PKMM_055 _ PIIRIDE KOMPAJAID MEILT JA MUJALT: Publik vaimustuses, muusikud šokis. Mis juhtus Eesti Festivaliorkestri esimesel kontserdil Koreas? / Brahms, torm ja üks ehmatav hetk. Eesti Festivaliorkestri pöörane kontserdipäev Koreas. _ POSTIMEES 19.10.2025 / MEEZ 23.10.2026
https://kultuur.postimees.ee/8566782/publik-vaimustuses-muusikud-sokis-mis-juhtus-eesti-festivaliorkestri-esimesel-kontserdil-koreas
Publik tõuseb vaimustusest püsti, aplaus on tuline, aga muusikud on šokis, sest üks teos ei kõlanud sugugi nii, nagu pidanuks. Ütleme nii, et kokkumäng kadus ja kuristiku kõige sügavamas ja pimedamas põhjas löödi end teravalt ära.
/.../
*
| https://www.vam.ac.uk/articles/fame-and-fashion-sumo-wrestling-in-japanese-woodblock-prints |
| * Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is Janar Sõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew /.../ Saalis ei saanud aru, et midagi hullu oleks juhtunud: Paavo Järvi selg oli sama hoogne, muusikud mängisid. Siiski korraks kuulsin, pigem tajusin, et nüüd on miski jama, maailm jäi korraks nagu seisma, aga surmava elektrilöögiga võrreldava laksu saamise ulatust polnud saalist näha. Ei saanud vist aru ka Korea publik. Ärge nüüd arvake, et teisel pool maakera ei tunta Brahmsi ja neile võiks ükskõik mida pakkuda. Ei-ei, Koreas on väga teadlik publik, ent Eesti Festivaliorkestri muusikud on kogenud, nad teavad, kuidas kriisist välja tulla. Nad olid pärast pauku tuhandeprotsendiliselt keskendunud. Emotsionaalselt on hilisemat valu ja häbi enda ees keerulisem taluda kui kiiresti end kokku võtta ja teos lõpuni mängida. Väsimusest, hämmeldusest, kergendusest ja ehmatusest tulenevalt nenditakse «täitsa p…rses», aga ühes teises keeles. Üksteist toetades lausutakse ka «what a day!». Ennekõike taheti see äpardus ära unustada, mitte sellest rääkida ja eluga edasi minna. Ka Paavo Järvi kommentaar pärast kontserti on pigem napp, ülivõrded puuduvad. Mis siis juhtus? Mis siis juhtus? Teate, see pole oluline, kes ja kus täpselt valel ajal sisse tuli. Ega see sport pole, see on ikkagi kunst, kus vigade tegemise võimalus muudabki siin ja praegu sündiva koostöö nii hõrguks ja paeluvaks. Olgu, spordis on ka nii, meeskonnamängudes, aga kui spordis on traditsioon nämmutada, kes tegi vale söödu, siis uskuge mind, te ei taha lugeda seda analüüsi praegu siit, sest teil hakkaks igav, sest muusika on küll täppisteadus, kuid matemaatikast või füüsika valemitest oskavad vähesed huvitavalt kirjutada. Mina ei oska, seepärast ka ei analüüsi. /.../ |
https://kultuur.postimees.ee/8566782/publik-vaimustuses-muusikud-sokis-mis-juhtus-eesti-festivaliorkestri-esimesel-kontserdil-koreas Publik vaimustuses, muusikud šokis. Mis juhtus Eesti Festivaliorkestri esimesel kontserdil Koreas?
Heili Sibrits
* Brahms, torm ja üks ehmatav hetk. Eesti Festivaliorkestri pöörane kontserdipäev Koreas.
* Banaane, kaks tundi passimist ja hommikusöögi pealt kontserdile. Milline on muusikute elu tegelikult?
* Tuuril annab orkester kuus kontserti Aasias, esinetakse Lõuna-Koreas ja Hiinas.
Publik tõuseb vaimustusest püsti, aplaus on tuline, aga muusikud on šokis, sest üks teos ei kõlanud sugugi nii, nagu pidanuks. Ütleme nii, et kokkumäng kadus ja kuristiku kõige sügavamas ja pimedamas põhjas löödi end teravalt ära.
Saalis ei saanud aru, et midagi hullu oleks juhtunud: Paavo Järvi selg oli sama hoogne, muusikud mängisid. Siiski korraks kuulsin, pigem tajusin, et nüüd on miski jama, maailm jäi korraks nagu seisma, aga surmava elektrilöögiga võrreldava laksu saamise ulatust polnud saalist näha.
Ei saanud vist aru ka Korea publik. Ärge nüüd arvake, et teisel pool maakera ei tunta Brahmsi ja neile võiks ükskõik mida pakkuda. Ei-ei, Koreas on väga teadlik publik, ent Eesti Festivaliorkestri muusikud on kogenud, nad teavad, kuidas kriisist välja tulla. Nad olid pärast pauku tuhandeprotsendiliselt keskendunud.
Emotsionaalselt on hilisemat valu ja häbi enda ees keerulisem taluda kui kiiresti end kokku võtta ja teos lõpuni mängida.
