GVL_M_051 MÜÜGIREKORD ⟩ Selgus põhjus, miks Gustav Klimti vähetuntud portree eest maksti tervelt 236 miljonit
*
*
Gustav Klimti «Elisabeth Ledereri portree» müüdi pärast 20 minutit kestnud pakkumissõda 236 miljoni eest. Foto: Wikimedia Commons
MÜÜGIREKORD ⟩ Selgus põhjus, miks Gustav Klimti vähetuntud portree eest maksti tervelt 236 miljonit
Kultuuritoimetus
25. november 2025, 14:21
* Klimti portree kujutab Viini ühe jõukama juudiperekonna tütart.
* Vähetuntud portreest sai kõige kallim moodsa kunsti teos, mis eales oksjonil müüdud.
* Müügihind ületas kaugelt summa, mis maksti kaks aastat tagasi Klimti teose «Daam lehvikuga» eest.
Gustav Klimti aastakümneid avalikkuse eest varjul olnud portree müüdi hiljuti oksjonil rekordilise summa eest – tervelt 236 miljonit dollarit. Klimti salapärane ja suhteliselt vähetuntud maal on nüüd kõige kallim moodsa kunsti teos, mis eales oksjonil müüdud, ja ühtlasi kalleim, mille Sotheby’s on kunagi müünud. On aga kindlad põhjused, miks see nii väärtuslik on, vahendab BBC.
Austria kunstniku pühendunumate patroonide tütre Elisabeth Ledereri täispikk portree müüdi 18. novembril New Yorgis 236,4 miljoni dollariga. See ületab kaugelt summa, mis maksti kaks aastat tagasi Klimti teose «Daam lehvikuga» (1917–1918) eest. See müüdi 2023. aastal Londonis 108 miljoni dollari eest, tehes sellest Euroopa oksjoniajaloo kalleima maali.
Selle müügiga edestas Klimti lõuend Andy Warholi Marilyn Monroe portreed «Shot Sage Blue Marilyn» (1964), mis müüdi 2022. aastal New Yorgis oksjonimajas Christie’s 195 miljoni dollari eest, ning maalist sai teine kalleim oksjonil müüdud kunstiteos pärast Leonardo da Vinci «Salvator Mundit» (umbes 1500), mis müüdi 2017. aastal 450,3 miljoni dollari eest.
20-aastane pärijanna
Ent mis on nii tähelepanuväärset Klimti peaaegu kahemeetrises 20-aastase pärijanna kujutises, kelle ebamaine piklik figuur näib kristalluvat valgest siidist kookonis, et õigustada sellist hinnasilti?
Esmapilgul võib «Bildnis Elisabeth Ledererist» («Elisabeth Ledereri portree», 1914–1916) puududa Klimti kuldse perioodi särav luksuslikkus. Tol perioodil lõi ta sellised hiilgavad teosed nagu «Adele Bloch-Baueri portree I» (1907) ja «Suudlus» (1907–1908). Kui need lopsakad meistriteosed peegeldavad Viini glamuuri, siis Ledereri lüüriline kujutis, loodud kunstniku elu viimastel aastatel (Klimt suri 1918. aastal), helgib varjatumalt, ent psühholoogilise intensiivsusega. Lõuendi esteetiline rikkus on külluslik, aga lihtsalt rohkem peidus.
Natside konfiskeeritud – natsid võtsid Austria 1938. aasta anneksiooni järel ära kogu Ledereride tohutu Klimti-kogu – portree jõudis taas turule 1980. aastate alguses. Siis sattus teos Estée Lauderi miljardärist pärija Leonard A. Lauderi erakogusse. Lauder suri 2025. aasta juunis.
Aastakümneid avalikkuse eest varjul olnud portree näis justkui oma aega ootavat, et taas rambivalgusse tõusta. Olenemata hinnasildist, on see salapärane töö lõpuks valmis oma saladusi avaldama. Selle erakordne lugu põimib fakti ja sümboli rikkaks visuaalseks gobelääniks, mille intriigid ulatuvad nii lõuendi sisse kui ka sellest välja.
