OTT MAATEN: ESTONIA TEATER ON EESTI SUUR ÕNN JA ÕNNETUS _ ERR 7.07.2026
#RahvusooperEstonia #Armandonia #GentlemenFromEstonia #OttMaaten #Aluspüksipäkapikud #MaitVigriste #AivarVendelpomm #DonArmandoMustvunts #ErioperatsioonWegebau #MartinTeeSuviKirblas #TheSilenceOfOthers #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #KumariImedemaa #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #Meestemoemuuseum #GentlemensFloralCabinet #ExcavanzaKomatsu #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
https://kultuur.err.ee/1610072026/ott-maaten-estonia-teater-on-eesti-suur-onn-ja-onnetus
Rahvusooper Estonia peadirektor Ott Maaten ütles Klassikaraadiole antud intervjuus, et jutt hirmuõhkkonnast kogu Estonia teatris on selgelt liialdatud.
Rahvusooper Estonia on viimaste nädalate jooksul meedias kõneaineks olnud ja mitte kunstilistel, vaid eelkõige struktuursetel põhjustel. Artiklitest ja jätkulugudest, puudutagu need siis ooperisoliste või ooperikoori, jääb kõlama, et rahvusooperis on juhtimiskriis. Kuidas teil praegu juhina läheb?
Ütleme, et kahetiselt. Tegelik olukord on ju see, et rahvusooper on praegu puhkusel. Kõik estoonlased on majast ära, maja on tühi ning tehakse suviseid hooldustöid. Sellest vaatenurgast tundub ühest küljest veidi imelik rääkida suurest kriisist, samas kui institutsioon ju ei tööta ja maja on tühi. Teisalt on meedias lahvatanud väga suur arutelu selle ümber.
Rahvusooper Estonia on viimaste nädalate jooksul meedias kõneaineks olnud ja mitte kunstilistel, vaid eelkõige struktuursetel põhjustel. Artiklitest ja jätkulugudest, puudutagu need siis ooperisoliste või ooperikoori, jääb kõlama, et rahvusooperis on juhtimiskriis. Kuidas teil praegu juhina läheb?
Ütleme, et kahetiselt. Tegelik olukord on ju see, et rahvusooper on praegu puhkusel. Kõik estoonlased on majast ära, maja on tühi ning tehakse suviseid hooldustöid. Sellest vaatenurgast tundub ühest küljest veidi imelik rääkida suurest kriisist, samas kui institutsioon ju ei tööta ja maja on tühi. Teisalt on meedias lahvatanud väga suur arutelu selle ümber.
/.../
Teine probleem puudutab võimalikku korruptsiooni – kahtlust, et Estonia ooperikoosseisude planeerija Helen Lepalaan eelistab rollidesse neid soliste, kes võtavad temalt laulutunde.
Kõigist meedias kajastatud probleemidest pean seda kõige tõsisemaks. See on tõesti küsimus, mis vajab kindlasti kontrollimist ja uurimist. Direktorina olen ma selle eest täiel määral vastutav.
Kõigist meedias kajastatud probleemidest pean seda kõige tõsisemaks. See on tõesti küsimus, mis vajab kindlasti kontrollimist ja uurimist. Direktorina olen ma selle eest täiel määral vastutav.
Seetõttu tegime kohe pärast minu välisreisilt naasmist ja pärast artikli ilmumist otsuse, et algatamse sisekontrolliprotseduurid ning kaasasime kohe ka politsei – esitasime politseile avalduse ja palusime neil asja uurida. Siin peab olema väga selge ja ühene vastus: kas korruptsiooni on olnud või ei ole olnud.
Samas tuleb lähtuda ka sellest, et Eestis kehtib süütuse presumptsioon. Me ei saa kedagi eetris süüdi ega hukka mõista. Las politsei teeb oma töö, las meie sisekontroll annab samuti vastused ning kui tõde on välja selgitatud, siis saame teha vastavad otsused.
Kas Helen Lepalaan jääb seniks ametisse?
Nagu ma ütlesin, kehtib süütuse presumptsioon. Täna ei ole ühtegi süüdimõistvat otsust, on ainult kahtlustus. Kahtlustus ei ole põhjus inimese vallandamiseks, see on täiesti ilmne, direktor peab selles olukorras lähtuma kehtivast õigusruumist.
Küll aga oleme teinud nii, et Helen Lepalaan ei jätka praegu tööd ooperiosakonnas.
Mis see tähendab?
See tähendab sisekorralduslikult seda, et tema töökoht ei paikne enam füüsiliselt ooperiosakonnas.
Samas tuleb lähtuda ka sellest, et Eestis kehtib süütuse presumptsioon. Me ei saa kedagi eetris süüdi ega hukka mõista. Las politsei teeb oma töö, las meie sisekontroll annab samuti vastused ning kui tõde on välja selgitatud, siis saame teha vastavad otsused.
Kas Helen Lepalaan jääb seniks ametisse?
Nagu ma ütlesin, kehtib süütuse presumptsioon. Täna ei ole ühtegi süüdimõistvat otsust, on ainult kahtlustus. Kahtlustus ei ole põhjus inimese vallandamiseks, see on täiesti ilmne, direktor peab selles olukorras lähtuma kehtivast õigusruumist.
Küll aga oleme teinud nii, et Helen Lepalaan ei jätka praegu tööd ooperiosakonnas.
Mis see tähendab?
See tähendab sisekorralduslikult seda, et tema töökoht ei paikne enam füüsiliselt ooperiosakonnas.
Kas politsei on uurimist juba alustanud?
