PKMM_043 _ PIIRIDE KOMPAJAID MEILT JA MUJALT: VILJA KÜSIB | Ants Nõmper: autoriõiguste vaatest oli Mihkel Muti tegevus raske rikkumine _ DELFI 21.10.2026 / TEEMAJA AMBROOSIA 21.10.2026
FOTO: Ilmar Saabas| Delfi Meedia / Sonja Kana| ELFHi Meedia
https://lp.delfi.ee/artikkel/120619077/vilja-kusib-ants-nomper-kas-mihkel-muti-raamat-juhan-viidingust-voib-jouda-kohtusse
„Ma ei ole näinud ühtegi juristi, kes arvaks, et Mihkel Muti tegevus oleks õiguspärane,“ nendib Juhan Viidingu pärijaid esindav vandeadvokaat Ants Nõmper. „Autoriõiguste rikkumisega on tegemist igal juhul.“
Vandeadvokaat Ants Nõmper lehitses parajasti enne lennule siirdumist Tallinna lennujaama raamatupoes Mihkel Muti raamatut „Juhani evangeelium“, kui talle helistas õigusvaldkonnas tegutsev kolleeg, kelle poole olid Juhan Viidingu pärijad abipalvega pöördunud. Kuna kolleeg ise nende teemadega ei tegele, pakkus ta asja Nõmperile. Nõmper nõustus. Elo ja Riina Viidingu esindajaks saanuna väljastas Nõmper Mutile nõudekirja, milles nõutakse raamatu müügilt eemaldamist. Samuti seda, et ta Juhan Viidingu hüvastijätukirju edaspidi enam ei trükiks. /.../
*
| „Kui matate, siis ärge enam lööge / mind jalaga. / Sest elus kandsin hoopis teisi ehteid.“ * Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is Janar Sõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew |
Delfi/LP _ 20.10.2026, 18:42
„Ma ei ole näinud ühtegi juristi, kes arvaks, et Mihkel Muti tegevus oleks õiguspärane,“ nendib Juhan Viidingu pärijaid esindav vandeadvokaat Ants Nõmper. „Autoriõiguste rikkumisega on tegemist igal juhul.“
Vilja Kiisler
Vandeadvokaat Ants Nõmper lehitses parajasti enne lennule siirdumist Tallinna lennujaama raamatupoes Mihkel Muti raamatut „Juhani evangeelium“, kui talle helistas õigusvaldkonnas tegutsev kolleeg, kelle poole olid Juhan Viidingu pärijad abipalvega pöördunud. Kuna kolleeg ise nende teemadega ei tegele, pakkus ta asja Nõmperile. Nõmper nõustus. Elo ja Riina Viidingu esindajaks saanuna väljastas Nõmper Mutile nõudekirja, milles nõutakse raamatu müügilt eemaldamist. Samuti seda, et ta Juhan Viidingu hüvastijätukirju edaspidi enam ei trükiks.
Mihkel Muti avaldused ühismeedias on olnud segased, ent paistab, et poodidest raamatuid ära tooma ta ei tõtta, ta peab kõigepealt advokaadiga nõu ja siis otsustab. Ainult et kui ärakorjamise päev kätte jõuab, ei pruugi tal midagi ära korjata ollagi, sest ilmselt müüakse raamat läbi nagu soe sai?
See võib juhtuda. On kahetsusväärne, kui nii läheb. Ent on normaalne anda teisele poolele mõistlik reageerimisaeg. Oleme seda aega pikendanud, sest Mihkel Mutt on öelnud, et tal on rohkem aega tarvis – nii advokaadi leidmiseks kui ka seetõttu, et tal on väidetavalt tekkinud terviseprobleemid. Niisiis olime mõistlikud ja nõustusime tähtaega pikendama juhul, kui ta kinnitab, et ta rohkem neid kirju ei avalda.
Seda ta kinnitas, samuti seda, et pärijatelt avaldamise luba mitte küsida oli viga. Eile sai veebipoodidest raamatut veel osta, ent kuuldavasti olevat see eile [teisipäeval] poelettidel juba otsas. Nii et kui 30. oktoobriks on kõik müüdud, siis on nõudekiri kaasa aidanud raamatu läbimüügile. Sellest annate endale aru ilmselt nii teie kui ka pärijad?
Õiguste teostamisega võivad nagu ravimi võtmisegagi kaasneda kõrvalnähud. Mutil olnuks võimalik ise kiiresti reageerida ja raamat müügilt ära korjata. Ent kui soovitakse maksimaalset kasu teenida, siis võidakse ajaga mängides saavutada raamatu läbimüümine. Igatahes meid see ei mõjuta, meie kaitseme oma õigusi.
