PKMM_042 _ PIIRIDE KOMPAJAID MEILT JA MUJALT: Biograaf Mihkel Mutt: Sa nuhid, nuusid, käid ja uurid jälgi _ PÄRNU POSTIMEES 17.10.2023/ TEEMAJA AMBROOSIA 21.10.2026
https://parnu.postimees.ee/7878114/biograaf-mihkel-mutt-sa-nuhid-nuusid-kaid-ja-uurid-jalgi
Pärnu Koidula muuseumi kirjanduslikust kohtumisest Mihkel Mutiga kujunes trükisooja raamatu esitlus ja „kaks sõna Mati Undi raamatu kohta” venis tunnipikkuseks. Enda kirjutatud raamatu kaudu on võimalik ju endastki rääkida!
/.../
“Sa pead teadma, mis oli. Seda enam, et inimesed, kes mäletavad, on elus,” rääkis Mutt, kellele biograafia kirjutamine meenutab kapo tööd. “Sa nuhid, nuusid, käid ja uurid jälgi, küsid “kas sa mäletad, kas nägid teda seal ja mis ta tegi?” Kui paljude inimestega ma olen kokku puutunud!” tõi Mutt näite ja lisas, et osa ei tahtnud üldse jutule võtta ja teised olid väga vastutulelikud.
/.../
“Muide leidsin, et minul ja Undil oli veel üks huvitav sarnasus: meil oli mõlemal lapsena oma kana. Minul oli pruun ja hästi rahulik New Hampshire. Ma olen ka koerainimene. Haapsalus elades oli mul suur must dobermann, kes vihastas, kui kodust ära läksin, nii et tõmbas juurtega põõsaid välja!”
*
| „Kui matate, siis ärge enam lööge / mind jalaga. / Sest elus kandsin hoopis teisi ehteid.“ * Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is Janar Sõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew /.../ “Muide leidsin, et minul ja Undil oli veel üks huvitav sarnasus: meil oli mõlemal lapsena oma kana. Minul oli pruun ja hästi rahulik New Hampshire. Ma olen ka koerainimene. Haapsalus elades oli mul suur must dobermann, kes vihastas, kui kodust ära läksin, nii et tõmbas juurtega põõsaid välja!” |
https://parnu.postimees.ee/7878114/biograaf-mihkel-mutt-sa-nuhid-nuusid-kaid-ja-uurid-jalgi Biograaf Mihkel Mutt: Sa nuhid, nuusid, käid ja uurid jälgi
Mutt Undist: "Minul ja Undil oli veel üks huvitav sarnasus: meil oli mõlemal lapsena oma kana."
Kirjanik: "Tahaksin, et kõigil noortel literaatidel oleks inimene, kes võtaks ta oma tiiva alla!"
Pärnu Koidula muuseumi kirjanduslikust kohtumisest Mihkel Mutiga kujunes trükisooja raamatu esitlus ja „kaks sõna Mati Undi raamatu kohta” venis tunnipikkuseks. Enda kirjutatud raamatu kaudu on võimalik ju endastki rääkida!
Literaat, kes on kirjutanud kõigis stiilides, välja arvatud luule ja eepos, ütles alustuseks, et temaga on võimalik vestelda teatrist ja elustki, sest ta on ühtlasi ajakirjanik-kolumnist.
“Biograafiad on minu lemmikžanr. Mida vanemaks saad, seda vähem meeldib väljamõeldis, kus võid valetada, see ei paku enam pinget. Samal ajal ei paku mulle pinget ajaloolised uurimused: need on kuivad, igavad,” tunnistas Mutt.
Biograafia nagu kirik keset küla
Biograaf ei saa välja mõelda seda, mida pole olnud, ta peab lähtuma faktidest. “Aga tema tõlgendus, see, mida ta kujutleb, mida inimene võis mõelda, tunda, on tema fantaasia. See pakub mulle väga suurt rahuldust. Viimased 20 aastat, kui ma üldse enam midagi ostan või loen, olen tellinud kindlaid autoreid Krisostomuse kaudu,” avaldas Mutt. Tõdedes, et Eestiski leidub häid biograafiaid. Näiteks Friedebert Tuglase “Juhan Liiv”. “Tuglasel oli see eelis, et Liiv oli äsja surnud, aga kõik need, kellega Liiv oli kokku puutunud, olid elus. Ta sai küsida, tal oli eluline materjal,” nentis ta.