Seda ma praegu täpsemalt ei kommenteeri. Politsei võttis avalduse menetlusse, meil on kohtumised ning anname sellest ülevaate siis, kui selleks on õige aeg.
Kolmas suur teema puudutas töökeskkonda. Teatri usaldusisikute sõnul on valdav osa solistidest ja ka ooperikoorist väga häiritud, valitseb hirmuõhkkond. Lisaks kritiseeritakse Helen Lepalaane loodud ebatervet töökeskkonda, mis ei ole ei kollegiaalne ega professionaalne.
Taas läheme väga isikupõhiseks, mida ei ole minu hinnangul meedias niimoodi korrektne käsitleda.
Direktorina leian, et jutt hirmuõhkkonnast kogu teatris on selgelt liialdatud. Estonias töötab 450 inimest ning meil on 15 suuremat üksust – dekoratsiooni-, rekvisiidi- ja kostüümiosakond, lavatehniline osakond ja teised. Viimasel hooajal on probleeme olnud kahes üksuses – ooperiosakonnas ja ooperikooris. Nendes on tõepoolest olnud pingelisi olukordi, millega oleme nüüd tõsisemalt tegelenud ja tegeleme edasi.
Ooperikoori puhul on need probleemid tegelikult lahenduse leidnud. Tegemist on aga delikaatsete isikuandmetega, mis on seotud töösuhete lõpetamisega, ning neid ei saa avalikkuses käsitleda ega kommenteerida.
Seda ma praegu täpsemalt ei kommenteeri. Politsei võttis avalduse menetlusse, meil on kohtumised ning anname sellest ülevaate siis, kui selleks on õige aeg.
Kolmas suur teema puudutas töökeskkonda. Teatri usaldusisikute sõnul on valdav osa solistidest ja ka ooperikoorist väga häiritud, valitseb hirmuõhkkond. Lisaks kritiseeritakse Helen Lepalaane loodud ebatervet töökeskkonda, mis ei ole ei kollegiaalne ega professionaalne.
Taas läheme väga isikupõhiseks, mida ei ole minu hinnangul meedias niimoodi korrektne käsitleda.
Direktorina leian, et jutt hirmuõhkkonnast kogu teatris on selgelt liialdatud. Estonias töötab 450 inimest ning meil on 15 suuremat üksust – dekoratsiooni-, rekvisiidi- ja kostüümiosakond, lavatehniline osakond ja teised. Viimasel hooajal on probleeme olnud kahes üksuses – ooperiosakonnas ja ooperikooris. Nendes on tõepoolest olnud pingelisi olukordi, millega oleme nüüd tõsisemalt tegelenud ja tegeleme edasi.
Ooperikoori puhul on need probleemid tegelikult lahenduse leidnud. Tegemist on aga delikaatsete isikuandmetega, mis on seotud töösuhete lõpetamisega, ning neid ei saa avalikkuses käsitleda ega kommenteerida.
/.../
Kas te siiski juhina loete ka oma ülesannete hulka võimalikult hea töökeskkonna loomist – sellise, mis aitaks toime tulla selle pingega, millest te räägite?
Absoluutselt. See on olnud minu prioriteet alates ametisse astumisest. Leian, et just peadirektor ja administratsioon peavad looma loomingulistele üksustele sellise keskkonna, kus nad saavad keskenduda oma tööle, oma võimetele ja lavastuste ettevalmistamisele.
Eesmärk on, et inimesed ei peaks olema pinges ning et nende omavaheline koostöö oleks võimalikult hea. See on olnud minu prioriteet.
Absoluutselt. See on olnud minu prioriteet alates ametisse astumisest. Leian, et just peadirektor ja administratsioon peavad looma loomingulistele üksustele sellise keskkonna, kus nad saavad keskenduda oma tööle, oma võimetele ja lavastuste ettevalmistamisele.
Eesmärk on, et inimesed ei peaks olema pinges ning et nende omavaheline koostöö oleks võimalikult hea. See on olnud minu prioriteet.
/.../
Minu hinnangul on imelik olukord, kus avalik-õiguslikule institutsioonile pannakse seadusega väga selged ülesanded, kuid samal ajal ei võimalda tegevustoetus maksta isegi Eesti keskmist palka. Ometi tuleb seadusest tulenevad kohustused täita – valmistada ette etendused, osta materjalid, hooldada hoonet ning katta kõik muud tegevuskulud. Nagu te teate, siis õigusriigis seadusi ei saa täita valikuliselt, vaid neid tuleb täita.
/.../
See seadus on teie jaoks korraga õnn ja õnnetus?
Ma ei oska seda praegu niimoodi kommenteerida. Kui laiemalt filosofeerida, siis Estonia teater on meie suur õnn ja õnnetus. Ta on kõigi eestlaste südames ning kõik jälgivad tema tegemisi, seetõttu on ka arvamusi väga palju: kõik teavad, milline peaks olema repertuaar, kuhu peaks tulema juurdeehitus, kas see peaks olema vasakul või paremal, kõrge või madal, maa sees või hoopis mere ääres.
Neid arvamusi on nii palju ja see näitab õnneks, et Estonia läheb inimestele korda. See on paljude jaoks väga oluline institutsioon, aga meile tekitab see mingitel ajaperioodidel väga suurt lisakoormust.
Ma ei oska seda praegu niimoodi kommenteerida. Kui laiemalt filosofeerida, siis Estonia teater on meie suur õnn ja õnnetus. Ta on kõigi eestlaste südames ning kõik jälgivad tema tegemisi, seetõttu on ka arvamusi väga palju: kõik teavad, milline peaks olema repertuaar, kuhu peaks tulema juurdeehitus, kas see peaks olema vasakul või paremal, kõrge või madal, maa sees või hoopis mere ääres.
