KI_JM_027 HEIKI HALLIK: REBANE, VEIDEMANN JA ERR: VAHEL VÕIKS KUULATA KA NEED, KES TEISTELE NÕU JAGAVAD

#HeikiHallik #RaulRebane #ReinVeidemann #ERR #Kohavaim #Väärtusruum #AjalooHuvides #PiinlikOlukord #LGS #MEEZ #MeMoMu #VillyLopmanFanClub #ErioperatsioonWegebau #MartinTeeFanClub #MeMoMu #GentlemensFloralCabinet #KumariImedemaa #ELFHLendavadVaibad #JouluMEEZ #MEEZ122025

Martin Tee Fan Club / Meestemoemuuseum / Hello Villy / MEEZ

https://www.facebook.com/photo/?fbid=1404138168389921&set=a.441651927971888
*
https://www.facebook.com/photo?fbid=122135246012976316&set=a.122134733624976316
*
https://arvamus.postimees.ee/.../heiki-hallik-rebane...

HEIKI HALLIK ⟩ Rebane, Veidemann ja ERR: vahel võiks kuulata ka need, kes teistele nõu jagavad

Heiki Hallik
ettevõtja
15. detsember 2025, 18:54

* Usaldus ERRi vastu ei taastu juhtide vahetusega.

* Rahvusringhäälingu ülesanne ei ole rahvast ümber kasvatada.

*Tegelikult räägime sellest, kuidas Eestis kujunevad narratiivid.

Raul Rebane alustas oma arvamuslugu (Õhtuleht, 10.12.25) sõnadega: «Räägime siis rahvusringhäälingust. Ma loodan, et esimene emotsioonituhin on nüüd läbi käinud. Veidi ratsionaalsust ka.» See kõlab nagu vaikne eeldus, et rahvas reageeris liigselt, aga küll nad harjuvad. Aga tõde on lihtne: kõik ei harju – ja kõik ei reageerinud emotsioonist, kirjutab Heiki Hallik, ettevõtja ja endine Tapa volikogu liige.

ERRi ümber puhkenud vaidlust ei saa mõtestada ühe esimehe tagasikutsumise kaudu. Tegelikult räägime sellest, kuidas Eestis kujunevad narratiivid: millised lood kuulutatakse n-ö õigeks ja millised tõrjutakse kõrvale vaikse, aga järjekindla raamimise abil. See ei ole emotsioon, vaid mustri äratundmine.

Ma ei kirjuta seda artiklit isiklikust pingest ega ühe või teise poole kaitseks. Kirjutan seda kui inimene, kes on aastaid jälginud, kuidas avalikus ruumis kujunevad mustrid – ja kuidas inimesed neist räägivad köögilaua taga, sõprade seas või ainult endale mõeldes. Paljud ei julge seda välja öelda. Mina lihtsalt panen selle kirja.

Olen näinud sedasama mustrit varem. Näiteks, Rakvere Pärdi ja oreli loos, kus keegi ei survestanud otsesõnu, kuid lugu raamiti samm-sammult nii, et lõpuks tundus loomulik ja paratamatu, et sümbol linnast ära viiakse. Mitte keegi ei öelnud, et nii peab minema – kuid narratiiv kirjutati ümber ja avalikkus harjus uue loo loogikaga.

See pole isiklik hinnang Raul Rebasele, vaid antropoloogiline tähelepanek: tema mõju ei seisne faktides, vaid raamides, mille abil antakse sündmustele tähendus. Ning just seetõttu on ka tema praegune roll ERRi debatis suurem kui lihtsalt ühe mehe arvamus.

Rebane väidab, et «Veidemanni võimalused nõukogu efektiivselt juhtida olid ammendunud». Aga probleem ei alanud juhist – see algas isadepäeva saatest.

ERRi kriisi juur ei ole Veidemann, vaid väärtuste valik

Isadepäeva hommikul valis ETV eetrisse perekonnamudeli, mis ei olnud neutraalne. See ei olnud juhuslik lugu ega pere, mis vajaks kaitset või selgitust. Pere oli tugev ja tubli – küsimus polnud neis, vaid selles, mida ERR soovis selle looga kehtestada.

ERR ei näidanud Eesti perede mitmekesisust, vaid tõstis ühe mudeli normiks. Kas sama muster ähvardab korduda emadepäeval? Kas on oodata järjekordset identiteedipoliitilist «eeskuju», mida esitletakse elu mitmekesisusena, samal ajal, kui kriitikud tembeldatakse tagurlasteks.

Mitmekesisus pole probleem. Probleem on süsteemne eelistus.

Rebase tekst kordab hilis-nõukogude kommunikatsiooni meenutavaid mustreid

Tema arvamusloos on mitu võtet, mis on tuttavad nõukogudeaegsetest raamidest – mitte sisult, vaid struktuurilt:

* Ametikoha totaliseerimine: Veidemannil ei olevat õigust isiklikule arvamusele. Esimees ei tohtivat olla kodanik;
* Kollektiivi taha peitumine: «ERRi rahvas», «kohavaim», «juhatus arvas nii» – justkui räägiks kogu organisatsioon ühe häälega;
* Paratamatuse loogika: «Teistsugune otsus oleks kriisi süvendanud»;
* Ideoloogilise joone kehtestamine: ERRi juht peab olema õigesti mõtlev inimene, «süsteemi»-tunnetusega;

Seda nimetatakse raamimisvõtteks: sündmus ei ole isikukeskne, vaid ideoloogiline eksimus, mis tuleb lahendada.

Veidemann ei põhjustanud kriisi, vaid paljastas selle

Oluline on mõista: Veidemann ei kujundanud ERRi väärtusjoont ega üritanud ringhäälingut ümber programmeerida. Ta ütles lihtsalt midagi, mida paljud mõtlevad, aga mida seni ei öeldud kõva häälega: ERR peab olema tasakaalukas, mitte ühe narratiivi teerull.

Reaktsioon sellele oli kiire ja ühe suunaga. Mitte seepärast, et Veidemann oleks midagi murdnud, vaid seepärast, et ta puudutas kohta, mis seni oli püsinud puutumatu.

Usaldus ERRi vastu ei taastu juhtide vahetusega. Usaldus taastub alles siis, kui avalik ringhääling:

*tunnistab Eesti ühiskonna mitmehäälsust;
*lõpetab ühe narratiivi kunstliku esiletõstmise;
*ei karista eriarvamust, vaid kuulab seda;
*loob ruumi nii traditsioonilistele peredele kui ka kõigile teistele;
*ei kasuta sõna «kohavaim» ideoloogilise surve sõnana.

ERRi ülesanne ei ole rahvast ümber kasvatada. ERRi ülesanne on näidata Eestit sellisena, nagu ta on – mitte sellisena, nagu mõni väiksem ringkond sooviks teda näha.

Ühelt mõõdupuult teisele

Kui Raul Rebane ütleb, et Veidemanni võimalused olid ammendunud, siis tasuks hetkeks sama mõõdupuud ka enda suhtes rakendada. Kas mitte tema enda narratiiv, tema raamid ja tema mustrid pole jõudnud punkti, kus ühiskond enam ei tunne, et seda häält oleks vaja igal teemal ja igal hetkel? Mõnikord ei ole probleem selles, mida inimene ütleb. Probleem on selles, et ta ütleb seda liiga kaua ja liiga ühes suunas.

Vahel tasub kuulata ka seda vaikust, mida ühiskond ütleb sõnade vahel. Eriti siis, kui see vaikus meenutab, et mõni nõuanne kehtib ka neile, kes ise meelsasti teistele nõu jagavad. 

Kuva vähem