Hea biograafia on Muti arvates kirjutanud ka Endel Nirk Ants Laikmaast teoses “Kaanekukk”. Malle Salupere Koidula-raamatki on Muti meelest loetav, “kuigi seal on natuke naiselikku agendat”.
Igast eestlasest elulooraamat
Tänapäeval trükitakse Muti meelest elulooraamatute nime all palju niisuguseid, mis ei paelu. “Need koosnevad intervjuudest objektiga ja seltskonnaajakirjanduse meediakajastustest. Varsti on igast eestlasest elulooraamat,” möönis ta.
Need aga, kes kirjutavad ajaloolistest isikutest, ei saa sõeluda sotsiaalmeedias, postitustes, nad peavad lähtuma eelmiste sajandite inimeste kirjadest, päevikutest. “Vanasti inimesed kirjutasid meeletult pikki kirju. Kes hakkab tänapäeval kirjutama oma tunnetest, mõtetest, päikeseloojangust? E-kiri on kiire, asjalik nagu meie aegki,” nentis Mutt.
Kõik presenteerivad ja representeerivad
Päevikut peeti salaja, see oli mõeldud vaid iseendale. “Kallis päevik, jälle ma olen sinuga kahekesi ja räägin seda ainult sinule!” tõi Mutt näite. Ta lisas, et mõni pidas päevikut ka mõttega, et sealt saadakse teada, kes ta tegelikult oli. Päevikule tekkis õigustamise moment. “Tänapäeval on võimatu öelda, kas postitus on tõde või vale. Luuakse uus identiteet ja seda peetakse loomulikuks.”
Mati Unt oli Muti meelest viimaseid, kes kirjutas klassikalisi kirju oma sõpradele. Pikki, tihedaid, ilusa käekirjaga, lehekülgede kaupa. Päevikut polevat Unt kunagi pidanud. “Mul on hästi meeles, kui ma olin noor poiss, 1989. aastal me olime tema juures korteris. Minu meelest ta luges Hermaküla kohta arvustust ja ütles “jah, Mihkel, paistab, et tuleb jälle väga pikk kiri kirjutada!”.”
Kohtumine Werneri kohvikus
Kirjanikul on kutsehaigus: ta tahab end maailmale teatavaks teha. “See on inimlik nähtus. Kui tal (Undil) oli mingi asi, mis teda huvitas ja paelus, tahtis ta seda jagada, ta läks rääkis kellegagi, tuttavaga. Kõrtsis või helistas,” rääkis Mutt, kes enda sõnutsi nägi Undi elulugu teatavast hetkest küllaltki lähedalt.
“Me oleme käinud ühes koolis, 8. keskkoolis Tartus, vanusevahe on päris suur. Ma luuletasin legendi, mida olen siin-seal avaldanud, et 1. septembril, kui abituriendid viivad 1. klassi juntsud käekõrval klassi, siis Mati Unt viis mind,” rääkis Mutt. See ei saa olla tõsi, sest Mati Unt oli siis 10. klassis, vanusevahe on kümme aastat, mitte 11. Pealegi ei puutunud nad koolis üldse kokku, sest õpiti kahes vahetuses. Ka ülikooliajal nad ei suhelnud.
“Kokku hakkasime puutuma pärast üht Werneri kohvikus käiku. Istusin seal oma tuttava Tartu vaimu kandjaga, etnograaf Kalju Konsiniga, kes lahkus sellel kevadel. Tema tundis Unti. Mina olin 3. kursuse üliõpilane, noor teatrikriitik ja nii me seal latris, loožis istusime, ajasime juttu, kui mööda läks keskmist kasvu, pükniline, kohvri ja halli jumega, murelik lõuahabemega mees, kes silmad sügaval koopas, otsis kedagi. Konsin viipas teda istuma ja ta kuidagi vastumeelselt, sest midagi paremat ei olnud, istus meie juurde ja hakkasime rääkima,” muigas Mutt, kes just oli avaldanud Sirbis oma esimese teatriarvustuse. Kui Unt sai aru, et selle autor istub tema vastas, elavnes ta, hakkas kohe sõbralikumalt rääkima ja kutsus Muti omale Talllinna külla.