Neid arvamusi on nii palju ja see näitab õnneks, et Estonia läheb inimestele korda. See on paljude jaoks väga oluline institutsioon, aga meile tekitab see mingitel ajaperioodidel väga suurt lisakoormust.
/.../
Vaatame siis, mis sellest hankest saab. Olete nõus, et olukorras, kus Estonial on ajalooline võimalus saada endale soovitud juurdeehitus, on väga kahju, kui, tsiteerides Aile Asszonyit, ei põle Estonia artistliku tõrvikuna Eesti muusikamaailmas, vaid visiseb jälle skandaalidega? Kas see võib kahjustada juurdeehituse väljavaateid?
Ma ei ole siin Ailega kuidagi nõus. Kõiki tsitaate ei saa päris tõsiselt ka võtta. Millel see väide baseerub?
Väide on, et Estonia ei põle artistliku tõrvikuna Eesti muusikamaailmas.
Ma ei ole siin Ailega kuidagi nõus. Kõiki tsitaate ei saa päris tõsiselt ka võtta. Millel see väide baseerub?
Väide on, et Estonia ei põle artistliku tõrvikuna Eesti muusikamaailmas.
Mina küsiksin siis vastu, kui palju Aile on käinud Estonias etendusi vaatamas ning millel tema väited baseeruvad.
/.../
Kas klarnetimäng võiks aidata ka juhiameti pingeid maandada? Me kõik mäletame, et näiteks Peep Lassmannil oli kabinetis klaver.
Lisaks klarnetile mängin ma küll mitte professionaalsel tasemel, aga peaaegu, ka klaverit. Tegelikult maandangi pingeid sagedamini klaverit mängides, sest klaveri taha on lihtsam istuda. Klarneti puhul tuleb teha terve hulk tehnilisi toiminguid, enne kui mängima saab hakata.
Peab troste tegema?
Täpselt nii.
Lisaks klarnetile mängin ma küll mitte professionaalsel tasemel, aga peaaegu, ka klaverit. Tegelikult maandangi pingeid sagedamini klaverit mängides, sest klaveri taha on lihtsam istuda. Klarneti puhul tuleb teha terve hulk tehnilisi toiminguid, enne kui mängima saab hakata.
Peab troste tegema?
Täpselt nii.
ERR:
https://kultuur.err.ee/1610072026/ott-maaten-estonia-teater-on-eesti-suur-onn-ja-onnetus Ott Maaten: Estonia teater on Eesti suur õnn ja õnnetus TEATER
Miina Pärn
Eile kell 15.43
Rahvusooper Estonia on viimaste nädalate jooksul meedias kõneaineks olnud ja mitte kunstilistel, vaid eelkõige struktuursetel põhjustel. Artiklitest ja jätkulugudest, puudutagu need siis ooperisoliste või ooperikoori, jääb kõlama, et rahvusooperis on juhtimiskriis. Kuidas teil praegu juhina läheb?
Ütleme, et kahetiselt. Tegelik olukord on ju see, et rahvusooper on praegu puhkusel. Kõik estoonlased on majast ära, maja on tühi ning tehakse suviseid hooldustöid. Sellest vaatenurgast tundub ühest küljest veidi imelik rääkida suurest kriisist, samas kui institutsioon ju ei tööta ja maja on tühi. Teisalt on meedias lahvatanud väga suur arutelu selle ümber.
Räägime natuke sellest, mis meedias lahvatanud on. Eesti Ekspressi artiklites tõstatati tõesti mitu tõsist probleemi. Esiteks rahvusvahelist karjääri teinud Eesti lauljad, eesotsas Monika-Evelin Liivi, Lauri Vasara ja Aile Asszonyiga tunnevad, et nad pole Estoniasse oodatud ning pole Estonia laval juba mitu aastat laulnud.
Ma siiski vaidleks vastu. Varem on kogu aeg räägitud nende tõrjumisest, aga mina ei saa seda kuidagi öelda. Neid numbreid on juba meedias välja toodud, aga võin ka ise tuua näiteks, et Monika-Evelin Liiv on viimase viie hooaja jooksul olnud Estonia laval 13 korral, Mirjam Mesak 10 korral ja nii edasi.
Kogu see pilt on palju komplitseeritum. Rahvusooperil on seadusest tulenev ülesanne tagada Eesti kultuuriruumis pidev muusikateatri etenduste läbiviimine – ooperi-, balleti- ja operetietendused. Selles kontekstis teeb Estonia oma tööplaanid terveks hooajaks ette ning planeerimisperiood on sageli veelgi pikem.
Lauri Vasar pole olnud Estonia laval neli aastat, Aile Asszonyi kuus aastat. Pole olnud võimalik selle aja jooksul?
Täpsemalt oleks seda siiski targem küsida loomingulise juhi käest. Rolliotsuseid, hääle sobivust vastavasse rolli ja kogu koosseisu kokkupanekut koordineerib valdavalt loominguline juht. See tuleneb nii tema töölepingust kui ka otseselt seadusest. Need on küsimused, kuhu peadirektor otseselt ei sekku.
Repertuaarinõukogus on välissolistide kaasamine siiski olnud arutlusel. Ma tean, et meie loominguline juht Arvo Volmer on olnud nendega kontaktis ning arutelusid on peetud. Mina ei näe küll seda, et oleksime neid vältinud või tõrjunud.
Ehk teie hinnangul ei ole see praegu tõsine probleem Estonias?
