PKMM_040 _ PIIRIDE KOMPAJAID MEILT JA MUJALT: Elo Viiding: Juhan Viiding ei oleks seda oma sõpradele kunagi teinud _ DELFI 01.10.2026 / TEEMAJA AMBROOSIA 21.10.2026
https://lp.delfi.ee/artikkel/120613762/elo-viiding-juhan-viiding-ei-oleks-seda-oma-sopradele-kunagi-teinud
Juhan Viidingu tütar, kirjanik Elo Viiding (52) oli Mihkel Muti äsja ilmunud „Juhani evangeeliumi“ alles ainult lehitseda jõudnud, kui nägi raamatus äratrükituna Juhan Viidingu lähedastele adresseeritud, enne surma kirjutatud hüvastijätukirja, mille avaldamiseks tema ühe pärija ja adressaadina nõusolekut andnud ei ole. Seda ei ole temalt ka küsitud. „See hüvastijätukiri ei olnud kirjutatud „armsale Mihklile“ või „armsale eesti rahvale“,“ sõnab Elo Viiding. „Inimlik jultumus seda rahaks teha peab olema mõõtmatu.“
/.../
Mihkel Mutt: /.../ Juhani kiri kuulub sellesse ülimalt väiksemahulisse žanri – loovisiku hüvastijätukiri maailmale – nagu näiteks Jesseninil, Majakovskil või Stefan Zweigil. Sama mulje on olnud veel mõnel Juhani kaaslasel.“ /.../
Kunstnik ei kuulu oma perekonnale. Tahaksin väga loota, et ma pole tekitanud kellelegi hingehaavu.
*
„Kui matate, siis ärge enam pooge / mind lipsuga. / Sest elus kandsin hoopis teisi ehteid.“
| „Kui matate, siis ärge enam lööge / mind jalaga. / Sest elus kandsin hoopis teisi ehteid.“ * Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is Janar Sõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew |
Delfi/LP _ 01.10.2026, 22:45
https://lp.delfi.ee/artikkel/120613762/elo-viiding-juhan-viiding-ei-oleks-seda-oma-sopradele-kunagi-teinud Elo Viiding: Juhan Viiding ei oleks seda oma sõpradele kunagi teinud
______________________________________________
Mihkel Mutt avaldas Juhan Viidingu hüvastijätukirja ilma pärijate loata.
_________________________________________________________
Elo Viiding tunnistab, et see tõik asetab teose tema jaoks sootuks teistsugusesse valgusse. „Juhan Viiding ei oleks seda oma sõpradele kunagi teinud, selle peale võin mürki võtta. Tema jaoks oli alati oluline küsimus – mille nimel?“
Mis te nüüd edasi teete? Kas kirja avaldamine ilma teie loata võiks olla kohtuvaidluse teema?
Ei ole seni harjunud kohtu kaudu õigusi nõudma, nii et mul puudub praktika; usun kordades rohkem jumalikku õiglust. Kuid mida ütleksid paljude kuulsate autorite pärijad selle peale mujal maailmas? Miks on eesti kirjanik Juhan Viiding kehvem kui Beckett, Eliot või Joyce? Au ja inimväärikus on kõigil ja need kehtivad ka pärast surma! See, et pärijad pärandit valvavad, on kõigiti normaalne!
Eesti kirjanikesse ollaksegi harjunud suhtuma pigem heatahtlikult üleolevalt, nende elu on läbi imbunud humanitaarilmale kohustuslikust vaesusteadvusest, eesti kirjanik ei peaks püüdma olla kellestki või millestki parem, siis kistakse ta mutta, et näidata: „Nää, temagi on ainult inimene.“ Või loom. Või tulnukas.
Ma üldiselt nõukogude aja jäänukite diskursust poliitikute kombel ei harrasta, ent see on küll nõukogude aja, eriti üleminekuaja pohmellivines seltsielu jäänuk. Ja nagu kaasaja spirituaalsed inimesed ütlevad, ka madal vaimne vibratsioon.