Tuleb suhelda vertikaalselt
Kui tähtis on Muti meelest noorele inimesele tutvus, keegi, kes teda julgustab, viib teda kunstiinimeste seltskonda! See kiirendavat noore inimese arengut meeletult.
“Ma tahaksin, et kõikidel noortel literaatidel ja kriitikutel oleks üks inimene, kes võtaks ta oma tiiva alla ja aitaks tal tutvuda kultuuriinimestega! Noor inimene ei tohi suhelda ainult omasugustega, nii nagu vanad inimesed ei tohi suhelda omaealistega omas mullis, sest inimene muutub ebaadekvaatseks,” kinnitas Mutt ja lisas, et suhelda ei tule ainult horisontaalselt, vaid ka vertikaalselt, eri põlvkondade vahel.
Kalev Keskküla kirjutas “Undi-jutud” ja tahtis Undist ka raamatu kirjutada, aga see jäi tervise tõttu tegemata. “Mõtlesin, et kui keegi, kes Unti näinudki ei ole, temast kirjutab, las ma kirjutan siis ise!” rääkis kirjanduskohtumise külaline.
Romaani on hea kirjutada, keegi ei saa sind kohtusse kaevata, kui oled valetanud. Lood oma sündmused ja oled õnnelik, kui see kedagi naerma või nutma on ajanud, aga biograafia puhul nii ei saa. “Sa pead teadma, mis oli. Seda enam, et inimesed, kes mäletavad, on elus,” rääkis Mutt, kellele biograafia kirjutamine meenutab kapo tööd. “Sa nuhid, nuusid, käid ja uurid jälgi, küsid “kas sa mäletad, kas nägid teda seal ja mis ta tegi?” Kui paljude inimestega ma olen kokku puutunud!” tõi Mutt näite ja lisas, et osa ei tahtnud üldse jutule võtta ja teised olid väga vastutulelikud.
Kõige suurem abi on olnud Mutile Ela Tomsonist, kes vastas tema küsimustele väga põhjalikult. “Selliseid abilisi ma soovin kõikidele biograafidele!”
Mati kooliajast teatakse Muti jutu järgi kõige vähem, kuigi ta kirjutas sellest oma “Hüvasti, kollases kassis”. “Kalev Keskküla “Undi-juttudes”, kus on esindatud kõik perioodid, hüpatakse lapsepõlvest ülikooli ja kõige rohkem on lõpus näitlejate muljeid, aga kooliaeg puudub,” avaldas Mutt. Ta püüdis välja selgitada, et äkki on see vandenõu, kuid tuli järeldusele, et pigem mitte.
“Üks langes ära ja teine ei tahtnud rääkida. Sellepärast ma pühendasin oma raamatus kooliajale isegi võib-olla liiga palju tähelepanu,” ütles Mutt ja lisas, et see kool, kus ta käis, oli veider.
“Kui palju on sellest koolist pärit tegijaid, ainuüksi kirjanike liidu liikmeid on sealt tulnud viis-kuus, teatritegijaid: Sven Karja, Hannes Kaljujärv, Raine Loo, Malle Pärn, Krista Aru. Minust aasta eespool õppisid kaks Tarmot, Urb ja Pihlap. Vello Saage oli meie õpetaja, meil olid Matiga ühised õpetajad,” jutustas Mutt ja lisas, et praegu kannab kool Forseliuse gümnaasiumi nime. “Igal asjal on oma aeg, nagu Koguja raamatus öeldakse.”
Partorgid, tänapäeva idufirma loojad
Mutile tundus huvitav, et kool kandis nõukogude ajal Johannes Semperi nime. “Semper oli mugavust armastav inimene ja läks kompromissile. Semper on näide, kuidas tõeliselt andekas läks kaasa ajalike mõnudega, mitte tahtes sattuda võimudega konflikti mugandus pehmelt ja natukene müüs ennast,” ütles Mutt, leides, et ei tohi liialt ette heita neile, kes elasid teistes oludes, vaid esitada endale küsimus: kuidas me ise oleksime toiminud?
“Suur osa neist, kes on praegu kõige suuremad rahvuslased ja venevastased, oleksid 40 aastat tagasi olnud komsomoli rajoonikomitee esimesed sekretärid ja uurinud kommunismi-marksismi ajalugu,” seletas Mutt. Ta lisas, et samal ajal kui need partorgid transportida ajamasinaga tänapäeva, oleksid nad edukad ettevõtjad, idufirmade loojad. Seega ei maksa Muti meelest kedagi süüdistada, inimene on alati inimene, ta on nii loodud, et peab tuleviku ja paradiisi kohe kätte saama!