Oletame, et mõni raamat jääb ripakile ja on vaja ära korjata. Aga kui Mutt seda ei tee? Kui juba nõudekiri on väljastatud, siis eeldatavasti on pärijad valmis ka kohtusse minema?
Valmidus on, kuid otsust, mida me sellisel juhul teeme, ei ole veel vastu võetud. Usume, et härra Mutt on oma veast aru saanud ja käitub edaspidi õiguskuulekalt.
Aga kui nii ei ole, siis minnakse kohtusse?
Siis istume maha ja mõtleme selle läbi.
Kui asi peaks kohtusse jõudma, kui suureks hindate Juhan Viidingu pärijate võiduvõimalust?
Küsimus on selles, mida nõutakse. Kui nõuame nende raamatute ärakorjamist, mis on juba ära korjatud või läbi müüdud, siis sellel perspektiivi ei oleks. Kui nõuaksime edaspidisest rikkumisest hoidumist, siis sellisel nõudel oleks küll suur perspektiiv. On ju kuulda olnud, et on tulemas kordustrükk. Selle keelustamise läbiminemise tõenäosus on väga suur. Ma ei ole näinud ühtegi juristi, kes arvaks, et Mihkel Muti tegevus oleks õiguspärane. Autoriõiguste vaatest oli see raske rikkumine.
Ehk siis Muti selgitus, et tegemist oli hüvastijätukirjadega kogu maailmale, mitte lähedastele, kelle nimed on kirjas nimetatud, on õiguse mõttes tühine?
See on Muti enda tõlgendus. Me ei saa kunagi teada, kellele need kirjad mõeldud olid. Autoriõiguste mõttes ei ole sellel mingit tähendust. Teos on teos sõltumata sellest, kellele on see adresseeritud. Autoriõiguste rikkumisega on tegemist igal juhul.
Teos on juba jõudnud ka raamatukogudesse ja igal pool on järjekord neile, kes soovivad seda laenutada. Mis saab raamatukogudesse jõudnud eksemplaridest?
Raamatukogudest ei kavatse keegi teoseid ära korjata, sellist nõuet ei ole esitatud. Teosed, mis on jõudnud raamatukogudesse, jäävad sinna.
Ja sama kehtib ka raamatute kohta, mis on kodudes? Ehk siis minult, kes ma ostsin raamatu Mutilt kirjandustänava festivalil käest kätte, ei tule keegi seda ära võtma?
Ei, keegi ei tule teie koju raamatut ära võtma.
Ja kõik, kes on selle juba ostnud, võivad seda anda lugeda oma tuttavatele? Võib ju leiduda hulk uudishimulikke, kes tahavad lugeda nimelt kirju, mida nad lugeda ei tohiks – sellele ei saa kätte ette panna?
Sellele, jah, ei ole kahjuks võimalik kätt ette panna.
Nõudekiri nõuab raamatute ärakorjamist poodidest. Ent kui Mutil peaks järgmine tiraaž juba valmis olema – ma ei tea, kas see on nii, ent see on ju võimalik – kas ta võib seda siis käest kätte müüa?
Ei või. Uue trüki levitamine ükskõik kas raamatu või e-raamatuna või käest kätte müümine on autoriõiguste rikkumine. Seda eeldusel, et raamatus on need kirjad ära toodud. Kui uues trükis ei ole kirju avaldatud, siis ei ole tegemist autoriõiguste rikkumisega ja teost võib müüa igal pool.
Ent kui autoril peaks olema esimese trüki eksemplare kätte jäänud?
Neid ei tohi ta müüa. See on majandustegevus, mille keelamist me soovime.
Tean vähemalt ühte juhtu, kus raamatu ostnud inimene on kirjade screenshot’id avaldanud ühismeedias. Kas ka tema on seaduse vastu eksinud?
Jätaksin sellele küsimusele vastamata. Mõelgem, kas see on eetiline tegu või mitte. Selle kohta võib igaühel olla oma arusaam. Lugupidamisest pärijate suhtes ei saa sellist teguviisi ilmselt eetiliseks pidada. Kas see on õiguslikult keelatud või mitte, vajab põhjalikumat õiguslikku analüüsi.
See oli enne, kui pärijad jõudsid nõudekirjani.
Kui see inimene on tegutsenud heas usus, siis on tal võib-olla kaitse olemas. Ent kui sellega soovitakse raha teenida, siis on see õiguse vaates problemaatiline.
Kui keegi nüüd pärast nõudekirja esitamist seda teeks?
Ma ei soovita seda teha.
Mis siis juhtub?
Meil ei ole otsust, mis siis juhtub, aga ma ei soovita seda teha. Me kõik võiksime lahkunusse ja tema lähedastesse suhtuda pieteeditundega.
Ent kui keegi seda peaks tegema, missugused võiksid olla õiguslikud tagajärjed?