Väsimusest, hämmeldusest, kergendusest ja ehmatusest tulenevalt nenditakse «täitsa p…rses», aga ühes teises keeles. Üksteist toetades lausutakse ka «what a day!». Ennekõike taheti see äpardus ära unustada, mitte sellest rääkida ja eluga edasi minna.
Ka Paavo Järvi kommentaar pärast kontserti on pigem napp, ülivõrded puuduvad.
Mis siis juhtus?
Mis siis juhtus? Teate, see pole oluline, kes ja kus täpselt valel ajal sisse tuli. Ega see sport pole, see on ikkagi kunst, kus vigade tegemise võimalus muudabki siin ja praegu sündiva koostöö nii hõrguks ja paeluvaks. Olgu, spordis on ka nii, meeskonnamängudes, aga kui spordis on traditsioon nämmutada, kes tegi vale söödu, siis uskuge mind, te ei taha lugeda seda analüüsi praegu siit, sest teil hakkaks igav, sest muusika on küll täppisteadus, kuid matemaatikast või füüsika valemitest oskavad vähesed huvitavalt kirjutada. Mina ei oska, seepärast ka ei analüüsi.
Pealegi peamine on, et lõpus oli kõik hästi.
Ja alguses ka.
Ma nüüd lähengi algusesse tagasi.
12. oktoobril lendasid kogu maailmast muusikud Tallinna, et alustada proove Eesti Festivaliorkestris Paavo Järvi dirigendikepi all. Suur osa neist on tippmuusikud erinevatest hinnatud orkestritest, ammused sõbrad ja tuttavad, kes aastaid suviti Pärnus mänginud.
Sel korral oli ERSO ja Tallinna kammerorkestri muusikuid vähem kui tavaliselt, sest mõlemal Eesti orkestril on see sügis eriliselt tihe ja oma kodubändist puudumine ei olnud võimalik. See-eest on EFOs palju mujal maailmas õppivaid või mängivaid eestlasi, kel õnnestus oma ajagraafikusse sobiv auk leida.
Auk on tsipa rohkem kui kaks nädalat, sest Eesti kontserdi, harjutamise ja kojulennuga koos kestab EFO Aasia tuur lausa 15 päeva! Tallinna kontserdile järgnenud hommikul põrutati laevaga Helsingisse, et sealt õhtul lennata Koreasse. Tallinnast Souli jõudmine võttis aega 24–25 tundi, rohkem kui pool sellest ajast istuti lennukis tihedalt üksteise vastu pakituna.
On tuure, kus juba saabumise päeval peab publiku ette astuma. EFO muusikutele oli õnneks ette nähtud aklimatiseerumine. Soul kohtles kõiki sõbralikult, pühapäeva hommikul mindi kontserdile viivasse bussi nägu naerul.
Orkestris naljatletakse ja kiidetakse korraldajate ajakava, sest laupäeval, kui oli vaba päev, oli ilm imeline ja kõik käisid Souli avastamas. Tavapärane on hoopis see, et sellist vaba aega pole, isegi ajavahe puhul ei anta muusikutele armu. No orkestri majutamine ja lennutamine on ropult kallis, kuid EFO praegusel tuuril langesid mitu asjaolu kokku ning muusikutel on tuuril lausa kaks vaba päeva, mil ei sõideta ega mängita.
Torm saalis ja õues
Incheon võttis meid vastu vihmaselt. Telefonile tulnud hoiatus soovitas õues mitte liikuda, sest tuul on tugev ning vihm tihe. Oodata oli üleujutusi, hoiatused jätkusid kogu päeva ja õhtul räägiti lausa maalihete võimalusest.
Incheon on üle kolme miljoni elanikuga sadamalinn Souli külje all. Kontserdimaja Arts Center avati 2018. aastal Songdo linnaosas maa-alale, mis veel paarkümmend aastat tagasi oli meri, aga nüüd kõrguvad siin pilvelõhkujad, nende vahel laiub suur park ja lookleb mereveekanal. Hoone kuju on inspireeritud dirigendi käeliigutustest, saali sisekujunduses on aga eeskujuks meri.
Mängige nagu ungarlased
Kell on Eestis alles 6.37 hommikul, aga siin Lõuna-Koreas valmistub Eesti Festivaliorkester juba oma Aasia tuuri esimeseks kontserdiks. Kui proovis kõlasid esimesed Clara-Jumi Kangi viiulitõmbed, kadus minus uimasus hetkega. Eesti Festivaliorkestriga Koreas soleeriva Kangi toon tekitas uudishimu.
Peast käis läbi mõte, et ma vist polegi kunagi midagi nii head kuulnud! Milline kõla! Selgus, mahlasus, jõud ja õrnus, kõik korraga! Ja see oli alles proov! Milline võib veel õhtune kontsert tulla?!
Kang on Saksa-Korea viiuldaja, kes esines orkestriga juba viieaastaselt. Eesti Festivaliorkestri ette astub ta 1702. aastal Antonio Stradivari valmistatud viiulil, mis kannab nime «Thunis».
