MTFC_DV_033 ALASTI TÕDE! / PUHAS RÕÕM! _ NÜÜD JULGEN RÄÄKIDA / NÜÜD LÕÕRITAN LAULDA

#DianaKlas #VerniLeivak #JaakOts #MaitVigriste #EltonLennon #MeMoMu #ErioperatsioonWegebau #VillyLopmanFanClub #GentlemensFloralCabinet #LaDolceVita #KillBillHelloVilly #MartinTeeFanClub #MEEZ112025

Hello Villy / Endel Lepp Fashion House / Meestemoemuuseum / MEEZ

https://en.wikipedia.org/wiki/La_Dolce_Vita
*
https://www.facebook.com/photo?fbid=122205173072295883&set=a.122204752190295883
*
https://kerdo.eu/.../nuud-julgen-raakida-diana-klas-elulugu/
“NÜÜD JULGEN RÄÄKIDA” Diana Klas. Elulugu
39,90 €

Diana võtab end alasti – alasti tõde ja paljud, rääkimata lood jõuavad lõpuks päevavalgele, Diana ametlikus ja suures elulooraamatus “Nüüd Julgen Rääkida”
Suhted, armastus, karjäär, lein ja pere. Raamatus jõuab tõeline – valus kuid ka ilus tõde lugejani!

LOE PROLOOGI
https://kerdo.eu/.../nuud-julgen-raakida-diana-klas.../...

PROLOOG
Kustutan tule.
Käsi väriseb natuke. Nagu ikka, kui päev on liiga pikk olnud.

Klaasitäis vett tilkuvast kraanist – selleni jõudmiseks tuleb läbida pikk teekond mööda

vana Kopli maja pimedat ja hallitanud koridori – on mu viimane rituaal enne ööd. Veel on rooste ja hallituse mekk, aga vähemalt on ta olemas. Koridor haiseb eluheidikute järele ning ainus tualett, mida saan kasutada vaid oma prill- lauaga, on hõivatud.

Käes on 2023. aasta viimane kuu, akna vahelt puhub sisse tormituul, mis segab lumesaju ja sügise jäägid üheks sogaseks tantsuks. 11 ruutmeetri suurune külm korter Koplis, ilma tualeti ja veeta, mille seintel elavad nii mälestused kui ka lutikad ja surematud prussakad.

Mamma nohiseb mu kõrval ja tahaksin teda just praegu kallistada. Tänutäheks selle eest, et ta on endiselt minuga, olles kõigile mu elu seiklustele vapralt kaasa elanud.
Kallis Muuli piilub mind ühe silmaga, nagu tahaks kontrollida, olen ma ikka veel siin. Olen, kallike, sind ei jäta ma iial. Käsi libiseb üle Muuli pehme turja ja hetkeks tunnen midagi, mis meenutab rahu.

Aga see rahu on petlik. Tean juba, mis mind ees ootab. Kui tuli kustub, algab lutikate tantsu aeg. Nad tulevad nagu trupp pärast etendust – võtavad üle voodi, seina, mu padja ja põsed, mida kasutavad oma hiiglasliku lavana. Nende tants on minu õhtune aplaus – kriipiv, elus, vältimatu.

Neelan alla oma ravimid: rahustid, unerohud, antidepressandid, vererõhurohud jt. Väike keemiline orkester, mis peab mind viima sinna, kus ootab veel ainus rõõm – unne. Seal, suletud laugude taga, on veel valgus. Seal on lava. Seal on Jüri. Seal on papa. Seal on publik. Seal on armastus.

Alguses kostub vaikne kohin. Siis tõuseb eesriie. Must eesriie.
Ma näen ennast laval. Vanemuises, valguse käes, publik seisab püsti.
Aplaus on nii vali, et tunnen seda oma rinnus nagu südamelööke.

Ma kummardan, aga juba järgmine hetk olen kuskil mujal – isa süles. Eri naerab, tema silmad on head, ta kallistab mind ja ütleb: «Kallis plika, ära karda midagi. Kõik on laval lihtsam kui elus.»

Siis muutub taas valgus. Ma olen rongijaamas. See on Jüri jaam. Lumetorm keerutab, väike rong seisab, uksed on avatud. Tema seisab seal, nii elus ja soe, nagu ta oli enne seda ööd, kui rong ta elu ära viis.

