VÕÕRA PILGUGA NÄHTUD EESTI / INGLISE LEEDI SEIKLUSED EESTIMAAL: LIHULA OLI JÄLESTUSVÄÄRNE URGAS, KEILA-JOA AGA PARADIIS_1 _ DELFI  7.06.2026

 https://forte.delfi.ee/artikkel/120588892/inglise-leedi-seiklused-eestimaal-lihula-oli-jalestusvaarne-urgas-keila-joa-aga-paradiis  

Endel Lepa portree 2025. aastast / Elizabeth Rigby, hilisema leedi Eastlake’i portree visand 1831. aastast.
FOTO: Kumari Vaim/ELFH // http://images.vam.ac.uk/indexplus/page/Home.html| Wikimedia Commons 

#EndelLepp #KirjadUnustuseÕhtukaldalt #ElizabethEastlake #KirjadLäänermereKallastelt #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #TeedeniAed #GardenKirbla #ErioperatsioonWegebau #NuilehvikutePood #StrukturaalneKorruptsioon #Aluspüksipäkapikud #TheSilenceOfOthers #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia  #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #GentlemensFloralCabinet  #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026   

Delfi/forte/AJALUGU_ 07.06.2026, 00:03

 https://forte.delfi.ee/artikkel/120588892/inglise-leedi-seiklused-eestimaal-lihula-oli-jalestusvaarne-urgas-keila-joa-aga-paradiis 

Inglise leedi seiklused Eestimaal: Lihula oli jälestusväärne urgas, Keila-Joa aga paradiis 

Taavi Minnik

taavi.minnik@delfi.ee

Marie Helen Matsina
Forte kaasautor 

Eestlast on ikka huvitanud, mida võõras temast arvab. 1838. aastal saabus Peterburist Revalisse inglise kirjanik ja kunstikriitik Elizabeth Eastlake ning pani kirja oma muljed maast, mis tundus talle korraga euroopalik ja mahajäänud, saksa ja vene, vaene ja eksootiline. Tema reisikiri on peegel sellest, kuidas lääs õppis Eestit nägema: natuke ülevalt alla, natuke imetlusega ja natuke võõristades. 

Me oleme harjunud, et lääne poolt tulijad vaatavad mõnigi kord meile ülalt alla, pidades Eestit metsikuks ääremaaks või provintsiks. Mõni sõdib sellele vastu, teine lööb käega, kolmas arvab ise ka nii. Näiteks, 2016. aastal teatas Donald Trumpi lähedane toetaja ja USA esindajatekoja spiiker Newt Gingrich, et Eesti on Peterburi eeslinn ning USA ei peaks selle pärast tuumasõjaga riskima. Eestis tekitas see suurt nördimust, aga selliseid sõnavõtte lääne poliitikutelt on olnud enne ja tuleb ka pärast. Sarnaseid mõttekäike, et Eesti ja tema Balti naabrid on Venemaa tagahoov või mitte päris Euroopa, on kõlanud lääne poliitika suurkujudelt veel, meenutada võib George Kennanit, Jacques Chiraci, Lawrence Eagleburgerit jt.

Aga kus on selle mõtteviisi juured? Üheks teiste kõrval on olnud lääneeurooplaste reisikirjad, mille kaudu lääne lugeja õppis Eestit ja Baltimaid nägema mitte päris iseseisva Euroopa subjektina, vaid vahealana: natuke saksa, natuke vene mõjutusi, natuke põhjamaine, natuke mahajäänud, natuke eksootiline. Seda žanrit viljeldi 18. ja 19. sajandil ennekõike meelelahutuseks, aga seda meelelahutust segati harimise, uudishimu, poliitilise kommentaari ja lihtsalt „eksootilise Euroopa“ vaatamisega. Selliseid asju tehti enamasti ikka ülevalt alla vaadates. 

Eelmisel aastal juhtus Eestis tähelepanuväärne lugu, kui Eestis tuli eri kirjastustelt kulka toega välja korraga kaks Eastlake’i teose „Kirjad Läänemere kallastelt“ tõlget. Elizabeth Rigby, hilisem leedi Eastlake ehk Elizabeth Eastlake (1809–1893) oli inglise kirjanik, tõlkija, reisikirjanik ja mõjukas kunstikriitik, kes kasvas üles haritud ja jõukas perekonnas ning 1849. aastal abiellus kunstnik Sir Charles Lock Eastlake’iga, kellest sai esimene Briti rahvusgalerii juhataja. Eastlake sattus Eestisse 1838. aasta lõpus, kui ta tuli Peterburist postitõllaga üle Narva Revalisse ehk Tallinna, et külastada siin elavaid õdesid, kes olid abiellunud baltisaksa aadliperekondadesse. Siin käis ta Koluveres, Lihulas, Haapsalus, Riisiperes, Paldiskis, Keila-Joal ja Väike-Pakril ning suhtles esmajoones mõistagi siinsete baltisaksa aadlike, mõisaprouade ja -härrade, vaimulike, ametnikega, aga nägi ka talupoegade elu. 