Kohtu abiga ei saa inimesi kahjuks teha targemaks või võimekamaks, kui nad loodud on. Kuid erakirja loata avaldamine ei ole kindlasti enesestmõistetav. See on eetiline küsimus, tegu liigitub vägivaldsuse ilminguks, ning mingid piirid tuleb pärijatel seada. Ma arutan seda küsimust oma lähimate tarkade nõuandjatega.
Mihkel Muti intervjuu Postimehele („Mihkel Mutt Juhan Viidingu elulooraamatust: teadsin, et käin õhukesel jääl, aga püüdsin säilitada inimlikku piiri“, 17.9) jätab mulje, et teie ei kiida tema Viidingu-raamatut üldse heaks või olite koguni selle ilmumisele vastu. Ent päris nii see vist ei olnud? Ja kui mitte, siis miks püüab Mutt sellist muljet jätta?
Ausalt öeldes on mul sellest üsna ükskõik, kui lubate, millist muljet ta püüab jätta või mitte. Mina aitasin Mutti pika kirjavahetusega, tegin seda oma tööde ja kohustuste kõrvalt ning vastasin kohusetundlikult kõikidele tema küsimustele, mis puudutasid Juhan Viidingule olulisi autoreid, missugune oli tema suhe reisimisega jpm. Kirjavahetuse sisu ja vastused on mul salvestatud. Sellest on ta kasutanud ehk murdosa.
Kui talle see ei kõlvanud, siis ei kõlvanud – see on tema raamat ja tema valikuvabadus. Ainult et Viidingule oluliste autorite nimistu kaotsiminek („Juhan ei olnud suur lugeja“) loob olukorra, kus käsitletavast jääb ullikese mulje, kes lendab õielt õiele ja kellest seetõttu kõneldakse juba ATH-diagnoosi võtmes!
Juhan Viiding töötas süvenenult kodus, täiesti normaalselt, mitte monomaaniliselt, ja seda juba väga noores eas. Sellel mõttetööl on täpselt niisama suur kaal nagu Tammsaare või Vilde omal, mis sellest, et töö vorm on kontsentreeritum, luulevorm. Juhan Viiding luges palju ja keskendunult, ta töötas mõttega läbi ka näidendeid ja stsenaariume.
Ka idamaade filosoofia ei olnud talle võõras. Tihe suhtlus Jaan Kaplinskiga, kes talle enda tõlgitud ida filosoofide ja metafüüsikute tekste paljundas, võimaldas tal tutvuda mitmete oluliste autoritega. Üks tema suur lemmik oli Tagore, kelle kohta ta luges ja uuris palju ning kelle „Postimaja“ ta ju ka lavastas, publikule osutus see tol ajal väga arusaamatuks lavastuseks.
See, et Juhan Viiding jõudis elu lõpuni erinevate inimestega palju suhelda, nende meelt lahutada, neile oma lõputut energiat andes paljusid ka aidata, ei kahanda tema süvenemisvõimekust ega anna alust talle ajalehe kaudu meditsiinilisi diagnoose jagada. Samuti peaks iga Viidingut ravinud arst, kes patsiendi haigusloo rahva ette laotab, olema teadlik konfidentsiaalsusest ja ravitava isikuandmetest. Selleks, et patsiendi andmed konfidentsiaalsena hoida, ei pea tingimata seaduses näpuga järge ajama – see on südametarkuse küsimus.
Mutt tõmbab Viidingu puhul paralleeli Jeesusega. Samuti vürst Mõškiniga, kes Dostojevski „Idioodis“ on samuti varjamatult Jeesuse võrdkuju. Kas see on teie hinnangul adekvaatne?
See võrdlus on romantiline tõlgendus ja loomulikult on igaühel õigus tõlgendada teisi inimesi nii, nagu ta soovib ja oskab. Miks just Mõškin? Ju siis sellepärast, et avaliku elu tegelasel on mitmeid rolle ja persona’sid, mille ilmestamiseks leitakse seoseid kirjanduslike kangelastega (seda palutakse teha juba kooli kirjandustundides, nt võrdle peaministrit ja Hamletit).