Estonia vaatest ei ole see tõsine probleem. Olgem ausad ka oma inimeste vastu – Estonias on ooperitrupp, kus töötab 19 väga andekat solisti, kellest 17 on Eesti päritolu.
Kui me toome lavale oopereid ja mängime neid regulaarses repertuaaris, siis on loomulik, et põhitähelepanu on sellel, kuidas kasutada oma trupis olevaid lauljaid. Väga imelik näeks välja ka see, kui tooksime lavale ainult külalissoliste ja meie enda solistid seisaksid suure osa ajast jõude.
Kõigist meedias kajastatud probleemidest pean seda kõige tõsisemaks. See on tõesti küsimus, mis vajab kindlasti kontrollimist ja uurimist. Direktorina olen ma selle eest täiel määral vastutav.
Seetõttu tegime kohe pärast minu välisreisilt naasmist ja pärast artikli ilmumist otsuse, et algatamse sisekontrolliprotseduurid ning kaasasime kohe ka politsei – esitasime politseile avalduse ja palusime neil asja uurida. Siin peab olema väga selge ja ühene vastus: kas korruptsiooni on olnud või ei ole olnud.
Samas tuleb lähtuda ka sellest, et Eestis kehtib süütuse presumptsioon. Me ei saa kedagi eetris süüdi ega hukka mõista. Las politsei teeb oma töö, las meie sisekontroll annab samuti vastused ning kui tõde on välja selgitatud, siis saame teha vastavad otsused.
Kas Helen Lepalaan jääb seniks ametisse?
Nagu ma ütlesin, kehtib süütuse presumptsioon. Täna ei ole ühtegi süüdimõistvat otsust, on ainult kahtlustus. Kahtlustus ei ole põhjus inimese vallandamiseks, see on täiesti ilmne, direktor peab selles olukorras lähtuma kehtivast õigusruumist.
Küll aga oleme teinud nii, et Helen Lepalaan ei jätka praegu tööd ooperiosakonnas.
Mis see tähendab?
See tähendab sisekorralduslikult seda, et tema töökoht ei paikne enam füüsiliselt ooperiosakonnas.
Kas politsei on uurimist juba alustanud?
Seda ma praegu täpsemalt ei kommenteeri. Politsei võttis avalduse menetlusse, meil on kohtumised ning anname sellest ülevaate siis, kui selleks on õige aeg.
Kolmas suur teema puudutas töökeskkonda. Teatri usaldusisikute sõnul on valdav osa solistidest ja ka ooperikoorist väga häiritud, valitseb hirmuõhkkond. Lisaks kritiseeritakse Helen Lepalaane loodud ebatervet töökeskkonda, mis ei ole ei kollegiaalne ega professionaalne.
Taas läheme väga isikupõhiseks, mida ei ole minu hinnangul meedias niimoodi korrektne käsitleda.
Direktorina leian, et jutt hirmuõhkkonnast kogu teatris on selgelt liialdatud. Estonias töötab 450 inimest ning meil on 15 suuremat üksust – dekoratsiooni-, rekvisiidi- ja kostüümiosakond, lavatehniline osakond ja teised. Viimasel hooajal on probleeme olnud kahes üksuses – ooperiosakonnas ja ooperikooris. Nendes on tõepoolest olnud pingelisi olukordi, millega oleme nüüd tõsisemalt tegelenud ja tegeleme edasi.
Ooperikoori puhul on need probleemid tegelikult lahenduse leidnud. Tegemist on aga delikaatsete isikuandmetega, mis on seotud töösuhete lõpetamisega, ning neid ei saa avalikkuses käsitleda ega kommenteerida.
Avalikkusesse on siiski jõudnud, et ooperikoori koormeistri Heli Jürgensoniga lõpetati suve alguses töösuhe. Kas sellega on ooperikoori probleemid lahendatud?
Jah, Heli Jürgensoniga lõpetasime töösuhte kokkuleppel. Leppisime ühtlasi kokku, et selle üksikasju meedias ega avalikkuses ei kommenteeri.
Ma arvan, et Eestis ei ole ühtegi loomingulist asutust, kus aeg-ajalt ei tekiks pingeid. Teater on üks sellistest kohtadest täiesti loomulikult. Me võime teha kõik, mis võimalik, kuid mingi osa neist pingetest jääb alati alles.
Pärast viimast nõukogu istungit on meil aga selgelt paika pandud edasine teekond. Hakkame põhjalikult üle vaatama rahvusooperi juhtimismudelit ning tegelema sisekommunikatsiooni parandamisega. Meil on küll palju dokumente ja igapäevaseid protseduure, kuid ilmselt pole sellest piisanud ning alati on võimalik neid valdkondi paremaks muuta.
Kas uus koormeister on ooperikoorile leitud?
Jah. Korraldasime avaliku konkursi ning tänaseks on tööle võetud kaks koormeistrit.
Kas te ütleksite ka nende nimed?
Jah. Üks neist on Martin Trudnikov, kes on varem töötanud rahvusooperis orkestri dirigendina. Teine konkursi edukalt läbinud kandidaat on Sara Corriga.
Millal see konkurss toimus?
Kui ma õigesti mäletan, toimus konkurss juuni alguses.
Estonia ooperisolistide usaldusisik Heldur Harry Põlda ütles pärast 3. juuli nõukogu koosolekut antud intervjuus, et pinged ja üleüldine usaldamatus on kuhjunud ning sellest on juhtkonnale korduvalt teada antud. Kas olete neist probleemidest juba pikemat aega teadlikud?