Praegu aga käib proov ja Paavo Järvil on nii mõndagi mängijatele öelda. Ta suunab, täpsustab ja otsib seda õigemast õiget kõla. Kõik peab olema perfektne! «Ma ei kuule, mängige nagu ungarlased!» kõlab Paavo viimane soov viiulitele.
Aga miks ungarlased, kui Brahms oli sakslane? Sest Brahms kirjutas oma viiulikontserdi 1878. aastal sõbrale, Ungaris sündinud viiulivirtuoosile Joseph Joachimile. Teose kolmas osa on hoogne ja tantsuline, täis Ungari muusikast mõjutatud rütme. See oli Brahmsi kummardus Joachimile, kes oli omakorda kirjutanud ungari stiilis viiulikontserdi ja pühendanud selle Brahmsile. Nii et Paavo nõudmisel on täiesti konkreetne muusikaline põhjus!
Muusikud on absoluutselt keskendunud, sest vabad päevad on head, aga veelgi parem on mängida. Selleks ju sõideti teisele poole maakera!
Ja Kang on ikka imeline! Ootan huviga, kuidas Korea publik meie orkestri vastu võtab!
Edasi aga tuleb kaks tundi passimist, sest lavatööliste töökorraldus ei võimalda enne kontserti tööd jätkata. Orkestrile tähendas see, et tuli lihtsalt oodata. Õues tihe vihm ja tuul, telefoni tuleb järjest sõnumeid, mis soovitavad viibida siseruumides.
Incheoni kontserdimaja ümbruses polnud toidukohti, ainult vesi, park ning tihe vihm. Tuur alles ees, seega märjaks saamise ja külmetamisega ei soovi keegi riskida. Lava taga on kuhjaga banaane, tundmatute kirjadega värvilised pakikesed, küpsised, krõpsud ja pähklid.
Seegi pigem haruldane, tavaliselt orkestrile snäkke ei jagata. Inimesed istuvad, lobisevad, mõni magab, mõnel klapid peas, lapatakse telefone. Kõik püüavad kaks tundi kuidagi vastu pidada.
Publikut ekstreemne sadu ei seganud, saalis on 1727 kohta ja vaid orkestri kohal ja külgrõdudel olid toolid tühjad, aga sinna polnudki pileteid müüdud. Kusjuures pääs kontserdile maksis 50 000 – 170 000 vonni ehk ligikaudu 30–100 eurot.
Fuajees on suur ekraan-fotosein, paremas servas Clara-Jumi Kangi foto, vasakus Paavo Järvi ja publik nende vahel poseerimas. Käes hoitakse uhkelt Eesti Festivaliorkestri kavalehte. Ütlemata populaarne atraktsioon!
Soovijad ostavad kohvi, vett, saiakesi, vajutavad iseteeninduskassas nuppe ja mustas maskis teenindaja serveerib tellitu letile. Aga ei mingit kooki ega konjakit! Eesti kontserdi- ja teatrimajade kohvikutega võrreldes on valik ülimalt kasin.
Klassika on moes!
See-eest on kontserdimaja ise uhke, avar ja suurepärase akustikaga.
Publikut on igasugust, on noori, on vanemaid, on päris lapsi. Eestlasi ei näinud kusagil, ka Eesti suursaadikut Koreas polnud, tema tuleb kontserdile teisipäeval, kui esinetakse Soulis.
Kui mõni aeg tagasi oli Koreas trendiks hästi nunnu lapselik välimus, ülepakutud armsus, siis nüüd on see mood taandumas (kuigi tänavapildis on alles). Popiks on saamas «täiskasvanud naise stiil», küpsem ja elegantsem välimus. See tähendab kašmiirist kampsikuid, põlveni A-lõikelisi seelikuid, tagasihoidlikumat ja lihtsat vormi. Kusjuures ka meigitrendides on «kuumaks» teemaks vähem silmatorkav välimus, näiteks ripsmete rõhutamisest loobumine.
Eesti Festivaliorkestri publik nii trenditeadlik polnud, pigem andis saalis tooni must värv, tsipa valget kontrastiks. Kõik aga sätitud ja maitsekas.
Kui Euroopas tuntakse muret, kas on piisavalt järelkasvu klassikalise muusika publikule, siis Aasias on see turg kasvamas. Ka rahakraane pole veel nii kinni keeratud kui majanduskriisist ja sõjast vaevatud Euroopas, seega on igati arusaadav, miks siia kõik orkestrid tahavad sõita, sest siin on seda, mida mujal napib.
Lõuna-Koreas näiteks tänavu kevadel müüdi pianist Yunchan Limi ja Pariisi orkestri kontserdi 1200 piletit läbi kõigest 30 sekundiga! Koreas on klassikalise muusika ümber tekkinud lausa oma fännikultuur, noored pianistid on superstaarid ja see on toonud ka 20–30-aastased kuulajad saalidesse. Seong-Jin Cho ja Yunchan Limi nimed tähendavad siin midagi palju enamat kui lihtsalt suurepäraseid pianiste. Seega on Koreas vägagi teadlik publik.
Eesti Festivaliorkester annab Koreas juba teist korda kontserte, tähelepanuväärne ja natuke hämmastav on fakt, et vähem kui kuu aega tagasi tuuritas siin ka ERSO koos Olari Eltsiga, nii et see kauge maa pole meie muusikutele sugugi nii tundmatu, nagu ka meie pole neile.