Esimese maailmasõja algusaastatel valminud portree Viini ühe jõukama juudiperekonna tütrest võib paista kuldajastu viimase hiilgava hingetõmbena. Esimene pilk rikastele idamaade ornamentidest inspireeritud motiividele, mis keerlevad noore naise ümber taevase sinise ajatus sfääris, ja rahu tema tumedates silmades, tõstavad vaataja hetkeks eemale Euroopa ajaloo tormilisest kiirenemisest. Kuld, millele Klimt varem tugines, ei ole kadunud, vaid muundunud – tagurpidi alkeemia korras – julguseks kasutada erksat, sugestiivset värvi, mis kohati flirdib ekspressionismiga.
Lähemal vaatlusel paistavad portreest kriipivad kultuurilised detailid. Elisabethi keeruka rüü ja kleidi mustrisse on Klimt põiminud kujundite salapärase vandenõu. Need kajavad idamaade kunstist ja ühtlasi mikroskoopilise meditsiinikujunduse maailmast, mis hakkas teravamalt nähtavaks muutuma vahetult enne seda, kui Klimt Viini teadusringkondades tegutses. Naise rüüd kaunistavad draakonid meenutavad Qingi dünastia tekstiile, kus niisugused olendid sümboliseerisid kosmilist ja keisri jumalikult legitimeeritud võimu. Nende aeglane ringlus Elisabethi reite ümber annab talle müütilise aura, justkui taltsutaks ta elemente ja üleloomulikke olendeid. Nii ei loo Klimt üksnes oma patroonidele meelitavat kuju, vaid sisuliselt taasleiutab ta Botticelli «Veenuse sünni» uuele ajastule.
Ent sellega asi ei piirdu. Idamaise hiilguse kõrval on peeni kujundeid, mis meenutavad selliseid vorme, millega Klimt hakkas tegelema pärast seda, kui ta kuulas 1903. aastal oma sõbra, Viini Ülikooli anatoomia ja patoloogia professori Emil Zuckerkandli rakuteoorialoenguid. Elisabethi rõivastel leidub ovaale ja kontsentrilisi kujundeid, mida võiks kergesti pidada pelgaks lillesümboolikaks. Need pehmed rakutaolised motiivid kajavad Klimti varasemates töödes, kus neid on seostatud kunstniku huvidega embrüoloogia, hematoloogia ja varase elu struktuuride vastu.
Natsivõim ohustas Ledereri
Kui vaadata neid kujundeid kõrvuti selliste varasemate töödega nagu «Danaë» (1907) ja «Suudlus», hakkab ilmuma omalaadne visuaalne keel, mille Klimt justkui ise leiutas. Võimu sümbolite kõrvutamine bioloogilise päritolu vihjetega loob portree, mis töötab üha sügavamal mütoloogia ja teaduse ristumiskohtadel.
Veelgi üllatavamalt selgitavad need vihjed päritolu ja identiteeti, mis sai Elisabethile omaks natsivõimu ajal. Aastakümneid pärast Klimti surma, 1930. aastate lõpul seisis Elisabeth silmitsi aina kasvavate piirangute ja ohuga oma juudi päritolu tõttu. Enesekaitseks väitis ta valelikult, et Klimt olevat tema bioloogiline isa. Tema ema Serena kinnitas seda valeväidet vandega. Võimud võtsid valejutu omaks ja andsid Elisabethile staatuse, mis teda kaitses.
Elisabethi lugu nii lõuendi sees kui ka sellest väljaspool on ümbersünni ja ellujäämise lugu. Kui eemalduda lähedalt näivast mustrite võrgust, mida Klimt talle rõivastesse punus, meenutab tema kehaehitus justkui liblikat (Klimti korduv motiiv), kes on äsja kookonist välja murdmas. Tema kirev kleit, mis langeb selja taha, näib äkitselt muutuvat siledateks, prismaatilisteks tiibadeks, mis kohe laienevad. Kas Klimti hilisperioodi meistriteos väärib hinda, mille see just pälvis, on omaette küsimus, aga selle portree jõudu ja lõputut loovust keegi eriti ei vaidlusta.
Kommentaarid
Postita kommentaar