Räägin siin ainult ooperiosakonnast. Ooperiosakonnas töötab umbes 30 inimest 450-st ning seal on pinged olnud tegelikult kõik need aastad, mil mina olen olnud rahvusooperi peadirektor. Need pinged olid olemas ka enne minu ametiaega.
Põhjus on lihtne – nii ooperi- kui ka balletiosakond on kaks kõige kandvamat loomingulist üksust majas. Seal otsustatakse, kes laulab millist rolli ja kes kannab millist vastutust konkreetses etenduses. Need on loomingulise juhi otsused ning sellised otsused tekitavad paratamatult pingeid. Need ei ole alati kõigile üheselt mõistetavad, kuid seadus annab loomingulisele juhile õiguse teha neid otsuseid oma professionaalsetele teadmistele ja veendumustele tuginedes.
Edaspidi püüame selles osas olla täpsemad. Tahame rohkem rääkida, rohkem kohtuda ning luua mehhanismid, mille kaudu usaldusisikutega regulaarselt infot vahetada. Kõik need protsessid on praegu töös.
Kas ma saan teist õigesti aru, et ooperimajas valitsebki loomingulisele kollektiivile omane pinge – olgu rollijaotuse või muude põhjuste tõttu? Ja et see võib olla normaalne, tervislik pinge, kuid võib muutuda ka ebaterveks, kui see väljub teatud piiridest? Teie hinnangul ei ole praegune olukord neid piire ületanud?
See on veidi keeruline küsimus. Minu arvates on kogu ooperimajas alati pinge olemas. Igasugune sooritusele orienteeritud kunst kannab endas suurt vastutust ja pinget.
Alustame kasvõi lavahirmust. Iga artist, kes lavale läheb, tunneb närvipinget ja vastutust. Seda töökeskkonda ei saa kunagi muuta selliseks, et lavale minek oleks täiesti pingevaba. Sama kehtib kooriartistide ja orkestrantide kohta. Nad peavad kindlal ajahetkel tegema maksimaalse soorituse ning kordama seda õhtust õhtusse.
Professionaali eristab harrastajast just see, et professionaali vastutus oma töö ees on märksa suurem. Olenemata tujust või isegi tervislikust seisundist peab ta minema lavale ja tegema väga raske rolli kõrgel tasemel. Publik ei tohi tajuda neid raskusi, mis selle soorituse taga peituvad.
Kas te siiski juhina loete ka oma ülesannete hulka võimalikult hea töökeskkonna loomist – sellise, mis aitaks toime tulla selle pingega, millest te räägite?
Absoluutselt. See on olnud minu prioriteet alates ametisse astumisest. Leian, et just peadirektor ja administratsioon peavad looma loomingulistele üksustele sellise keskkonna, kus nad saavad keskenduda oma tööle, oma võimetele ja lavastuste ettevalmistamisele.
Eesmärk on, et inimesed ei peaks olema pinges ning et nende omavaheline koostöö oleks võimalikult hea. See on olnud minu prioriteet.
Estonias viidi sel kevadel läbi heaolu-uuring. Millist teadmist juhtkond sealt sai?
Te eksite. Estonias ei ole heaolu-uuringut läbi viidud. Eelmisel hooajal tegime publiku-uuringu ning heaolu-uuring on plaanis järgmisel hooajal, 2026/2027. hooaja kevadel.
Jääme seda ootama. Räägime rahastusest ka. Rahastus on teema, mille te ise tihti lauale toote. Eesti kontekstis on rahvusooper Estonial siiski märkimisväärne toetus – möödunud aastal sai Estonia riigieelarvest sihtotstarbelist toetust ligi 11 miljonit eurot. Järgnes kolmežanriline Vanemuine ligi üheksa miljoniga ja seejärel Eesti Draamateater pea kolme miljoni euroga. Estonial on Eesti etendusasutustest pretsedenditult suurim rahastus ning ainsana ka oma seadus. Siiski – milline on teie ootus riigipoolsele toetusele?
Alati, kui räägitakse Estonia rahastamisest või riigipoolsest toetusest, kõlab see justkui etteheitena. Samas jäetakse sageli arvestamata kontekst. Estonia on Eesti suurima töötajate arvuga teater. Meil töötab 450 inimest. Samuti peame aasta ringi tagama muusikateatri toimimise ning muusikateater on erinevalt paljudest teistest teatrivormidest kõige töömahukam.
Ühe suure lava ooperi- või balletietenduse läbiviimisel osaleb tavaliselt 120–150 inimest – nii laval, orkestriaugus kui ka lava taga. See teeb muusikateatrist Eesti teatrimaastiku kõige töömahukama kunstiliigi ning sellest tuleneb ka selle maksumus.
Kohe võiks öelda, et Vanemuine on kolmežanriline teater, teie olete kahežanriline.
Minu teada nimetatakse Vanemuist isegi neljažanriliseks teatriks – neil on ooper, ballett, operett ja draama.
Seda enam.
Aga kui tahate võrrelda Vanemuisega, siis ta annab etendusi ligi kaks ja pool korda vähem kui Estonia. Muusikateatri töömaht on neil seetõttu oluliselt väiksem.
Kas te ütlete välja ka numbri? Olete andnud mõista, et rahast on puudu, aga kui suur peaks riigi toetus olema, et mingid küsimused langeksid ära?
Ma tahaksin anda sellise indikatsiooni, et meie riiklik tegevustoetus ei kata isegi seda, et nende samade estoonlaste keskmine palk jõuaks Eesti keskmise palgani. Need inimesed annavad igal hooajal 350–400 etendust, neist suurel laval on pea 200 etendust.