Seepärast polegi imestada, et kui kontsert läbi sai, enam-vähem joosti bussi, sest ees ootas veel vähemalt tund aega sõitu Soulini. Hoone tagaukse juurest avanev vaade ei lasknud aimata, kui uhke on Incheon hilisõhtuses tuledesäras ja kui äge on kontserdimaja väljastpoolt. Seda kõike muusikud ei näinud.
Selline ongi tegelikult elu tuuril. Bussi, lavale ja taas bussi, et hilisõhtul hotelli kõrval mõnest toidukohast midagi süüa leida, helistada kodustele, emotsioonid kolleegidega laua taga istudes vabaks lasta ning siis unne vajuda. Et hommikusöögilauas taas üksteisele säravalt naeratada ning uuele päevale vastu minna.
Mis te arvate, kus on Soulis kõige suurem ummik? Hotellis! Sest kui pea 80 inimest korraga tahab sõita oma tubadesse, siis tuleb korralikult sabatada ja oodata.
Kusjuures hotelli sisse registreerides otsisid nii mõnedki tube esimeselt ja teiselt korruselt, mis siis, et saabuti kõrghoonete linna, kuid kohe ei osanud taibata, et numbrite 1900, 2009 või 2603 kaks esimest numbrit viitavad korrustele.
Eesti Festivaliorkestri muusikutel on kolm ühist joont: nad on väga töökad ja andekad, aga neil on ka suurepärane huumorisoon. Nii et fotoreportaaž sõitvast, igal korrusel uksi avavast liftist all ootavatele sõpradele on kõige loomulikum asi, mida teha. Selline teekond võib võtta aega 5–8 minutit!
Aga muusika?
Kuidas siis oli peamine, see Incheoni hea akustikaga saalis antud kontsert?
Publik tõusis lõpus vaimustusest püsti ja Brahmsi esimese sümfoonia vastuvõtt oli tulisem kui Clara-Jumi Kangi esituses kõlanud Brahmsi D-duur-viiulikontserdi järel, kuigi ka siis oli see väga muljet avaldav.
Miks rõhutan aplausi tulisust? Sest Eesti Festivaliorkester on siiski Koreas tundmatu ja seega võis oletada, et publik tuli eelkõige Kangi pärast. Aga see polnud sugugi nii. Kuulati suure huviga Kangi, Brahmsi, loomulikult ka Paavo Järvit, sest tema nimi on ka siin teada-tuntud, aga ka meie muusikuid.
Kusjuures Eesti Festivaliorkester ja Paavo Järvi esinevad Lõuna-Koreas väga tugevas rahvusvahelises konkurentsis: tänavusel sügishooajal jõuavad Souli ka Viini filharmoonikud, Philadelphia orkester ja Baieri raadio sümfooniaorkester, loomulikult koos maailmanimega dirigentide ja solistidega. Viini filharmoonikuid juhatab Tugan Sohhijev, Philadelphia orkestrit Marin Alsop ning Baieri raadio sümfooniaorkestrit sir Simon Rattle.
Seega pole maailmakuulsate orkestrite külaskäigud Lõuna-Koreas sugugi haruldased. EFO esinemine Incheonis ja Soulis asetab Eesti orkestri rahvusvahelise klassikalise muusika tipptasemel kontserdikalendrisse ja see on igati oluline.
Eesti Festivaliorkestri Korea-kontsertide solist Clara-Jumi Kang on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud viiuldaja, kelle tihe sügishooaeg pärast esinemisi Incheonis ja Soulis jätkub Šotimaal koos Šoti kammerorkestriga ning novembris Liverpooli kuningliku filharmooniaorkestriga.
Järgmise aasta aprillis ootab teda eriti kaalukas debüüt: Kang mängib New Yorgi filharmoonikute abonementkontsertidel Sibeliuse viiulikontserti legendaarse dirigendi Zubin Mehta juhatusel. See näitab, et EFO Korea-kontsertide solist kuulub rahvusvahelise klassikalise muusika kõrgliigasse. Järvi ja Kang on aga koos mitmeid kontserte andnud.
Tuhkatriinu muinasjuttudest alates armastatakse rõhutada eriliste naiste sisenemist ballisaali. Clara-Jumi Kangi sisenemine Incheoni lavale oli ülimalt efektne. Musta rõivastatud muusikute vahele astus punases kleidis enesekindel naine. Maani kleit oli sirge lõikega, õhulisust lisas vabalt langev kangas, kõik oli väärikas ja tagasihoidlik, paljastatud oli vaid kõige olulisem: Kangi käed. Ja need käed tegid viiuliga imet.
Kangi mängus on kirge, sisemist põlemist, aga puudub liigne paisutatus. Tema vaoshoituses on kuivuse asemel küllus ja see kombinatsioon tõmbab endale tähelepanu, paneb kuulama ning jälgima. Tagasihoidlikkust ja muusikale keskendumist kiirgas Kangist, orkestriga suhtles ta vaid läbi helide, siin puudus staarilikkus, et mina tulen ja teen, ei, ta oli orkestri ja dirigendiga dialoogis, aga muusika oli viisakusvormide vahetamisest tähtsam.