Teoreetiliselt: kui seda on tehtud majandustegevuse eesmärgil, siis võib tagajärjeks olla majandustegevusega saadud tulu konfiskeerimine.
Aga kui inimene tahab lihtsalt kuulsust ja tähelepanu?
Need on moraalsed kategooriad ja neid ei saa ei kohus ega keegi teine kelleltki ära võtta.
Kuidas autoriõiguste pärimine käib? Kuidas jagunevad autoriõigused lahkunu abikaasa ja laste vahel?
Niimoodi nagu pärimisseadus ette näeb: mõlemal tekivad pärandi vastuvõtmisega pärija õigused.
Kes on konkreetsel juhul Juhan Viidingu pärijad, kes teie poole pöördusid?
Elo ja Riina Viiding.
Mida ütleb seadus olukorra kohta, kus autoril – näiteks Juhan Viidingul – on väljaspool abielu sündinud laps, kes tuli ilmale pärast isa surma? Oleks ju igati loogiline, et ka Maria Liive kuulub pärijate hulka?
Minul ei ole andmeid Juhan Viidingu laste kohta. Võime raamatust välja lugeda, mida tahame, aga fakt on see, et mitte keegi peale Riina ja Elo Viidingu ei ole mitte kellegi poole pöördunud väitega, et tema on Juhan Viidingu pärija.
Vist ikka ei ole, sest oleks ju loogiline eeldada, et kui autoril on mitu last, siis jaguneb pärimisõigus nende vahel võrdselt? Seaduse mõttes ei tohiks ju olla vahet, kas laps on sündinud abielust või väljaspool seda, vanema eluajal või pärast tema surma?
Tegemist on 1990. aastatel toimunud pärimisega ja mina käisin siis alles ülikoolis, nii et ma jätan kommenteerimata, kuidas see oli või ei olnud. Reegel on see, et kui pärijaid on mitu, siis tekib kaasomand ning seetõttu tuleb alluda enamuse soovile ja otsusele. Ei ole nii, et igaüks teeb, mida tahab. Siin tuleb kokku leppida nagu korteriühistus. Ühe võimaliku pärija lisandumine pärijate ringi ei muudaks seda, et enamik pärijaid keeldub hüvastijätukirjade avaldamisest.
Kuidas toimitakse teistel juhtudel, kui pärijate vahel tekib vastuolu? Kui näiteks pärijaid on kaks ja nad on eri arvamusel? Kas siis lähevad pärijad omavahel kohtusse?
Võib-olla küll.
Kuidas Elo Viiding teid leidis ning valis teid nõudekirja esitajaks ja asja võimalikuks kohtusse viijaks?
Mina sain kõne ühelt härrasmehelt, kes ütles, et tema poole on pöördutud ja küsitud abi. Kuna tema ise sellega ei tegele, siis pakkus ta seda mulle. Kõne ajal olin just minemas lennule ja viibisin Tallinna lennujaama raamatupoes, hoidsin käes sedasama „Juhani evangeeliumi“. Mul ei läinud pikalt aega otsustamaks, et olen nõus.
Teile helistas vahendaja. Kas tegemist oli õigusvaldkonna esindajaga?
Jah.
Miks loobusid Elo ja Riina Viiding kahjunõudest? Sellegi esitamine olnuks ju võimalik.
Pärijate eesmärk ei ole saada raha ega Juhan Viidingu teoste abil rikastuda. Nad soovivad, et nende perekonnaelu austataks. Seetõttu soovime ainult teoste ärakorjamist ja kirjade edasise avaldamise keelamist, mitte raha.
Kui suurt raha oleks sellisel puhul võinud küsida?
Mittevaralisi kannatusi on võimatu mõõta, selle kohta saame teada tagantjärele, kui kohus ütleb, mis on õige summa. Ei ole hinnakirja, kui palju tuleb teisele inimesele valu tekitamise eest maksta. Varalist kahju hinnatakse raamatu läbimüügist saadud tulu põhjal. Kui pole andmeid, kui palju raamatuid trükiti ja missugust tulu saadi, ei ole võimalik prognoosida, missuguse summa võiks kohus välja mõista.
Missugused võiksid olla moraalse kahju hüvitamise suurusjärgud?
Kõige lähem näide on ehk tavalised meediavaidlused, näiteks kui keegi on teise kohta ajakirjanduses midagi ebaõiget öelnud. Need summad ulatuvad paarisajast eurost kümne tuhandeni, mediaan on tuhande, 1500 euro juures.
Eestis kehtib autoriõigus 70 aastat pärast autori surma ehk siis seaduse järgi tohiksime Juhan Viidingu lahkumiskirju lugeda alles natuke vähem kui 40 aasta pärast. Ent kuidas peab edaspidi rääkima kirjadest, mida ei tohtinud avaldada, aga ometi avaldati?