“Transendentsust ei usuta enam ammu. Vanasti morjendas inimesi kohtumõistmine, et kas lähen põrgu või paradiisi. Nagu seegi, mida minust pärast surma räägitakse, kas minu lastele mõjub see halvasti, kui olen sigatsenud siin ilmas,” arutles Mutt, kelle nooruses oli kombeks öelda, et ta on korralikust perekonnast. “Enam seda ei ole. Ühtpidi on see õige: miks peaksid lapsed kannatama vanemate pattude pärast? Noored teavad seda, nad sigatsevad ja surmatunnil ütlevad, et ma olen vähemalt nautinud!”
Rohkem isiklikku elu
Oma viidetega monograafiasse oleks Mutt soovinud lisada seiku, mida härrasmees kirja panna ei saa. Näiteks oli Undil komme helistada Mutile öösiti. “Väsinud, aga rõõmus, rääkis isiklikke asju, eriti elu lõpu poole, kui tal oli uus armastus. Ma oleksin soovinud sisse panna rohkem tema isikliku elu mõningaid tahke, näiteks tegin katse tema pojaga kontakti saada,” avaldas Mutt. Ta lisas, et Indrek Unt on ärimees, kes tähelepanu ei soovinud, ja Mutt ei käinud peale.
“Kuulsuste lastel on raske, nad kannavad sageli oma vanemate taaka, neilt oodatakse ei tea mida. Et on kloonid, oma vanemate sarnased, aga võib olla ka nii, et laps on täiesti omaette nähtus,” sõnas Mutt. “Unt suhtles Indrekuga küll, kogu aeg lavastas ennast. Et kõik kuuleksid, ütles: “Poeg, kalla isale viina!” Talle meeldis teatrit teha.”
Undi enda vanematel ei olnud pojaga absoluutselt midagi sarnast. “Ta vanemad olid normaalsed inimesed, mitte päris maa soolad ega ka taluinimesed, vaid tehnik ja arvepidaja. Unt ütles, et “mul pole olnud midagi rääkida nendega”. Ja vanemad ei saanud aru, mis laps see niisugune on. “Miks meie laps ei ole normaalne?”” jutustas Mutt.
Nad proovisid uurida, mis elu Mati elab, nad ei julgenud küsida poja käest, kartsid. “Matilt, kes oli nii heatahtlik ja süüdimatu. Mingi barjäär oli ees, ta oli mingist teisest maailmast. Matil oli hea sõber teatrikunstnik Liina Pihlak, kelle õde oli abielus Jõgeva, nende vanemate lähedal kiirabis töötava arstiga,” seletas Mutt ja lisas, et kui nad läksid arsti juurde, küsisid tema käest, kas nad on midagi kuulnud Mati kohta. “Ääri-veeri, nad ei saanud aru, mis lind see Unt on. Geenid rändavad vahel imelikku teed pidi! Unt ei saanud ka mingit impulssi või toetust ümbruskonnast, et hakata kirjanduse või teatriga tegelema,” mainis Mutt.
Tema meelest on kõik Eesti tippintelligendid pärit kahesugusest keskkonnast: ühed on mitmenda põlve haritlased, nagu näiteks Andres Ehin, Paul-Erik Rummo, Jaan Kaplinski ja seal kõrval need, kes pole isegi korralikku haridust saanud nagu Viivi Luik, Viljandimaa koolitüdruk, kellel ei ole isegi keskharidust. “Ja Hando Runnel Järvamaalt, tal pole mitte midagi, mis teda toetaks. Kui paneme kõrvuti Rummo, Kaplinski, Ehini ja teisele poole Luige, Runneli ja Undi, siis neid ei saa võrrelda, aga nad on absoluutne kõrgtase, tipp. Kuidas see kõik võimalik on, seda ma ei oska öelda!”
Märtrit ei mängi
Muide, Mati Undi eluloost ei jäänud omal ajal õieti midagi Glavlitti kinni. See on Muti meelest suur müüt, et nõukogude ajal suruti inimesi alla ja keelati avaldamine. Olid üksikjuhtumid kui tsensor midagi välja võttis, detailid. Luuletus, mille esimesed tähed andsid kokku sinimustvalge.
