MEEZ: PÄKAPIKULUGU ON MUUTUNUD LENDJÄNESE PERE PAINAJAKS
POSTIMEES: KARULUGU ON MUUTUNUD RATTAMEHE PERE PAINAJAKS
Kirbla külas väidetavalt toimunud päkapikurünnak on jätnud jälje ka Kumari elukaaslasele Endlile, kes on mures lendjänese emotsionaalse tervise pärast.
Triigi külas väidetavalt toimunud karurünnak on jätnud jälje ka Raido elukaaslasele Hellele, kes on mures mehe emotsionaalse tervise pärast.
#MartinTeeFanClub #ErioperatsioonWegebau #Kirbla #Lääneranna #Keskkonnaamet #HeimarLepiksoo #TanelTürna #AlekseiTurovski #VäinoKoorberg #EndelLeppFashionHouse #KumariImedemaa #GentlemenFromEstonia #Meestemoemuuseum #MeMoMu #MEEZ042026
https://www.postimees.ee/8454555/karulugu-on-muutunud-rattamehe-pere-painajaks
Karulugu on muutunud rattamehe pere painajaks
- Enda sõnul karuga kohtunud Raido on meediakärast väsinud
- Keskkonnaamet saabus reedel sündmuskohale asja uurima
- Iga juhtum ei vii looma küttimiseni
Reedel päeval saabus keskkonnaamet Lääne-Virumaal Väike-Maarja külje all asuvasse Triigi külla, et uurida nädal tagasi toimunud karurünnakut. Väidetavalt ohvriks sattunud Raido läks aga kodust arstile, telefoninumbri vahetas ära ja võõraid kõnesid vastu ei võta.
Triigi kortermajas koputab naabrinaine Aino Raido koduuksele. Viimaks avab ukse kirjus särgis ja hallide retuusidega naine. See on 55-aastane Helle, kelle juurde 50-aastane Raido viis kuud tagasi kolis. Naabrinaised on head sõbrannad, Helle usaldab Ainot.«Raido läks Rakverre arstile,» ütleb Helle. Naisel on mure silmis. Viimane nädal on olnud pingeline.
Nädal tagasi reede varahommikul läks Helle tööle, lehmalauta on kodust vähem kui kilomeeter maad. Kell kolm öösel on kottpime. Siis ei kartnud ta midagi, nüüd on natuke kõhe.
Kui naine hommikuselt lüpsilt tagasi koju jõudis, hakati koos viina võtma. «Pool liitrit kahe peale.»
Õhtul otsustas teinepool Triigist Väike-Maarjasse poodi minna. «Võttis minu poja ratta,» ütleb Helle.
«Ma kaklesin karuga!»
Tagasi koju jõudis Raido pärast kella kaheksat õhtul. «Ma kaklesin karuga,» teatas mees.
Helle ei küsinud midagi. «Ei. Riided olid tal keefiriga koos, üleni porine. Jope varrukas oli katki, kotil lukuosa puruks.»
Naine võttis seda nagu vana rahu ise. «Ta nägi õudne välja. Ütles, et karu tuli selja tagant.»
Naine toob koti – küünejälgi sel pole. Tõmbluku kelgu küljest on tila ära tulnud.
Rohkem tol õhtul karust juttu ei tehtud. «Miks? Ma ei viitsi kuulata,» ütleb Helle ausalt. Naine on väsinud.
«See on mõistatus,» ütleb Aino. Järgmisel hommikul oli Hellel asja Rakverre ja mehe kirjeldatud kohast mööda sõites viskas ta pilgu sündmuskohale. «Kraavis oli kõvasti püherdatud.»
Muidugi märkas naine ka kodus, et mehe alaselg on sinine, käte peal olid väikesed täpid, mis ammu ära paranenud.
Kurikuulus küpsisepakk, mille muljumisest Raido Virumaa Teatajale rääkis – see oli papist alusega ja pealt kilega, muretainaküpsised sees. Aino sõnul oli see tõesti räsida saanud. Kile peal olid muljumise jäljed, aga Helle ei oska seepeale arvata, kas sellega sai karu hakkama.