Siin on kaks aspekti: õiguslik ja moraalne. Moraalses mõttes on see igaühe sisemise kompassi küsimus, kui palju kasutada ebaseaduslikult avaldatud informatsiooni. Seaduse mõttes võib informatsiooni kasutada, kui selle suhtes on avalik huvi.
Kas näiteks ajakirjandus tohib neid kirju Muti raamatu järgi tsiteerida? Ma ei räägi täismahus trükkimisest, sellest ei saa mõistagi juttu olla – aga tsiteerimisest?
Autoriõiguse seadus lubab tsiteerida motiveeritud mahus.
See oleks nende kirjade puhul siis mitu lauset?
Seda seadus ei ütle, seda saame jällegi tagantjärele kohtus teada. Ajakirjanduses on täiesti tavaline, et kui tsiteeritakse näiteks teisi portaale, siis tohib seda teha motiveeritud mahus. Ehk te tegelikult teate, missugune on motiveeritud maht.
Meediamajade vahel on need kokkulepped väga rangelt paika pandud, ent kirjanduse puhul on asi vist natuke teistmoodi?
Kirjandusteoste puhul ei ole võimalik selliseid kokkuleppeid teha, sest autoreid ja kirjastajaid on võrreldes meediamajadega tohutult palju. Mingisuguse arusaama või proportsiooni võib meediamajade kokkulepe siinkohal anda.
Täpselt selgub motiveeritud maht alles kohtus?
Jah, sest see on määratlemata mõiste, mille kohta võib eri pooltel olla eri arvamusi. Selleks ongi õigusriigis kohus, kes ütleb mõlemad pooled ära kuulanuna, et õige kogus lauseid või tähti on just niisugune.
Kuidas peab Muti raamatut edaspidi arvustama? Kas saab näiteks arvustuste tellivalt väljaandelt nõuda, et retsenseeritaks tingimata teist, mitte esimest trükki?
Kui arvustatakse teist trükki, siis tuleb sellest lähtuda. Kui arvustatakse esimest trükki... See on Mihkel Muti raamat, tema teos. Lihtsalt see teos sisaldab kahte teise isiku teost. Neid kahte teise isiku teost ei tohi enam avaldada.
Aga esimese trüki arvustamist keelata ei ole plaanis ega võimalik?
Seda ei ole keegi kavatsenud teha.
Kui ma olen Mutist õigesti aru saanud, siis on raamatu teine trükk kindlasti tulemas ja ta kavatseb neis kahes kirjas leiduvat teisiti esitada. Mismoodi peab ta seda tegema, et te talle uut nõudekirja ei saadaks või kohtusse ei kutsuks?
Mina ei saa Mihkel Mutile nõu anda, sest see on mul keelatud. Mina esindan pärijaid, kellel on konflikt Mihkel Mutiga. Seda peab Mutt küsima oma advokaadi käest. Selge on see, et autoriõigusseadus kehtib ühtemoodi. Motiveeritud mahus kasutamine kirjanduslikul, ajakirjanduslikul või teaduslikel eesmärgil on lubatud – aga ainult motiveeritud mahus.
Ja ta võib kirju ümber jutustada?
Ümberjutustamine on lubatud, kui selleks on vajadus.
Autoriõiguste vaidlused on kirjanduse puhul õieti haruldased. Meenub küll Kaur Kenderi – uuema info tõttu Robert Kurvitza – kohtuasi „Untitled 12“ asjus, mis lõppes Kenderi võiduga, ja Rein Kilgi seitse aastat kestnud vaidlus raamatu „Kaval Kilk ja kaksteist lolli“ pärast, mille Kilk kaotas, aga seal olid keskmes teised teemad. Kas teile meenub kohtupraktikast midagi praeguse juhtumiga võrreldavat?
Eile meenutati ERR-is Silver Anniko raamatut „Rusikad“. See on võib-olla kõige lähedasem näide, sest ka see raamat avaldati ilma pärijate nõusolekuta ja korjati müügilt ära.
Õige küll, nõukogude ajal avaldati „Rusikad“ ju lühendatud variandis ja see hilisem tellis korjati tõesti ära. Kas kirjandusteosed võivad juriste inspireerida? Näiteks Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimeses osas Indreku ja Mari vahel sündinu? Mäletatavasti aitas Indrek valudes piinelnud emal surra, sest tal oli temast kahju. Sobitub ju suurepäraselt eutanaasiadebatti?
See on väga hea näide, olen seda ka ise artiklis kasutanud. Abistatud enesetapu teema on Eestis juba sada aastat vana, Tammsaare kirjutas sellest juba saja aasta eest. Tammsaare on Eesti tüvitekstide autor. Kui „Tõde ja õigus“ peegeldab eestlaste olemust, siis tuleks järeldada, et abistatud enesetapp peaks meil olema juba ammugi legaliseeritud. Tammsaare oli ju jurist. Võime arutleda, kuidas otsustas kirjanik Tammsaare Indrekut karistada teo eest, mille ta tegi.