“Olgem nüüd ausad, see oli kodanikuakt ja meelsuse näitamine, vimka, et ära panna, aga kas see on kunstiteos? Minu jaoks on kunstiteos, mis ei saanud ilmuda Nõukogude Eestis ja avaldati alles üleminekuajal, Heino Kiige “Maria Siberimaal”,” rääkis Mutt, et paljud mõtlesid ehk, et nüüd on vabadus ja kõik lubatud, et nüüd võtavad välja oma lugematud käsikirjad ja avaldamata teosed, aga midagi ei tulnud. “Minult ei ole ka midagi ära võetud, ma ei saa märtrit mängida!”
Undi-raamatut olnud tore kirjutada. “Muide leidsin, et minul ja Undil oli veel üks huvitav sarnasus: meil oli mõlemal lapsena oma kana. Minul oli pruun ja hästi rahulik New Hampshire. Ma olen ka koerainimene. Haapsalus elades oli mul suur must dobermann, kes vihastas, kui kodust ära läksin, nii et tõmbas juurtega põõsaid välja!”
Kirjanik: "Tahaksin, et kõigil noortel literaatidel oleks inimene, kes võtaks ta oma tiiva alla!"
Pärnu Koidula muuseumi kirjanduslikust kohtumisest Mihkel Mutiga kujunes trükisooja raamatu esitlus ja „kaks sõna Mati Undi raamatu kohta” venis tunnipikkuseks. Enda kirjutatud raamatu kaudu on võimalik ju endastki rääkida!
Literaat, kes on kirjutanud kõigis stiilides, välja arvatud luule ja eepos, ütles alustuseks, et temaga on võimalik vestelda teatrist ja elustki, sest ta on ühtlasi ajakirjanik-kolumnist.
“Biograafiad on minu lemmikžanr. Mida vanemaks saad, seda vähem meeldib väljamõeldis, kus võid valetada, see ei paku enam pinget. Samal ajal ei paku mulle pinget ajaloolised uurimused: need on kuivad, igavad,” tunnistas Mutt.
Biograafia nagu kirik keset küla
Biograaf ei saa välja mõelda seda, mida pole olnud, ta peab lähtuma faktidest. “Aga tema tõlgendus, see, mida ta kujutleb, mida inimene võis mõelda, tunda, on tema fantaasia. See pakub mulle väga suurt rahuldust. Viimased 20 aastat, kui ma üldse enam midagi ostan või loen, olen tellinud kindlaid autoreid Krisostomuse kaudu,” avaldas Mutt. Tõdedes, et Eestiski leidub häid biograafiaid. Näiteks Friedebert Tuglase “Juhan Liiv”. “Tuglasel oli see eelis, et Liiv oli äsja surnud, aga kõik need, kellega Liiv oli kokku puutunud, olid elus. Ta sai küsida, tal oli eluline materjal,” nentis ta.
Igast eestlasest elulooraamat
Tänapäeval trükitakse Muti meelest elulooraamatute nime all palju niisuguseid, mis ei paelu. “Need koosnevad intervjuudest objektiga ja seltskonnaajakirjanduse meediakajastustest. Varsti on igast eestlasest elulooraamat,” möönis ta.
Kõik presenteerivad ja representeerivad
Päevikut peeti salaja, see oli mõeldud vaid iseendale. “Kallis päevik, jälle ma olen sinuga kahekesi ja räägin seda ainult sinule!” tõi Mutt näite. Ta lisas, et mõni pidas päevikut ka mõttega, et sealt saadakse teada, kes ta tegelikult oli. Päevikule tekkis õigustamise moment. “Tänapäeval on võimatu öelda, kas postitus on tõde või vale. Luuakse uus identiteet ja seda peetakse loomulikuks.”
Mati Unt oli Muti meelest viimaseid, kes kirjutas klassikalisi kirju oma sõpradele. Pikki, tihedaid, ilusa käekirjaga, lehekülgede kaupa. Päevikut polevat Unt kunagi pidanud. “Mul on hästi meeles, kui ma olin noor poiss, 1989. aastal me olime tema juures korteris. Minu meelest ta luges Hermaküla kohta arvustust ja ütles “jah, Mihkel, paistab, et tuleb jälle väga pikk kiri kirjutada!”.”