Kang mängib Eesti Festivaliorkestriga veel teisipäeval, mil Soulis tuleb ettekandele sama Brahmsi viiulikontsert.
Incheonis kõlasid eriti hõrgult ka Erkki-Sven Tüüri «Passion» ja «Illusion». Tõsi, kohati oli see nii vaikne, et saalis kostnud krabinad ja köhatused tuletasid meelde, et lisaks minule ja muusikale viibivad ses ruumis veel sajad inimesed. Aga Tüüri nõiduslikkus lummas.
Kuidas kõlab komistamata ja vaimustavalt tänase kontserdi lõpetuseks mängitud Brahmsi esimene sümfoonia, on orkestril võimalus näidata 23. oktoobril ja seda juba Hiinas. Alanud nädalal on ootamas veel viis esinemist ning mina olen kindel, et järgmistel kontsertidel ei lahku saalist õnnelikuna mitte ainult publik, vaid ka muusikud.
Heili Sibrits
* Banaane, kaks tundi passimist ja hommikusöögi pealt kontserdile. Milline on muusikute elu tegelikult?
* Tuuril annab orkester kuus kontserti Aasias, esinetakse Lõuna-Koreas ja Hiinas.
Publik tõuseb vaimustusest püsti, aplaus on tuline, aga muusikud on šokis, sest üks teos ei kõlanud sugugi nii, nagu pidanuks. Ütleme nii, et kokkumäng kadus ja kuristiku kõige sügavamas ja pimedamas põhjas löödi end teravalt ära.
Ei saanud vist aru ka Korea publik. Ärge nüüd arvake, et teisel pool maakera ei tunta Brahmsi ja neile võiks ükskõik mida pakkuda. Ei-ei, Koreas on väga teadlik publik, ent Eesti Festivaliorkestri muusikud on kogenud, nad teavad, kuidas kriisist välja tulla. Nad olid pärast pauku tuhandeprotsendiliselt keskendunud.
Emotsionaalselt on hilisemat valu ja häbi enda ees keerulisem taluda kui kiiresti end kokku võtta ja teos lõpuni mängida.
Väsimusest, hämmeldusest, kergendusest ja ehmatusest tulenevalt nenditakse «täitsa p…rses», aga ühes teises keeles. Üksteist toetades lausutakse ka «what a day!». Ennekõike taheti see äpardus ära unustada, mitte sellest rääkida ja eluga edasi minna.
Ka Paavo Järvi kommentaar pärast kontserti on pigem napp, ülivõrded puuduvad.
Mis siis juhtus?
Mis siis juhtus? Teate, see pole oluline, kes ja kus täpselt valel ajal sisse tuli. Ega see sport pole, see on ikkagi kunst, kus vigade tegemise võimalus muudabki siin ja praegu sündiva koostöö nii hõrguks ja paeluvaks. Olgu, spordis on ka nii, meeskonnamängudes, aga kui spordis on traditsioon nämmutada, kes tegi vale söödu, siis uskuge mind, te ei taha lugeda seda analüüsi praegu siit, sest teil hakkaks igav, sest muusika on küll täppisteadus, kuid matemaatikast või füüsika valemitest oskavad vähesed huvitavalt kirjutada. Mina ei oska, seepärast ka ei analüüsi.
Pealegi peamine on, et lõpus oli kõik hästi.
Ja alguses ka.
Ma nüüd lähengi algusesse tagasi.
12. oktoobril lendasid kogu maailmast muusikud Tallinna, et alustada proove Eesti Festivaliorkestris Paavo Järvi dirigendikepi all. Suur osa neist on tippmuusikud erinevatest hinnatud orkestritest, ammused sõbrad ja tuttavad, kes aastaid suviti Pärnus mänginud.
Auk on tsipa rohkem kui kaks nädalat, sest Eesti kontserdi, harjutamise ja kojulennuga koos kestab EFO Aasia tuur lausa 15 päeva! Tallinna kontserdile järgnenud hommikul põrutati laevaga Helsingisse, et sealt õhtul lennata Koreasse. Tallinnast Souli jõudmine võttis aega 24–25 tundi, rohkem kui pool sellest ajast istuti lennukis tihedalt üksteise vastu pakituna.
Torm saalis ja õues
Incheon võttis meid vastu vihmaselt. Telefonile tulnud hoiatus soovitas õues mitte liikuda, sest tuul on tugev ning vihm tihe. Oodata oli üleujutusi, hoiatused jätkusid kogu päeva ja õhtul räägiti lausa maalihete võimalusest.
Incheon on üle kolme miljoni elanikuga sadamalinn Souli külje all. Kontserdimaja Arts Center avati 2018. aastal Songdo linnaosas maa-alale, mis veel paarkümmend aastat tagasi oli meri, aga nüüd kõrguvad siin pilvelõhkujad, nende vahel laiub suur park ja lookleb mereveekanal. Hoone kuju on inspireeritud dirigendi käeliigutustest, saali sisekujunduses on aga eeskujuks meri.