Mõškin võib vabalt olla Viidingu üks persona, üks tema rollidest. Samuti võib Viidingut võrrelda Peer Gynti, Nipernaadi või Kaval-Antsuga, kes „võimu“ üle kavaldab. Maailmakirjandusega paralleelide tõmbamine on ka võte, mille puhul mingi suhteliselt lihtne või isegi labane statement saab kultuursema, literatuursema vormi. Selleks et saada teada, kellega autor ise enda samastamist soovinuks – või kas üldse soovinuks –, peab süvenema tema loomingusse. See aga ei ole mitte alati kõigile jõukohane.
Jeesusega seostub teadaolevalt kannatamine, vaimne inimene kannatab rohkem kui mittevaimne. (Siinkohal palun mitte lugeda nii, nagu seaksin ma vaimse inimese mittevaimsest ettepoole!) Kuigi mina inimest ja Jumal-Poega ei võrdleks, see on liiga libe tee (surelikku inimest ja Jeesust kui Jumala Poega ei saa pidada samal ontoloogilisel tasandil olevateks), siis ometigi, selle mõttekäigu raames: vaim ja liha on kristluses ju tugevalt eristatavad, vaimutöö puhul niisamuti.
Sügavalt vaimne inimene ei lähe reede õhtul poksi või härjavõitlust vaatama, praadi sööma ja õlut jooma. Ja kuigi temagi sööb ja joob, ei ole see keha orjav seisund lihtsalt tema jaoks primaarne. Tal ei ole üksinda igav, kuna ta kasutab vaba aega vaimuga töötamiseks – lugemiseks, kirjutamiseks. Tal ei ole vaja mitte meelelahutust, vaid meelte kontsentreeritust. Kui tal on selleks loodud kõik tingimused ja ta ei pea tegelema kuhjuvate olmeprobleemidega, on ta viljakas.
Kas Juhan Viidingu suhe kristlusega on adekvaatselt kujutatud?
Juhan Viidingul oli tõesti kristlusega oma suhe: ta ei olnud loodusrahvaste usu kummardaja, ei ajanud keskealisena karunahka selga ega söönud seeni, kuigi ta oli rohkem kui aupaklik loodusrahvaste teadmise ja pärimuse suhtes (nt saamid), ta oli linnamees, kellele euroopalik vaim oli oluline. Kas 1980-ndatel levima hakanud sektantluse elementidega kristlus, mille keskele ka Viiding sattus, on õige kristlus, on omaette teema. Usust otsitakse eluraskuste korral vaimset tuge, kuid edasijõudnud mõtlemisega inimene saab aru, et usk on ka midagi muud.
Kui me räägime usust valiku, mitte pika ajalooga peretausta kontekstis, siis leidub neid, kellele budism ja muud usundid ei sobi, siin mängib rolli psühhotüüp, mis on vähem maadligi ja kipub ikka kõrgemale. On püknilised tüübid, on asteenilised; on enda mõtete kõlas ja oma isiku ja teadmiste tähtsuses mõnulejad, on mõtlejad, on võitlejad. Ja palju muid tüüpe veel.
Kristlusega peab Euroopa kultuuriruumis elav inimene leppima, mis sellest, et Vene ajal pidid ateist ja kristluse suhtes skeptiline olema. Ent muidugi ei sobi kristlik vaade tänase päeva ateistlik-materialistliku maailmaga, mis ka erakirjad rahaks teeb.
Mutt alustab ja lõpetab portreteeritava surmaga. Kuivõrd on Juhan Viidingu retseptsiooni laiemalt mõjutanud tema enesetapp?
Surma järel muutus Juhan Viidingu tähendus korraga eriti oluliseks, tema loomingut ja isiksust hakati tõsisemalt võtma, umbes samamoodi nagu kunagi neljakümne kirja päevil.