Kuidas Indreku käsi tänapäeval käiks?
Abistatud enesetapp on Eestis legaalne, selle kohta tuli kaks aastat tagasi riigikohtu otsus. Tõsi, eutanaasia ehk teise isiku tapmine on karistatav.
Kas leidub ehk veel mõni teine kirjanduslik näide, mida tudengitele toote?
Hästi palju leiab näiteid filmidest. Eestiski on teada mitu audiovisuaalset teost ja filmi, mis on ära keelatud, näiteks Kadri Kõusaare „Magnus“, mis on keelatud siiamaani ja mida ei saa veel näidata.
https://lp.delfi.ee/artikkel/120619077/vilja-kusib-ants-nomper-kas-mihkel-muti-raamat-juhan-viidingust-voib-jouda-kohtusse VILJA KÜSIB | Ants Nõmper: autoriõiguste vaatest oli Mihkel Muti tegevus raske rikkumine
___________________________________________________
_____________________________________________________________________________
Mihkel Muti avaldused ühismeedias on olnud segased, ent paistab, et poodidest raamatuid ära tooma ta ei tõtta, ta peab kõigepealt advokaadiga nõu ja siis otsustab. Ainult et kui ärakorjamise päev kätte jõuab, ei pruugi tal midagi ära korjata ollagi, sest ilmselt müüakse raamat läbi nagu soe sai?
See võib juhtuda. On kahetsusväärne, kui nii läheb. Ent on normaalne anda teisele poolele mõistlik reageerimisaeg. Oleme seda aega pikendanud, sest Mihkel Mutt on öelnud, et tal on rohkem aega tarvis – nii advokaadi leidmiseks kui ka seetõttu, et tal on väidetavalt tekkinud terviseprobleemid. Niisiis olime mõistlikud ja nõustusime tähtaega pikendama juhul, kui ta kinnitab, et ta rohkem neid kirju ei avalda.
Seda ta kinnitas, samuti seda, et pärijatelt avaldamise luba mitte küsida oli viga. Eile sai veebipoodidest raamatut veel osta, ent kuuldavasti olevat see eile [teisipäeval] poelettidel juba otsas. Nii et kui 30. oktoobriks on kõik müüdud, siis on nõudekiri kaasa aidanud raamatu läbimüügile. Sellest annate endale aru ilmselt nii teie kui ka pärijad?
Õiguste teostamisega võivad nagu ravimi võtmisegagi kaasneda kõrvalnähud. Mutil olnuks võimalik ise kiiresti reageerida ja raamat müügilt ära korjata. Ent kui soovitakse maksimaalset kasu teenida, siis võidakse ajaga mängides saavutada raamatu läbimüümine. Igatahes meid see ei mõjuta, meie kaitseme oma õigusi.
Oletame, et mõni raamat jääb ripakile ja on vaja ära korjata. Aga kui Mutt seda ei tee? Kui juba nõudekiri on väljastatud, siis eeldatavasti on pärijad valmis ka kohtusse minema?
Valmidus on, kuid otsust, mida me sellisel juhul teeme, ei ole veel vastu võetud. Usume, et härra Mutt on oma veast aru saanud ja käitub edaspidi õiguskuulekalt.
Aga kui nii ei ole, siis minnakse kohtusse?
Siis istume maha ja mõtleme selle läbi.
Kui asi peaks kohtusse jõudma, kui suureks hindate Juhan Viidingu pärijate võiduvõimalust?
Küsimus on selles, mida nõutakse. Kui nõuame nende raamatute ärakorjamist, mis on juba ära korjatud või läbi müüdud, siis sellel perspektiivi ei oleks. Kui nõuaksime edaspidisest rikkumisest hoidumist, siis sellisel nõudel oleks küll suur perspektiiv. On ju kuulda olnud, et on tulemas kordustrükk. Selle keelustamise läbiminemise tõenäosus on väga suur. Ma ei ole näinud ühtegi juristi, kes arvaks, et Mihkel Muti tegevus oleks õiguspärane. Autoriõiguste vaatest oli see raske rikkumine.
Ehk siis Muti selgitus, et tegemist oli hüvastijätukirjadega kogu maailmale, mitte lähedastele, kelle nimed on kirjas nimetatud, on õiguse mõttes tühine?
See on Muti enda tõlgendus. Me ei saa kunagi teada, kellele need kirjad mõeldud olid. Autoriõiguste mõttes ei ole sellel mingit tähendust. Teos on teos sõltumata sellest, kellele on see adresseeritud. Autoriõiguste rikkumisega on tegemist igal juhul.
