Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra kirjutas arvamusloos, et looduskaitse saab olla edukas vaid koos maaomaniku toetusega. Erametsaomanikud kirjutavad kahe käega sellele mõttele alla ja just sellepärast on kahju, et ülejäänud artikkel räägib muutustest, mis on kas alles käivitumas või mida pole praktikas piisavalt kaua rakendatud, et nende mõju maaomanike jaoks oleks päriselt hinnatav.
Nii mõjubki suur osa sellest, mida peadirektor kirjeldab keskkonnaameti ja maaomanike koostöö eduloona, pigem ilusa soovunelma kui reaalsusena, millel maaomanike igapäevaeluga puutepunkte pole.
Omanik tahab jääda omanikuks
Looduskaitseliste piirangute õiglane hüvitamine metsaomanikele on üks erametsaliidu fookusteemasid olnud läbi liidu ajaloo. Poliitikute ja riigi tasandil rõhutatakse selle olulisust sõnades märkimisväärselt rohkem, kui neid väljaütlemisi reaalselt tegudeks konverteerub.
Looduskaitseliste piirangutega maa riigi poolt omandamisel hinnastamisreeglite muutmine nii, et need oleksid tõepoolest õiglasemad, on üks viimaste aastate olulisemaid edasiminekuid piirangute hüvitamise paketis. Ometi ei saa nõustuda, et seda tõstetakse esile kui suurt saavutust, kuna sageli on maa müümine ainukene päris valik, mis maaomaniku laual üldse on.
Meil on ridamisi näiteid maaomanikest, kes on läbinud keskkonnaametiga aastaid kestnud menetlusprotsessi, müünud looduskaitseliste piirangutega maa lõpuks riigile ning palunud eraldi rõhutada, et nad ei ole selle lahendusega rahul.
Omanik soovib jääda omanikuks ja oma metsa majandada, mitte leppida olukorraga, kus tuleb vastu võtta riigi raha, loobuda kodukohast ning kolida linna, sest senine sissetulekuallikas on kadunud. See tähendab, et riik keelab kasutada majanduslikku tulu metsast, mille istutas kunagi vanavanaisa just mõttega, et lapselapsel oleks tulevikus elus lihtsam hakkama saada. Küsimus ei ole üksnes rahas, vaid ka omanditundes, kultuurilises järjepidevuses ja põlvkondade vahelises sidemes, mida selline solgutamine ei säilita.
Just seetõttu on kompromissitult oluline looduskaitseliste piirangutega maa asendamise võimaldamine samas piirkonnas asuva majandusmetsa vastu. Maa müümisel riigile saab omanik küll raha, kuid tema kodupiirkonnas ei pruugi olla samaväärset metsa müügil ning Põlvamaa metsaomanik ei soovi asendusmetsa näiteks Jõgevamaale. Ta soovib jätkata oma harjumuspärast elu oma kodukohas, mis tihti on tema perekonnale kuulunud mitu põlvkonda. Maaelu jätkusuutlikkuse seisukohalt on lubamatu, et riik tõrjub need inimesed oma juurte juurest eemale.
Tõe kriteerium on praktika
Metsaühistutes on parasjagu käimas kibekiire töö, kuna aprill on looduskaitseliste piirangute hüvitise taotlemise aeg ning järjekord metsaomanikest, kes taotluse esitamiseks ühistu abi vajavad, ulatub uksest välja. Riik teab samal ajal väga hästi, et kui hüvitist tuleb igal aastal eraldi taotleda, jääb osal inimestel see kevadisel kibekiirel ajal tegemata ning nii jääb osa rahast igal aastal riigile alles.
Vakra kirjutab oma artiklis hiljuti kliimaministeeriumi kantslerilt saadud juhisest, et kaitsealasid eramaale enam ei kavandata ja maaomaniku kaasamine protsessi on edaspidi kohustuslik. Ilmselgelt sellist põhimõtet varem ei olnud. Milline suurepärane võimalus metsaomanike hirme maha võtta ja taotluse täitmise kõrvale rääkida keskkonnaameti peadirektori antud lubadustest edaspidi piirangutest teavitada ja kaitsealade moodustamisel omaniku nõusolekut küsida! Kahjuks ei ole veel kohanud ühtegi metsaomanikku, kes seda juttu usuks.
Tõe kriteerium on teatavasti praktika ja lubaduste vettpidavust saame hinnata alles mõne aja pärast. Seni on maaomanikel igati põhjust umbuslik olla, kuna sarnaseid lubadusi on antud varemgi, näiteks Natura alade moodustamise protsessis, kui kinnitati, et metsamajandamine saab seal tavapäraselt jätkuda.
Elementaarne infovahetus ei ole mugavuslahendus
Omanike teavitamine eramaale plaanitavatest või kehtestatud piirangutest peab olema riigil niivõrd elementaarne tegevus, et kummaline on lugeda käsitlust maaomaniku personaalsest infosüsteemist kui mugavusteenusest.
Maaomanike vaatest on mugav seni olnud vaid riigil piirangute kehtestamisel, omaniku jaoks on oma maad puudutava info leidmine erinevatest kaardirakendustest ja registritest ebamugav, sageli ilma kõrvalise abita võimatu ning vahel metsandusspetsialistilegi väljakutsuv.
Tõsi, esimesi samme teavituste parandamiseks on pikkade läbirääkimiste tulemusel tehtud. Suurem katsetamine korraldati keskkonnaametis poolteist aastat tagasi vahetult enne aastavahetust, mil hulk metsaomanikke sai automaatteavituse, et neile kuuluval katastriüksusel asub oluline metsaelupaik ja kuni selle ametliku kaitse alla võtmiseni ei ole võimalik metsateatise alusel raiet teha.
Üldsõnaline kiri tekitas soovitud selguse asemel hoopis segadust ja metsaühistud uppusid omanike murelikesse telefonikõnedesse, sest keskkonnaametist suunati nad vastuseid otsima hoopis kliimaministeeriumisse, kus küsimusi põrgatati nagu kuuma kartulit ühest käest teise.
Veel 15. aprillil pöördus metsaomanik ühistusse sooviga saada nõu, kuidas oma metsa majandada. Üllatus oli suur, kui selgus, et ta ei saagi midagi teha, sest tema maa on vahepeal looduskaitse alla võetud. Selliseid näiteid on viimasest kuust mitmeid.
Kõnealune kirjatükk mõjub kangesti sedaviisi, et ametiaega lõpetav peadirektor otsib oma töövõitude portfooliosse edulugusid, kas siis tagasi valimise kindlustamiseks või tööturul enda väärtuse tõstmiseks.
Lõpetuseks tundub paslik tsiteerida Vakra arvamusloo lõppu: "lõppkokkuvõttes ei otsusta looduskaitse tulevikku mitte ainult seadused ega toetused, vaid suhtumine." Maaomanike usaldust ei too tagasi üks arvamuslugu ega ametkondlikud kirjad, vaid just nimelt väärikas ja kaasav suhtumine, aga selle eest on veel ennatlik paguneid nõuda.
Toimetaja: Kaupo Meiel
Kommentaarid
Postita kommentaar