Enne tema surma ei peetud vajalikuks tema loomingut suurematesse maailma keeltesse tõlkida. Ka juba vabas Eestis ei saadetud teda esindusautorina välisreisidele ega pakutud loomeõhtuid Soomes, Rootsis või Saksamaal, rääkimata kaugematest kohtadest. Saksamaal käis ta siiski, ja Soomes-Rootsis koos perega – oma kirjanikest ja lavastajatest sõprade kutsel.
Leo Luks näiteks käsitleb Üdi/Viidingu luulet väga huvitavalt, ilma igasuguse pateetikata, otseselt surma ja nihilismi kokkupuutepunktis [Studia Philosophica Estonica 2. köite 1. numbris, oktoobris 2009], eristades surma ja surmast kirjutamist ning väites, et surma saab kunstis puudutada ainult „piiri pealt“, kirjutada surma piiril, suremine ise on loomingu lõpp. Luks kirjutab: „Surm jääb ka luules teiseks, kirjutada saab surma piiri(l), aga mitte surma(s). Suremine ise on vaikus, loomingu lõpp.“ Viidingu luule esteetilist, võttelist ja sisulist keerukust ei saa taandada üksnes tema surmale ega ka „oma lõpu etteaimamisele“.
Juhan Viidingu surma järel on ilmunud üks väga oluline raamat, mille olulisus on tarvis taas ausse tõsta: Marin Laagi ja Aare Pilve koostatud ning Eesti kirjandusmuuseumi poolt aastal 2011 välja antud „Juhan Viiding – eesti luuletaja“, mis sisaldab artikleid ja esseid väga erinevatelt loojatelt ja kirjandusuurijatelt. Selle teose tekstiparemik koosneb ka vaadetest Juhan Viidingu poeetikale ja autorikuvandile, mis on lahutamatu osa tema isiksusest.
Jim Ashilevi rääkis oma hiljuti ilmunud raamatu „Inimese kostüüm“ esitlusel, et enesetapp käib lähedaste inimeste elust üle nagu tuumasõda. Teie olite isa kaotades 20-aastane. Nüüd on sellest möödas rohkem kui 30 aastat. Kuidas ja kas üldse on võimalik sellest üle saada?
On võimalik üle saada küll, kui teadvustada endale, et kunagi ei ole sinu võimuses kellegi enesetappu takistada. Mina noorena seda ei uskunud, sest mulle kinnitasid võõrad inimesed üksteise järel vastupidist – kuidas lähedased oleks ikka saanud teda päästa. Enesetapp muudab elusid, märgistab omaksed ja teeb nad justkui vastutavaks enesetapja lahkumise eest.
Mind on aidanud see, et mul puudub ohvritunnetus, ma ei ole seda endas kunagi kultiveerinud. Eelistan teist laadi tuge, sest „lohutus on vale“. Või: „mitte keegi minu eest ei maga“, mitte keegi teine ei saa sinu probleeme lahendada ega sinu elu elada, see on elu halastamatu tõde, mida kahjuks inimestele tänasel päeval enam ei õpetata. Mul on üksainus elu, mida ma ei kavatse raisata, ja mind on alati elus toetanud suurepärased mälestused oma isast.
Tuumasõda – see on Ashilevi poolt muidugi täpne määratlus. Kuid ma lisaksin veel ühe nüansi. Üks asi, mida ma olen pannud tähele ja mida on märkinud ka teised sarnase saatusega inimesed: kahjuks tuleb enesetapja omastel puutuda kokku ka kohati äärmusliku pieteeditunde puudumisega, isegi matustel.
Kui enesetapja sureb, kasutavad mõned tema tuttavad omakseid psühholoogidena, nad kallatakse kadunukese vaevalt jahtudes üle kogu selle soustiga, mis neil iganes tema kohta meeles mõlgub. Omaksed ujutatakse üle mälestustega, joviaalsete seikadega kadunu elust, isegi nilbustega, arvates, et selle kuulamine valmistab neile just sel hetkel suurimat rõõmu. Mitte kõik inimesed ei oska selles olukorras käituda ja kultuursel viisil kaastunnet avaldada, ennast ja oma isikut labaselt esile tõstmata.