Teos on juba jõudnud ka raamatukogudesse ja igal pool on järjekord neile, kes soovivad seda laenutada. Mis saab raamatukogudesse jõudnud eksemplaridest?
Raamatukogudest ei kavatse keegi teoseid ära korjata, sellist nõuet ei ole esitatud. Teosed, mis on jõudnud raamatukogudesse, jäävad sinna.
Ja sama kehtib ka raamatute kohta, mis on kodudes? Ehk siis minult, kes ma ostsin raamatu Mutilt kirjandustänava festivalil käest kätte, ei tule keegi seda ära võtma?
Ei, keegi ei tule teie koju raamatut ära võtma.
Ja kõik, kes on selle juba ostnud, võivad seda anda lugeda oma tuttavatele? Võib ju leiduda hulk uudishimulikke, kes tahavad lugeda nimelt kirju, mida nad lugeda ei tohiks – sellele ei saa kätte ette panna?
Sellele, jah, ei ole kahjuks võimalik kätt ette panna.
Nõudekiri nõuab raamatute ärakorjamist poodidest. Ent kui Mutil peaks järgmine tiraaž juba valmis olema – ma ei tea, kas see on nii, ent see on ju võimalik – kas ta võib seda siis käest kätte müüa?
Ei või. Uue trüki levitamine ükskõik kas raamatu või e-raamatuna või käest kätte müümine on autoriõiguste rikkumine. Seda eeldusel, et raamatus on need kirjad ära toodud. Kui uues trükis ei ole kirju avaldatud, siis ei ole tegemist autoriõiguste rikkumisega ja teost võib müüa igal pool.
Ent kui autoril peaks olema esimese trüki eksemplare kätte jäänud?
Neid ei tohi ta müüa. See on majandustegevus, mille keelamist me soovime.
Tean vähemalt ühte juhtu, kus raamatu ostnud inimene on kirjade screenshot’id avaldanud ühismeedias. Kas ka tema on seaduse vastu eksinud?
Jätaksin sellele küsimusele vastamata. Mõelgem, kas see on eetiline tegu või mitte. Selle kohta võib igaühel olla oma arusaam. Lugupidamisest pärijate suhtes ei saa sellist teguviisi ilmselt eetiliseks pidada. Kas see on õiguslikult keelatud või mitte, vajab põhjalikumat õiguslikku analüüsi.
See oli enne, kui pärijad jõudsid nõudekirjani.
Kui see inimene on tegutsenud heas usus, siis on tal võib-olla kaitse olemas. Ent kui sellega soovitakse raha teenida, siis on see õiguse vaates problemaatiline.
Kui keegi nüüd pärast nõudekirja esitamist seda teeks?
Ma ei soovita seda teha.
Mis siis juhtub?
Meil ei ole otsust, mis siis juhtub, aga ma ei soovita seda teha. Me kõik võiksime lahkunusse ja tema lähedastesse suhtuda pieteeditundega.
Ent kui keegi seda peaks tegema, missugused võiksid olla õiguslikud tagajärjed?
Teoreetiliselt: kui seda on tehtud majandustegevuse eesmärgil, siis võib tagajärjeks olla majandustegevusega saadud tulu konfiskeerimine.
Aga kui inimene tahab lihtsalt kuulsust ja tähelepanu?
Need on moraalsed kategooriad ja neid ei saa ei kohus ega keegi teine kelleltki ära võtta.
Kuidas autoriõiguste pärimine käib? Kuidas jagunevad autoriõigused lahkunu abikaasa ja laste vahel?
Niimoodi nagu pärimisseadus ette näeb: mõlemal tekivad pärandi vastuvõtmisega pärija õigused.
Kes on konkreetsel juhul Juhan Viidingu pärijad, kes teie poole pöördusid?
Elo ja Riina Viiding.
Mida ütleb seadus olukorra kohta, kus autoril – näiteks Juhan Viidingul – on väljaspool abielu sündinud laps, kes tuli ilmale pärast isa surma? Oleks ju igati loogiline, et ka Maria Liive kuulub pärijate hulka?
Minul ei ole andmeid Juhan Viidingu laste kohta. Võime raamatust välja lugeda, mida tahame, aga fakt on see, et mitte keegi peale Riina ja Elo Viidingu ei ole mitte kellegi poole pöördunud väitega, et tema on Juhan Viidingu pärija.
Aga olete ju raamatut lugenud? Seal väidetakse kindlalt, et Maria Liive on Juhan Viidingu järeltulija.
Ta võib olla järeltulija, aga kuna ta ei ole pärija, siis ei ole tema kindlasti see, kes saab teostada autoriõigusi.
Kas Maria Liive on pärimisõigusest loobunud?