Mängige nagu ungarlased
Kell on Eestis alles 6.37 hommikul, aga siin Lõuna-Koreas valmistub Eesti Festivaliorkester juba oma Aasia tuuri esimeseks kontserdiks. Kui proovis kõlasid esimesed Clara-Jumi Kangi viiulitõmbed, kadus minus uimasus hetkega. Eesti Festivaliorkestriga Koreas soleeriva Kangi toon tekitas uudishimu.
Peast käis läbi mõte, et ma vist polegi kunagi midagi nii head kuulnud! Milline kõla! Selgus, mahlasus, jõud ja õrnus, kõik korraga! Ja see oli alles proov! Milline võib veel õhtune kontsert tulla?!
Kang on Saksa-Korea viiuldaja, kes esines orkestriga juba viieaastaselt. Eesti Festivaliorkestri ette astub ta 1702. aastal Antonio Stradivari valmistatud viiulil, mis kannab nime «Thunis».
Praegu aga käib proov ja Paavo Järvil on nii mõndagi mängijatele öelda. Ta suunab, täpsustab ja otsib seda õigemast õiget kõla. Kõik peab olema perfektne! «Ma ei kuule, mängige nagu ungarlased!» kõlab Paavo viimane soov viiulitele.
Ja Kang on ikka imeline! Ootan huviga, kuidas Korea publik meie orkestri vastu võtab!
Edasi aga tuleb kaks tundi passimist, sest lavatööliste töökorraldus ei võimalda enne kontserti tööd jätkata. Orkestrile tähendas see, et tuli lihtsalt oodata. Õues tihe vihm ja tuul, telefoni tuleb järjest sõnumeid, mis soovitavad viibida siseruumides.
Publik fännab
Pool tundi enne kontserti on enamik muusikuid juba esinemisriided selga pannud, häälestatakse pille. Et õues on tihe maru, sellest saab aimu suurtest akendest. Kui aus olla, siis tuules kaarduvad puud, hall vihmasein ja mobiilile laekuvad sõnumid maalisid ilma hullemaks. Tavaline Eesti sügis oli tegelikult kontserdimaja ümber. (Incheoni piirkonnas registreeriti sel päeval üle 230 tormiga seotud kahjuteate. Samas asuvas lennujaamas tühistati 40 lendu ja üheksa lendu suunati mujale. Üleujutuste tõttu piirati juurdepääsu jõgede ja ojade äärsetele aladele).
Pool tundi enne kontserti on enamik muusikuid juba esinemisriided selga pannud, häälestatakse pille. Et õues on tihe maru, sellest saab aimu suurtest akendest. Kui aus olla, siis tuules kaarduvad puud, hall vihmasein ja mobiilile laekuvad sõnumid maalisid ilma hullemaks. Tavaline Eesti sügis oli tegelikult kontserdimaja ümber. (Incheoni piirkonnas registreeriti sel päeval üle 230 tormiga seotud kahjuteate. Samas asuvas lennujaamas tühistati 40 lendu ja üheksa lendu suunati mujale. Üleujutuste tõttu piirati juurdepääsu jõgede ja ojade äärsetele aladele).
Publikut ekstreemne sadu ei seganud, saalis on 1727 kohta ja vaid orkestri kohal ja külgrõdudel olid toolid tühjad, aga sinna polnudki pileteid müüdud. Kusjuures pääs kontserdile maksis 50 000 – 170 000 vonni ehk ligikaudu 30–100 eurot.
Soovijad ostavad kohvi, vett, saiakesi, vajutavad iseteeninduskassas nuppe ja mustas maskis teenindaja serveerib tellitu letile. Aga ei mingit kooki ega konjakit! Eesti kontserdi- ja teatrimajade kohvikutega võrreldes on valik ülimalt kasin.
Klassika on moes!
See-eest on kontserdimaja ise uhke, avar ja suurepärase akustikaga.
Publikut on igasugust, on noori, on vanemaid, on päris lapsi. Eestlasi ei näinud kusagil, ka Eesti suursaadikut Koreas polnud, tema tuleb kontserdile teisipäeval, kui esinetakse Soulis.
Kui mõni aeg tagasi oli Koreas trendiks hästi nunnu lapselik välimus, ülepakutud armsus, siis nüüd on see mood taandumas (kuigi tänavapildis on alles). Popiks on saamas «täiskasvanud naise stiil», küpsem ja elegantsem välimus. See tähendab kašmiirist kampsikuid, põlveni A-lõikelisi seelikuid, tagasihoidlikumat ja lihtsat vormi. Kusjuures ka meigitrendides on «kuumaks» teemaks vähem silmatorkav välimus, näiteks ripsmete rõhutamisest loobumine.
Eesti Festivaliorkestri publik nii trenditeadlik polnud, pigem andis saalis tooni must värv, tsipa valget kontrastiks. Kõik aga sätitud ja maitsekas.
Kui Euroopas tuntakse muret, kas on piisavalt järelkasvu klassikalise muusika publikule, siis Aasias on see turg kasvamas. Ka rahakraane pole veel nii kinni keeratud kui majanduskriisist ja sõjast vaevatud Euroopas, seega on igati arusaadav, miks siia kõik orkestrid tahavad sõita, sest siin on seda, mida mujal napib.