Helle usub Raidot. Nad on ammused tuttavad. «Nooruspõlve armastus.» Aga elu triivis nad eraldi. Poole aasta eest otsis mees ammuse armastuse üles.
Ei saa salata, Raidol on viina peale isu. Tal on depressioon ja juhtub sedagi, et alkohol ja ravimid segunevad kokteiliks. Raido joob ja siis on jälle paus. Kui ta joob, muutub hoopis teistsuguseks – muidu vaikne mees räägib nii palju, et ei jaksa ära kuulata.
Raido ja Helle armastus on suur, nad on kirglik paar. «Purjus peaga teinekord näpistab mind, aga liiga ei tee,» ütleb naine.
Helle tahab Raidot uskuda. «Ma ei usu, et ta luulusid nägi.»
Kommentaarid teevad haiget
Kõik tunnistavad, et nädal on olnud paras põrgu.
Pärast juhtunut hakkasid levima kommentaarid: inimesed arutavad ja kahtlevad. Raidole on see hinge läinud.
«Ta ei räägi mulle midagi. Vahib telefoni,» kirjeldab Helle. «Ma räägin talle iga päev, et ära loe. Aga ikka loeb.»
Kodus pole enam rahu. «Raido ei maga, käib närviliselt ringi. Ta ütles, et räägivad igasugu jutte ja mõtlevad välja.» Naine näeb, et see on meest muutnud. «Ta on närviline. Endasse tõmbunud,» ütleb Helle. «Keeb vihast,» arvab Aino.
Raido vahetas isegi telefoninumbri ära ja Helle seda ei tea. «Ma ei tea, kaua see kestab. Kaua ma kannatan.»
Helle püüab pingest lahti lasta, käib tööl ja proovib sellele mitte mõelda. Mees pole õnneks nädal aega pitsi puutunud, aga Helle kardab, et emotsionaalselt kättesaamatu Raido otsib viimaks leevendust jälle viinast. «Ta ei saa selle kõigega hakkama ja kukub jooma.»
Seda Helle ei taha. «Ma armastan teda. Jätke ta rahule.»
Keskkonnaamet uurib asja
Kohalikud jahimehed ja keskkonnaamet on püüdnud Raidoga samuti ühendust saada, kuid seni pole see õnnestunud.
«Ma ei saa öelda, et see juhtus, ja ma ei saa öelda, et seda ei juhtunud,» tunnistab Väike-Maarja jahipiirkonna pealik Heimar Lepiksoo sündmuskohal.
«See pole välistatud,» märkis ta võimaliku karuga kohtumise kohta.
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku osakonna juhataja Tanel Türna sõnul on praegu keskne küsimus, kas olukord nõuab eriloa väljastamist karu küttimiseks.
«Keskkonnaamet ei uuri karurünnakuid kriminaalmenetluse mõttes. Kui tekib vajadus eriloa järele, peame hindama kõiki asjaolusid,» selgitab ta.
See tähendab, et tuleb välja selgitada, kas Väike-Maarjas üldse toimus karurünnak ning kas konkreetset looma ja tema liikumist on võimalik tuvastada. «Rünnak on oluline argument eriloa väljastamiseks,» lisab Türna.
Tema sõnul ei pruugi iga juhtum siiski viia looma küttimiseni. Kui oletatav rünnakukoht asub inimasustusest eemal, piirkonnas liigub mitu karu ning asjaolud viitavad pigem ehmatusele või noore looma uudishimule, tekib küsimus: kas looma küttimine lahendaks probleemi või oleks see lihtsalt ettevaatusest tehtud samm. «Sellele me vastust otsimegi,» ütleb ta.
Türna sõnul meenutab kohapealne töö mõneti uurivat ajakirjandust: oluline on koguda infot eri allikatest ja kontrollida selle paikapidavust. Alles siis, kui rünnak leiab kinnitust, saab rääkida niinimetatud nuhtlusisendist.