«Diana,» ütleb ta, «tule, läheme sõitma.»
«Ei, Jüri, ma kardan. Ma nii väga kardan – nagu ma kogu oma jätkuvat elu olen kartnud… kallis Jüri, ei.» «Sel korral ei juhtu midagi,» naeratab ta.
«Sel korral sõidame lõpuni – koos.»

Tema hääl on nii õrn ja soe, et ma ei suuda vastu panna. Astun vagunisse. Seal lõhnab teatri järele – puudri, viina ja sameti järele. Aknast mööduvad mu elu pildid. Edith Piaf, kelleks ma laval kehastusin – väike naine, suur hääl. «Kuningas Lear», kelle pahaks tütreks ma kehastusin, kuid täna on Leari valu ka minu oma.

«Eraelud», mis olid täis naeru ja rõõmu. Kõik need etendused jätkuvad ja jätkuvad ja jätkuvad, ja mina lendan ühelt lavalt teisele, ühest seriaalist teise. Ühest linnast teise. Lillede meri ja šampuse jõed.

Ja siis jälle päris elu – peod, kus klaasid olid täis, aga süda tühi.
Kaadrid Eri matustelt, Jüri kirstust, lavalt kukkuv rekvisiit. Kõik on segamini nagu katkine filmilint.

«Vaata, Jüri,» ütlen ma, «kui palju olen pidanud elama. Kui palju ma olen pidanud surema.»
«Ma tean,» vastab ta. «Aga sa tulid alati lavale tagasi. Alati.»

«Sellepärast ma sind ootangi – sõidame, kallis. Sulge silmad, sõidame nüüd imedemaale.»

Vagun täitub taas särava valgusega. Publik plaksutab. Ma avan suu ja laulan:

«Udumere sees, seisev inimvoog, kuu on päikse ees ja vari raagus puude peal…»
Ma tunnen, et olen jälle laval, aga mitte enam Vanemuises ega varietees, vaid kuskil nende kahe maailma vahel.
Seal, kus aplaus ei lõpe kunagi ja kõik, keda ma armastasin, on jälle koos. Eri, Jüri, isegi need, kes mind reetsid, seisavad nüüd publiku seas ja vaatavad, kuidas ma mängin oma viimast rolli – iseennast.

Aplaus läheb tugevamaks. Ma näen, kuidas Jüri sirutab käe.
«Tule, Diana. Meil on aeg minna – uued peatused ootavad.»
Mu huuled vaevu liiguvad, aga sõnad tulevad selgelt:
«Ma armastan sind, papa.
Ma armastan sind, Jüri.
Ma armastan teid, sõbrad.
Ma ei jäta teid iial.»
Korraks ärkan veel.

Korter on külm, Mamma hingab raskelt. Muuli on mu jalgade juures, et sooja saada – ta lõdiseb ja vaatab mulle sügavalt silma, justkui tahtnuks öelda:

«Kallis Diana, aitäh sulle selle armastuse eest, mille sa mulle kinkisid.»
Ja siis… hingas ta viimast korda.

Ta oleks justkui tahtnud veel hetkeks koos minuga sellele rongile joosta, kuid valis hoopis teise tee – ronis vaikselt Mamma õlgadele, et sealt, kõige kõrgemalt, heita maailmale oma viimne pilk ja öelda mulle hüvasti.
Ju ta teadis, mis valu ma veel läbi pean elama.

Öö oli vaikne. Ainult Muuli väikese keha soojus jäi hetkeks meie vahele nagu soe mälestus valgusest, mis korraks veel läbi musta eesriide paistis.
Lutikate tants on vaibunud. Ka nemad uinusid meie kolme vahel. Kõik on vaikne.

Ma tean, et homme tuleb jälle torm ja külm ja hallid seinad.
Aga ma tean ka, et öö toob lavastuse, mida keegi teine ei näe, mida tunnen ainult mina – siin, koos kalli Mamma ja Muuliga.

Lavastuse, kus elu ja surm on ühes ja samas etenduses, kus mina olen korraga näitleja, publik ja kriitik.

Sulgen silmad.
Algab uus vaatus.
Varahommikul oli Muuli teinud Mamma õlgadel oma viimase hingetõmbe. Ka tema läks rongile, viimsele rongile.

Uus eluvaatus algas nüüd meil kahekesi Mammaga. 

Kuva vähem