Ma ei oska öelda. Pärimine toimus 1990. aastatel. Oluline on, et tema ise ei ole väitnud, et on Juhan Viidingu pärija. Ka Mutt ei ole väitnud, et ta oleks saanud pärijatelt või kolmandatelt isikutelt loa kirju avaldada. See on asjakohatu teema.
Ta võib olla järeltulija, aga kuna ta ei ole pärija, siis ei ole tema kindlasti see, kes saab teostada autoriõigusi.
Kas Maria Liive on pärimisõigusest loobunud?
Ma ei oska öelda. Pärimine toimus 1990. aastatel. Oluline on, et tema ise ei ole väitnud, et on Juhan Viidingu pärija. Ka Mutt ei ole väitnud, et ta oleks saanud pärijatelt või kolmandatelt isikutelt loa kirju avaldada. See on asjakohatu teema.
Vist ikka ei ole, sest oleks ju loogiline eeldada, et kui autoril on mitu last, siis jaguneb pärimisõigus nende vahel võrdselt? Seaduse mõttes ei tohiks ju olla vahet, kas laps on sündinud abielust või väljaspool seda, vanema eluajal või pärast tema surma?
Tegemist on 1990. aastatel toimunud pärimisega ja mina käisin siis alles ülikoolis, nii et ma jätan kommenteerimata, kuidas see oli või ei olnud. Reegel on see, et kui pärijaid on mitu, siis tekib kaasomand ning seetõttu tuleb alluda enamuse soovile ja otsusele. Ei ole nii, et igaüks teeb, mida tahab. Siin tuleb kokku leppida nagu korteriühistus. Ühe võimaliku pärija lisandumine pärijate ringi ei muudaks seda, et enamik pärijaid keeldub hüvastijätukirjade avaldamisest.
Kuidas toimitakse teistel juhtudel, kui pärijate vahel tekib vastuolu? Kui näiteks pärijaid on kaks ja nad on eri arvamusel? Kas siis lähevad pärijad omavahel kohtusse?
Võib-olla küll.
Kuidas Elo Viiding teid leidis ning valis teid nõudekirja esitajaks ja asja võimalikuks kohtusse viijaks?
Mina sain kõne ühelt härrasmehelt, kes ütles, et tema poole on pöördutud ja küsitud abi. Kuna tema ise sellega ei tegele, siis pakkus ta seda mulle. Kõne ajal olin just minemas lennule ja viibisin Tallinna lennujaama raamatupoes, hoidsin käes sedasama „Juhani evangeeliumi“. Mul ei läinud pikalt aega otsustamaks, et olen nõus.
Teile helistas vahendaja. Kas tegemist oli õigusvaldkonna esindajaga?
Jah.
Miks loobusid Elo ja Riina Viiding kahjunõudest? Sellegi esitamine olnuks ju võimalik.
Pärijate eesmärk ei ole saada raha ega Juhan Viidingu teoste abil rikastuda. Nad soovivad, et nende perekonnaelu austataks. Seetõttu soovime ainult teoste ärakorjamist ja kirjade edasise avaldamise keelamist, mitte raha.
Kui suurt raha oleks sellisel puhul võinud küsida?
Mittevaralisi kannatusi on võimatu mõõta, selle kohta saame teada tagantjärele, kui kohus ütleb, mis on õige summa. Ei ole hinnakirja, kui palju tuleb teisele inimesele valu tekitamise eest maksta. Varalist kahju hinnatakse raamatu läbimüügist saadud tulu põhjal. Kui pole andmeid, kui palju raamatuid trükiti ja missugust tulu saadi, ei ole võimalik prognoosida, missuguse summa võiks kohus välja mõista.
Missugused võiksid olla moraalse kahju hüvitamise suurusjärgud?
Kõige lähem näide on ehk tavalised meediavaidlused, näiteks kui keegi on teise kohta ajakirjanduses midagi ebaõiget öelnud. Need summad ulatuvad paarisajast eurost kümne tuhandeni, mediaan on tuhande, 1500 euro juures.
Eestis kehtib autoriõigus 70 aastat pärast autori surma ehk siis seaduse järgi tohiksime Juhan Viidingu lahkumiskirju lugeda alles natuke vähem kui 40 aasta pärast. Ent kuidas peab edaspidi rääkima kirjadest, mida ei tohtinud avaldada, aga ometi avaldati?
Siin on kaks aspekti: õiguslik ja moraalne. Moraalses mõttes on see igaühe sisemise kompassi küsimus, kui palju kasutada ebaseaduslikult avaldatud informatsiooni. Seaduse mõttes võib informatsiooni kasutada, kui selle suhtes on avalik huvi.
Kas näiteks ajakirjandus tohib neid kirju Muti raamatu järgi tsiteerida? Ma ei räägi täismahus trükkimisest, sellest ei saa mõistagi juttu olla – aga tsiteerimisest?
Autoriõiguse seadus lubab tsiteerida motiveeritud mahus.