Üks keerulisemaid küsimusi on, kuidas olla kindel, et reageeritakse just õigele loomale. Kõige kindlam oleks jälgida karu liikumist GPS-kaeluse abil, kuid selliseid märgistatud loomi on Eestis vähe. Seetõttu tuginetakse mitmele allikale korraga: kannatanu ütlustele, rajakaamerate salvestistele, jahimeeste tähelepanekutele ning teadmisele, millised loomad piirkonnas liiguvad.
Kui kujuneb välja selge konfliktipiirkond – olgu selleks asulalähedane põld, teeületuskoht või muu riskitsoon –, püütakse sekkumine hoida võimalikult täpne. Jahiala määratakse vajadusel isegi katastriüksuse või küla piiride kaupa.
Koostöös jahimeestega püütakse vältida juhuslikku tegutsemist ning keskenduda konkreetse ohu vähendamisele, mitte lihtsalt loomade arvukuse piiramisele.
«Karudel läheb Eestis hästi – neid on juba üle tuhande,» märkis Türna.
Karude arvukuse kasv on ühelt poolt looduskaitseline edulugu, kuid toob paratamatult kaasa ka rohkem kokkupuuteid inimestega. Keskkonnaameti andmetel kahjustasid karud ülemöödunud aastal 482 mesilasperet ja rüüstasid 1674 silopakendit. Mullu olid vastavad näitajad 329 ja 2244.
Samas rõhutatakse, et viimastel aastatel ei ole Eestis registreeritud ühtegi juhtumit, kus karu või hunt oleks inimest rünnanud.
Aleksei Turovski: karuga kohtudes vestelge temaga rahulikult
Zooloog Aleksei Turovski sõnul võib noor karu kevaditi olla näljane ning seetõttu ka julgem inimesele lähenema.
«Kui loom tunneb toidulõhna, võib see teda motiveerida,» arutleb ta.
Kui kohtumine karuga ikka toimus, siis võis oluline roll Turovski hinnangul olla ka sellel, et mees liikus jalgrattaga. «Sellisel juhul ei paista inimene loomale kõrge ega suur. Loomad hindavad vastase ohtlikkust eelkõige vertikaalmõõtme järgi – jalgrattur ei mõju talle hirmuäratavana.»
Lisaks võib kiskjat käivitada liikumine. «Kui inimene sõidab kiiresti eest ära, võib see noores kiskjas vallandada jälitamisinstinkti,» ütleb Turovski.
Zooloogi sõnul ründab kiskja saaki tagantpoolt, lükkab ta pikali ja püüab teda hammustada kukla alt kaelast. «See on kindlam viis tappa.» Karu üüratu jõud on esijäsemetes.
Turovski sõnul tuleks karuga kohtudes jääda seisma ning vestelda karuga rahulikult ja monotoonselt; kui ta ründab, siis heitke pikali. «Vaadake tema poole.»
____________________________
Loos on draama, tugevad tunded ja õnnelik lõpp
Eesti Meediaettevõtete Liidu tegevjuht Väino Koorberg rääkis, et ootas karuloole jätku – kas siis teemal, et nende loomade populatsioon on kasvanud liiga suureks, või et kusagil ütlevad jahimehed, et karulaskmisnorm on liiga väike ja seda tuleks mitu korda suurendada.
«Selliste lugude juures peab ajakirjanik alati küsima, mis selle asja taga võiks olla. Kas see toimus, ja toimus just niimoodi? Kas keegi võiks kinnitada?»
«Ühe allika lugude puhul tasub alati ettevaatlik olla,» ütles Koorberg, kes pidas seda meemilaadseks looks.
Tema hinnangul on loomadega seotud lood lugejate seas populaarsed, samuti on igaühel lihtne peategelasega samastuda.
«Kes siis pole rattaga sõitnud ja käinud üksinda metsateel – see oleks võinud juhtuda ükskõik kellega,» lausus ta. «Selles loos on draama, tugevad tunded ja õnnelik lõpp.»
«Niisugused lood lendavad hästi, sest neid on hea rääkida lõkketule valgel või pajatada meestele saunas, kuidas ma napilt karu käest pääsesin,» lisas ta.
Kommentaarid
Postita kommentaar