EMADUS ON KOSMILINE PLAHVATUS   

#KumariVaim #MerikeEstna #ErioperatsioonWegebau #GentlemenFromEstonia #MartinTee #MartinTeeSuviKirblas #Meestemoemuuseum #MeMoMu #MEEZ042026

EI SAA LUBADA: „Pühendun meestemoepiltniku karjäärile, kuidas saaksin samal ajal lapsi saada?“ küsib Kumari Vaim. Pildil koos pildiga Martisn Teest.

*

EI SAA LUBADA: „Pühendun maalimisele ja maalikunstniku karjäärile, kuidas saaksin samal ajal lapsi saada?“ küsib Merike Estna. Pildil koos Lumi (vasakul) ja Kõuga. 

FOTO: Aime Estna

Areen

05.09.2025, 16:10

KUNSTNIK JA EMA | Merike Estna: emadus on kosmiline plahvatus

  (6)

„Kunstiväljal on ikka kardetud, et kui emadusest teada saadakse, ei pakuta enam suuri projekte või asjad lähevad käest,“ ütleb Merike Estna.

Kaarin Kivirähk 

„Kunstnik ja ema“

„Kunstnik ja ema“ on intervjuude miniseeria, mille fookuses on kunstnikud, kes on ühtlasi emad. Need on lood emaks olemise kirjeldamatust rõõmust ja tööst ning selle mahutamisest loominguga täidetud ellu. Intervjuudes toome kapist ja padja alt välja teema, millest üksikud geeniused ei räägi ja tõsised kuraatorid ei huvitu.  

Merike Estna on praegu üks Eesti nõutumaid kunstnikke, kes järgmisel aastal esindab meie riiki 61. Veneetsia kunstibiennaalil. Sellest sügisest alustab ta EKA kaasaegse kunsti õppekava külalisprofessorina. 

Kunstnik on just naasnud Tallinnasse oma teisest kodust Mexico Citys, et valmistuda oktoobri alguses Tartu Kunstimajas avanevaks näituseks. Näitus jutustab emadusest eksistentsialistliku maailmatunnetuse kaudu, tuues kokku sünni ja surma vahelise hapra piiri. Merikesele on ema tiitli andnud peagi nelja-aastaseks saav Kõu Fortino ja kahekuune Lumi Marisol. 

Kas on oluline teada, kas kunstnikul on lapsed või mitte? Kas see on üldse teema, mille kohta tohib küsida? 

See ei pea alati oluline olema, kui kunstnik sellest otseselt rääkida ei taha. Isiklikult olen tundnud, et sellest on oluline rääkida – eriti just viimasel ajal. Vaadates kõrvalt oma tuttavaid-kolleege, on jäänud mulje, et emadust tihti varjatakse, sellest ei räägita, peidetakse rasedust. Kunstiväljal on ikka kardetud, et kui sellest teada saadakse, ei pakuta enam suuri projekte või asjad lähevad käest.

Ma ei mäleta, et keegi oleks mulle otse öelnud, et kunstnik ei saa olla ema, kuid mõtlesin ise küll pikka aega, et ma ei saa seda endale lubada. Kuna ma tahan pühenduda maalimisele ja maalikunstniku karjäärile, siis kuidas saaksin samal ajal lapsi saada? 

/.../ 

Brigitta Davidjants on Müürilehes kirjutanud, et kirjanikuna on raske leida sõnu emadusest kirjutamiseks. Kuidas oled sina leidnud selle jaoks kunstikeele ja kas see on ka keeruline olnud?

Esimesed tööd, mis sel teemal tegin, olid hästi isiklikud. Ega ma ei mõelnud alguses emadusega teadlikult tegeleda. Tavaliselt maalin korraga suurt seeriat. Mulle meeldib samal päeval liikuda lõuendilt lõuendile, ma pole ühe maali ees terve päeva. Vahel on mul korraga 10–15 maali käsil ja lasen vähemalt osal loomulikult liikuda, sinna, kuhu mõte parasjagu viib. Nii kujunesid mu esimesed emadusteemalised tööd. 

Kõige esimene teos tuli üldse nii, et olime abikaasaga Narvas residentuuris. Ootasin siis juba Kõud, aga ei teadnud veel seda. Joonistasin sketši, kus naisel on kummitus kõhus, ja hiljem mõtlesin, et see oli esimene ilmutus minu rasedusest.

