KI_JM_023 ISADEPÄEVA PEEGEL JA KAKS ISA | ANNELI LAHE: MILLINE ON MEIE "VÄÄRTUSRUUM" AASTAL 2025?
ISADEPÄEVA PEEGEL JA KAKS ISA | Anneli Lahe: milline on meie „väärtusruum“ aastal 2025?
Anneli Lahe
13. november 2025, 10:19
Isadepäevane hommik ETV eetris oli nagu peegel meie ühiskonnale – mitte sellepärast, et seal oleks olnud midagi erakordset, vaid vastupidi: kõik oli täiesti tavaline. Kaks meest rääkisid oma lastest, igapäevasest elust ja armastusest, mis neid perena ühendab. Ja siis, nagu kellavärgiga, algas torm. Äkki polnudki tegu lihtsalt kahe isaga, vaid „gaypaariga“, kelle kohta hakati arutama, kas nad sobivad meie „väärtusruumi“.
See sõna – väärtusruum – on viimastel aastatel muutunud justkui mõõdupuuks, mille abil osa inimesi otsustab, kellel on õigus olla nähtav ja kellel mitte. Aga mis ruum see siis õigupoolest on, kui sinna ei mahu armastus, hool ja pere?
Väärtusruum: mida me selle all mõtleme?
„Väärtusruum“ tähendab siin ühiskonnas kehtivaid norme, moraalseid eeldusi ja ootusi – kellesse või millesse me usume, et „kuulub“ või „ei kuulu“. Seda kui vaatevälja, kus teatud käitumine, elumudel või perevorm on aktsepteeritav või siis mitte.
Küsimus on: kas see ruum on fikseeritud, kitsas ja muutumatu või peaks see pigem olema avaram, realistlikum ja empaatiapõhisem? Kui saates oli kaks isa, kes selgelt olid pühendunud oma perele, miks siis mõne arvamuse järgi ei kuulunud nad meie „väärtusruumi“? Kui vastuseks on – „sest nad on geipaar“, – siis peegeldub siin hälbeksseadmine, mitte pelgalt aktsepteerimine.
Miks see teema meid puudutab?
1. Avalik avaldus ning eeskuju – Saates oli kohal ka ERRi nõukogu esimees, Rein Veidemann, kes oma avaldusega („väärtusruumist rääkides“) pani aluse laiemale arutelule. Minu hinnangul ei ole see just see sõnum, mida rahvusringhääling, mis peaks peegeldama mitmekesist ühiskonda, anda peaks.
2. Kahe erineva perevormi võrdlus. Kui me küsime, mis on see väärtusruum, mida kaitstakse või mille järgi valitakse „normaalsus“, siis võiksime küsida ka: kas väärtusruum on see, kus üksikemad aastaid võitlevad alimente nõudes? Kas väärtusruum on see, kus ema-isa on õhtuti purjus ja lapsed peavad ise hakkama saama? Kas väärtusruum on ainult „traditsiooniline“ paar? Kui nii, siis miks?
3. Lapsed ja perekond kui ühiskonna tuum. Kui need kaks isa oma lastele armastust annavad, on nende perevorm siiski elus. See on päriselu, mitte mingi abstraktne teema. Miks peaks see siis jääma mittevastavaks „väärtusruumile“?
Mida teadus ütleb perevormide kohta
Et toetada oma väiteid faktiga, toon välja mõned olulised uuringud, mis aitavad valgustada küsimust, kas perevorm (näiteks geipaar versus heteropaar) on määrav lapse heaolu jaoks.
Ülevaade 79 uuringust kinnitab, et enamikul juhtudel ei ole laste vaimsele ega sotsiaalsele heaolule kahju selle tõttu, et nende vanemad on gei või lesbi.
Hollandis läbi viidud suurandmete analüüs näitas, et lapsed, kes olid alates sünnist elanud samasooliste vanemate juures, esinesid isegi veidi parema koolitulemusega kui lastega erisooliste vanemate puhul.
Samas siiski – näiteks Ühendkuningriigi või USA väiksemate uuringute puhul on olnud kriitikat, et kogu valim ei olnud esinduslik või et peredraama (lahutus, vahetuvvanemlus) mõjutas tulemusi.
Veel: uuring „Family outcome disparities between sexual minority and …“ (2023) leidis, et lapsed, kes elavad samasooliste vanemate juures, on „võrdväärses tasemes“ lastega erisooliste vanemate juures, kui arvestada perekonna taustmuutujaid.
Seega – kui heita pilk uuringutele, siis ei saa öelda, et geipaarides kasvavad lapsed oleksid automaatselt „halvemates tingimustes“. Vastupidi: sageli on olulisem see, kuidas pere mingil kujul toimib (st stabiilsus, armastus, hoolivus) kui see, mis on vanemate sugu või seksuaalne orientatsioon.
Mida see „väärtusruum“ võiks tähendada?
Kui väärtusruumi kandjateks peetakse ainult teatud tüüpi peremudelit (näiteks mees + naine + mitu last + traditsiooniline tööjaotus), siis jäetakse välja või marginaliseeritakse hulganisti teisi perevorme. See võib tähendada sotsiaalset eraldatust ja eitust pereelu mitmekesisusest.
Meie ühiskonnas on mitmeid „väärtusruume“, mida aeg-ajalt oletatakse: traditsiooniline perekond, töö-pere balanss, vanemate aktiivne osalus, jne. Kui me kategooriseerime ja hinnanguid anname selle järgi, mida „meie“ väärtusruum sisaldab või ei salli, siis lõimime end „värbavaks“ („kellel on õigus selles ruumis olla“) ja „väljaheidetuks“ („kes ei sobi“).
