kes veavad suuri brände, aga mina vist nii kasvada ei taha. Ma ei taha stressi, mis sellega kaasneb. Tahan teha täpselt nii, et endale on mõnus, mingeid maailmavallutusplaane mul pole. Alustades oli tõesti oluline kuhugi kaugele jõuda, aga nüüd näen, et see võrdub lihtsalt unetute öödega ja pole kõige mõistlikum viis asju ajada. Kui inimesed väljaspool Berliini ja Eestit mu loomingu üles leiavad, on see tore, aga ma ei tee selle nimel aktiivselt tööd.
On oluline, et sinusugused inimesed julgevad selliseid tõdemusi teha. Ausalt välja öelda, et “veri ninast väljas” töörügamine pole ideaal, mille poole pürgida.
See lihtsalt teeb õnnetuks ja pärast pole lihtne end kokku lappida. Mul on hea meel, et saan paljusid inimesi oma loominguga rõõmsaks teha. Päris kõigile ei saagi meeldida. Võtan igal aastal vastu uusi väljakutseid, et endal oleks põnev. Brändi tegemine on pigem minu loomingulise väljenduse projekt. Olen praegu positsioonis, kus saan asju nii teha, mul on teatud tuntus ja võimalused. Samas pole ma millegi külge elu lõpuni kinni naelutatud. Brändi kasvades peaksin hakkama vastutama liiga paljude asjade ja teiste inimeste eest, kogu rõõm kaoks ära ja ülejäänud elu jääks ka elamata. Praegu saan täita ka enesearengu-unistusi, mitte ainult karjääri edendada. Ma arvan, et väga paljud inimesed Eestis saavad juba aru, et kui sa iseendaga ei tegele, siis kannatavad inimsuhted. Meie elukvaliteet omakorda sõltub sellest, millised need inimsuhted me ümber on.
Ütlesid, et sead endale aina uusi väljakutseid, kõigepealt tulid rõivad, siis kattus üks diivan su loodud kangaga ja nüüd vaatavad veebipoest vastu hoopiski vaibad. Kuidas see viimane projekt alguse sai?
Minu ameti puhul ongi põnev see, et saan oma tekstiilikavandeid väga erinevalt kasutada. Otsin üha uusi tooteid, mille peale oma disaini kanda. Aksessuaare oleks kindlasti ka päris põnevat teha, aga selleks väljakutseks pole ma praegu veel valmis. Oluline on see, et loon vaikselt oma maailma.
Nautisin üllatust, mille lõi skaalnanihe kui kandsid oma mustrid rõivaste asemel hoopiski kangastele. Kas protsessis oli ka sinu jaoks midagi uut?
Vaipu luuakse hoopis teistsuguse tehnikaga. Rõivakangaste printimisel on sul tohutud võimalused värvide ja kõige muu osas. Vaipade puhul on need palju piiratumad, seda nii värvide kui graafika osas. Töötan koos ühe toreda Eesti firmaga. Meie koostöö on põnev, sest ma ise ei tunne ala läbi ja lõhki, õpin kogu aeg ise juurde ja see on lahe. Sisustusega on suurim väljakutse see, kuidas disaini pehmemaks teha – see ei saa olla nii karjuv kui rõivaste puhul. Teen tagasihoidlikumalt, aga ei kaota ära Karl Korsari tunnetust.
Karl Korsari vaipade ja muu loominguga saab tutvuda lehel karlkorsar.com.
Kommentaarid
Postita kommentaar