Minu hinnangul on imelik olukord, kus avalik-õiguslikule institutsioonile pannakse seadusega väga selged ülesanded, kuid samal ajal ei võimalda tegevustoetus maksta isegi Eesti keskmist palka. Ometi tuleb seadusest tulenevad kohustused täita – valmistada ette etendused, osta materjalid, hooldada hoonet ning katta kõik muud tegevuskulud. Nagu te teate, siis õigusriigis seadusi ei saa täita valikuliselt, vaid neid tuleb täita.
Seetõttu peame väga suure osa vajalikest kuludest katma omatulust, kaasa arvatud inimeste töötasu, mis minu vaatenurgast on mõnevõrra paradoksaalne.
Praegu on teil ligi 11 miljonit eurot. Kui palju oleks vaja?
Seda kalkulatsiooni ma ei ütle, sest see oleks lihtsalt lahmimine, aga need kalkulatsioonid saab teha.
Küll aga olen püüdnud järjekindlalt tähelepanu juhtida sellele, et viimase 15 aasta jooksul on rahvusooper Estonia tegevustoetus kasvanud märksa aeglasemalt kui enamikul teistel kultuuriasutustel. Vaatasin hiljuti perioodi 2015–2024. Selle kümne aasta jooksul suurenes kultuurivaldkonna institutsioonide tegevustoetus keskmiselt 68 protsenti, rahvusooperi tegevustoetus aga 37 protsenti.
Sama aja jooksul on Eesti majandus ligikaudu kahekordistunud ning hinnatase samuti. Kui majandus ja hinnad kasvavad kaks korda, aga rahastus suureneb vaid 30–40 protsenti, tekivad seal käärid.
Kriitikud võivad ju öelda, et teil oli juba algusest peale palju rohkem raha kui teistel.
Kriitikud võivad seda alati öelda, kuid sageli ei vaata nad tegevuse mahtu. Muusikateater on väga töömahukas žanr.
Kui oleme otsustanud seadusega, et Eesti kultuuriruumis on väärt hoida elus ooperi-, balleti- ja operetikunsti regulaarsel alusel ning see ülesanne on pannud ühele institutsioonile, siis tuleb ka selle töömahuga arvestada.
Kas te eelistaksite, et rahvusooper Estonial ei oleks seda seadust?
Ei, ma seda ei eelistaks. See on väga keeruline küsimus ja ma ei ole ka isik, kes peaks seda ütlema. See on olnud alates taasiseseisvumisest väga kaalutletud otsus, kus on leitud, et baastellimust riigis peavad teatud valdkondades täitma teatud institutsioonid.
See seadus on teie jaoks korraga õnn ja õnnetus?
Ma ei oska seda praegu niimoodi kommenteerida. Kui laiemalt filosofeerida, siis Estonia teater on meie suur õnn ja õnnetus. Ta on kõigi eestlaste südames ning kõik jälgivad tema tegemisi, seetõttu on ka arvamusi väga palju: kõik teavad, milline peaks olema repertuaar, kuhu peaks tulema juurdeehitus, kas see peaks olema vasakul või paremal, kõrge või madal, maa sees või hoopis mere ääres.
Neid arvamusi on nii palju ja see näitab õnneks, et Estonia läheb inimestele korda. See on paljude jaoks väga oluline institutsioon, aga meile tekitab see mingitel ajaperioodidel väga suurt lisakoormust.
Aga juurdeehituse juurde tahakski tulla. Nagu te ütlesite, on see teema paljudel inimestel südamel. Kõigi nende meedias avaldatud probleemide keskel kuulutas rahvusooper Estonia 1. juulil välja juurdeehituse ruumiprogrammi ja mahuanalüüside hanke.
Kultuuriminister Heidy Purga lubas juba kevadel, et juurdeehitise puhul kaalutakse kolme võimalikku stsenaariumi. Nii on ka hanketingimustes nõutud kolme variandi läbitöötamist: laienemine Pärnu maantee poole ehk Uue turu platsile, olemasoleva saali ümberehitamine ja lava laiendamine reaalkooli poole ning uue saali rajamine Teatri väljakule koos ühendusega olemasoleva hoonega. Iga lahenduse kohta koostatakse ruumiprogramm, mahuanalüüs ja visualiseeringud ning hinnatakse mõju avalikule linnaruumile.
Ehkki laual on justkui kolm varianti, ei tee te hankedokumentidest lisas saladust sellest, et kaks neist ei sobi ja selgelt peale kõige paremaks, et mitte öelda ainuvõimalikuks uue saali ja lava rajamist olemasoleva hoone juurde Uue turu platsile. Kas kolme stsenaariumi läbianalüüsimine on formaalne käik või tegelikult ka kaalute teisi variante?
Ikka kaalume. Selle hankeni jõudmine on olnud väga pika teekonna tulemus, selle üle on vaieldud rohkem kui aasta.
Hankekomisjoni liikmed otsustasid lisada dokumentidesse ka rahvusooperi lühikese seisukoha, milles selgitame, miks me eeldame, et kaks varianti ei täida täielikult seda eesmärki, mida riigikogu oma otsusega silmas pidas. Pean silmas praegu hoone sisse ehitamist ja Teatri väljaku lahendust.
Miks Teatri väljaku variant teile ei meeldi? Arhitektid on öelnud, et see on hea variant.
Jah, Tallinna linna poolt on mitmed ametnikud pidanud seda heaks variandiks, aga meie oleme kogu aeg rääkinud sellest, et juurdeehitust on vaja selleks, et Eesti kultuuriruumis oleks lõpuks tänapäevastele nõuetele vastav ja õigete mõõtmetega ooperi- ja balletietenduste saal.