Kui saates – avalikus meediaväljas – kõneleti kahest isast, kes oma lastele armastust annavad, ning sellele järgnes „kas see sobib meie väärtusruumi?“ lause, siis võib see tähendada, et väärtusruum on pigem kitsas kui avatud. Aga kas see on kooskõlas 2025. aasta Eesti pluralismi, inklusiivsuse ja mitmekesisusega? Mina arvan: ei ole.
Ja kui me vaatleme teisi perelisi raskusi – näiteks üksikemad, kel tuleb pikka aega alimente nõuda; pered, kus on vanem läinud alkoholi või vägivalla teele – kas neid pole ikka „väärtusruumis“? Aga kui väärtusruum tähendab hoolivat kodu, stabiilset keskkonda ja lastele turvatunnet, siis peaksime vaadelda sisulist mõõdet, mitte ainult vormi.
Miks see meile oluline on
Kuna olen töötanud meedias, kommunikatsioonis ning linnavalitsuse valdkonnas, on minu jaoks alati olnud oluline küsida: millist sõnumit me saadame, kui meil on „värske“ perevorm meedias ja sellele järgneb kommentaar, mis seab selle hiljem väärtusruumist väljapoole?
Meedia (ja avalik ringhääling) ei võiks olla ainult peegliks, vaid ka ruumiks, kus mitmekesisus on normaalne. Kui avaliku ringhäälingu saadetes mõistetakse kahtluse alla lojaalne ja hooliv perevorm, siis võib see tekitada avalikus diskursuses ebaõnnestunud sõnumi.
Linnajuhtimise, kommunikatsiooni ja avaliku teavituse vaates on oluline, et meie sõnum oleks kaasav: meie teenused, meie suhtlus ja meie materjalid ei tohiks eeldada, et ainult üks peremudel on väärt „normiks“.
Aastal 2025 peaks väärtusruum hõlmama – või vähemalt võimaldama – eri peremudeleid ning tunnistama, et armastus, hoolivus, lapse heaolu ei ole ainult ühes kindlas vormis. Kui väärtusruum jääb kitsaks, siis süvendame ka ühiskondlikku marginaliseerimist.
Kuidas edasi mõelda?
Me võiksime küsida: kas väärtusruum peaks olema staatiline või muutuv? Kui see peaks peegeldama ühiskonna mitmekesisust, peaksime laiemalt reflekteerima – mis on need fundamentaalsed väärtused, mis peavad kehtima, olenemata peremudelist? Näiteks: lapse turvatunne, vanemate hoolimine, stabiilne keskkond.
Me võiksime meedias ja avalikus diskussioonis selgemalt eristada vormi (kuidas pere koosneb) ja sisu (kas pere toimib lapse jaoks turvaliselt ja hoolivalt). Vorm ei peaks automaatselt määrama väärtusest loobumist ega väärtusskeemi väljaheitmist.
Me võiksime tähele panna, millised peremudelid jäävad avalikus ruumis vähem nähtavaks ning miks. Kas on teemasid, mida ei räägita? Näiteks üksikvanemlus, mitme põlvkonna kodu, geipaarid lapsevanemaks, adopteeritud lapsed peres — need kõik on osa reaalsusest.
Me võiksime linna- ja riiklikul tasandil tagada, et kommunikatsioon, teenused ja poliitikad ei seaks ette ühe tüüpi peret kui „õiget“ – pigem peaksid need toetama mitmetahulist perekonnaruumi.
Lihtne ja korras
Selles avalikus saates nähtud stseen – kaks isa, kes oma lastele armastust annavad – peegeldas lihtsat, inimlikku ja korrast pereelu. Aga sellele järgnev arutelu, kas „see kuulub meie väärtusruumi“, näitab, et meie ühiskond pole veel jõudnud kinnitada: väärtusruum ei saa olla kitsas isend, vaid peab olema avaram ja paindlikum.
Uuringud näitavad, et oluline pole see, kes on vanemad, vaid kuidas nad toimivad – ja lasteheaolu ei sõltu automaatselt vanemate orienteeritusest või perest-klassikast. Seega seisab meil ees küsimus: kas meie avalik ruum – meedia, linnavalitsus, ühiskondliku diskursuse tase – suudab olla kaasav ning näha väärtust seal, kus see päriselt on, mitte filtreerida seda välja selle vormi järgi, mis meile vanasti tundus „normaalne“? Minu vastus – jah, me peaksime suutma. Ja kui seda ei juhtu, siis on aeg väärtusruumi piirid oma pilgu alla võtta ning küsida – kelle jaoks see on üles ehitatud ja miks?
Aastal 2025 võiksime olla juba piisavalt targad, et mõista – väärtusruum ei ole muuseum, kuhu pääseb vaid kutsega ja teatud näoga. See on elav, muutuv ja inimlik pind, kus peaks olema ruumi kõigile, kes loovad hoolivust ja vastutust.
Kui ERRi nõukogu esimees ütleb, et tema väärtusruum selliseid peresid ei hõlma, siis ehk pole probleem peredes, vaid ruumis endas. Sest kui see ruum ei mahuta kahte isa ja nende lapsi, kuid mahutab vägivalla, hoolimatuse ja ükskõiksuse, siis on ehk aeg uue väärtusruumi loomiseks. Sellise, kus ei mõõdeta, keda tohib armastada, vaid hinnatakse seda, kuidas me armastame.
Kommentaarid
Postita kommentaar