See oleks nende kirjade puhul siis mitu lauset?
Seda seadus ei ütle, seda saame jällegi tagantjärele kohtus teada. Ajakirjanduses on täiesti tavaline, et kui tsiteeritakse näiteks teisi portaale, siis tohib seda teha motiveeritud mahus. Ehk te tegelikult teate, missugune on motiveeritud maht.
Meediamajade vahel on need kokkulepped väga rangelt paika pandud, ent kirjanduse puhul on asi vist natuke teistmoodi?
Kirjandusteoste puhul ei ole võimalik selliseid kokkuleppeid teha, sest autoreid ja kirjastajaid on võrreldes meediamajadega tohutult palju. Mingisuguse arusaama või proportsiooni võib meediamajade kokkulepe siinkohal anda.
Täpselt selgub motiveeritud maht alles kohtus?
Jah, sest see on määratlemata mõiste, mille kohta võib eri pooltel olla eri arvamusi. Selleks ongi õigusriigis kohus, kes ütleb mõlemad pooled ära kuulanuna, et õige kogus lauseid või tähti on just niisugune.
Kuidas peab Muti raamatut edaspidi arvustama? Kas saab näiteks arvustuste tellivalt väljaandelt nõuda, et retsenseeritaks tingimata teist, mitte esimest trükki?
Aga esimese trüki arvustamist keelata ei ole plaanis ega võimalik?
Seda ei ole keegi kavatsenud teha.
Kui ma olen Mutist õigesti aru saanud, siis on raamatu teine trükk kindlasti tulemas ja ta kavatseb neis kahes kirjas leiduvat teisiti esitada. Mismoodi peab ta seda tegema, et te talle uut nõudekirja ei saadaks või kohtusse ei kutsuks?
Mina ei saa Mihkel Mutile nõu anda, sest see on mul keelatud. Mina esindan pärijaid, kellel on konflikt Mihkel Mutiga. Seda peab Mutt küsima oma advokaadi käest. Selge on see, et autoriõigusseadus kehtib ühtemoodi. Motiveeritud mahus kasutamine kirjanduslikul, ajakirjanduslikul või teaduslikel eesmärgil on lubatud – aga ainult motiveeritud mahus.
Ja ta võib kirju ümber jutustada?
Ümberjutustamine on lubatud, kui selleks on vajadus.
Autoriõiguste vaidlused on kirjanduse puhul õieti haruldased. Meenub küll Kaur Kenderi – uuema info tõttu Robert Kurvitza – kohtuasi „Untitled 12“ asjus, mis lõppes Kenderi võiduga, ja Rein Kilgi seitse aastat kestnud vaidlus raamatu „Kaval Kilk ja kaksteist lolli“ pärast, mille Kilk kaotas, aga seal olid keskmes teised teemad. Kas teile meenub kohtupraktikast midagi praeguse juhtumiga võrreldavat?
Eile meenutati ERR-is Silver Anniko raamatut „Rusikad“. See on võib-olla kõige lähedasem näide, sest ka see raamat avaldati ilma pärijate nõusolekuta ja korjati müügilt ära.
Õige küll, nõukogude ajal avaldati „Rusikad“ ju lühendatud variandis ja see hilisem tellis korjati tõesti ära. Kas kirjandusteosed võivad juriste inspireerida? Näiteks Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimeses osas Indreku ja Mari vahel sündinu? Mäletatavasti aitas Indrek valudes piinelnud emal surra, sest tal oli temast kahju. Sobitub ju suurepäraselt eutanaasiadebatti?
See on väga hea näide, olen seda ka ise artiklis kasutanud. Abistatud enesetapu teema on Eestis juba sada aastat vana, Tammsaare kirjutas sellest juba saja aasta eest. Tammsaare on Eesti tüvitekstide autor. Kui „Tõde ja õigus“ peegeldab eestlaste olemust, siis tuleks järeldada, et abistatud enesetapp peaks meil olema juba ammugi legaliseeritud. Tammsaare oli ju jurist. Võime arutleda, kuidas otsustas kirjanik Tammsaare Indrekut karistada teo eest, mille ta tegi.
Kuidas Indreku käsi tänapäeval käiks?
Abistatud enesetapp on Eestis legaalne, selle kohta tuli kaks aastat tagasi riigikohtu otsus. Tõsi, eutanaasia ehk teise isiku tapmine on karistatav.
Kas leidub ehk veel mõni teine kirjanduslik näide, mida tudengitele toote?
Hästi palju leiab näiteid filmidest. Eestiski on teada mitu audiovisuaalset teost ja filmi, mis on ära keelatud, näiteks Kadri Kõusaare „Magnus“, mis on keelatud siiamaani ja mida ei saa veel näidata.
Kommentaarid
Postita kommentaar