Riigikogu otsus sündis juba 2021. aastal ning sellele järgnes ühine Tallinna linna ja rahvusooperi komisjon, mis töötas terve aasta. Seal analüüsiti olemasoleva hoone ümberehitamist, juurdeehitust Pärnu maantee poole ning juba tollal vaadati ka Teatri väljakut, aga selle väljaku mõõtmed ei võimalda vajalikku hoonemahtu kuigi hästi ära mahutada.
Oleme jõudnud seisukohtadele, et äkki me alahindame arhitektide leidlikkust ja võimekust ja võib.-olla on sinna võimalik ikkagi ära mahutada see oletatav variant.
Kas olete sellele variandile tõesti avatud? Vastasel juhul näeks see välja lihtsalt raha raiskamisena, kui kaks kolmandikku tööst osutub kasutuks.
Jah, oleme selles mõttes avatud. Tänases kontekstis ootan neid lahendusi suure huviga, sest need variandid võivad olla väga silmi avavad.
Samas tundub see mulle logistiliselt keeruline lahendus, sest peadirektorina pean ka iga päev raha lugema ning tean, kui palju vahendeid on Kultuurkapitali kaudu juurdeehituseks üldse ette nähtud. Seega kui hakata läbi tunneli liigendama juurdeehitust, siis mulle tundub, et pool raha läheb taolise tunneli ehituseks. Raha saab lihtsalt otsa selliste väga erilahendusi nõudvate projektide puhul.
Ma nüüd natukene fantaseerin, aga see Teatri väljaku projekt nõuab sügavale maa sisse või hoopis kõrgustesse minekut, sest see on väga kitsas maa-ala ja me ei saa pitsitada hoonet vastu naaberhoonete fassaadi.
Teisalt pole seal bastionaalvööndit.
Seda küll, aga ma arvan, et bastionaalvööndi osas on võimalik leida kompromiss. Kui aga läheme olemasolevate elamute, kus inimesed elavad, fassaade kinni varjutama, siis see on veel suurem probleem.
Vaatame siis, mis sellest hankest saab. Olete nõus, et olukorras, kus Estonial on ajalooline võimalus saada endale soovitud juurdeehitus, on väga kahju, kui, tsiteerides Aile Asszonyit, ei põle Estonia artistliku tõrvikuna Eesti muusikamaailmas, vaid visiseb jälle skandaalidega? Kas see võib kahjustada juurdeehituse väljavaateid?
Ma ei ole siin Ailega kuidagi nõus. Kõiki tsitaate ei saa päris tõsiselt ka võtta. Millel see väide baseerub?
Väide on, et Estonia ei põle artistliku tõrvikuna Eesti muusikamaailmas.
Mina küsiksin siis vastu, kui palju Aile on käinud Estonias etendusi vaatamas ning millel tema väited baseeruvad.
Minu arvates on Estonia olnud selles kontekstis, kus me praegu oleme, väga tubli. Toome igal hooajal välja viis uuslavastust, eelmisel hooajal küll neli, sest üks kavandatud lavastus jäi ära pärast seda, kui José Cura otsustas teha koostööd Venemaaga.
Viimastel hooaegadel oleme toonud välja ka Eesti algupärandeid ning täitnud väga hästi neid ülesandeid, mis meile on püstitatud. Oleme toonud publiku ette väga vaheldusrikast repertuaari, selles mõttes ma olen puudutatud, sest ma ei saa aru, millel põhineb see väide.
Vastupidi – oleme saanud publikult väga palju tänukirju ja tagasisidet külastajatelt, tavalistelt inimestelt, kes kirjutavad oma suurepärastest elamustest.
See on kena. Kas kommenteerite ka Lauri Vasara kriitikat repertuaaripoliitika kohta? Tema hinnangul on mängukavas teoseid, millega on keeruline publikut teatrisse saada isegi läänemaailmas. Tema sõnul võiks selliseid oopereid mängida alles siis, kui põhirepertuaar on korras. Näiteks "Figaro pulma" mängitakse tuleval hooajal vaid kahel korral. Milline on siis Estonia repertuaaripoliitika? Kui palju peab olema standardrepertuaari, palju uuemat vähemtuntud ooperit ja Eesti algupärandit?
Mida ootab publik ühelt ooperiteatrilt? Kui minna publiku käest otse küsima, siis nad ootavad, et kõik oleks puhtalt 19. sajand: Verdi ja Puccini ning see on standardootus ooperimajale.
Samas ma arvan, et ooperiteatril ka natukene intrigeeriv ja hariduslik vaatepunkt. Me ei saa jääda mängima ainult seda, mida oodatakse. Ka sõnateater ei saa jääda mängima ainult klassikat, peame tooma sinna juurde midagi värskemat ja tänapäevast. See on alati riskantne teatri jaoks, aga me ei ole toonud midagi ekstreemset Estonia repertuaari, aga oleme toonud mõned märgilised teosed ja heliloojad, mida varem pole Eesti vaataja kunagi saanud vaadata.
Ma pean silmas Leoš Janáčeki "Kavalat rebast", mis on 20. sajandi alguse ooperiklassika ning samuti Claude Debussy "Pelléast ja Mélisande'i", mis on üks 20. sajandi ooperiajaloo teedrajavamaid teoseid. Võib-olla tõesti tõime need kaks teost liiga järjestikku välja. Samas nüüd liigume taas rohkem klassikalise repertuaari poole – sügisel jõuab lavale Verdi "Othello" ning järgmisel talvel Humperdincki "Hans ja Grete". Nii et klassika tuleb taas suuremas mahus meie lavale.
