Eestis on looduskaitse üle pikalt arutletud vastanduse võtmes, justkui seisaks ühel pool riik ja teisel maaomanik. Tegelikkuses ei saa looduse hoidmine toimida konfliktina, kus üks pool võidab ja teine kaotab. Küsimus on usalduses, koostöös ja selles, kas suudame näha looduskaitset ühise eesmärgina, mitte pealesurutud kohustusena, kirjutab Rainer Vakra.
Võin käsi südamel öelda, et keskkonnaameti eesmärk on hoida loodust ja teha seda koos inimestega, mitte inimeste eest. Looduskaitse ei saa toimida vastasseisuna. Kui maaomanik tunneb, et riik on tema vastu, siis on looduskaitse juba kaotanud.
Aus on tunnistada, et usaldus on olnud habras. Liiga sageli on maaomanik saanud piirangutest teada tagantjärgi. Liiga sageli on esimene kokkupuude riigiga olnud kontroll, mitte selgitus ja nõustamine. Ja liiga sageli on jäänud tunne, et looduskaitse tähendab kohustust ilma valikuta. Aga Eesti looduskaitses on toimunud oluline suunamuutus. Muutus, kuidas riik maaomanikega suhestub.
Õiglane hüvitamine omanikule on iseenesestmõistetav
Kui ühiskond soovib loodust kaitsta, siis ei saa selle hind jääda üksiku maaomaniku õlgadele. Usun, et sellele mõttele kirjutavad alla kõik Eestimaa inimesed, aga oluline on jõuda sõnadest tegudeni.
Näiteks on üks võimalus looduskaitseliste piirangutega maade õiglase hinnaga väljaostmine. Mina mäletan aegu, kui riik ei teinud aastas ühtegi tehingut ehk vaatama sõnadele ja lubadustele oli number eelarves ilus ümmargune null.
Juhin tähelepanu, et just viimastel aastatel on riik märkimisväärselt suurendanud piirangutega maade väljaostmist. 2025. aastal ostsime ligi sada kinnisasja pea 900 hektaril, kogusummas 10,2 miljonit eurot, see on rekordiline maht. Käesoleval aastal on eesmärk on maade ostu eelarvet lausa kahekordistada.
Alates 2018. aastast on riik omandanud üle 2500 hektari maid ning investeerinud üle 30 miljoni euro. See on põhimõtteline muutus: kui riik seab piirangu, peab maaomanikul olema päriselt valik.
Lisaks on kasvanud Natura toetused, vähenenud loodukaitseliste piirangutega maade maamaksu koormus. Kõik see kokku annab sõnumi, et looduskaitse pole enam tasuta kohustus maaomanikule.
Keskkonnaameti jaoks on partnerlus argipäev
Väide, et keskkonnaamet "läheb eramaale piiranguid kehtestama", ei vasta enam ammu tegelikkusele, kuigi seda vahel nii esitatakse. Põhimõtted on selged: üldreeglina uusi kaitsealasid eramaale ei kavandata, eelistatakse riigimaid ja maaomaniku kaasamine on kohustuslik.
Eramaale laienemine tuleb kõne alla ainult siis, kui see on vältimatu. Näiteks esimese kaitsekategooria liikide puhul või kui kaitse-eesmärki ei ole muul viisil võimalik saavutada. Hoiame sekkumise minimaalsena ja väga selgelt põhjendatuna.
Paljudel juhtudel on maaomaniku nõusolek üldse eeltingimuseks. Ning isegi siis, kui seadus kohustab riiki tegutsema, tuleb detailselt lahti kirjutada, milliseid alternatiive kaaluti, miks neist ei piisanud ja milline on mõju maaomanikule. Looduskaitse ei toimu omaniku arvelt, vaid koos temaga, tema nõusolekul ja selgete põhjenduste ning argumentidega.