Kohtumine Werneri kohvikus
Kirjanikul on kutsehaigus: ta tahab end maailmale teatavaks teha. “See on inimlik nähtus. Kui tal (Undil) oli mingi asi, mis teda huvitas ja paelus, tahtis ta seda jagada, ta läks rääkis kellegagi, tuttavaga. Kõrtsis või helistas,” rääkis Mutt, kes enda sõnutsi nägi Undi elulugu teatavast hetkest küllaltki lähedalt.
“Me oleme käinud ühes koolis, 8. keskkoolis Tartus, vanusevahe on päris suur. Ma luuletasin legendi, mida olen siin-seal avaldanud, et 1. septembril, kui abituriendid viivad 1. klassi juntsud käekõrval klassi, siis Mati Unt viis mind,” rääkis Mutt. See ei saa olla tõsi, sest Mati Unt oli siis 10. klassis, vanusevahe on kümme aastat, mitte 11. Pealegi ei puutunud nad koolis üldse kokku, sest õpiti kahes vahetuses. Ka ülikooliajal nad ei suhelnud.
Tuleb suhelda vertikaalselt
“Ma tahaksin, et kõikidel noortel literaatidel ja kriitikutel oleks üks inimene, kes võtaks ta oma tiiva alla ja aitaks tal tutvuda kultuuriinimestega! Noor inimene ei tohi suhelda ainult omasugustega, nii nagu vanad inimesed ei tohi suhelda omaealistega omas mullis, sest inimene muutub ebaadekvaatseks,” kinnitas Mutt ja lisas, et suhelda ei tule ainult horisontaalselt, vaid ka vertikaalselt, eri põlvkondade vahel.
Kalev Keskküla kirjutas “Undi-jutud” ja tahtis Undist ka raamatu kirjutada, aga see jäi tervise tõttu tegemata. “Mõtlesin, et kui keegi, kes Unti näinudki ei ole, temast kirjutab, las ma kirjutan siis ise!” rääkis kirjanduskohtumise külaline.
Romaani on hea kirjutada, keegi ei saa sind kohtusse kaevata, kui oled valetanud. Lood oma sündmused ja oled õnnelik, kui see kedagi naerma või nutma on ajanud, aga biograafia puhul nii ei saa. “Sa pead teadma, mis oli. Seda enam, et inimesed, kes mäletavad, on elus,” rääkis Mutt, kellele biograafia kirjutamine meenutab kapo tööd. “Sa nuhid, nuusid, käid ja uurid jälgi, küsid “kas sa mäletad, kas nägid teda seal ja mis ta tegi?” Kui paljude inimestega ma olen kokku puutunud!” tõi Mutt näite ja lisas, et osa ei tahtnud üldse jutule võtta ja teised olid väga vastutulelikud.
Mati kooliajast teatakse Muti jutu järgi kõige vähem, kuigi ta kirjutas sellest oma “Hüvasti, kollases kassis”. “Kalev Keskküla “Undi-juttudes”, kus on esindatud kõik perioodid, hüpatakse lapsepõlvest ülikooli ja kõige rohkem on lõpus näitlejate muljeid, aga kooliaeg puudub,” avaldas Mutt. Ta püüdis välja selgitada, et äkki on see vandenõu, kuid tuli järeldusele, et pigem mitte.
“Üks langes ära ja teine ei tahtnud rääkida. Sellepärast ma pühendasin oma raamatus kooliajale isegi võib-olla liiga palju tähelepanu,” ütles Mutt ja lisas, et see kool, kus ta käis, oli veider.
“Kui palju on sellest koolist pärit tegijaid, ainuüksi kirjanike liidu liikmeid on sealt tulnud viis-kuus, teatritegijaid: Sven Karja, Hannes Kaljujärv, Raine Loo, Malle Pärn, Krista Aru. Minust aasta eespool õppisid kaks Tarmot, Urb ja Pihlap. Vello Saage oli meie õpetaja, meil olid Matiga ühised õpetajad,” jutustas Mutt ja lisas, et praegu kannab kool Forseliuse gümnaasiumi nime. “Igal asjal on oma aeg, nagu Koguja raamatus öeldakse.”