Võõra pilguga nähtud Eesti


Eastlake vaatas baltisaksa aadlit korraga imetluse ja irooniaga: ta võrdles Eestimaa mõisnikke Inglise maa-aadliga, kiites nende maaelu, huvi põllumajanduse vastu, külalislahkust ja rolli kohaliku elu juhtimises, kuid märkis samas nende loidust, nurinat Vene valitsuse üle, seisuslikku suletust ning seda, et nende majanduslik aktiivsus ja mõisate ost-müük võis sageli tulla talurahva arvelt. Tema jaoks olid nad „eurooplased“ Vene impeeriumi provintsis, aga ka privilegeeritud ja pisut anakronistlik klass, kelle lojaalsus tsaarile ning saksa päritolu kultuuriline eraldatus tegid neist omamoodi mitmekeelse võõrvõimu eliidisaarekese.


Muide, siinkohal ka veidi keelest. Prantsuse keelt valdas inglanna vabalt, suuremates seltskondades oli tema sõnul siinmail valdav keel enamasti prantsuse keel. Eastlake rääkis soravalt ka saksa keelt, sest oli Saksamaal õppinud. Vene keelt katsus ta õppida just siin: ta võttis Revalis endale vene teenijanna Saša osalt just selleks, et vene keelt harjutada, ning kirjutab naljatledes, et nende suhtlus piirdus algul peamiselt noogutuste, viibete ja naeratustega, sest pärast Saša esimest kolme sõna kippus õpilane juba „sügavasse vette“ sattuma. Midagi õnnestus tal ära õppida, aga mõistagi mitte samal tasemel, kui oli tema prantsuse või saksa keel. Inglise keeles suhtles ta siin kandis vaid oma mõne rahvuskaaslasega ja inglise keel oli pigem erandlik või kõrgseltskondlik lisakeel. See polnud selline rahvusvaheline suhtluskeel nagu tänapäeval.


Eastlake käis Eestis talutaredes, kirikus ja mõisa ümbruses, kirjeldas talupoegade riideid, tööd, eluaset, välimust ja kombeid, aga ei astunud kunagi nendega pikka dialoogi. See tuleb selgelt välja tema keele kohta käivates märkustes: ta peab keelt rahva mõistmise võtmeks, ent ütleb eesti keele kohta, et see ei paku talle „oleviku tasu“ ega „tuleviku lubadust“. Kui ta talupoegadega ka kokku puutus, oli toon sageli uudishimulik ja kaastundlik, seisuslikult ülevalt alla vaatav. Eastlake kirjeldab talurahva elu karmi ja vaesena: suitsused talutared, napp toit, raske töö, teokoormised, hundihirm, külmad talved ja vähene kindlustunne moodustavad maailma, kus pärisorjusest vabastamine ei toonud veel tegelikku jõukust ega vabadust. Tema pilgus on eestlane visa ja vastupidav, kuid vaikne, umbusklik ja ettevaatlik inimene, kelle käitumist kujundasid mõisa surve, impeeriumi seadused ja harjumus võõra võimu ees mitte silma paista. 

Eestlase taret mõõtis ta inglise kodukultuuri mõõdupuuga ja nägi selles ikka mahajäämuse ja räpasuse märke. Tema muljetes on eesti talutare madal, hämar ja suitsust läbi imbunud ruum, kus suur ahi on korraga küttekolle, valgusallikas, toidutegemise koht ja kuivatusseade, seinad on tahmased, õhk torgib silmi, põrand ja sisustus on lihtsad ning inimene, tööriistad, toidukraam ja vahel ka loomad kuuluvad samasse ruumi. Kirikutes nägi Eastlake eesti talurahvast tihedalt koos seismas või istumas, villastes rõivastes ja tõsiste nägudega jumalateenistust kuulamas. Luteri pastor oli tema järgi eestlase maailmas üks väheseid hariduse ja korra esindajaid. Kõrtsides nägi ta teepealset peatuspaika, kus külm, vaesus ja pikk teekond segunesid suitsu, napsu, lärmaka seltskonna, väsinud hobuste ning alamrahva võimalusega trööstitu argipäeva pingest pääseda. 

/.../