Keskkonnaameti eesmärk ei ole karistamine
Üks kõige visam müüt on, et keskkonnaamet tegeleb karistamisega. Et riik tuleb kohale siis, kui midagi on valesti ja esimene asjana hakkab kohe trahvima.
Meie eesmärk ei ole üksnes "tabada ja karistada", vaid jõuda lahenduseni. Toon kaks näidet.
Eestis on nii erilise loodusega kaitsealasid, kus on isegi telkimine keelatud ja selle reegli rikkujaid on võimalik rahaliselt trahvida. Tegelikult on meie inspektorid suutnud inimestele juba aastaid selgitada ja neid keskkonnaalaselt harida, miks niisugused piirangud vajalikud on. Selle tulemusel on matkaja telgi kokku pakkinud ja uude, selleks sobilikku kohta suundunud. Vahel, kui pere väiksemad liikmed juba magavad, on lepitud kokku, et lahkutakse kohe hommikul ärgates.
Käib pidev inspektorite koolitamine, riigi esindajaid õpetatakse suhtlema nii, et võimalik konfliktsituatsioon saaks koostöös lahendatud. Lühidalt tähendabki see, et esmane eesmärk ei ole trahv, vaid olukorra parandamine.
Teine näide on ehituskeeluvööndite järelevalve. Keskendume olulise mõjuga rikkumistele ja väiksemate ning vähese mõjuga eksimuste puhul suuname inimesi paremaid ja keskkonnasõbralikumaid lahendusi leidma, mitte ei alusta kohe menetlust. Me teame, et kui inimene on eksinud teadmatusest, ei aita teda karistus. Aitavad selgitus ja lahendus.
Selgus tekib selgitades
Kui maaomanik ei saa aru, mis tema maal toimub või miks mingi piirang kehtib, on see probleem, aga looduskaitse ei ole enam inimese jaoks arusaamatu must auk.
Viimastel aastatel on astutud väga konkreetseid samme, et info jõuaks maaomanikuni varasemast oluliselt paremini. Keskkonnaamet teavitab maaomanikke inventuuridest ja andmete muudatustest otse. Eramaadele tellime inventuure kaitse all olevatel aladel, kui seal on teada oluliste väärtuste olemasolu, kuid me ei tea, mis seisundis nad on.
Loodus ei tunne piire, kaitsealune taim või kotkas ei küsi maaomaniku nõusolekut, kui endale elukohta valib. Keskkonnaamet on sõnumitooja, et teie maal leidub mõni haruldane või ohustatud loodusväärtus, mida oleks vaja hoida.
Anname endast kõik, et sõnumitoojat kohe esimesena nii-öelda maha ei löödaks. Olemas on ka kaardirakendused, kust maaomanik saab oma loodusväärtusi ja piiranguid vaadata. Järgmine samm on personaalne vaade ehk infosüsteem, kust maaomanik näeb tervikpilti oma maa kohta. Seda võib nimetada mugavusteenuseks, aga tegelikult on see usalduse alus.
Kõik need muutused – õiglasem hüvitamine, selgemad reeglid, varajane kaasamine ja teistsugune järelevalve – viitavad ühele ja samale eesmärgile, usalduse taastamisele.
Looduskaitse ei saa olla edukas, kui maaomanik tunneb, et temaga ei arvestata. Edukas saab olla siis, kui ta näeb, et riik on partner, kes kuulab, selgitab ja pakub õiglast lahendust.
Lõppkokkuvõttes ei otsusta looduskaitse tulevikku mitte ainult seadused ega toetused, vaid suhtumine. Kui suudame hoida dialoogi avatuna ja otsida lahendusi koos maaomanikega, on võimalik leida tasakaal looduse kaitse ja inimeste õiguste vahel. See ei ole lihtne tee. Aga see on ainus tee, et looduskaitsel oleks Eestis tulevikku.
Toimetaja: Kaupo Meiel
Kommentaarid
Postita kommentaar