Teatri loominguline juhtkond otsib ka alati tasakaalu, sest ega keegi ei tee teatris otsuseid individuaalsest vaatekohast. Meil on repertuaarinõukogu, mis koguneb iga kahe nädala tagant. Arutame jooksvaid lepinguid, põhiosa lähebki repertuaari analüüsimisele ja sellele, mida võiks Eesti publikuni tuua ja mida nad meilt võiksid oodata.
Loomulikult on vähem tuntud teoste lavaletoomine alati riskantne. Hiljuti osalesin Opera Europa konverentsil, kus Müncheni Baieri riigiooperi direktor tõi välja hea fakti, et kui võtta kogu ooperilooming alates Monteverdist kuni tänapäevani, on kirjutatud ligikaudu 4000 ooperit, aga tänapäeval mängitakse neist regulaarselt vaid umbes 80. Seega suur hulk ooperiliteratuurist jääb kõrvale, mis on loodud.
Eks ka teised ooperiteatrid on alati selle repertuaariga väikese dilemma ees, sest kõik tahaksid tuua midagi uuemat ja värskemat. Võin tuua võrdluseks, et minu kogemused kolleegidega on näidanud, et nad on hämmeldunud, kui palju me tellime uudisloomingut. Sellist mahtu, mida Eestis tellitakse algupärandit, seda nende institutsioonides pole mitte kuskil. Oleme igal hooajal toonud lavale ühe algupärandi, ühel Euroopa ooperimajas iga nelja-viie hooaja tagant tellitakse mõnelt heliloojalt uus teos.
Eesti algupärandite tellimise puhul tuuakse Estoniale sageli eeskujuks Vanemuine. Uus kaasaegsetele nõuetele vastav lava on suur asi kogu Eestile ja võiks pakkuda võimalusi kogu teistele etendusasutustele. Veebruaris, pärast seda, kui Vanemuine registreeris kaubamärgi Rahvusteater Vanemuine, saime teada, et Vanemuine ei ole enam oodatud Estonias külalisetendusi andma. Kas see on endiselt?
Ma küsiksin vastu, kust teil on sellised tsitaadid ja laused? See on sügavalt tendentslik, me ei ole ühtegi kirja väljastanud sellise sõnastusega. Me ei ole kunagi kirjutanud, et Vanemuine ei ole meie juures teretulnud.
Lihtsalt kui koostasime 2026/2027. hooaja mängukava ja vaatasime Vanemuise soove, milliste lavastustega ja millistel kuupäevadel nad sooviksid meie majas esineda, siis vastasime neile, et kahjuks me ei näe järgmisel hooajal väga palju võimalusi teha muusikateatri etendusi meie majas. Aga me ei ole kunagi väljendanud nii, et Vanemuine ei ole teretulnud meie majas.
Kas Vanemuine on siis Estoniasse teretulnud?
Jah, loomulikult. Kui võimalused kokku langevad, siis muidugi on.
Ometi hakkab Vanemuine Alexela kontserdimajja pöördlava ehitama.
Pöördlava on ka koostöös rahvusooper Estoniaga, seda nad sinna ei ehita. Teil on huvitavad andmed.
Nad ei ehita pöördlava, nad ostavad ainult mõned pöördlava elemendid ja põhilise pöördlava rendivad nad rahvusooper Estonia käest.
See on väga hea info. Kui valmib juurdeehitus, siis kas te lubate sellel uuel võimalikul laval ka teistel esineda?
Ükski lava ei ole kuhugi naelutatud ega ankurdatud. Loomulikult, Estonia oli, on ja jääb avatuks koostöödeks. Praegu jääb mulje, nagu oleksime kuidagi kapseldunud või suletud institutsioon. Mitte kuidagi, alati koostööd jätkuvad: kui meie mängukavas on neid päevi ja kohti, saavad ka teised teatrid tulla ja kasutada seda.
Olete rahvusooper Estonia peadirektor alates 2021. aastast ning teie lepingut pikendati hiljuti kuni 2030. aastani. Kokku teeb see üheksa aastat ühe Eesti olulisema kultuuriasutuse juhina. Muusikamaailma tulite aga hoopis klarnetistina ning täiendasite end lisaks Tallinna konservatooriumile ka Moskvas ja Pariisis. Kui tihti te praegu veel klarneti kätte võtate?
Pean tunnistama, et viimati mängisin umbes aasta tagasi. Seega väga tihti ma seda paraku ei tee.
Samas on see eriala mulle endiselt väga südamelähedane. Tegelikult kogu interpreediks olemine, muusika esitamine ja kõik, mis sellega kaasneb – ettevalmistus, vastutus, psühholoogiline pinge – on mulle siiani väga oluline. Elan kõigile interpreetidele väga kaasa. Inimestele, kes seda ametit peavad ja Eesti professionaalset muusikakultuuri edasi kannavad, olen ma siiralt tänulik.
Kas klarnetimäng võiks aidata ka juhiameti pingeid maandada? Me kõik mäletame, et näiteks Peep Lassmannil oli kabinetis klaver.
Lisaks klarnetile mängin ma küll mitte professionaalsel tasemel, aga peaaegu, ka klaverit. Tegelikult maandangi pingeid sagedamini klaverit mängides, sest klaveri taha on lihtsam istuda. Klarneti puhul tuleb teha terve hulk tehnilisi toiminguid, enne kui mängima saab hakata.
Peab troste tegema?
Täpselt nii.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Klassikaraadio
Kommentaarid
Postita kommentaar