Partorgid, tänapäeva idufirma loojad
Mutile tundus huvitav, et kool kandis nõukogude ajal Johannes Semperi nime. “Semper oli mugavust armastav inimene ja läks kompromissile. Semper on näide, kuidas tõeliselt andekas läks kaasa ajalike mõnudega, mitte tahtes sattuda võimudega konflikti mugandus pehmelt ja natukene müüs ennast,” ütles Mutt, leides, et ei tohi liialt ette heita neile, kes elasid teistes oludes, vaid esitada endale küsimus: kuidas me ise oleksime toiminud?
“Suur osa neist, kes on praegu kõige suuremad rahvuslased ja venevastased, oleksid 40 aastat tagasi olnud komsomoli rajoonikomitee esimesed sekretärid ja uurinud kommunismi-marksismi ajalugu,” seletas Mutt. Ta lisas, et samal ajal kui need partorgid transportida ajamasinaga tänapäeva, oleksid nad edukad ettevõtjad, idufirmade loojad. Seega ei maksa Muti meelest kedagi süüdistada, inimene on alati inimene, ta on nii loodud, et peab tuleviku ja paradiisi kohe kätte saama!
“Transendentsust ei usuta enam ammu. Vanasti morjendas inimesi kohtumõistmine, et kas lähen põrgu või paradiisi. Nagu seegi, mida minust pärast surma räägitakse, kas minu lastele mõjub see halvasti, kui olen sigatsenud siin ilmas,” arutles Mutt, kelle nooruses oli kombeks öelda, et ta on korralikust perekonnast. “Enam seda ei ole. Ühtpidi on see õige: miks peaksid lapsed kannatama vanemate pattude pärast? Noored teavad seda, nad sigatsevad ja surmatunnil ütlevad, et ma olen vähemalt nautinud!”
Rohkem isiklikku elu
Oma viidetega monograafiasse oleks Mutt soovinud lisada seiku, mida härrasmees kirja panna ei saa. Näiteks oli Undil komme helistada Mutile öösiti. “Väsinud, aga rõõmus, rääkis isiklikke asju, eriti elu lõpu poole, kui tal oli uus armastus. Ma oleksin soovinud sisse panna rohkem tema isikliku elu mõningaid tahke, näiteks tegin katse tema pojaga kontakti saada,” avaldas Mutt. Ta lisas, et Indrek Unt on ärimees, kes tähelepanu ei soovinud, ja Mutt ei käinud peale.
“Kuulsuste lastel on raske, nad kannavad sageli oma vanemate taaka, neilt oodatakse ei tea mida. Et on kloonid, oma vanemate sarnased, aga võib olla ka nii, et laps on täiesti omaette nähtus,” sõnas Mutt. “Unt suhtles Indrekuga küll, kogu aeg lavastas ennast. Et kõik kuuleksid, ütles: “Poeg, kalla isale viina!” Talle meeldis teatrit teha.”
Märtrit ei mängi
Muide, Mati Undi eluloost ei jäänud omal ajal õieti midagi Glavlitti kinni. See on Muti meelest suur müüt, et nõukogude ajal suruti inimesi alla ja keelati avaldamine. Olid üksikjuhtumid kui tsensor midagi välja võttis, detailid. Luuletus, mille esimesed tähed andsid kokku sinimustvalge.
“Olgem nüüd ausad, see oli kodanikuakt ja meelsuse näitamine, vimka, et ära panna, aga kas see on kunstiteos? Minu jaoks on kunstiteos, mis ei saanud ilmuda Nõukogude Eestis ja avaldati alles üleminekuajal, Heino Kiige “Maria Siberimaal”,” rääkis Mutt, et paljud mõtlesid ehk, et nüüd on vabadus ja kõik lubatud, et nüüd võtavad välja oma lugematud käsikirjad ja avaldamata teosed, aga midagi ei tulnud. “Minult ei ole ka midagi ära võetud, ma ei saa märtrit mängida!”
Undi-raamatut olnud tore kirjutada. “Muide leidsin, et minul ja Undil oli veel üks huvitav sarnasus: meil oli mõlemal lapsena oma kana. Minul oli pruun ja hästi rahulik New Hampshire. Ma olen ka koerainimene. Haapsalus elades oli mul suur must dobermann, kes vihastas, kui kodust ära läksin, nii et tõmbas juurtega põõsaid välja!”
Kommentaarid
Postita kommentaar