Lõuna-Koreas näiteks tänavu kevadel müüdi pianist Yunchan Limi ja Pariisi orkestri kontserdi 1200 piletit läbi kõigest 30 sekundiga! Koreas on klassikalise muusika ümber tekkinud lausa oma fännikultuur, noored pianistid on superstaarid ja see on toonud ka 20–30-aastased kuulajad saalidesse. Seong-Jin Cho ja Yunchan Limi nimed tähendavad siin midagi palju enamat kui lihtsalt suurepäraseid pianiste. Seega on Koreas vägagi teadlik publik.
Eesti Festivaliorkester annab Koreas juba teist korda kontserte, tähelepanuväärne ja natuke hämmastav on fakt, et vähem kui kuu aega tagasi tuuritas siin ka ERSO koos Olari Eltsiga, nii et see kauge maa pole meie muusikutele sugugi nii tundmatu, nagu ka meie pole neile.
Pillid kotti ja minema!
Esimese kontserdipäeva korralduses on mitmeid puudusi, näiteks toidupuudus – tugev vihm takistas jalutuskäike ja lõunat, seepärast anti kontsert hommikusöögi pealt, kõige suuremat nälga aitasid kustutada mõned backstage'i suupisted, mis siiski ühel hetkel otsa said.
Esimese kontserdipäeva korralduses on mitmeid puudusi, näiteks toidupuudus – tugev vihm takistas jalutuskäike ja lõunat, seepärast anti kontsert hommikusöögi pealt, kõige suuremat nälga aitasid kustutada mõned backstage'i suupisted, mis siiski ühel hetkel otsa said.
Seepärast polegi imestada, et kui kontsert läbi sai, enam-vähem joosti bussi, sest ees ootas veel vähemalt tund aega sõitu Soulini. Hoone tagaukse juurest avanev vaade ei lasknud aimata, kui uhke on Incheon hilisõhtuses tuledesäras ja kui äge on kontserdimaja väljastpoolt. Seda kõike muusikud ei näinud.
Selline ongi tegelikult elu tuuril. Bussi, lavale ja taas bussi, et hilisõhtul hotelli kõrval mõnest toidukohast midagi süüa leida, helistada kodustele, emotsioonid kolleegidega laua taga istudes vabaks lasta ning siis unne vajuda. Et hommikusöögilauas taas üksteisele säravalt naeratada ning uuele päevale vastu minna.
Mis te arvate, kus on Soulis kõige suurem ummik? Hotellis! Sest kui pea 80 inimest korraga tahab sõita oma tubadesse, siis tuleb korralikult sabatada ja oodata.
Kusjuures hotelli sisse registreerides otsisid nii mõnedki tube esimeselt ja teiselt korruselt, mis siis, et saabuti kõrghoonete linna, kuid kohe ei osanud taibata, et numbrite 1900, 2009 või 2603 kaks esimest numbrit viitavad korrustele.
Eesti Festivaliorkestri muusikutel on kolm ühist joont: nad on väga töökad ja andekad, aga neil on ka suurepärane huumorisoon. Nii et fotoreportaaž sõitvast, igal korrusel uksi avavast liftist all ootavatele sõpradele on kõige loomulikum asi, mida teha. Selline teekond võib võtta aega 5–8 minutit!
Aga muusika?
Kuidas siis oli peamine, see Incheoni hea akustikaga saalis antud kontsert?
Publik tõusis lõpus vaimustusest püsti ja Brahmsi esimese sümfoonia vastuvõtt oli tulisem kui Clara-Jumi Kangi esituses kõlanud Brahmsi D-duur-viiulikontserdi järel, kuigi ka siis oli see väga muljet avaldav.
Miks rõhutan aplausi tulisust? Sest Eesti Festivaliorkester on siiski Koreas tundmatu ja seega võis oletada, et publik tuli eelkõige Kangi pärast. Aga see polnud sugugi nii. Kuulati suure huviga Kangi, Brahmsi, loomulikult ka Paavo Järvit, sest tema nimi on ka siin teada-tuntud, aga ka meie muusikuid.
Kusjuures Eesti Festivaliorkester ja Paavo Järvi esinevad Lõuna-Koreas väga tugevas rahvusvahelises konkurentsis: tänavusel sügishooajal jõuavad Souli ka Viini filharmoonikud, Philadelphia orkester ja Baieri raadio sümfooniaorkester, loomulikult koos maailmanimega dirigentide ja solistidega. Viini filharmoonikuid juhatab Tugan Sohhijev, Philadelphia orkestrit Marin Alsop ning Baieri raadio sümfooniaorkestrit sir Simon Rattle.
Seega pole maailmakuulsate orkestrite külaskäigud Lõuna-Koreas sugugi haruldased. EFO esinemine Incheonis ja Soulis asetab Eesti orkestri rahvusvahelise klassikalise muusika tipptasemel kontserdikalendrisse ja see on igati oluline.
Eesti Festivaliorkestri Korea-kontsertide solist Clara-Jumi Kang on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud viiuldaja, kelle tihe sügishooaeg pärast esinemisi Incheonis ja Soulis jätkub Šotimaal koos Šoti kammerorkestriga ning novembris Liverpooli kuningliku filharmooniaorkestriga.