See, millega omaksed pärast enesetappu vastamisi seisavad, on tihtilugu jubedam kui enesetapp ise; see on nagu tuumasõja tagajärjel tekkinud vähkkasvaja, mis võtab järjest agressiivsemaid vorme.
Enne Muti biograafiat oli ilmunud Juhan Viidingu õe Mari Tarandi „Ajapildi sees“. Mulle ei ole vist ükski raamat kunagi nii palju haiget teinud kui see. Kas armastus õigustab raske lapsepõlve niisugust alastikiskumist?
Kas armastus õigustab, on küsimus, millele võiks järgneda kohe küsimus: mis on armastus? Armastus tähendab inimeste jaoks väga erinevaid asju; mina saan rääkida ainult enda eest ja minu jaoks tähendab ta ka seda, et lähedast vajadusel kaitstakse, eriti olukorras, kus ta ise (enam) ennast kaitsta ei saa. Mina olen elanud kodus, kus vanemad on olnud kaitsvad, ja oskan vajadusel ka ise kaitsta nii ennast kui ka teisi. See on minu kreedo ja sellega on kõik öeldud.
Juhan Viidingust on kirjutatud väga palju. Teie enda käsitlused on ühed kõige professionaalsemad ja väärikamad. Olete välja toonud Viidingu lugejate tüübid, andes mõista, et igaühel on oma Juhan Viiding. Ent kuidas ja kuivõrd kehtib see Viidingu puhul enam kui mis tahes teise autori kohta?
Tõepoolest, ega ei kehtigi rohkem kui mõne teise, samuti legendaarse autori puhul, samasugust lähenemist võiksin tõenäoliselt rakendada ka Pentti Saarikoski või Paavo Haavikko, Sirkka Turkka või Mirkka Rekola loomingust kirjutades.
Olen palju liikunud (Soome) kirjanduslikes ringkondades, kus autorite tekste loevad mitmesugused, eri ühiskonnakihtidest pärit lugejatüübid, keda ometigi ühendab sarnane põhjus, mis paneb neid mainitud autoreid üha uuesti kätte võtma, on see siis autori täiesti unikaalne loojahääl, tema teravus või läbinägelikkus – ühesõnaga, ainult temale omane poeetiline viis tegelda inimestele oluliste teemadega, nagu parasjagu kehtiv võim või mingid muud ajakajalised põletavad küsimused.
Need autorid, kellel on pingeline suhe võimuga, kõnetavad ka tõelisi intellektuaale. Paraku poleks selle võtte kordamine mõne teise autori puhul enam originaalne, vähemasti mitte minu silmis.
Kaardistada saabki peaasjalikult väga tuntud või legendaarsete autorite lugejaid. Niisamuti saab autorite populaarsuse kaudu vaadata, millist tühimikku need loojad ühiskonnas mingil hetkel täidavad või missugust ideaali oma vaimsuse ja vastumõtlemisega lugejate silmis kehastavad. Lisaks võimaldas see mul end distantseerida Juhan Viidingust kui eelkäijast ning vaadelda tema loomingut justkui väljastpoolt.
Selles tekstis toon esile, kuidas Juhan Viidingu luule ja tema retseptsioon moodustavad vastastikku toimiva tähendusvõrgustiku, portreteerides tema võimalikke lugejaid ehk üheksat lugejatüüpi (kirjandus)elust enesest. See on ühtaegu Viidingu retseptsioonikriitika, tema kui looja ning mingil määral ka minu enda kui Viidingu lugeja positsiooni analüüsimine või ka kristalliseerumine kõige selle kaudu, mida ma ei ole või millist lähenemisviisi kirjanikele ma lugejana ja kirjandusest kirjutajana ise ei esinda.