Sa oled maalinud mitmeid versioone madonnast lapsega. Mis tähendus on sinu jaoks sel traditsioonilisel kujutisel? Üks suurejooneline madonna kujutis oli ka hiljuti Kumu grupinäitusel „Nad hakkasid kõnelema“.

Algne impulss selleks oli küll minu isiklik kogemus emana, aga kuna olen palju Mehhikos viibinud, siis kogu siinse kultuurikonteksti taustal, mis on hästi religioosne, muutus see kiiresti sümboolsemaks. Samas minu vaade pole kindlasti usuline, pigem eksistentsiaalne ja universaalne. Ma jätan oma madonnad alati anonüümseks, nii et nad võivad olla ükskõik kes – olgu see siis ema-lapse suhe või mingi kosmiline sünd.

Minu enda kogemus emana on olnud hästi positiivne. Tunnen, et kui mu esimene laps sündis, langes mulle peale eriline rahu. On väga vähe asju, mis võivad mu endast välja viia. Olen olnud sellise positiivse loori all, nii köitis mind ka madonna ja lapse kujutis sellise universaalse, rahuliku plahvatusena. 

Kõigil minu madonnamaalidel on ajalooline viide mingile konkreetsele maalile. Kumu näitusel eksponeeritud teose inspiratsiooniks oli Niguliste muuseumis asuva „Kannatusaltari“ Michel Sittowi maalitud Neitsi Maarja Kristuslapsega. Asendasin valge roosi munaga, mis on minu jaoks alguse sümbol.

Rahvusvaheline karjäär, reisimine, õhtused üritused, ebaregulaarsed töötunnid, mis käivad justkui kaasas kuulsaks kunstnikuks olemisega, ei toeta pere loomist kunstiväljal. Kui palju sina sellelaadseid takistusi näed?

Kindlasti on võimalik kõigega jätkata, kui on soovi ja kui on tugistruktuur. Võib-olla hästi noore kunstnikuna on sotsiaalsus eriti oluline. Käin ise avamistel ääretult vähe, võrreldes ajaga enne lapsi. Mingeid valikuid tuleb teha ja mina olen keskendunud sellele, et saaksin tööd teha, näituseid näha ja teiste loominguga kursis olla, kuid ka oma laste jaoks olemas olla. Ma pole valinud seda teed, et tahaksin õhtuti kodunt ära olla.

Mul on olnud väga suur tugistruktuur ja olen saanud seega loominguga hästi edasi minna. Praegu Lumiga tunnen, et tahan väga tema kõrvalt ka oma kunstnikutööd teha, ega tunne, et oleksin selle pärast halb ema. Kuigi kõigi jaoks ei pruugi see nii lihtne olla, siis mulle on emadus pigem loomingulist jõudu andnud.

Just valusamad hetked on need, millest ei räägita

Mida on emadus sinult võtnud ja mida juurde andnud?

Emadus on võtnud näituseavamistel käimise kombe, enne olin ikka päris aktiivne pidutseja. Andnud on väga palju: keskendumisvõime, olulisematele asjadele fookustamise. Olen positiivsem ja rahulik, mind ei häiri enam mingid väikesed probleemid.

Mis nõu annaksid teisele kunstnikule, kes vanemarolliks valmistub?

Tasub oodata ja vaadata, kuidas läheb. Ei ole mõtet palju ette karta ega planeerida, kogemused on kõik nii erinevad.

Mis võiks sinu arust kunstimaailmas teisiti olla, et vanemlus oleks lihtsam?

Emadus on nii suur osa elust ja nii võimas kogemus, et oleks eriti rumal sellest rääkimist või selle loomingus kajastamist tabuks muuta, kuigi ometi see nii veel mingil määral on. See võiks olla samaväärne teema kui paljud teised.

Ma ei tahaks ka, et oleks eelarvamust, et emadus võtab naiselt kindlasti ära võimalusi, aega ja loomingulist jõudu. Ka paljud teised asjad võivad neid ära võtta. Emadus võiks olla normaalne ja aktsepteeritud.

Mis on üksi asi, mida sa soovid, et keegi oleks sulle enne lapse saamist öelnud?

Olen kaotanud kaks last varajases raseduses. See olnud üks asi, mille puhul eriti esimesel korral tundsin, et sellest üldse ei räägita. Tundsin end nii üksi ja eriti läbikukkununa. Just valusamad hetked on need, millest ei räägita.