Järgmise aasta aprillis ootab teda eriti kaalukas debüüt: Kang mängib New Yorgi filharmoonikute abonementkontsertidel Sibeliuse viiulikontserti legendaarse dirigendi Zubin Mehta juhatusel. See näitab, et EFO Korea-kontsertide solist kuulub rahvusvahelise klassikalise muusika kõrgliigasse. Järvi ja Kang on aga koos mitmeid kontserte andnud.
Tuhkatriinu muinasjuttudest alates armastatakse rõhutada eriliste naiste sisenemist ballisaali. Clara-Jumi Kangi sisenemine Incheoni lavale oli ülimalt efektne. Musta rõivastatud muusikute vahele astus punases kleidis enesekindel naine. Maani kleit oli sirge lõikega, õhulisust lisas vabalt langev kangas, kõik oli väärikas ja tagasihoidlik, paljastatud oli vaid kõige olulisem: Kangi käed. Ja need käed tegid viiuliga imet.
Kangi mängus on kirge, sisemist põlemist, aga puudub liigne paisutatus. Tema vaoshoituses on kuivuse asemel küllus ja see kombinatsioon tõmbab endale tähelepanu, paneb kuulama ning jälgima. Tagasihoidlikkust ja muusikale keskendumist kiirgas Kangist, orkestriga suhtles ta vaid läbi helide, siin puudus staarilikkus, et mina tulen ja teen, ei, ta oli orkestri ja dirigendiga dialoogis, aga muusika oli viisakusvormide vahetamisest tähtsam.
Kang mängib Eesti Festivaliorkestriga veel teisipäeval, mil Soulis tuleb ettekandele sama Brahmsi viiulikontsert.
Incheonis kõlasid eriti hõrgult ka Erkki-Sven Tüüri «Passion» ja «Illusion». Tõsi, kohati oli see nii vaikne, et saalis kostnud krabinad ja köhatused tuletasid meelde, et lisaks minule ja muusikale viibivad ses ruumis veel sajad inimesed. Aga Tüüri nõiduslikkus lummas.
Kuidas kõlab komistamata ja vaimustavalt tänase kontserdi lõpetuseks mängitud Brahmsi esimene sümfoonia, on orkestril võimalus näidata 23. oktoobril ja seda juba Hiinas. Alanud nädalal on ootamas veel viis esinemist ning mina olen kindel, et järgmistel kontsertidel ei lahku saalist õnnelikuna mitte ainult publik, vaid ka muusikud.
________________________________________________________________
Eesti Festivaliorkestri kontserdid 14.–25. oktoobril 2026
Dirigent Paavo Järvi.
14. oktoober, kell 19.00 – Estonia kontserdisaal, Tallinn, Eesti
- Erkki-Sven Tüür – «Passion–Illusion»
- Johannes Brahms – klaverikontsert nr 1, solist Vadym Kholodenko (klaver)
- Jean Sibelius – sümfoonia nr 5
18. oktoober, kell 17.00 – Arts Center Incheon, Incheon, Lõuna-Korea
- Erkki-Sven Tüür – «Passion–Illusion»
- Johannes Brahms – viiulikontsert D-duur, solist Clara-Jumi Kang (viiul)
- Johannes Brahms – sümfoonia nr 1
20. oktoober, kell 19.30 – Seoul Arts Center, Soul, Lõuna-Korea
- Erkki-Sven Tüür – «Passion–Illusion»
- Johannes Brahms – viiulikontsert D-duur, solist Clara-Jumi Kang (viiul)
- Jean Sibelius – sümfoonia nr 5
22. oktoober, kell 19.30 – Shanghai Oriental Arts Centre, Shanghai, Hiina
- Erkki-Sven Tüür – «Passion–Illusion»
- Sergei Rahmaninov – klaverikontsert nr 2, solist Alexandre Kantorow (klaver)
- Jean Sibelius – sümfoonia nr 5
23. oktoober, kell 19.30 – Wuxi Symphony Hall, Wuxi, Hiina
- Arvo Pärt – «Cantus in Memory of Benjamin Britten»
- Johannes Brahms – klaverikontsert nr 1, solist Alexandre Kantorow (klaver)
- Johannes Brahms – sümfoonia nr 1
24. oktoober, kell 19.30 – Beijing Performing Arts Center, Peking, Hiina
- Erkki-Sven Tüür – «Passion–Illusion»
- Sergei Rahmaninov – klaverikontsert nr 2, solist Alexandre Kantorow (klaver)
- Jean Sibelius – sümfoonia nr 5
25. oktoober, kell 14.30 – Beijing Performing Arts Center, Peking, Hiina
- Arvo Pärt – «Cantus in Memory of Benjamin Britten»
- Johannes Brahms – klaverikontsert nr 1, solist Alexandre Kantorow (klaver)
- Johannes Brahms – sümfoonia nr 1
Kokku seitse kontserti kolmes riigis: Eestis, Lõuna-Koreas ja Hiinas.
Kommentaarid
Postita kommentaar