Mõistsite varakult vajadust olla täiesti teistsugune autor kui isa. Ent kas olete kunagi tundnud või kartnud, et teie looming jääb isa suuruse varju?
Ei ole tundnud ega ka kartnud, sest mul ei olnud isaga konkureerivat suhet. Pigem olen alati olnud tema üle uhke. Tema oli minu toetaja, minu kirjanduslik ja ka eluline nõuandja, ei varjutanud mind kunagi, pigem tõstis asja eest esile, aga mitte mõõdutundetult või nii, et oleksin kunagi pidanud esiletoppimise pärast piinlikkust tundma.
Arutasime omavahel teineteise tekste ja vajadusel tegime ka põhjendatud kriitikat. Kirjandusinimeste jaoks olen ma niikuinii iseseisev autor, eriti Soomes oleme tuntud kahe täiesti erineva autorina, keda ühendab sama perenimi.
Soomes on Juhan Viidingult ilmunud valikkogu „Julkaistavaksi Suomen tasavallassa“ (Tammi, 1988, tlk Anna-Maija Raittila) ja minult „Paljastuksia“ (tlk Katja Meriluoto, Nihil Interit, 2000) ning „Tuhannelle äänelle“ (tlk Katja Meriluoto, Parkko, 2023). Lisaks oleme mõlemad Soomes tuntud esinemiste poolest, mina lisaks oma soomekeelsete loengute ja ettekannetega luulest. Olen ka tõlkinud soome luulet.
Loomulikult on mu isal oma austajaskond ja lugejad ning minul oma. Iga inimene, kui tal on piisavalt tahtejõudu ja meelekindlust, peab leidma oma vahendid, kuidas ise „suureks saada“ ja omaenda auditoorium luua, kartused siin ei aita ja keegi teine selles aidata ei saa.
Ühest saatest meenub, et teie antud tagasiside Juhan Viidingule puudutas liigset moraliseerimist tema hilisemas loomingus, ja tema vastanud, et aastate pärast võib see paista teistmoodi. Tal oli tookord ilmselt õigus? Teist ju saigi ülitugeva eetilise platvormiga looja.
See puudutab konkreetselt tema Jüri Üdi perioodi, mille kohta ma tõepoolest kord 18-aastasena ütlesin, et mind kõnetavad tema Üdi-perioodi tekstid rohkem kui Juhan Viidingu omad, ja tema vastas, et aastate pärast võib see paista teisiti. Praegu meeldivad mulle mõlemad, sest olen avastanud nendes selle keelelise, aga ka mõttelise alge või algjõu, mis neid ühtaegu väga tugevasti koos hoiab ja ühendab, ent ka täielikult lahutab. See on mõneti sarnane Paavo Haavikko poeetikaga (kelle luulet olen tõlkinud).
Üks täiesti omaette kategooria on aga Juhan Viidingu proosaluule, millele tuleks kindlasti veelgi rohkem tähelepanu pöörata ja mis on ka väga hea materjal tõlkimiseks. Kui näiteks ainult need proosaluuletused avaldada, siis ilmneb temas veel üks kolmandat moodi luuletaja, kes toob meile pilt pildi haaval silme ette kogu ajastu, mida ja milles me oleme elanud ja elame. Need tekstid on mitmes mõttes ülimalt kaasaegsed, võib-olla praegusel, sõjaajal on neil veel eriline tähendus ja kaal.
Teie esimene luulekogu ilmus, kui olite 16-aastane. Esimesed raamatud avaldasite Elo Vee nime all. Juhan Viidingu puhul tähendas Jüri Üdi pseudonüümi tagant väljatulek ühtlasi luulelaadi teisenemist. Missugused olid teie kaalutlused varjunimest loobuda?
Minu kaalutlused varjunimest loobuda olid praktilised: Juhan Viidingu surma järel ei tundnud ma enam vajadust Elo Vee nimega jätkata, kuna Elo Vee taha varjunud kirjutaja ei olnud meie väikeses kultuuriruumis enam ammu saladus. Lisaks oli lõppenud Elo Veele omane elu: tuli hakata hoolitsema lähedaste eest, kanda elu poolt peale pandud koormaid ja noorus selja taha jätta.
Juhan Viidingule oli avalik tähelepanu ja tuntus oluline – kuigi mitte ajakirjandusliku „feimi“ mõistes –, teie näite olevat teadlikult valinud pigem väiksema, kuid see-eest nõudlikuma, elitaarsema lugejaskonna. Miks põlgate „rahva armastust“?
Ei põlga üldse. Pigem olen lähtunud faktist, et näiteks 2000-ndatel, kui pöördusin eksperimentaalsest sotsiaalse luule poole (toona polnud see veel Eestis peavool ega selle kirjutamine hea toon), siis ei tekitanud see mitte kõikides lugejates ja siinsetes kriitikutes positiivseid emotsioone.
Ma lihtsalt ei ole armastust kerjanud, publiku heakskiidu nimel oma tekste söödavamaks muutnud ega eeldanud, et kõik lugejad peaksid minu tekstide tonaalsuse ja teemade valikuga haakuma, isegi nüüd, mil minu „aktiiv-sotsiaalne periood“ loomingus on läbi. Minu meelest on vale, kui kirjanik soovib, et kogu kohalik kultuurikehand teda armastaks, ja teeb kõik selleks, et ainult imetlusest toituda.
Armastuse nõutamine ja eneseimetlus ei küsi, kas me jagame samu põhimõtteid, vaid soovib kehtestada – inimene elab ju surmani ennast kehtestades! – oma nõrkadel jalgadel reegleid ja hüpnotiseerida teisi käsi plaksutama, olgu siis ladusa jutu, lobeda teema või inimelude kulgu muutva poliitilise lepinguga. Minule on see võõras ning ma lepin pigem vähemate, mõttekaaslastega. Leian, et kirjanik ei tohi mitte iial ühtki oma lugejat alahinnata.
__________________________________________________________________
Mihkel Mutt: kunstnik ei kuulu oma perekonnale
Miks te ei küsinud Elo Viidingult luba Juhan Viidingu hüvastijätukirja avaldamiseks?
Sest need kirjad polnud mõeldud Juhani pärijatele ega isegi mitte lähedastele, vaid laiemalt. Olen sellest kirjutanud lk 340-341. „Esimene kiri algab pöördumisega: „Armsad siiajääjad!“ Ja autor palub vabandust „kõigi Teie“ käest. „Kõigi“ peaks ikkagi tähendama avalikkust. Ka pole psühholoogiliselt tõepärane, et üksnes lähikondlaste ees oma tegu põhjendades viidatakse oma luuleloomingule.
Juhani kiri kuulub sellesse ülimalt väiksemahulisse žanri – loovisiku hüvastijätukiri maailmale – nagu näiteks Jesseninil, Majakovskil või Stefan Zweigil. Sama mulje on olnud veel mõnel Juhani kaaslasel.“
Leo Lapin kirjutab: „Paar nädalat pärast Juhan Viidingu surma helistas sõber, Juuru kiriku õpetaja Jüri Bärg, ning kutsus enda poole lugema lahkunu kirja sõpradele. Kirja sisu ma enam täpselt ei mäleta, ent see oli oma laadilt vabanduskiri. Ja sõpradele, mitte ühelegi inimesele konkreetselt, ning just seepärast hoidis Jüri seda oma valduses ning ei andnud kellelegi edasi. Peab olema tänulik pastor Jüri Bärgile, kes lasi sellest kirjast koopia teha ja saatis ka mõnele Juhani sõbrale.“ (Sealsamas)
Kunstnik ei kuulu oma perekonnale. Tahaksin väga loota, et ma pole tekitanud kellelegi hingehaavu.
Kommentaarid
Postita kommentaar